laupäev, 27. veebruar 2010

Hüvasti, naabri-Jaan!

See polnudki kuigi ammu, kui siin fotojahil naabrimehe pildi üles panin, teema oli Jaan ja mul oli kohe varnast võtta...

Täna kella seitsme ajal käis naabrite juures kiirabi, läks tühjalt minema. Ning vähem kui pooltunnike tagasi oli siis spetsiifiline bussikas värava taga...

Üks väsinud töömees pääses puhkama. Tööd oli Jaan oma elu jooksul kõvasti teinud, mitmes ametis, viimased kümmekond aastat kraanal ning juba tükk aega pensionipõlve pidanud. Kodumaja oma kätega vanast sarast ümber ehitanud, eelmisel suvel veel uuesti soojustanud ning õhk-kütte pumba paika pannud. Kuri haigus aga oli juba siis kallal....

Mina aga mõtlen, et hea naaber on kulda väärt. Kui abi vaja, siis Jaani käest sai seda alati, tema teadis ja oskas kõike, asjalikud nõuanded olid vürtsitatud mõnusa huumoriga. Eriti on meeles, kuidas me kahekesi kraana nokka riputatud platel istusime ja kõrgel-kõrgelt pärnaõisi korjasime. Me vist olime oma peredes ainsad, kes kõrgust ei kartnud...

Pool sajandit kõrvuti elamist on nüüd siis läbi...
Rahulikku puhkust Sulle, naabrimees!

Ai, torkas!



Kaks erinevat teravat ja torkivat asja, mõlemad pildistatud selle aasta veebruaris...

Agaav - nõelteravate leheotstega ja teravate sakkidega...









Ning murdunud jääpurikas...

kolmapäev, 24. veebruar 2010

Siinai kroonika - 7.päev - käsulaudu toomas


Jälle kell kolm äratus, et kella neljaks bussis istuda. Seekord siis sõit mägedesse, täpsemalt Moosese mäele, mille jalamil asub 4.sajandist katkematult töötav Katariina klooster.
Väiksem osa grupist oli eesmärgiks võtnud tõusta mäetippu, suurem osa aga plaanis niisama jalutada ja kloostriga tutvuda. Mõte oli, et ehk jõuame mäeltki enne alla kui klooster võõrastele keskpäevapalvuse ajaks suletakse, paraku peab ette rutates ütlema, et see ei õnnestunud.

Kuna rahvas oli otsustanud, et sõidetakse välja hiljem, mitte keskööl, siis jäi ära võimalus nautida päikesetõusu mäel. Selleks ajaks, kui meie kohale jõudsime, oli päike juba kõrges taevas. Taganjärele pean tunnistama, et see oli siiski õige otsus - me ei pidanud järsul mägiteel koperdama pimedas suure rahvamassi sees ning saime mäel olla üksi.

Aga kõigepealt tuli mäele saada...
Teejuhiks kohalik beduiin, hakkasime reipa sammuga marssima. Alguses polnud vigagi, kuid üsna pea venis rivi pikaks. Beduiin kiikas vahetevahel üle õla, kui tagumised liiga kaugel, siis peatus veidikeseks. Niipea kui sabaots järele jõudis, jätkus kiirmarss. See muidugi tähendas, et puhata said eelkõige tugevamad, nõrgemad tegid paar sügavamat hingetõmmet, rüüpasid lonksu vett ja üritasid taas teistele järele jõuda.

Mina pole mingi treenitud tüüp, vastupidi - mingi aja pärast hakkasin juba vaikselt ennast haletsema - oli mul nüüd vaja siia tikkuda, jalakesed valutamas, hing paelaga kaelas. Aga tagasi pöörduda uhkus kah ei lubanud.

Esimeses suuremas peatuspunktis, kus beduiinid vist maailma kalleimat teed müüsid (15 naela ehk umbes 40 EEKi väike tassitäis), tekkis küll tunne, et siit ma enam edasi ei lähe. Kaks grupiliiget jäidki maha. Vaatasin üles, mäetipp polnud sugugi lähemale nihkunud. Kuid samas ootas hulk beduiine kaamelitega, et soovijaid raske raha eest (85 naela e. umbes 190 EEKi) viimase puhkekohani sõidutada. Näitasin kaamelijuhile viieeurost ja küsisin, kas sellest piisab. Mees noogutas ning mina otsustasin, et olgu ma pealegi luuser, aga ma võtan selle.

Kui selga istusin ja kaamel end õõtsudes püsti ajas, siis oli esimene mõte - kus siin turvavöö on? Natuke aega tegelesingi sellega, et end kramplikult kinni hoida, kuid rütmi kätte saades julgesin juba päris mõnuga ringi vaadata ja mahajäänud kaaslastele lehvitada. Kaamel muide läks üles kuristiku serva poolt, vahetevahel tujutses ning keeras end teele risti. Beduiini kurguhäälsed hüüded panid ta aga jälle õiges suunas liikuma.

Nii me siis läksime. Ülevalt tuli teisi kaameleid vastu, seljas peamiselt näomaskides jaapani turistid. Peatuspunktis sunniti kaamel taas põlvili laskuma, mina sain maha ja jäin teisi järele ootama. Kasutasin seda aega mägede pildistamiseks. Olgu öeldud, et see väike sohitegemine mu päästis.

Varsti olid teisedki järgi jõudnud, väike puhkus ning jätkasime teed. Ega kergem ei olnud kui alguses, rada muutus järsemaks. Nüüd aga ei saanud enam pooleli jätta. Lõpuks jõudsime platvormini, kus sile rada lõppes ja algas kivirahnudest tahutud trepp, mille üks munk kunagi aastasadu tagasi teinud oli. Trepiks oli seda küll palju nimetada, tegelikult olid need natuke siledamaks tahutud kivirahnud, ebaühtlase kõrgusega.

