kolmapäev, 31. oktoober 2007

Matusekombed nii ja teisiti...

Kati kirjutab matusemeeleoludest ja Ramloff rituaalidest meie elus. Tegu on väga delikaaatse teemaga ja niipalju kui on inimesi, on ka arvamisi.

Aga räägiks asjadest ka praktilise poole pealt.

Esiteks - Eestis ei ole olemas seadust, mis määraks, kuidas inimese maiste jäänustega tuleks käituda, st. ei ole üldse kohustust surnut matta. See teeb võimalikuks sellised asjad nagu õnnetuseohvrite laipade vedelemise õnnetuskohal veel tunde hiljemgi (viimane juhus paari päeva tagant Tartus, kus roolis kokku kukkunud bussijuhi surnukeha ei suudetud tänavalt ära toimetada), lähedaste tuhaurnide hoidmise kodus kaminasimsil või kapi otsas (ja see ei ole keelatud), veel enam - krematooriumis seisavad tuhaurnid riiulitel nädalate, kuude, isegi aastate kaupa ja keegi ei tunne nende vastu enam huvi.

Õnneks on meie traditsioonid veel niivõrd elujõulised, et enamus lahkunutest saadetakse väärikalt viimsesse puhkepaika. See võib tunduda jõhker, aga eelkõige on matus oluline neile, kes maha jäävad, on osa leinatööst.

Kas ilmalik või kiriklik ärasaatmine - seegi on tunde küsimus. Ja kui keegi tahab oma lähedast hoopis ise ja omal viisil saata, on seegi õige. Et matusebürood seda eriti ei toeta: siin on eelkõige psühholoogiline probleem - leinajale võib niisugune asi üle jõu käia. Matusetalitaja on siiski inimene väljaspoolt, ta suudab neutraalseks jääda ja olukorda kontrolli all hoida. Et talitusel kõnedes igasuguseid kurioosumeid kuulda saab, on muidugi lubamatu. Talitaja peab leinajatega vestlemiseks piisavalt aega võtma, endale taustsüsteemi selgeks tegema ja ei tohi rääkida stiilis: mina arvan, et....

Kuidas matusel käituda, kas oma tundeid võib välja näidata? On mõned kirjutamata reeglid küll, näiteks see, et lahkunust ei räägita halba, et sugulaste ja tuttavate erimeelsused jäetakse selleks päevaks kõrvale. Aga mõtlemine, et mida teised meist (minust) arvavad, on ka ajast ja arust, nagu ka jutt, et ole tugev, ära nuta, see ju loomulik elu osa. Leinajail on õigus kõigile tunnetele. Kui ikka tahad nutta, siis nuta, ja kui tahad rääkida lahkunust lõbusaid ja häid asju, mis naerma ajavad, siis räägi ja naera.

Kas võtta lapsed kaasa või mitte? Aga miks mitte? Need, kes ütlevad, et lapsed ei saa midagi aru ja on ainult jalus - nende endi arusaamades on midagi paigast ära. Lapsed saavad asjadest väga hästi aru, kui neile seletada lihtsalt ja loomulikult, mis toimub.

Mida selga panna? Möödas on need ajad, kus matusele tohtis minna ainult pealaest jalatallani musta riietunult. Meie põhjamaine tagasihoidlikkus eeldab siiski soliidsemat riietust, kärtsud värvid torkavad silma. Aga miks ka mitte, kui nii õige tundub.

Palju sõltub kohalikest traditsioonidest ja kommetest. Eestimaa eri piirkondades võivad erinevused olla üsna suured. Ning tänapäevasel piiride kadumise ajastul võime me üha sagedamini sattuda matusele hoopis teistsuguste kultuuritraditsioonidega paikadesse. Siis on mõttekas enne natuke uurimistööd teha ja kohalikke kombeid endale selgitada. Ja alati aitab vana nipp - jälgida ümberolijaid ja järgida enamuse käitumist.

teisipäev, 30. oktoober 2007

Kes aitab aitajat?

On küllalt palju elukutseid ja ameteid, mis seotud teiste inimeste aitamisega. Abivajaja eeldab, et aitaja on sel hetkel ainult tema päralt, tegeleb ainult tema probleemiga, süveneb sellesse põhjalikult ja pakub välja toimivaid lahendusi. Teda ei huvita ja ei peagi huvitama, et ka aitajal endal võib olla muresid, et ka aitaja elus on hetkel mingi kriis, mis teda öösiti magada ei lase.
Aitaja omakorda peab suutma enda probleemid kõrvale jätta, peab ennast asetama abivajaja kohale ja lähtuma tema huvidest. Suurim viga, mida aitaja võib teha, on enese murede peegeldamine abistatavale, tema probleemide kaudu enda omade lahendamine.


Samas on sageli olukordi, kus abivajaja mured hakkavad kummitama, hakkavad peegelduma enda elus ja tegevuses. Ja üsna tihti ei saa nendest ka kellelegi rääkida, ei saa oma mõtetele ja soovitustele veel kellegi kinnitust ja heakskiitu otsida.


Piltlikult öeldes vajab aitaja mingit põõsast, kuhu saaks võõrad mured maha raputada - ja ka vastupidi, enda omad mõneks ajaks sinna hoiule panna. Vajab ka toetavat õlga, mille najal end aeg-ajalt tühjaks nutta, ilma et peaks midagi seletama või põhjendama. Vajab kinnitust, et ta suudab, et ta on tubli ka siis, kui endale nii ei tundugi. Vajab teadmist, et ka siis, kui lained üle pea kipuvad käima, ei lasta teda uppuda.


Kust sellist "põõsast" ja õlga leida?

esmaspäev, 29. oktoober 2007

Kohvi tahad?


Astus täna bussipeatuses minu juurde kõrgendatud meeleolus meesterahvas.

"Kas oled üksik naisterahvas?"
"Mis siis?"
"Kas ei tohi küsida?"
Einoh, küsida võib kõike, aga ma ei pea ju vastama.
"Kas tuleksid minuga kohvikusse tassi kohvi jooma?"

"Tänan, ei soovi."
"Ei hooligi? Kummast siis, minust või kohvist?"
"Karta on, et mitte kummastki."
Valetasin - kohvi võin endale liitrite kaupa sisse kallata.
"No sa ju nii kena ja mõistlik naisterahvas ometi..."
Tänan komplimendi eest, aga ei ole huvitatud.

Bussis üritas kõnealune meesterahvas kangekaelselt minu kõrvale istuda. Ei õnnestunud. Kui välja astusime, küsis veelkord: "Äkki siiski tuled?" Ei läinud.

Ega ma nüüd ometi oma elu õnnele selga ei pööranud?

pühapäev, 28. oktoober 2007

ETV ikkagi vastas

Ligi kuu aega tagasi pöördusime arupärimisega ETV poole. Vastus lasi end oodata, aga lõpuks siiski!

Jutt ilus ümmargune - jaa, saame aru, mõistame, püüame edaspidi paremini, aga meie tehnilised võimalused ei ole hetkel veel vastavad jne.
Väljavõte:
Mis puutub Teie pöördumist ajendatud rongkäiku 30.septembril, siis selle kohta „Puutepunkt” toimetus Teilt kahjuks infot ei saanud. Nende ettepanek on, et nad võtavad Teiega ühendust ja paluvad Teil edaspidi oma infot läkitada ka otse „Puutepunktile”. Kuid siiski ei ole selle saate võimuses vahendada eetrisse sama päeva sündmuslugusid. See on pigem uudistesaate töö. Nähtavasti Te pöördusitegi „Aktuaalne kaamera” toimetuse poole ja venekeelse AK lõik oli selle otsene tulemus. Käsitlusaspekti valik viitab toimetuse huvile näha erinevustes ka sarnasusi, midagi sellist, mis ühendab Eesti elavaid inimesi, hoolimata nende rahvusest, keelest ja kultuurist. Eestikeelne AK tõepoolest ei kajastanud 30.septembri rongkäiku. Siin tuleb küll enesekriitiliselt märkida, et tulevikus peab uudistetoimetus taoliste sündmuste puhul olema tähelepanelikum, kuna kurtide probleemid on ETV jaoks olulised.