Beduiin keksles kergejalgselt ees, meie rühkisime järele. Astmeid pidi kirjade järgi olema 300, aga vaevalt meist keegi neid lugeda suutis. Mina igatahes mõtlesin vahepeal, et ma olen vist päris hull, et end niisugusesse kohta vedasin. Lugesin, et järgmised neli astet, siis tõmban hinge, järgmised viis või seitse (olenevalt astmete järskusest) ja nii edasi ja edasi. Siis hõikas keegi, et tipp juba siinsamas. Mõtlesin, et kui nii, siis lähen kasvõi käpuli edasi. No käpuli just mitte, aga vaevaline oli see minek küll. Ühel hetkel aga olin kohal ja vaade, mis avanes, oli tõepoolest võimas. Seal me siis olime - käputäis eestlasi, ümberringi ainult mäed ja taevas...

Allaminek oli kergem, läksime ilma ühegi peatuseta, kui oleks peatunud, oleks olnud palju raskem teed jätkata. Kloostriõuele jõudsime just keskpäevaks ja see tähendas, et me sinna enam sisse ei saanud, tuli otse bussi suunduda.
Meil oli plaanis tagasiteel kõrbes ka väike peatus teha, kuid bussijuht oli saanud korralduse kindlaks kellaajaks linnas tagasi olla, et lennujaama uutele turistidele vastu minna. Seega nautisime kõrbe vaid bussiaknast.

Igal juhul, kes tulevikus tahab sinna mäele minna, soovitan enne mitte kolm, vaid lausa üheksa korda järele mõelda. Samas - sellist elamust naljalt mujalt ei saa...

Pildil Moosese mäetipp umbes poole mäe kõrguselt

Siinai kroonika - 6.päev - kaamelikaupa tegemas


Pärast Jeruusalemmast tulekut vajusime Nirtiga laipväsinutena vooditesse ja magasime tavapäratult kaua, hommikusöögilauda jõudsime vaat et viimasel minutil. Veidi aega jutustasime mõnede reisikaaslastega, jagasime Jeruusalemma muljeid ning otsustasime siis, et kohalik kaubandusvõrk tuleb üle vaadata - endale midagi mälestuseks ja eks kodusedki oota kingitusi. Minule oli pealegi esitatud konkreetne tellimus ühele kaamelile.

Vanale turule pääsemiseks oli meile antud head juhtnöörid - hotellist mööda tänavat edasi mošeeni, sealt alla keerata ja peaks varsti kohe paistma. Umbes pooletunnine jalutuskäik. Et oli reede ja keskpäev, oli mošee ümbrus paksult kohalikke mehi täis, kes sisse enam polnud mahtunud ja kuulasid palvust läbi valjuhääldite. Kõndisime viisakas kauguses neist mööda ja tõepoolest olimegi varsti turul.

Hulk poekesi, nende esine kaupa täis. Kaupmees ei passinud tingimata juures, aga kui seisma jäid ja midagi lähemalt uurima hakkasid, tekkis ta kohe nagu nõiaväel meie kõrvale. Kui siis meid huvitava kauba hinda küsisime, viibati ja paluti poekesse sisse astuda, viidi kõige tagumise seina äärde ja alles siis hakati hinnast rääkima. Ärisaladus ikkagi.

Araabia turul on kaupmehe solvamine, kui maksad esimese küsitud hinna. Tingimine kuulub asja juurde. Samuti kuulub asja juurde, et kui nähtaval kohal pole just sinu soovitud värvi või suurust, läheb kaupmees otsima ja püüab sulle selle leida.

Esimeses kohas, kus oma ostud tegime, teenis Nirti Eesti maffiabeibe hüüdnime, seda aga lugupidava varjundiga. Samuti lubas kaupmees, kui veel talt midagi ostma tuleme, anda poole hinnast alla. Seda ta tegi ka kui kõige lõpus talt erinevaid teesid ja vürtse ostsin. Millegipärast ma usun teda, sest kuigi valge eurooplase koorimine on sealse kaupmehe aukohus, on auasi ka antud sõna pidada.

Muidugi käisime mitmes poes ning Nirti tingijavõimed leidsid igal pool täit tunnustust. seal, kus mina oma soovitud kaameli tahtsin osta, püüdis kaupmees algul selgeks teha, et tema pole üldse omanik ja ei saa kohe kuidagi hinda alla lasta, sest tal on väga kuri ülemus, kes võib lausa kõri läbi lõigata. Selle jutu peale kehitasime kahetsevalt õlgu, et eks me lähe siis sinna poodi, kus nii kurja omanikku pole. Siis muutus jutt kohe asjalikumaks.

Aga parim kogemus oli ühes väga kenas poekeses, kus me veetsime üle tunni aja. Seal nimelt oli tohutu valik mitmesuguseid kujukesi, portselani, lõhnasid ja mida kõike veel...
Astusime sisse, vaatasime ja valisime meid huvitavad asjad välja. Müüjaks kena meesterahvas, kes rääkis tunduvalt paremat inglise keelt kui turul üldiselt räägiti. Meie aga mängisime üsna nõudlikke ostjaid, vaatasime kõik hoolega üle ja kui kaubal paistis mingi pisidefekt, palusime otsida endale defektita ese. See juba pani müüja meid tähelepanelikumalt kuulama.
Kui siis lõpuks hinda küsisime, juhatati poe tahaotsa pehmetele toolidele istuma ja hakkasime vestlema. Esimese küsitud hinna (130$) laitsime kohe maha. Siis sai räägitud maast ja ilmast, küsiti, kust me oleme, meie jälle pärisime tema kohta. Tuli välja, et polegi poe omanik, asendab hoopis venda, ise on hoopis kvaliteedikontrolli insener. Tasapisi hakkas ka hind allapoole langema. Meie seletasime, et Eesti pole üldse rikas maa, kurtsime 700-aastast orjapõlve, mil mõisnik võis eestlasest pärisorja isegi koera vastu vahetada. Nirti tegi ilmekalt selgeks, et tema küsitava summa eest saaks eestlasest tudeng kodumaal kolm nädalat süüa.
Kogu selle jutu oleks tõesti pidanud videosse võtma, õppematerjaliks araabiamaadesse reisivatele inimestele. Vahepeal pidasime omavahel eesti keeles nõu ja jätkasime siis kauplemist. Mina klõpsutasin pilte, vaatasin veel poes ringi.
Kui siis hind 130-lt 45-le langes, arvasime, et ei maksa pilli lõhki ka ajada. Palusime kauba ära ka pakkida ja pakitigi iga ese eraldi mullikilesse, et lennukis katki ei läheks. Lahkudes kiitsime, et ta on väga hea kaupmees ja avaldasime lootust, et vend ta peale pahaseks ei saa...