Kogu vastust saab lugeda siit.

Hea, et niigi läks....

Reisile ümber maailma!

Teen reklaami!

Eesti Kurtide Liit korraldab 7. novembril Tartus ja 8. novembril Tallinnas teatriõhtu
Rutake pileteid ostma kuni 3. novembrini, siis ostetud teatripiletid on soodsamad (õpilasele, üliõpilasele ja üle 65 aasta vanusele 50 krooni ja täiskasvanule 75 krooni).Alates 4. novembrist on teatripiletid kallimad (õpilasele 75 krooni ja täiskasvanule 100 krooni). Teatripiletide müügi eest saadud tulu läheb külaliste vastuvõtu kuludeks. Pileteid müüakse Tallinna ja Harjumaa Kurtide Ühingus, Tartumaa Kurtide Ühingus, Tartu Ülikoolis (Regina käest), Pärnumaa Kurtide Ühingus, Tallinna Heleni Koolis ja Tartu Hiie Koolis.Selliseid teatrietendusi kurtide näitlejate esituses, mis on spetsiaalselt kurtidele mõeldud, on meil Eestis olnud väga harva. Viimati oli selline 7 aastat tagasi.
Aga teretulnud on kõik huvilised!
Ja kliki pildil!

laupäev, 27. oktoober 2007

Totaalse enesehaletsemise päev

Sügismasendus on siis minuni jõudnud. Ja kohe täiega. Juba mitu-mitu aega käib kõik närvidele, olen õelaks muutunud, avastan ennast mõtlemast, ütlemast, tegemast ja kirjutamast asju, mis mulle tavaoludes üldse omased ei ole. Ise ka ei saa aru, kuidas teised mind veel välja kannatada suudavad.
Eilseks oli mul kokku lepitud ühe vana sõbraga, et ta helistab mulle ja lähme koos välja sööma. Ma isegi ei planeerinud eilseks mingeid suuremaid tegemisi, sekeldasin niisama. No ei helistanudki. Pettumus oli seda suurem, et tegemist on inimesega, kelle õla ma ilma igasuguste süümepiinadeta oleksin võinud märjaks nutta. Tegin siis endale ise süüa, aga ei maitsenud. Näksisin veidi ja läkitasin suurema osa koera kaussi.


Täna kohtusin paari hea tuttavaga, kellel samuti üsna masendavad uudised. Kuid imelikul kombel hakkas nendega rääkimisest kergem. Koju tulnud, otsustasin tegelda vana hea tööteraapiaga. Sain üht-teist tehtud ja eluisu hakkab tagasi tulema.


Tööteraapia jätkub homme - uueks nädalaks on vaja end kokku lappida.

reede, 26. oktoober 2007

Ametnik, ära ole mölakas!

Kelle käes on riigis võim?
Valitsuse? Vale vastus.
Riigikogu? Kah vale.
Rahva? Mitte sinnapoolegi!

Ametnike? Twelve points!

Ametnik võib otsustada viimase kui ühe meie elu pisiasja üle. Temal on voli ja võim, tema tunneb seadusi ja teab täpselt, kuidas neid rakendada. Aga inimestega suhelda ta ei oska. Haruharva kohtad ametnikke, kes sulle vajaliku ära seletavad, või veel enam, ütlevad, et selle-ja-selle asja ma saan ise järele vaadata, seda peate sealt-ja-sealt küsima, selle ajame kohe korda. Enamasti aga on sul tunne, et oled tülikas tegelane oma probleemikesega - ja üldse, seadus on selline ja punkt, mina seda asja lahendada ei saa. Tegelikult saaks küll, kui viitsiks veidi asja sisusse süveneda, paberite ja paragrahvide tagant ka inimest märgata. Aga see nõuab ju aega ja mõttetööd, lihtsam on kord kinnitatud reeglitest näpuga järge ajada.

Rauakooli ajast on mulle meelde jäänud üks laul (sisu lühendatult, st stroofide kordused jätan välja)


Palun paberit.
See pole võimalik.
Miks pole võimalik?
Pole allkirja.

Palun allkirja.
See pole võimalik.
Miks ...
Pole pitsatit.

Palun pitsatit.
See pole võimalik.
Miks....
Pole paberit.

Palun paberit.....
*Autorit ja originaalesitajat ma kahjuks ei tea.

neljapäev, 25. oktoober 2007

Maavärin?

Täna ärkasin selle peale, et kogu maja rappus, lamp laes kõikus ja klaasid kapis klirisesid. Esimene mõte oli, et nüüd on ka siin geoloogiliselt nii turvalises Eestis maavärin kohale jõudnud.
Pilk aknast välja kummutas siiski kahtlused. Lihtsalt Nõmme linnaosavalitsus on tõsiselt käsile võtnud kohaliku jalgrattatee rajamise. Vähem kui 10 meetri kaugusel majaseinast käis äge müttamine - üks traktor vedas kopaga liiva, teerull müdistas edasi-tagasi. No selge. Ega mul selle tee vastu midagi ole, endalgi mugavam liigelda. Aga valmimistähtajaks on 15.detsember ja niikaua müra ja vibratsiooni sees elamine ka ei vaimusta.

kolmapäev, 24. oktoober 2007

Joo, naine, joo...

Ootasin bussi. Peatuses palju rahvast ei olnud. Silma jäid kaks nooremat kena naist, seisid seal suured kotid käes ja ajasid juttu. Buss tuli. Üks naistest lippas peale, teine tahtis ka, aga komistas ja kukkus. Püsti ta enam kuidagi ei saanud. Üks lähemal olnud tädike üritas aidata, kuid põrkas siis ehmatusega tagasi. Kukkunud naise suust tuli roppu sõimu. Siis alles taipasin, et ta oli täiesti purjus. Kuidagiviisi ta end üles upitas ja bussi peale kobis. Loodetavasti jõudis õnnelikult koju välja magama.
Kummaline - purjus mehi näen tänaval iga päev ja harva nii hullus seisus, et peaks kaarega mööda minema. Purjus naisi kohtan haruharva, aga siis on nad ka silmini täis ja käitumine selline, et hoia kahe käega pead kinni.


Miks küll?

teisipäev, 23. oktoober 2007

Palavikus laps õue?!

Tupsu emmele helistati lasteaiast - Tupsul on palavik, kas saaksite järele tulla? Emme ei saanud, helistas mulle. Muidugi ma läksin. Jõudsin kohale ja mida ma näen - lapsed õueminekuks riidesse pandud, Tupsu kaasa arvatud! Ei osanud aa-d ega oo-d öelda selle peale, võtsin lapse ja tulin tulema.
Ega see palavik nüüd niiväga kõrge ka polnud, 37,5 ainult. Aga seda oli piisavalt palju, et laps loiuks ja virilaks muuta. Kodus mähkisime end sooja pleedi sisse ja sättisime diivanile lebotama. Eks nüüd tuleb mõned päevad tohterdamisele kulutada.


Mina aga mõtlesin, kuidas ikka on võimalik palavikus last koos teistega õue saata. Kui kunagi ise veel lasteaias töötasin, oli meil küll kord, et haige laps jäi ühe kasvatajaga tuppa kuni vanemad järele tulid. Edasi vastutasid juba nemad.