Nirti korjas truu orjatarina kõik meie kaubakotid oma kätte, mina jalutasin ringi, kaamera kaelas. Ja kuigi Nirti eest pakuti vahetuseks 250 kaamelit, ei saanud mina ometi oma orjatarist loobuda :P

Ebe A.
Autode asemel kaamelid oleks päris vahva vaadata Tallinn-Tartu mnt.l:DD
19.02.2010 17:12 kustuta

Endel Apsalon
...vastu võiks anda eesti sigu, sest täna liikluses nägin, et neid on siin liiga palju...
19.02.2010 17:14 kustuta

Tiiu Her
sead paraku ei lähe siin mitte :(
19.02.2010 17:19 kustuta

Endel Apsalon
...tead eesti lammastest pole ka puudu võiks anda neidki, sest liikluses oli neid ka liiasti...
19.02.2010 17:21 kustuta

Nagu hiljem mõnedelt reisikaaslastelt kuulsime, olid mitmedki maksnudki küsitud hinna ja ei proovinudki tingida...
Üks asi veel, mis ilmselt meie kasuks rääkis - me olime tunduvalt kombekamalt riietatud (pikad seelikud, õlad kaetud) kui enamus turulisi, nagu silma jäi. Seal maal aga mõjutab see suhtumist tublisti...

Või oleks ikka pidanud need kaamelid võtma? Päris mõnus liiklusvahend kui ära harjuda ja odavam pidada ka kui auto...

esmaspäev, 22. veebruar 2010

Siinai kroonika - 5.päev - Jeruusalemm, sa püha taevalinn


Paar tundi puhkust, koti lahti ja kinni pakkimine, veidi enese kohendamist ja oligi meil Nirtiga ning veel mõnedel reisikaaslastel aeg uuesti bussi istuda ning lasta end kogumispunkti viia, et ümber paikneda Jeruusalemma poole viivasse bussi. Sinna kogunes üpris kirju seltskond eri hotellidest kokku korjatud peamiselt venekeelseid reisilisi.

Kaks ja pool tundi läbi öise kõrbe, seekord veidi põhja poole ja olimegi Eilatis. Ligi poolteist tundi bussis tukkumist, enne kui lubati asjad võtta ja Egiptuse pinnalt lahkuda. Iisraeli poolel võttis meid vastu punt noori sõjaväevormis näitsikuid (mõni noormees kah hulgas), pooltel automaadid rinnal. Totaalne turvakontroll, seejärel järjekord passe näitama. Meid oli ette hoiatatud, et võidakse hakata pärima igasuguseid asju reisi eesmärgi, Iisraelis olevate sugulaste, isegi vanavanemate kohta. Nii hull päriselt ei olnud, ametnik vaatas passi ja lasi oma nime ning grupi numbri öelda. Mina sain lihtsalt läbi, Nirtil aga on perekonnanimes õ-täht sees ja seda lasti ikka mitu korda üle hääldada. Passi kohe tagasi ei antudki, kutsuti teine asjamees, kes talt mobiili ja kaamera ettenäitamist nõudis. Kaamerat tal polnudki, mobiil kontrolliti mingi pulgaga üle ning anti siis ka pass tagasi. Minu seljakott pani miskipärast turvakaamera vilkuma, paluti lahti teha, vaadati ja kehitati õlgu - pole ju midagi. Kaamerat ja mobiili isegi ei küsitud.

Teisel pool ootasid meid Iisraeli bussid, Egiptuse omi üle piiri ei lastud. Veel poolteist tunnikest sõitu laheservas, mille teisel poolel paistsid Jordaania tuled (väga uhke valgustus, peab mainima) ning olimegi Surnumere ääres. Randa pääses läbi turistilõksu - kohalik spa ja kauplus. Kõigepealt kohustuslik kosmeetikapresentatsioon, seejärel instrueerimine, kuidas merre minna ja välja tulla ning lastigi see rahvas rannale.

Ausalt öeldes ajas mõte hommikul kell seitse vette ronimisest algul judinad peale. Aga rahvast vees oli, miks siis mitte proovida. Üllatus-üllatus - vesi oli vägagi soe. Ujuda muidugi ei saanud, ainult vee peal hõljuda. Nägu ei tohtinud vette panna ning mitte mingil juhul vett alla neelata. Mulle mõni tilk sattus huultele ja jube soolamaitse oli küll. Vesi on sooladest nii küllastunud, et isegi lainetada ei jaksa. Rannas oli hullem soolarant kui talvistel Tallinna tänavatel.
Veest välja, duši alla, veidi puhkust ning uuesti vette. Aeg läks kiiresti ning juba hakati märku andma, et peaks nagu edasi sõitma. Rahvas laekus bussi, paljudel näpus suured kilekotid mitmesuguse Surnumere kosmeetikaga. Ilmus ka kohalik giid Irina, kes kohe mikrofoni haaras ja kiirkõnes vuristama kukkus. Paraku tundus, et suurem osa sellest vurinast läks kurtidele kõrvadele, sest ausalt öeldes oli raske eristada olulisemaid fakte muu jutu seast. Õnneks ma paljut teadsin juba ennegi.

Jeruusalemma sissesõit oli hingematvalt kaunis - mäeküngastel laiuv helevalge linn, päikeses säravad kuplid ja katused, ei mingit sudu ega tolmu nagu Kairos. Kõigepealt viidi meid ühele vaateplatvormile, kust avanes vaade peaaegu kogu linnale. Giid näitas ühele ja teisele poole, puistas fakte nagu käisest. Paraku ilmnes siin ka tema kõige suurem puudujääk - tal oli kohutavalt kiire. Ei jõudnud ühesse asjasse veel süvenedagi kui juba viibati järgmisele poole. Küsimustele vastamisele ta aega ei kulutanud, nagu poleks kuulnudki. Edasise ekskursiooni käigus pettumus giidis aina süvenes...