Ükski heategu ei jää karistamata



Ärge te sellist silti kunagi välja pange!
Tuleb teie juurde inimene. On probleem. Oleks abi tarvis. No mis siis ikka, kuulad ära, mõtled veidi - jajaa, saan aidata küll. Jah, muidugi võin ma vastu tulla, kui sellest kasu on. Teed siis, mida oskad ja suudad, ehk isegi silitad endal mõttes pead, sest oled ju nii tubli.
Läheb aega mööda, sama inimene tagasi. Jälle samasugune probleem, sa ju eelmine kord aitasid, äkki saaks seekord ka. Hea küll, olgu pealegi.
Ja veel üks kord, ja veel üks kord. Lõpuks hakkad juba mõtlema - kas siis ikka veel ei aita? Võiks ju nagu ise ka proovida hakkama saada. Aga süda na haledavõitu, hea küll, olgu siis seekord veel. Aga ei jää see viimaseks korraks.
Tekib juba tunne, et tahaks kaugemale põgeneda, kui sama tüüp jälle silmapiirile ilmub. Ütledki siis, et see on nüüd tagumine kord, kaua võib.
Jah-jah, rohkem pole vaja, küll ma nüüd saan ise. Tuhkagi ta saab.
Aga sinu mõõt on ka täis, keeldud aitamast - endale on ka aega ja jõudu vaja, kaua saab ainult teiste muredega tegelda. Ja vaat siis hakkab tuld ja tõrva lendama, endisest haledast ja paluvast ilmest pole enam midagi järel. Saad kuulda, kui südametu ja hoolimatu sa ikkagi oled, kuidas sa ainult enda mugavusele mõtled ja hädalise sinnapaika jätad. Ning seda kuulutatakse lausa igal tänavanurgal...
Sellepärast - mõelge enne, kui kedagi aitama tõttate.

esmaspäev, 22. oktoober 2007

Hallooo, mis toimub?!

Järjekordselt viimaste päevade jooksul teatab üks blogija plaanist blogi ära kolida või hoopis lõpetada. Põhjus ikka sama - keegi, olgu siis tuttav või võõras - loeb, näpib juhuslikud mõtted välja ja hakkab neid siis kõverpeegeldama, poogib külge oma arusaamu, teeb meelevaldseid järeldusi, ning, selle asemel, et need iseenda uitmõteteks jätta, kasutab suvalistes kohtades ja suvalises kontekstis.
Blogi ei ole Riigi Teataja ametlik väljaanne, millesse tuleks suhtuda nagu viimase instantsi tõdedesse - nii on ja nii jääb. Blogis on kirjas just selle hetke mõtted ja meeleolud, mille sügavam tagapõhi jääb ainult kirjutaja teada. Tõlgendab igaüks neid muidugi iseenda rikutuse tasemelt, aga ei pea ju seda kogu maailmale kuulutama...


Mul on kahju, kui peitu poevad just need blogijad, kellel on tundlikum närv, kelle mõtted ja meeleolud pakuvad midagi vaimule ja hingele, kes oma olemasoluga toovad killukese päikest hallidesse hetkedesse.


Aga paraku tundub, et paljud tegutsevad internetis silmad ja kõrvad kinni ning suu lahti, solvates ja häirides teisi inimesi. Jumal andis inimesele kaks kõrva ja kaks silma ning vaid ühe suu, et meelde tuletada, kuidas peaks käituma. Kuid ta andis ka kümme sõrme ja siin me nüüd siis oleme...

pühapäev, 21. oktoober 2007

Kimiiiii!!!!!!


Ja Brasiilias kõlab Eesti hümn (Soome taktimõõdus).

Helistasin emale...

... et sünnipäevaks õnne soovida. Miks ma ise kohale ei läinud? Lihtsalt sellepärast, et ema pole praegu koduski. Ja kuna pool peret on niikuinii mööda maailma laiali, tuleb pidu veidi hiljem.
Ema on mul üks kange eesti naine. Sõjajärgsetel aastatel tööd teinud ja õppinud, lapsi kasvatanud - küllaltki rangelt, pean ütlema. Ega minu emale vastu vaielda eriti ei andnud, jutt oli lühike ja konkreetne. Aga mille eest ma väga tänulik olen nüüd tagantjärele - ema ei lasknud mind panna puuetega lastele mõeldud erikooli, kasvatas mind nagu tavalist last. Eks sel pinnal vahel konflikte oli, mina ei tahtnud aru saada, miks minult sama palju nõutakse kui teistelt, võiks ju vahel kergemalt läbi saada.

Lapselapsed aga on saanud nautida vanaema hellitusi, soojadest kinnastest-sokkidest rääkimata. Nüüd mõnuleb juba neljas põlvkond (mis kohe-kohe lisa saab).

Ema tervis ei ole enam kõige parem, aiatööd ta enam teha ei jaksa, käsitööd on ka kõvasti vähemaks jäänud. Mis aga ei muutu - minul on kohustus pidevalt emale lugemiseks head-paremat otsida.

Ja kui kokku saame, siis võtan kaasa selle sügise viimased mirdid ja krüsanteemid - ema lemmiklilled.

laupäev, 20. oktoober 2007

Süda tilgub verd....

.... kui peab jälle arveid maksma. Mitte et nad üksikult võttes niiväga suured oleksid, aga neid on palju ja kokku hammustavad nad ära üsna suure tüki eelarvest.
Elekter
Vesi
Internet
Prügivedu
Midagi oli vist veel...


See raha läheks nagu ühte suurde põhjatusse musta auku... Mida head ma selle eest kõik saaksin...


Annan loomulikult endale aru, et tegelikult ma ju tarbin neid hüvesid, mille eest maksma pean. Aga - need hinnad on liiga suured. Ja kui veel arvel ilutseb tekst, et sellest-ja-sellest kuupäevast tõuseb teenuse hind nii-ja-niimitu protsenti, siis on küll tahtmine kõva häälega vanduma hakata. Seda enam, et mingi aja pärast võib lehest lugeda, kui suure kasumi need teenuseosutajad jälle on teeninud. Kelle arvelt?! Ja kuhu see kasum läheb, lubage küsida? Investeeringuteks?! Pole näha ega tunda.


Tallinna Vesi lubas suure suuga, et meie kandis lõpetatakse kanaliseerimine aastaks 2006. Praegu on aasta 2007 viimane veerand. Ammu juba räägitakse, et kanalisatsioon jõuab siiakanti alles aastal 2011. Ma ausalt öeldes ei usu seda. Aga kevadel saab jälle lugeda, millised dividendid osanikele maksti....


Ja mina muudkui maksan arveid...


Aga koopasse tagasi kolida ka enam ei tahaks....

reede, 19. oktoober 2007

Piltmõistatus

Kus siin see bussipeatus on?

Annetage sokke!

...mis siis, et nad katkised ja eri paaridest on!
Korjasin täna nöörilt posu poisi pestud sokke ja avastasin järjekordselt, et pooltel on kannad ära "söödud". Tahtsin juba katkised sokid prügikasti lennutada, kui tuli meelde, kuidas mõni aeg tagasi mitu kotitäit meile mittevajalikke asju kodutute varjupaika sai viidud. Kõik võeti tänuga vastu, siis küsiti: "Ega teil kotis sokke või aluspesu juhtu olema?" Ei olnud. Seletasin siis vastuvõtjale, et meil tavaliselt katkised asjad rändavad prügikasti. Selle peale ta siis ütleski, et see pole oluline, et need asjad täitsa terved oleksid, peaasi, et üldse on midagi jalga panna, kasvõi eri paarist ja eri värvi. Minusugune esteet polnud muidugi selle pealegi tulnud.