Ruttu-ruttu bussi ja alla vanalinna. Giid kontsaklõbinal ees, meie ettevaatlikult järel mööda aastasadade kestel libedaks lihvitud sillutist. Viibe ühele poole - siin oli see palee, teisele poole - seal oli too palee, mööda kõveraid tänavaid ühe kiriku tagaukse juurde - palun, siin on müügipunkt, kust saate osta küünlaid ja ikoone. Nüüd ilmneski giidi kõige suurem puudus - umbes 85% tema jutust oli suunatud nende küünalde reklaamimisele ja õpetusele, kuidas neid kasutada. Kui see nii pealetükkiv poleks olnud, oleksin ehk isegi ostnud...

Soovijatel küünlad ostetud, jätkus kiirjooks läbi vanalinna. Kitsad tänavad olid tihedalt ääristatud pisikeste poekestega, millede ees seisid väärikad kaupmehed. Ei mingit pealetükkivust, aga kohe valmis teenindama, kui keegi huvi osutas. Kuskilt tuli vapustavalt head kohvilõhna, ülemistel korrustel olid aknad lahti ja pereemad ilmselt tegelesid söögivalmistamisega ja küpsetamisega - kaneeli- ja kardemonisaiade lõhnad ajasid suu vett jooksma....

Veidi pikem peatus oli Via Dolorosa kaheksandas peatuspunktis, siis jõudis laialihargnenud grupp jälle kokku koguneda. Paraku oli see ka ainus Via Dolorosaga seotud peatus, ma kahjuks ei saanudki ettekujutust, kust see siis õieti algas ja kustkaudu suundus...

Jälle kiire kontsaklõbin, turvakontroll ja ees paistiski Nutumüür. Siin anti meile 15 minutit aega omal käel ringi vaadata. See muidugi tähendas, et päris müüri äärde ei pääsenudki, selleks olid omad koridorid ning meeletu järjekord. Vaatepilt oli sellegipoolest võimas.
Et oli keskpäev ja päike paistis lagipähe, liikusime mõnede rühmakaaslastega vaikselt väravatest välja, et seal varjus veidi istuda ja teisi järele oodata.

Oligi käes lõuna. Lootsin, et saan maitsta ehtsat juudi koššertoitu, kuid buss suundus hoopis Palestiinasse, Petlemma. Ei kurda, toit oli sealgi väga maitsev.

Edasi viis tee Jeesuse sünnikirikusse. Krüpti pääsemiseks oli pikk järjekord ning loomulikult hakkas giid taas jahvatama küünaldest - palju maksavad ja mida nendega teha. Lasin selle jutu ühest kõrvast sisse, teisest välja ning jälgisin hoopis teisi giide, kes rääkisid tõepoolest huvitavaid asju kiriku ehitusest, arhitektuurist, freskodest ning muidugi kogu selle paiga ajaloost. Kui lõpuks krüpti sissepääsuni jõudsime, oli seal võimalus võtta küünlaid annetuse eest ning neid erinevate piltide ees süüdata. Selle võimaluse kasutasin küll ära.
Krüpt ise oli ääretult lihtne ja kaunis, hõbedane Petlemma täht kohal, kus kunagi oli olnud Jeesuslapse sõim, säras kutsuvalt. Rahvas liikus vaikselt, igaühele anti hetk mõtiskluseks ja iseendaga olemiseks. Isegi giid suutis mõneks ajaks suu kinni panna ja pühalikkust mitte rikkuda.

Petlemma eraldab Iisraelist kõrge müür, mis oli kaetud graffititega. Pildid olid sisukad ja heal tasemel. Üldiselt oligi Jeruusalemmas graffitit vähe, aga kui juba, siis korralikud, mõttetut sodi polnud kuskil.
Läbi kahekordse müüri vahel oleva kontrollpunkti tagasi Iisraeli poolele, järgnes kohustuslik kulla- ja suveniiripoe külastus. Pean tunnistama, et see oli väga meeldiv kogemus - palju silmailu, asjatundlik ja meeldiv teenindus, kõigile küsimustele põhjalik vastus...

Päeva viimane külaskäik viis meid Jeesuse hauakirikusse. Selleks ajaks oli päike juba loojunud, kirikutornid tagasihoidlikult ja mõjusalt valgustatud. Kiriku kõrvalkabelis peeti just õhtust liturgiat, meie saime vaadata suurt pannood Jeesuse ristilt mahavõtmisest, surilinadesse mähkimisest ja haudapanekust ning kuulata jutustust Arimaatia Joosepist, kes Jeesuse matmise korraldas.
Siinkohal ilmutas meie giid äärmist osavust, kui juhtis meid hauakambri juurde viivasse järjekorda. Aga ega siingi pipraterata pääsenud... Kambri sissepääsu juures pidas valvet vana munk, kes äkki karmi häälega mõnedel meie taga olevatel noortel lahkuda käskis. Põhjus väga lihtne - nad polnud kombekohaselt kaetud. Kas tõesti on nii raske endale selgeks teha, kuidas niisuguses paigas riietuda ja käituda?
Kes aga kambrisse astusid, said sealgi võimaluse segamatult endaga olla, tunnetada paiga pühadust ja väge. Kambri taga näidati meile veel Maarja Magdaleena sammastikku ning juhatati siis tagasi bussi, et hakata uuesti Eilati poole sõitma.

Et me elusalt ja tervelt Eilatisse jõudsime, tuleb pidada imeks. Mina oma kohal tukkusin ja ei näinud, aga reisilised, kes otse bussijuhi taga istusid, rääkisid hiljem, et bussijuht kippus iga natukese aja tagant tukastama, buss kihutas sajakilomeetrise tunnikiirusega mööda serpentiine mägedest alla, kaldudes vahetevahel üle tee telgjoone. Nemad püüdsid köhatuste ja jutustamisega bussijuhti ärkvel hoida. Peeter ja Tamara, olge tänatud selle eest!

Ilma suuremate sekeldusteta üle piiri, vastu tulnud bussi ja kella neljaks hommikul olime tagasi oma hotellis.

Jeruusalemma tahan ma kord tagasi minna. Aga siis koos mõttekaaslastega, kes tahavad võtta aega selle linnaga tutvumiseks, asjatundliku giidi juhtimisel, nautides igat sammu. See on üks kaunimaid linnu, mida ma näinud olen, püha paik nii kristlastele, juutidele kui moslemitele ning vajab tõsist süvenemist, mitte kiiret läbikappamist.

Pildil Nutumüür

Rohkem Jeruusalemma pilte siin

Siinai kroonika - 4.päev - vaaraod ja püramiidid


Mõnus uni superpehmes hotellivoodis magatud, rikkalik ja maitsev hommikusöök söödud, oligi aeg kodinad kokku korjata ja bussi istuda, sihiks teadagi püramiidide ala. Õnneks oli meie hotell valitud nii, et sinnasõiduks kulus ainult pool tundi. Päris mõjus pilt oli, kui need suured rajatised läbi sudu paistma hakkasid.

Kohapeal tuli meil otsustada, kas osta hirmkallid piletid ja seista pikas järjekorras, et pääseda Cheopsi püramiidi sisemust uudistama või pühendada enam aega väljas ringikäimisele ja rahulduda peaaegu tasuta ühte väiksemasse püramiidi sisseronimisega. Enamus valis viimase variandi.

Päris huvitav oli platsil ringi jalutada, imetleda püramiidide suurust ja ehituskvaliteeti - pikale eale vaatamata polnud neil peaaegu üldse lagunemise märke. Giid Yassir rääkis, et püramiide ei ehitanud sugugi orjad, nagu paljud arvavad, hoopiski talupojad, kes uskusid, et nad teevad seda tööd jumala auks. Ühelainsal korral olevat talupojad mässama hakanud - kui millegipärast oma päevast toidunormi kätte ei saanud. On säilinud ürikud, kus need normid täpselt kirjas. Samuti saime põhjaliku seletuse, kuidas mumifitseerimisprotsess toimus, kuidas toodi vaarao surnukeha päikeselaevaga kohale ning kuidas ta siis maeti.

Suurte püramiidide lähedal oli mitu väiksemat, neisse maeti vaaraode abikaasad. Ühes sellises saime ka sees käia. Ega me väga sügavale läinudki - õhku polnud praktiliselt üldse ja kuum oli. Pildi ikka saime, missugune üks püramiid seestpoolt välja näeb. Loomulikult polnud seal enam mingit muumiat ega hauapanuseid. Väljaronimisel tekkis imelik moment just käigusuul. Kui sinnani polnud viga midagi, siis just seal tekkis tunne, et ei jaksa sammugi edasi astuda, nagu tõmbaks hauakamber mind sisse tagasi.

Cheopsi püramiidi kõrval olid jäänused mustast basaltpõrandast, sellel kohal olevat olnud surnute tempel. Teisel pool oli hulk väiksemaid hauakambreid, kuhu lasid end matta vaarao lähemad aukandjad. Jutt, et orje ja teenijaid vaaraoga hauda kaasa pandi, on täielik müüt - inimohvreid vanas Egiptuses ei toodud.

Kui paar reisikaaslast suurest püramiidist tagasi tulid ja meiega uuesti liitusid, sõitsime veidi kaugemale, et nautida üldvaadet. Oli tõesti hämmastav, kuidas olid püramiidid ilmakaarte suhtes täpselt paigutatud ning orienteeritud Orioni tähtkuju järgi.

Muidugi vaatasime üle ka kuulsa sfinksi. On arvamus, et see lõvi kehaga mõistatuslik kuju on saanud endale Cheopsi (egiptusepäraselt Hufu) näo. Igal juhul kurja mulje jättis...

Järgmisena oli programmis Suur Egiptuse Muuseum. Parasjagu peeti selle peasaalis konverentsi Tutanhamoni ema identifitseerimise küsimuses, paraku meie sealoleku ajal konverents veel ei lõppenud, seega ei oska ma ka vastata küsimusele, kes siis lõpuks Tutanhamoni ema oli ja kas ta ikka oli kuninglikust soost naine...

Suur osa muuseumi väljapanekust hõlmaski lapsvaarao Tutanhamoni hauakambrist leitud aarete näitust. Kunagi aastaid tagasi näidati neid aardeid mõnda aega ka Ermitaažis, käisin isegi vaatamas. Aga loomulikult polnud tollal kõike seal, seega oli avastamist küllaga. Muuhulgas oli välja pandud ka maailma vanim aluspesu.

Tutanhamon, õigemini küll Tut Ankh Amon, oli surres vaevalt 19-aastane ning ei olnud jõudnud pidada ühtegi suuremat sõda. Kuid Egiptuse ajalookaanon näeb ette, et vaarao on ka võidukas väejuht, seega olid ka tema sarkofaagil lahingupildid, mil vaenlased langesid vaarao sõjavankri ees nagu niidetud.
Egiptuses osati üldse ajalugu soovitavas suunas ümber kirjutada.

Muidugi oli seal ka palju muud, saime üsna hea pildi muistsete egiptlaste elust-olust. Omaette saal oli lemmikloomade muumiatega. Mitmesugused tarberiistad, ehted, eri ühiskonnaklasside sarkofaagid... Et kogu väljapanekuga tutvuda, oleks tarvis olnud rohkem aega kui meil kasutada ning suurem osa kogutud esemetest on hoopiski hoidlates ning neile pääsevad ligi ainult uurijad. Paljud Egiptuse saladused on senini lahendamata.

Meie aga istusime taas bussi, et uuesti 500 km läbi kõrbe sõita, õhtusöögipeatusega kõrbekohvikus. Hotellis jäi meil Nirtiga vaevalt paar tundi, et end veidi kohendada ning Jeruusalemma poole teele asuda...

Suur osa Kairo pilte on siin


pühapäev, 21. veebruar 2010

Palmi alt jääd?