Aga poisi katkised sokid korjan nüüd kokku ja viin kilekotiga siia lähedale suure prügikasti peale. Kui kellelgi vaja, las siis võtab.

neljapäev, 18. oktoober 2007

Kas kutsikat tohib raputada?

Arstid seletavad kogu aeg, et imikut ja väikelast ei tohi raputada, laps võib saada parandamatu ajukahjustuse. Aga kui on tegu koeralapsega?
Meie lähedal üks pere võttis endale hiljuti vana koera kõrvale kena kutsika. Loomad on hästi toidetud, nendega käiakse pidevalt jalutamas. Peaks nagu kõik korras olema. Tütar aga kurtis, et oli ühel päeval näinud, kuidas peremees mingi koeruse pärast kutsikal turjast haaras ja korralikult raputas. Ei tahtnud uskuda, kuid täna nägin ise sedasama. Kutsikas vallatles, ei teinud peremehe keelamisest kohe välja ja tõepoolest krabati tal seepeale natist kinni ja raputati nagu kaltsukotti. Küsisin peremehelt, miks ta nii teeb, tema vastas, et kuidas siis muidu loomale häid kombeid õpetada, kui ei karista. Esiteks ei teinudki kutsa mingit suurt pahandust, lihtsalt mängis ja teiseks - saab ikka küll teisiti!

Meil on endil ka noor koer, ei tule pähegi, et teda lüüa või sakutada. Rahuliku järjekindlusega saab looma väga hästi sõna kuulama panna.

Mis sõber niisugune on, kes peremeest kartma peab?

kolmapäev, 17. oktoober 2007

Pime kana leidis tera!

Miks on blondiinianekdoodid nii lühikesed?
Et brünetid ka neist aru saaksid!
Wildikas oma küsimusega tõi mulle meelde ühe aastatetaguse loo.

Oli mul põhikoolis füüsikaõpetaja, kes armastas tunnis ikka sarkastilisi märkusi teha, kui keegi mõnest üsna lihtsast asjast aru ei saanud. Pinginaaber mul aga füüsikas just kõige helgem pea ei olnud ja eks teda siis peedistati korralikult.

Ühe tunni teema oli elektrilaengud. Õpetaja küsis muu jutu seas, miks bensiiniveokitel kett paagi taga lohiseb. Pinginaaber piiksatas: "Et hõõrdumisel tekkivaid laenguid maandada, et sädet ei tekiks." Selle peale pahvatasid meie tublid ja targad klassivennad kooris naerma. Aga õpetaja ütles pealkirjas toodud lause, sest vastus oli jummala õige. Ja õpetaja kiituseks tuleb märkida, et pinginaaber sai selle eest ka ühe oma vähestest füüsika viitest kirja.


teisipäev, 16. oktoober 2007

Pretty Woman = Pretty Cripple













Pildil on Jenni-Juulia Wallinheimo, Soome tekstiilikunstnik, kelle näitus Pretty Cripple avati täna Tallinna Puuetega Inimeste Tegevuskeskuses Endla 59.

Pildistas Aron Urb

Endast räägib Jenny nii:
Oma töödes käsitlen puuet, nii enese kui teiste ning kommenteerin sotsiaalpoliitilisi probleeme.
Kunstilise tegevuse kõrval käin tutvustamas ja konkretiseerimas oma tööde abil, nii kunsti kui sotsiaal- ja tervishoiuga tegelejatele, kuidas näiteks nn Soome heaolu riiklikute teenuste vähendamine mõjutab vanurite ja puuetega inimeste argipäeva
.


Näituse nimi tuleneb 1990 valminud filmist Pretty Woman, mida paljud on näinud, kuid vähesed julgevad tunnistada, et see neile ka meeldis. Prostituudi asemele on seatud puudega naine, miljonäri esindavad ühiskonna võimustruktuurid.


Puudega naise ja puuetega inimeste hoolekandesüsteemi paarisuhtes on tavaliselt naine see, kes annab järele ja mugandub olemasolevate teenustega. Istub kodus ootamas kauba kojutoomist, loobub oma harrastustest transpordiprobleemide tõttu, nõustub õppima ülaltpoolt soovitatud ameti endale meeldiva asemel.


Enamus inimesi tundub heaks kiitvat selle, et puudega inimese vajadused määratletakse selle põhjal, milliseid teenusi on pakkuda, mitte vastupidi. Õigupoolest põhineb kogu meditsiiniline puudekäsitlus sellel, et puudelise kehvem asend ühiskonnas ongi loodusseadus. Ehk siis - kui sul on puue, tulebki sul leppida piiratud inimõigustega ja väilsemate enesemääramisvõimalustega. Üha kujutletakse, et puudeliste igapäevased raskused ongi tingitud just puudest, mitte aga näiteks suhtumisprobleemidest või ühiskonna halvast planeeringust.


Just sellepärast seab näitus kahtluse alla seisukohad, et luksuselamused pole üldse olulised, eriti kui tegemist on puudega naistega. Sageli kujutletakse, et puudelistele tuleb pakkuda ainult hingelisi elamusi. Miks aga ei võiks neile naistele pakkuda võimalust end kenasti riidesse panna, üles lüüa ja kasvõi kuskile peenesse kohta sööma ja lõbutsema minna?


Näituse modellid on Soome puudega naised, kes ei nõustu jääma puuriroosideks, vaid nõuavad printsessimuinasjutte.


Eelnev oli refereering Jenni kõnest näituse avamisel ja tutvustavast voldikust. Põhjalikumalt saab lugeda http://www.prettycrip.vuodatus.net/ ja http://www.jenni-juulia.com/


Aga näitus ise on vapustavalt ilus.

Äkki keegi teab....

...kas jalgratast tõesti ei tohi bussi tõsta, kui jalad väntamisest väsinud ja tahaks kergema vaevaga edasi pääseda?
Oli täna selline lugu. Sõitsin bussiga kodu poole, kui järsku ühes peatuses juht kabiinist välja kargas ja kõva häälega röögatas: "Jalgratas välja!" Siis kõndis ise bussi taha otsa ja õiendas rattaomanikuga tükk aega, kuni see võttiski ratta kaenlasse ja maha astus. Ei olnud mingi asotsiaal ega nolk, täiesti tavaline noor naisterahvas. Ratas oli samuti üsna tavaline, ei mingeid lisavidinaid, mis ratta suureks ja laiaks oleks muutnud. Buss polnud täis ka üldse. Ei saanudki aru, keda see ratas seal tagaotsas segas.

Vaatasin järele, ei leidnud Tallinna ühistranspordi kasutamise eeskirjades küll sellist punkti, mis KEELAKS rattaga bussis olemise....

esmaspäev, 15. oktoober 2007

Tibi vihmaga roolis - hoidke alt!

Olen mina päris vähe vihane praegu, märg ja porine pealekauba.
Elan suhteliselt rahuliku ja kitsa tänava ääres. Kui Vilja Savisaar veel linnaosavanem oli, pandi tänavale mustkate (mida igal kevadel kõige vihmasemal päeval lappimas käiakse). Kas oli panijatel silm vinklis või midagi muud viga, aga meie maja ees on tänav tunduvalt madalam, nii et kui vähegi vihma sajab, laiutab aia taga korralik järv, millest siis autod rõõmsalt läbi kihutavad. Tänavapoolsete akende pesemine on täiesti tühi töö ja vaimunärimine.

Täna otsustasin tubli perenaine olla ja kõnniteelt mahalangenud lehed kokku kraapida (et jumala pärast mõni kaaskodanik märgade lehtede peal ei libastuks ja jalga ära ei väänaks). Kuna öösel oli sadanud, oli veeloik loomulikult aukartustäratavate mõõtmetega. Möödasõitvad autojuhid võtsid kenasti hoo maha, kuni tuli üks linnadziip, roolis kena tšikk. Ei vaadanud tema paremale ega vasakule, lasi täie auruga läbi lombi. Võite ette kujutada, milline ma seejärel välja nägin!

Üldiselt olengi tähele pannud, et kõige ägedamad kihutajad ja pritsijad on blondid tibid, kellele boyfriend ilmselgelt nende jõudu ja mõistust ületava uhke auto on kinkinud.

Meesterahvad tavaliselt teavad, et auto liigub edasi ka siis, kui jalg korraks gaasipedaalilt üles tõsta.

pühapäev, 14. oktoober 2007

Kumb lähenemine on õige?

Kas see: "Tee teistele seda, mida tahaksid, et nad sulle teeksid" või: "Ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et nad sulle teeksid"?
Täna on lõikustänupüha. Erilist tunnet küll pole, pole aastaid isegi mitte potipõllundusega tegelenud (maitsetaimed ja paar marjapõõsast ju ei loe). Ilm muutus ka halliks ja kõledaks, metsaminekuks puudub ka isu. Selle asemel istusime mõnusa seltskonnaga kohvitasside ümber, küünlad laual põlemas, näksisime perenaiste tehtud head-paremat ja filosofeerisime eelmainitud küsimuse üle.

Enamus pooldas esimest lähenemisviisi, mina ja paar sõpra veel kaitsesime kangekaelselt teist. Kuigi - ka esimese lähenemise pooldajate argumendid olid vägagi head.

Ma ju tahan, et minuga ollakse viisakas ja heatahtlik, tahan, et mulle tehakse väikseid teeneid, mind hoitakse ja armastatakse. Loomulikult pean ma teistesse suhtuma samamoodi.

Aga - ma ei taha, et mulle valetatakse, öeldakse halvasti, et mult varastatakse, mind taga räägitakse, röövitakse, lüüakse ja palju muud. See eeldab, et ka mina ei luba endale sellist käitumist kaasinimeste suhtes. Kui igaüks jätaks tegemata kõik halva, oleks ju ka palju parem elada.

Nojah, aga kui koju tulin, käitusin just esimese viisi kohaselt - tuba oli külm, kütsin ahju, perel kõht tühi, tegin süüa, ja kuna Sjgelle ajas pannkoogiisu peale, küpsetasin kuhja pannkooke ka, mis praeguseks peaaegu kõik söödud on.

Millist lähenemisviisi peate õigeks teie?

Igas pulmas pruut, igal matusel kadunuke?

Ma pole kunagi aru saanud inimestest, kes igal pool üritavad tähelepanu keskpunktis olla, isegi siis, kui parasjagu toimuv ei peaks neisse puutuma.


Aga täna sattusin olukorda, kus tuli ühel üritusel endalegi ootamatult esineda mitmes eri rollis. Kutsuti ainult ühe asja pärast, lootsin, et saan oma ülesandega maha ja võin vaikselt varvast visata, seda enam, et asi oli minuga ainult kaudselt seotud. Võta näpust, määriti veel mitu kohustust kaela ja enne lõppu tulema ei saanudki.

No kas ma siis olengi nii asendamatu?

Näppasin Wildikalt posu teste ja kuna und veel pole, otsustasin järele uurida, mis tüüp ma siis ikkagi olen.






Your Personality is Somewhat Common




Your personality type is stubborn, conservative, trustworthy, and caring.

About 13% of all people have your personality, including 18% of all women and 7% of all men

You are Introverted, Sensing, Feeling, and Judging.












You Are 20% bipolar




You're so stable, people wonder if you're really human.

You totally have your emotions under control - and know how to deal with life's ups and downs.










You Are 24% Cynical





Generally you give people the benefit of the doubt. But there are exceptions.

You buy into many of the things that mainstream society believes, but you're not anybody's fool.











You Are 16% Weirdo




Your thinking is so in line with the mainstream, it's pretty freaky.

Have you ever considered running for political office?

You're so normal, people can't help but feel comfortable with you!










You Are 85% Grown Up, 15% Kid




Your emotional maturity is fully developed, and you have an excellent grasp on your emotions.

In fact, you are so emotionally mature - you should consider being a therapist!











You are a Believer



You believe in God and your chosen religion.

Whether you're Christian, Muslim, Jewish, or Hindu..

Your convictions are strong and unwavering.

You think your religion is the one true way, for everyone.










You Are Not Scary



Everyone loves you. Isn't that sweet?







You Are 50% Extrovert, 50% Introvert



You're a bit outgoing, a bit reserved

Like most people, you enjoy being social

But you also value the time you have alone

You have struck a good balance!










Your Five Factor Personality Profile



Extroversion:


You have high extroversion.

You are outgoing and engaging, with both strangers and friends.

You truly enjoy being with people and bring energy into any situation.

Enthusiastic and fun, you're the first to say "let's go!"



Conscientiousness:
You have medium conscientiousness.

You're generally good at balancing work and play.

When you need to buckle down, you can usually get tasks done.

But you've been known to goof off when you know you can get away with it.



Agreeableness:
You have high agreeableness.

You are easy to get along with, and you value harmony highly.

Helpful and generous, you are willing to compromise with almost anyone.

You give people the benefit of the doubt and don't mind giving someone a second chance.



Neuroticism:
You have low neuroticism.

You are very emotionally stable and mentally together.

Only the greatest setbacks upset you, and you bounce back quickly.

Overall, you are typically calm and relaxed - making others feel secure.



Openness to experience:
Your openness to new experiences is medium.

You are generally broad minded when it come to new things.

But if something crosses a moral line, there's no way you'll approve of it.

You are suspicious of anything too wacky, though you do still consider creativity a virtue.





No järeldused peate küll ise tegema.
*ja et nii suured vahed sees on - no ei lasknud blogger neid rohkem kokku suruda...

laupäev, 13. oktoober 2007

Kolm kindralt s*** sees, lampassidest rääkimata

Arutasime siin, et meil on kohe varsti sibiautot vaja, lampkast kole täis. Sellega seoses tuli meelde lugu, millele ma siin kunagi varem vihjanud olen, aga mis senini ära rääkimata jäänud.
Aasta oli siis 1951. Meie maja ja hoovimaja olid tollal jagatud väiksemateks korteriteks, ühes elas pererahvas, ülejäänud said välja üüritud. Seda korterit, kus praegu minu köök on, rentis Laskurkorpuse kindral J. (täisnime ei tohi ju kirjutada, kes teab, kust mõni pärija veel välja kargab!).

Kenal suvelõpu laupäeval kutsus ta endale külla kindralid L. ja V. Võeti viina, hammustati sakummi peale ja aeti juttu. Paratamatult saabus moment, mil looduse kutse üpris võimsaks muutus. Kemmerg asus aia taganurgas. Üks meestest läks sisse, kaks jäid õuele jalgu sirutama. Kas läks ooteaeg pikaks või mis, aga härrad leidsid, et peaks perenaise marjapõõsastelt matti võtma. Järsku aga avanes pererahva uks ja perenaine käratas õige kurjalt peale. Ehmatusest ja piinlikkusest ei osanud kindralihärrad muud teha, kui kemmergusse kolmandale mehele seltsiks tormata. Kolme koguka tegelase raskusele aga ei pidanud kemmergupõrand vastu, käis kõva raks ja plarts!

Härrade õnneks oli lampkast poolenisti täis, nii et nad ainult vööst saadik sisse vajusid. Kuidas nad sealt välja vinnati, sellest ajalugu vaikib. Järgmisel, s.o. pühapäeval, kuivas igatahes kolm paari lampassidega pükse nööril.