Seekordne fotojaht on pühendatud jääle. Mina olen nädalakese soojal maal vedelenud ja ei viitsi kohe kuidagi hakata välist ketast läpakale taha haakima, et oma küllaltki suurt jääpiltide kogu sobrata. Mõtlesin, et jätan seekordse jahi üldse vahele, aga siis tuli meelde, et mul ju on sellelt reisilt üks jääpilt kah. Teie aga arvake ära, kus ma selle pildi tegin?

reede, 19. veebruar 2010

Siinai kroonika - 3.päev - Kairo: kultuuride paabel


Hommikune äratus kell pool neli, kell neli kogu seltskond istumas bussis ja alustamas sõitu Kairo poole. Sharm el Sheiki piiril peatus, passid näppu, viisa koha pealt lahti. Kontroll vaatas üle ja lubas edasi sõita. seletus väga lihtne - Sharm el Sheik on rahvusvaheliste vägede kontrolli all olev eristaatusega piirkond.

Tegelikult on kogu Siinai poolsaar omaette üksus, kuigi ta kuulub Egiptuse koosseisu. Kogu tee on ääristatud kontrollpostidega, igal pool tuleb olla valmis dokumentide näitamiseks. Seetõttu ei liigu siin ükski turismigrupp ilma kohaliku saatjata. Põhimõtteliselt pole ka soovitav eriti pildistada, sest võid objektiivi kogemata mõnele riiklikule objektile suunata. Seetõttu jäid fikseerimata tuledes säravad naftapuurtornid Suessi lahes ning laevad. Suessi kanali ligiduses on pildistamine täielikult keelatud.

Eks see ole ka mõistetav, arvestades sealkandis viimastel aastakümnetel toimunut, eriti kuuepäevast sõda, milles imelikul kombel ei Egiptus ega Iisrael end kaotajaks ei pea.

Vahepeal söögipaus kohalikus trahteris, seejärel veel veidi sõitu ning laskumine maa alla kolme ja poole kilomeetri pikkusesse tunnelisse. Tundus nagu tavaline maantee, millel katus peal, ei tekkinud tunnetki, et tegelikult on seal lisaks veel mitmekümnetonnised veemassid. Kummalgi kaldal hulk automaatidega relvastatud valveposte...

Kanali juurest veel mõni tund sõitu mööda Saharat ning hakkaski läbi sudu paistma üks väga hall linn. Sudu hõljub Kairo kohal pidevalt, silmapiir on ähmane ja majad paistavad kõik ühtlaselt hallid. Silma torkas, et suur osa majadest on lõpetamata, puuduvad katused ning betoonsarrused turritavad taeva poole. Seletusi sellele olukorrale pakuti koguni kolm, valige, mis kõige rohkem meeldib:
1) vihma sajab selles piirkonnas väga harva, seetõttu on võimalik ka katuseta elada
2) kohaliku kombe järgi elavad pered koos, iga poeg oma korrusel. Seega - kui sünnib mõni poeg juurde, peab ju ka temale korruse ehitama, milleks siis end katusega vaevata.
3) kui katus on peal, on maja valmis, kantakse kinnisvararegistrisse ning selle pealt tuleb hakkata üsna krõbedat maksu maksma.

Kairos liitus meiega kohalik giid Yassir, kes rääkis väga head vene keelt. Kuigi meie esimene peatus pidi olema kopti kirik, arvas Yassir, et vaataks kõigepealt üle linna peamošee. Paraku, kui me end seal sisenemiseks valmis tahtsime seada ning giid juhtnööre jagas, kuidas käituda, sõitis ette sireenitav mikrobuss ning meeste jõul ning nutunaiste hala saatel kanti sisse surnukirst. Läks mõni hetk mööda, saabus teine samasugune bussikas. Sealt kanti välja lihtsam kirst, viidi jooksuga sisse - aga mitte samast uksest. Miks? Sest esimene lahkunu oli meesterahvas, teine aga naissoost.

Yassiril oligi hea võimalus tutvustada moslemite matusekombeid. Surnu tuleb matta samal päeval enne päikeseloojangut. Naised matusele üldreeglina ei lähe, ainult mehed. Ei ole ka mingit pikka leinamist, maksimaalselt kolm päeva ning neljakümne päeva jooksul mälestatakse lahkunut. Seejärel jätkub elu tavapärases rütmis.

Kuna meil polnud sel ajal viisakas mošeesse siseneda, läksime siiski kopti kirikusse. Koptid on ühed vanemad kristlased maailmas, kiriku esimeseks patriarhiks loetakse apostel Markust. Kirik on Egiptuses järjepidevalt tegutsenud algkristlaste ajast peale. Traditsioonis ja pühapaikades on palju sellist, mida kanoonilistes evangeeliumides ei leidu, suuresti on see seotud legendidega püha perekonna Egiptuses viibimisest pärast seda, kui kuningas Herodes oli andnud käsu hukata kõik alla kaheaastased juudi poisslapsed. Joosepit ja Maarjat hoiatati õigeaegselt ning nad põgenesid Egiptusse, kus viibisid Herodese surmani, umbes kolm aastat. Sellega on seotud hulk pärimusi imedest, mis nende asupaikades olid toimunud. Kiriku kõrval näiteks kasvas suur topeltpalm, mille all Maarja olevat Jeesus-lapsega jalgu puhanud. Kiriku all aga on krüpt, milles püha perekond olevat elanud. Üldiselt ei ole see kirik ülemäära suur ega luksuslik, kuid ta on väga kaunis ja peab tunnistama, et ka väga pühalik, hoolimata turistide sagimisest.

Üsna samas lähedal oli Kairo peamine sünagoog. Kuna peale kuuepäevast sõda paljud juudid lahkusid Egiptusest, Kairo kahekümnest miljonist elanikust on juute umbes kolm tuhat, tegutseb sünagoog rohkem muuseumina. Ka seal oli sellest hoolimata üsna pühalik tunne...

Siis oligi lõpuks võimalus mošeesse tagasi pöörduda. Lävel kombekohaselt kingad jalast, neid tuli hoida nii, et tallad oleksid vastamisi, mitte lihtsalt näppu võtta. Siseõue kiviplaadid olid päikesest soojaks köetud, sees kaetud vaipadega. Uksel vaadati üle, kas oleme ikka kombekohaselt riides - põlved, käsivarred, naistel ka juuksed kaetud. Kellel polnud, neile anti rätikud või hõlstid peale võtta ning lubati siis palvesaali. Giid rääkis mõndagi huvitavat moslemite kommetest ja palveelust. Palvekordi on lubatud vahele jätta, kui töö ei võimalda süvenenult palvetada - lihtsalt niisama kombe pärast pobiseda pole mõtet. Palvesse tuleb süveneda, seda soodustavad ka vastavad asendid ja liigutused. Kui palve segamini läheb, tuleb uuesti alustada ning kui on kahtlus, et mõni kummardus vahele jääb, on soovitav neid teha mõni rohkem kui vähem.
Samal ajal, kui me seal maas istusime ja rääkisime, tuli üks perekond (loomulikult ainult mehed ning üks poisslaps) sinna palvetama koos vaimulikuga. Meist nad end häirida ei lasknud, pidasid palvuse ära ja lahkusid. Vaimulik jäi veel mõneks hetkeks, tundis heatahtlikult huvi, kes me oleme ja kust tuleme ning soovis kombekohaselt "Salaam aleikum", mis otsetõlkes tähendab: "Rahu olgu sinuga/teiega".

Kui meil kuskil levitatakse müüti, et kõik muhameedlased on verejanulised terroristid, siis tuleb endale aru anda, et see on täielik jama. Enamus neist on väga rahuarmastavad ning selline kujutluspilt solvab neid väga. Heatahtlike võõraste vastu on ka nemad heatahtlikud, külalislahkus on Koraani järgi kohustuslik.

Järgnes väike jalutuskäik vanalinnas, mille käigus giid suutis ära "eksida" ning juhtis meid mööda neid tänavaid, mis tegelikult polegi turistidele mõeldud. Kitsad, räpased, iga maja allkorrusel mingi töökoda või poeke, ülakorrustel elavad nad ise. Autod, mopeedid, kitsed - ja kõik mahtusid probleemideta ära. Tagasi bussi juurde läksime siiski mööda turistiteed, peamine vahe oli, et majad olid restaureeritud ning tänav paremini sillutatud.

Õhtu hakkas jõudma ning meil oli aeg hiliseks lõunasöögiks. Tavapärane on nn rootsi laua süsteem, igaüks saab endale taldrikusse tõsta palju soovib. Toit on väga maitsev, paraku ei kuulu õhtulauas joogid hinna sisse ning need tuleb ise osta või kuivalt süüa ja siis hiljem oma veepudelist janu kustutada.

Pärast sööki pakuti võimalust tutvuda ka kohaliku kaubandusega. Kõigepealt viidi lõhnaõlide kauplusse, kus meile korraldati presentatsioon, tutvustati erinevaid lõhnavaid õlisid ja nende kasutusvõimalusi, sest osa on ravitoimega. Päris mitmed soetasid ka endile midagi.
Järgnes kullakauplus. Paraku olid sealsed hinnad väga kõrged, kuigi pakutav oli ka kena...

Mis veel?

Kairo on kontastide linn. Just parfümeeriakaupluse ees sõitis meist mööda uusim kahe- ja poolemiljoniline Mercedes, selle kannul beduiinid oma kitsekarjaga.
Niilus valmistas pettumuse. Sogane ja tundus, et lausa elutu vesi, ühes kõrvalkanalis vedelemas hobusekorjus... Ja tegelikult ongi Niilus olnud lisaks eluandjale Egiptuse solgikraav, aga varemalt elasid seal krokodillid, kes vähemalt loomakorjused ära koristasid.

Hotell oli väga heal tasemel. Kummaline oli, et kõigepealt oli numbritoas eesruum köögiga (mille kappides nõusid polnud), seejärel kaks vannituba ning alles siis suur magamistuba.
Igal pool oli väga palju turvamehi, tourist police - mehed tumesinistes mundrites, automaadid rinnal. Hotellide sissepääsud on varustatud metallidetektoritega nagu lennujaamades. Meid sealt läbi minna ei palutud, aga kohalikul rahval küll ning sealsed naised pidid isegi käekotid ette näitama...

Kroonika jätkub....

Pildil tüüpiline Kairo tänavapilt

esmaspäev, 15. veebruar 2010

Siinai kroonika - 2.päev - kilpkonnasupp


Tänane päev oli määratud puhkuseks ja aklimatiseerumiseks. Ei saa jü külmalt põhjamaalt tulnuid kohe kuuma kätte seiklema panna. Kui aga aus olla, poleks ma kodus iialgi selle peale tulnud, et +28 pole sugugi palav, vaat et jahegi veel. Praegu igatahes on +31 ja mul on jakk õlgadel.

Aga meie otsustasime Nirtiga, et vaatame siis järele, kui punane see Punane meri siiski on. Hotellist viib bussikas kindlatel kellaaegadel otse randa ja tuleb järele ka. Meie laadisime end kohe esimesse bussi, vastuvõtulauast saadud rannalinad kaasas, veepudel ja päiksekaitsesprei kotis.

No polnud punast, kohe üldse mitte. Sinisemast sinisem oli. Vesi läbinisti selge, kirjud kalakesed ujusid suplejatega võidu. Rahvast oli vees palju ja vesi oli soe nagu supp.

20 kohaliku raha eest laenutasime kahe peale maski ja hingamistoru ka. Mina küll kahtlesin veidi, pole just suuremate oskustega ujuja ja pead heameelega vee alla ei pista. Aga kolm suutäit soolast vett koolirahaks ja asi selge. Kalad on tõepoolest ilusad värvilised, enamus küll kollasetriibulised, aga õnnestus ka sinisekirjuid näha.

Õlgedest punutud päikesevarjud ei ole mitte ainult turistide heaoluks, vaid pakuvad kodu ka varblastele. Mitugi korda nägime, kuidas nad vups ja vups aukudest pessa lendasid.

Vahepeal küpsetasime end päikese käes. Kerge tuul tegi olemise mõnusaks, palav ei olnudki.

Kui rannaaeg otsa sai (siin lõpetavad rannapoisid töö kella nelja ajal, kui juba hämarduma hakkab), tulime tagasi oma tagasihoidlikku majutuskohta.
Tagasihoidlik tähendab kahekohalist tuba imepehmete vooditega (voodipesu ja käterätte vahetatakse iga päev), oma duširuumi, kus dušikraanist tuleb ainult kuuma vett (kraanikausist normaalset), konditsioneeri toas, ülirikkalikku hommiku- ja õhtusöögilauda, naeratavaid ja viisakaid teenindajaid (muidugi on viisakas neile ka tippi anda), hotelli sisehoovis suurt basseini ja mullivanni. Mida luksuslik majutus siis sisaldab?