Esmaspäeval komandeeriti sõdurpoisid uut kemmergupõrandat tegema. Töö oli aus, põrand pidas vastu kaheksakümnendate keskpaigani, kuni me selle ajaloolise kemmergu hoopis ära lammutasime (ärge nüüd muinsukaitsele kaebama jookske!)

Sellest sündmusest ajendatuna kirjutas kõrvalkorteris elanud noorkirjanik lugulaulu "Kolm kindralit s*** sees, lampassidest rääkimata", mis paraku pole säilinud. Lugu ise aga kuulub meie perekonnakroonika kullafondi.

reede, 12. oktoober 2007

Kübersõda läbi

Mul sai lõplikult kõrini sellest, et pidin pojal lubama oma läpakat kasutada. Lauaarvuti viskasime juba hulk aega tagasi hoopis välja, aga kuidagi pidi ju inimene saama oma asju ka teha.

Võtsime siis täna kätte ja kõndisime Enterisse. Eelnevalt oli muidugi juba sobiv mudel välja valitud. Asjalik teenidaja oli, kõikvõimalikele lollidele küsimustele oskas ka vastata.


Tõrge tekkis järelmaksu vormistamisel - see oli vaja minu nimele teha, kuna poja pole veel 6 kuud palka saanud. Esimese raksuga vastas pank eitavalt, põhjus et viimane palk pole sinna laekunud. Oi jeekim, uus raamatupidaja oli selle ju teise panka kandnud! Mis muud, trepist alla, teise panga kontorisse, viimase kuu väljavõte ja üles tagasi. Poes faksiti väljavõte liisingufirmasse, siis saime jaatava vastuse lõpuks. Edasine oli ainult vormistamise küsimus.

Ja nüüd istub poja ja püüab wifit tööle saada, millegipärast Vista ei taha seda lubada. Aga mina sain rahulikult Skypega lobiseda.

neljapäev, 11. oktoober 2007

Eneseväljendus gaasilises vormis - öäk!

Eks üliõpilased ikka suhtu loengutesse ja õppejõududesse mitut moodi. Täna TTÜ-s otsustas üks tudeng oma suhtumist väljendada lausa gaasilisel kujul. Et ta ümberolijaid ette hoiatama ei vaevunud, ei jõudnud keegi ka gaasimaski ette panna.
Avogadro arvu, molaarmassi ja mõningaid valemeid teades saab välja arvutada ka tekkinud gaasi kontsentratsiooni auditooriumis, väike see igatahes ei olnud.

Aga tegelikult - enne loengut võiks kapsahautised ja hernesupid siiski manustamata jätta, või äärmisel juhul pool karpi Espumisani peale krõbistada.

Enesepaljastus vol XXX

Mida kõike blogimaailmas ka teada ei taheta! Varsti ei julge enam kellegi blogisse vaadatagi, jälle uus kohustus kaelas. aga noh, ega midagi kriminaalset ei ole, nii et palun olge lahked!
1. Kas sa said nime kellegi järgi? Ei. Emal oli lapsest saadik kinnisidee tütrele just see nimi panna.
2. Millal viimati nutsid?Tükk aega tagasi.
3. Kas sulle meeldib su käekiri?Täitsa rahuldav
4. Mis on su lemmiklõunasöök?Kartulipuder kotlettidega.
5. Kas sul on lapsi?3
6. Kui sa oleksid teine inimene, kas oleksid endaga sõber?Arvan küll.
7. Kas oled tihti sarkastiline? Tuleb ette.
8. Kas su kurgumandlid on eemaldatud?Jah, põdesin lapsena sageli angiini
9. Kas sooritaksid benji-hüppe?Kahtlen
10. Millised on su lemmikmaisihelbed?Ei söö üldse neid.
11. Kas seod paelad lahti, kui jalatsid ära võtad?Ei kanna tavaliselt paeltega jalatseid..
12. Kas pead end tugevaks? Vaimselt küll, füüsiliselt ei tea.
13. Milline on su lemmikjäätis?Šokolaadi loomulikult.
14. Mida märkad inimese juures esimesena?Hoiakut.
15. Roosa või punane?Punane
16. Mis sulle enda juures kõige vähem meeldib?Järeleandlikkus.
17. Mida igatsed kõige rohkem?Oma kabinetti.
18. Millise asja ostsid endale viimati?Maiustusi.
19. Mida hetkel igatsed?Pehmet voodit.
20. Mida viimati sõid?Pitsat.
21. Mida hetkel kuulad?Vaikust.
22. Kui oleksid rasvakriit, siis mis oleks sinu värv?Violett.
23. Lemmiklõhn?Puudub.
24. Kellega telefonis viimati rääkisid?Oma sekretäriga.
25. Parim spordiala, mida telekast jälgida?Ei ole tugitoolisportlane.
26. Su juuksevärv?Punane
27. Su silmade värv?Hallikassinine
28. Kas kannad kontaktläätsi?Ei.
29. Lemmiktoit?Itaalia pajaroog.
30. Kas õudusfilm või film õnneliku lõpuga?Mõlemad.
31. Mis filmi viimati vaatasid?Jälgi jätmata.
32. Mis värvi pluusi hetkel kannad?Ei kannagi.
33. Suvi või talv?Suvi.
34. Kallistused või suudlused?Kallistused
35. Lemmikmagustoit?Rummikook
36. Mis raamatut hetkel loed? Jüri Bärg „Hoida ja harida”
37. Mida su hiirematt kujutab?Polegi.
38. Mida viimati telekast vaatasid?Filmi
39. Lemmikheli?Puude praksumine ahjus
40. Rolling Stones või The Beatles?Mitte kumbki.
41. Mis on kõige kaugem riik, kus oled puhkamas käinud?Baikali järve ääres.
42. Kas sul on mõni eriline oskus või anne?Ärakuulamine
43. Kus sa sündisid?Nõmmel.
44. Mitu istessetõusu suudad kahe minuti jooksul teha?Piisavalt.
45. Millal tutvusid viimati uue inimesega?Septembris.
46.Ütle üks blogija, kellega kohtuksid reaalelus?Tiiauspaikka
47. Üks blogija, kelle blogi võiks avaldada raamatuna ja sa ostaksid?Wild 48.Kes oleksid järgmises elus, kas mees või naine?Naine
49.Kui ei saa taaskehastuda inimesena, siis kellena?Suure musta kassina.
50.Kelle ankeete lugeda soovid, ütle vähemalt kümme nime?
Ei julge kellelegi sellist katsumust peale panna, aga vabatahtlikel palun väga. Pealegi pani Tiiu pooled minu lemmikud kirja.

kolmapäev, 10. oktoober 2007

Noorte psüühika sassis?

Selline kutse tuli täna:
Ülemaailmse vaimse tervise päeva raames korraldab Tallinna Vaimse Tervise Keskuse Lasnamäe töö- ja tegevuskeskus (Pae 19) neljapäeval, 11. oktoobril kell 9-17 lahtiste uste päeva, kus saab jälgida päevakava rakendamist ning teavet psüühikahäiretega inimeste igapäevaelu toetamise teenusest.Keskusesse oodatakse psüühikahäiretega inimesi, nende lähedasi, sotsiaaltöötajaid ja tegevusjuhendajaid teistest asutustest ning psühhiaatriahaigla spetsialiste.
Abilinnapea Merike Martinsoni sõnul on vaatamata vaimse tervise probleemide laiale levikule Eesti ühiskonnas juurdunud eelarvamuslik hoiak psüühikahäiretega inimeste suhtes. “Tuleb hoiakuid muuta ja kujundada positiivset suhtumist vaimse tervise probleemidega inimestesse, et julgetaks varem arstide poole pöörduda,” ütles Martinson. “Õigeaegne pöördumine on psüühikahäirete ennetamisel sageli määrava tähtsusega.”

Maailma Tervishoiuorganisatsiooni andmetel ilmneb 25%-l inimestest mingil eluperioodil vaimse tervise häireid. Eestis diagnoositakse igal aastal 26 000 uut psühhiaatrilist haigusjuhtu. Statistika järgi on psüühika- ja käitumishäired Eestis püsiva töövõimetuse tekkimise põhjusena teisel kohal, kusjuures 16-29 aastastel esimesel kohal.

Tallinna Pressiteenistus
10. oktoober 2007
Iseenesest tore ja vajalik ettevõtmine, aga minul tekkis küsimus: miks just noorte psüühika nii korrast ära on?

Vahva vidin

Selline noahoidja kuluks ära küll, igal meesterahval selge pilt, et lolli mängida siin majas ei maksa!
Linnalehest leidsin. Pole kallis ka, aint 69$.

teisipäev, 9. oktoober 2007

Puust ja punaseks!

... ehk poliitiliselt korrektsest keelest, terminoloogiast ja suhtumistest.
Mul siin ühe loo kommentaarides läks paar inimest ägedalt vaidlema ja kuna Tiial tekkis ka sama probleem, ei jää muud üle, kui asi puust ette teha ja punaseks värvida.
Vaidlejatega juhtus nii nagu alati - üks rääkis aiast, teine aiaaugust ning omast seisukohast on kummalgi täiesti õigus.
Mis on siis mis?
Invaliid - see sõna hakkab käibelt kaduma, on sisult vananenud ja halvustava alltooniga. Kes ei usu, vaadaku inglise-eesti sõnaraamatust järele. Ametlikes dokumentides kasutavad poliitikud ja sotsiaaltöötajad küll mõistet invapoliitika, aga noh lühiduse mõttes las ta olla, peaasi, et sisu õige on.
Puue - meditsiiniline termin, mis tähendab millegi puudumist inimesel; jagatakse liikumis-, meele- või vaimupuudeks. Viimane sõna on nüüd spetsialistide poolt ebasobivaks tunnistatud, õigemaks peetakse intellektipuuet. Samasse patta ei tohi panna psüühikahäiretega inimesi!
Puudega inimene - inimene, kellel siis esineb üks või mitu eelmainitud puuet.

Vaat selle sõnastuse ümber käib üsna suur trall. Tahetakse tunnistada poliitiliselt korrektsemaks terminiks erivajadustega inimene. Aga ega ikka ei ole küll! Erivajadus on hoopis laiem mõiste. Kõigil puuetega inimestel ei olegi erivajadusi, samas võib täiesti tervel inimesel mingil eluhetkel see tekkida. Kõige üldisemalt mõistetakse erivajaduse all vajadust abivahendite, toimetulekuabinõude või hooldusvahendite järele. Aga ka lapsevankriga noor ema on erivajadusega näiteks. Ja veel - see on individuaalne, igal inimesel erinev!

Suur segadus valitseb ka arusaamises, mis on puudega inimese toetus ja mis töövõimetuspension (vana nimega invaliidsuspension). Töövõime kaotuse protsendi määrab arstlik komisjon ja see on aluseks pensioni arvutamisele, kuid pension ise sõltub veel muudestki teguritest. Töövõime kaotus ei ole tingitud ainult puudest (kõigile puuetega inimestele töövõime kaotust ei määratagi), vaid võib olla ka mõne kroonilise haiguse või õnnetuse tagajärg. Puudega inimese toetus aga on mõeldud just puudest tingitud lisakulutuste osaliseks kompenseerimiseks.

Praeguse süsteemi järgi jaotatakse puuded kolme raskusastmesse, sõltuvalt kõrvalise abi vajadusest ning sellest lähtuvalt määratakse ka toetus. Sotsiaalministeerium töötab praegu välja uut puuetega inimeste hoolekandeseadust, mille kohaselt need raskusastmed kaovad ja toetus hakkaks sõltuma tegelikest kuludest. See ausalt öeldes teeb mind ja paljusid teisi veidi ettevaatlikuks, kuna pole veel selge, kes ja kuidas hakkab neid reaalseid kulusid hindama ning kuidas nende vajalikkust tuleb põhjendada. Kõige vähem on vaja, et see toetus hakkaks sõltuma ametnike suvast ja äranägemisest.
Nii, terminid on siis nüüd kirjas. On oluline, et kogu ühiskond neid üheselt mõistaks ja aktsepteeriks.
Kuid mingil juhul ei tohi juhtuda, et neidsamu termineid kasutatakse inimeste sildistamiseks, neisse mingi kindla suhtumise kujundamiseks. Terminid on vajalikud eelkõige seaduseandjatele ja ametnikele, et nad teaksid, milliste mängureeglite järgi oma tööd teha.

Inimestena oleme kõik erinevad, oma nime, iseloomu, eripärade, harjumuste, vajadustega. Mõni meist võib olla puudega, mõnel võib momendil olla mingi erivajadus. Aga me oleme inimesed.


*pilt pärineb nagi.ee-st

Pakutakse raamatuid!

Mulle potsatas meilboxi hea pakkumine - kirjastuse Kupar pankrotipesas on veelgi saadaval hulk raamatuid ülisoodsa hinnaga.
Nimekiri on pikk ja xls formaadis, nii et siia ei kleebi. Aga raamatuid on mitmelt alalt, igale maitsele. Kui keegi huvi tunneb, pange siia mingid kontaktandmed, saadan nimekirja edasi. Kellel mu meiliaadress olemas, võib muidugi otse meilida.

Hinnad jäävad vahemikku 5-50 eeku.

Lugemine on ju mõnus!

esmaspäev, 8. oktoober 2007

Puudega inimene - sotsiaalpornostaar?

Sotsiaalporno = õpitud abitus + agressiivsus + piirideta egotsentrism + taktitundetus.
Valem pärineb Arnilt
Pornostaar üldiselt on ju keegi, kelle olemasolust me oleme täiesti teadlikud, vahel poolsalaja vaatame ka filme, kus ta peaosas, aga avalikult seda tunnistama ei kipu. Pornostaar tavaliselt ei pääse punasele vaibale promeneerima, hea toon on suhtuda temasse kerge üleolekuga - pole ikka päris see...

Viimasel ajal on olnud palju sekeldamisi, seletamisi ja vaidlemisi ning kui selle valemi leidsin, tuli tahtmine see ametnike keelde tõlkida.

Õpitud abitus = õpetatud abitus.
Miks te tahate, et see-ja-see seda-ja-seda teeks, ta ju ei suuda, ei saa hakkama, tema eest peab hoolitsema ja üleüldse: meie teame paremini, mis talle hea on, mida tema ja teised temasugused vajavad, mis te meie kallal norite.

Agressiivsus = oma õiguste eest seismine.
Me ju oleme öelnud, et seda-ja-seda on keeruline korraldada, miks te ikka sama juttu räägite, milleks talle seda üldse vaja, teised elavad niisama ja ei käi nõudmas ja kaebamas!

Piirideta egotsentrism = eneseväärikuse säilitamine
Mida ta õige arvab endast, miks tema peab seda-ja-seda saama, miks ma pean tema probleemiga tegelema, miks ma peaksin tema küsimustele selgelt ja arusaadavalt vastama?

Taktitundetus = soov, et ametnik suhtleks otse inimesega.
Seletage ometi talle, ma ju rääkisin teile, miks ma pean talle üle rääkima, ta ju ei saa minust aru, teie ju olete hooldaja/abiline/tõlk.

Millal saab pornostaarist päris staar?

Tulge kah heategu tegema!

Selline meil laekus täna mulle postkasti ja kuna Kati just küsis, millal viimati heateo tegid, siis otsustasin reklaamida!

MTÜ Kakora, Põhja-Eesti Pimedate Ühing ja Tallinna Puuetega Inimeste Koda kutsuvad Teid Jenni-Juulia Wallinheimo (Soome) tekstiilinäituse PRETTY CRIPPLE avamisele 16.oktoobril kell 15 Tallinna Puuetega Inimeste Tegevuskeskuse saalis Endla 59

”Miks puudega naise unelmates ei tohi sisalduda miljonärid ja mullivannid?”, küsib sotsiaalpoliitikat kommenteeriv tekstiilikunstnik Jenni-Juulia Wallinheimo. ”Peab ju puudega naiselgi olema õigus põgeneda reaalsest elust hedonistlikussse ja ebarealistlikusse maailma.”

Jenni-Juulia Wallinheimo näitus Pretty Cripple kasutab 1990 vändatud filmi Pretty Woman ideed, vahetades prostituudi kohale tavalise puudega naise ja miljonäri kohale ühiskonna võimukoridorid. Teosed muudavad küsitavaks seisukohad, mille põhjal tuleks puuetega inimestele organiseerida ainult hingelisi ja armsaid elamusi aga mitte Hollywoodi (jalad lahti maast) stiilis elamusi.Näitus kommenteerib eriti ostuteenustele põhinevat hoolekandetööstust, mis kahandab puuetega inimeste ja vanurite elamuste kogemist. Kuigi puuetega inimeste olukord pole sugugi kiita, näeme Pretty Cripple näitusel, kuidas nauditakse shampanjat.


Näitus jääb avatuks 17.-30.10.2007

E-R 12-17 ja L-P 11-15 II korruse õppeklassis

Üritust toetabTallinna Sotsiaal-ja Tervishoiuamet

Poeg ähvardas mu viinaravile saata

Oli minul üks mõnus nädalavahetus.
Reedel kooli juubelil (väikese veiniga muidugi), laupäeval mõnulesime naabrinaisega ja limpsisime veidi konjakit.

Täna vaatab poja mulle otsa ja ütleb:"Mis see siis olgu? KAKS õhtut järjest lõbutsemas käia - vähe vana ei ole selleks? Kui selline asi korduma hakkab, tuleb küll midagi ette võtta!"

Säh sulle siis kuldses keskeas elumõnude nautimist!

pühapäev, 7. oktoober 2007

pilt


Kasvuhoone aknalaual

Mul kasvasid aias kirsstomatid ja mõned pipralised. Suve jooksul suurt saaki ei saanud, aga nüüd avastasin, et pisikesi rohelisi tomatipunne on kohe hulgem tulemas. Kompostihunnikusse kahju visata, aga väljas juba nii jahe, et valmis nad seal ei saa. Mis siis muud kui kogu taim potti ja tuppa aknalauale. Olen tomatit ennegi nii kasvatanud ja siis sain viimased viljad just jõuludeks.
Kahele poole said piprad ka pandud. Akna ülaservast näeb isegi välja, pole hullu.

Aga kas daaliat ka niiviisi edasi kasvatada saaks? Mul nimelt üks suur taim hakkab alles õienuppu looma. Enne öökülmi vaja ära otsustada.

laupäev, 6. oktoober 2007

Kuldne narmas eluvaibas

See, jah see on meie kool,
pisike, väike, kuid armas.
Ja eluvaipa temast jääb
kõige kuldsem narmas.
(Reeda Toots)

Üks kool pidas juubelit. Kaheksa aastat tagasi istusime koos ja tähistasime oma kooli 40.aastapäeva. Nüüd aga hoopis 85.-ndat. Mis imelik matemaatika see olgu?

Juhtus lihtsalt nii, et vahepealsetel aastatel sai ajalooürikutelt kõvasti tolmu maha raputatud ja selgusele jõutud, et samas kohas hakati Nõmme lastele haridust andma hulga varem. Nii ongi keskealisest mehest saanud soliidne vanahärra.

Pidu ise sai peetud just õpetajate päeval. Aktusele koolimajja oli vilistlasi ja endisi pedagooge tulnud lähemalt ja kaugemalt. Tavapärased kõned ja tervitused, pikaajalistele töötajatele tänukirjade ja teenetemärkide üleandmine (kusjuures kõige kõvema aplausi teenis kokkutulnutelt hoopis koolitädi Natalia Matsu), koolipere kontsert, mis tipnes laulusõnadega:
Üksteist peab hoidma
tuule ja külma eest.
Armastus annab jõudu
südamele, mis on jääs.

Kuid kõige liigutavam hetk saabus, kui sõna anti kooli kõige esimesele õpilasele, kõrges eas kõbusale vanahärrale, kes oli oma kooliteed alustanud just 1922. (Kaido, Sa lubasid ju mulle pildi saata!)

Edasine oli tavapärane - ilutulestik koolimaja tagusel spordiplatsil (mis kõik Nõmme koerad kooris ulguma pani), pidulik õhtusöök restoranis, tants ja trall kurikuulsas Amigos (Apelsin on tore ansambel, aga võimendus oli loomulikult põhjas ja see omavahelist suhtlemist just ei soodustanud).

Kes teab, äkki kohtume jälle kaheksa aasta pärast, siis juba kooli 130. aastapäeval!

Seda tahaks küll väga teada...

...kes minu sõpradest praegu Elevandiluurannikul peesitab?

Mul nimelt käis blogis sealt külaline. Tegemist polnud kindlasti mitte juhusliku klikkijaga, sest ta oli Googlest otsinud just konkreetselt seda blogi.


Nii et ole hea ja anna endast teada!

reede, 5. oktoober 2007

Rauakoolile

Kus koolis käid?
Kopli rauakoolis.

Mõned aastakümned tagasi polnud pikemat seletust vajagi, igaüks sai aru, millisest koolist jutt. Kopli poolsaare tipus nimelt asus üks tuntumaid kõrgkoole Eestis. Minagi võin uhkeldada, et olen just selle kooli teise põlve vilistlane.

Tõsi küll, kui mina selle kooli ukse taha jõudsin, oli peamaja juba ammu Koplist Mustamäele kolinud ja paar esimest kursust toimus ka suurem osa õppetööst Mustamäel. Aga kolmandal kursusel sai põhiliseks vana armas Kopli maja.

Hommikune pikk bussisõit, vana maja sopilised koridorid, talvine külmetamine, kui auditooriumis oli vaevalt +13 kraadi - see kõik on tagantjärele üsnagi romantiline. Õppejõud jäid meelde oma pühendumusega. Eugenia Loov, Juhan Toomaspoeg, Leida Kanne, Gabriel Hazak, Endel Parijõgi ja paljud teised...

Teadmised ja oskused, mis sellest majast saadud, polnud sugugi kesised, vastupidi - palju sellest on tänapäevalgi vajalik. Majanduse põhitõed jäävad ju püsima, kui ka ühiskonnakord muutub.

Nüüd olen ringiga oma vanasse kõrgkooli tagasi jõudnud. Küll hoopis teistes ülesannetes. Kool on kasvanud ja muutunud, Mustamäele on kerkinud terve teaduslinnak. Õppetööst on suur osa siirdunud internetti, aga ikka kohtan toredaid inimesi, pühendunud õppejõude ja teadlasi. Hall tekkel kaunistab paljusid noori, kes tahavad leida oma kohta tehnikamaailmas.

Õnne sünnipäevaks, kallis Tehnikaülikool!