Nüüd aga tuleb paar-kolm arvutivaba päeva, sest kell 4 öösel hakkame sõitma Kairo poole, sealt laekume ülehomme õhtul ja ilmselt peame kohe hüppama Jeruusalemma bussi. Jeruusalemmast oleme tagasi neljapäeva hilisõhtul, reede puhkame ja ööl vastu laupäeva viib tee Moosese mäele.

Kroonika jätkub esimesel võimalusel.

Pildil osake tänasest kilpkonnasupist :)


pühapäev, 14. veebruar 2010

Siinai kroonika - 1.päev - läbi raskuste


Olen oma teises blogis juba tükk aega tagasi kilganud, et veebruari keskel kaon siit külma ja lume seest - ära soojale maale, varbad sooja vette ja puha. Suutsin isegi Nirti õhevile ajada ja kaasa meelitada.

Reisiettevalmistused läksid oma rada - tellimine, kinnitusmeilid, uuesti järelepärimised, raha maksmine, viimaks veel teade, et lend lükkub päeva võrra edasi. Aga täna öösel kell 2 pidime siis lennujaamas olema, viisad saama ja lennukisse istuma.

Kohal me Nirtiga olime. TopToursi leti taga nägin järjekorras veel hulka tuttavaid, kellel kõigil sama plaan. Teretasime, lobisesime, tutvustasin Nirtit mõnedele inimestele. Üksteise järel said kõik kätte oma vautšerid, aga kui järg meieni jõudis, tegi näitsik leti taga suured silmad - no pole nimekirjas, mitte kumbagi kohe. Grupijuhi nimekirjas aga meie kenasti olemas. Tibi paanikas - ei saa arvutisüsteemi ka sisse, et üle kontrollida. Samas selgus, et nimekirjas on mitu inimest, kes kindlasti sellele reisile minna ei kavatsenud ja olid loobumisest ammu teada andnud.

Helistas mitmele poole, vahepeal lisandus veel üks proua, keda nimekirjast ei leitud. Meil aga polnud mingit kavatsust maha jääda. Lõpuks tuli näitsikul lausa geniaalne idee meie nimed käsitsi sisse kanda nende mittetulnute asemel, enne aga oli vaja igaks juhuks kontrollida, kas lennukis veel kohti on. Oli just täpselt nii palju kui vaja. Seega - kohvrid lindile, ise turvakontrolli ning viimastena saime me väravatest läbi.

Kogu selle sahmerdamise peale ei jäänud meil sugugi aega endale enam mõnda veepudelit lennukile kaasa osta, aga tühja sellest - peaasi, et lendama pääsesime.

Viis tundi läks üsna ruttu. Sharm el Sheikis uus häda - kuna meie nimesid nimekirjas polnud, polnud meie jaoks ka viisasid valmis. Seal ei aidanud käsitsi vahetamine ega grupijuhi seletused, saadeti teise luugi juurde, küsiti 15 $ nina pealt ja lasti meid siis lõpuks Egiptuse pinnale. Seega on TopTours mulle 15 $ võlgu hetkel. Nirtile muidugi ka.

Tunnike bussisõitu mööda nöörsirgeid tänavaid, mööda suhteliselt ühesugustest hotellikompleksidest ning olimegi oma hotellis. Siin hakkas juba palav, 29 kraadi varjus. Õnneks ei pidanud seekord paika jutud egiptlaste üliaeglasest teenindusest, tubadesse pääsesime suhteliselt ruttu. Loomulikult oli esimene asi riiete vahetamine.

Mõtlesime, mida teha, terve päev ju vaba. Valisime kõige blondiinima tegevuse - läksime keskpäevases kuumuses linna jalutama. Tegelikult pole siin muud kui ridamisi väikeseid hotelle, pikk sirge tee ning taamal kõrguvad suured liivamäed. Mõtlesime, et on ka poekesi, aga siinpool küll mitte.

Üsna lõbus oli, et viimane kui üks vaba takso aeglustas meist mööda sõites kiirust, juht andis signaali ning kutsus meid peale. Loobusime. Keerasime lõpuks otsa ringi ja kõmpisime hotelli tagasi.

Hotelli aias on kena selge veega bassein ja mullivann. Esimese hooga tundus, et vesi on külm, aga polnud ta ühtigi, väga mõnus oli. Päikese käes kuivasime kähku ära ka. Mina uurisin hotelli vastuvõtust, kuidas siinpool wifiga lood on. Täitsa olemas pidi olema, nelja päeva kaart 10 $. Toas on igatahes ühendus väga hale, aga siin vestibüülis täitsa korralik. Asi seegi.

Kellaaeg on siin sama mis Eestis ja praegu on päike loojunud ning üsna pime väljas. Meid ootab varsti õhtusöök, seejärel grupi nõupidamine ning homme on võimalus merele kaatriga sõitma pääseda, ujuda ja snorgeldada. Eks näis, mis sellest välja tuleb, öösel peaksime juba kairo poole teele asuma.

Kui nett püsib, siis kroonika jätkub...

pildil päikesetõus Vahemere kohal

laupäev, 13. veebruar 2010

Tagurpidi?


Ei, ikka õiget pidi :)
Mispidi teie siis oma tasse kuivatate?

reede, 12. veebruar 2010

Ohutusreeglid matusel?


Terve Mõistuse Sündikaat avaldab vahel väga häid asju, peab tunnistama. Järgnev lugu igatahes on sealt.

Detsembris viis surm perekonnas mind otse kokkupuutesse tervishoiu ja ohutusega. Ma ei pea silmas, et kadunuke lõppes, kuna komistas oma koduaias õuepäkapiku otsa või mattus lillepärja mürgi kätte. Ta suri täiesti mitte-tervishoiu ja ohutuse kätte. Matused vahetult enne jõule on alati logistiline õudus ja ma ei jõudnud tegelikult leinama hakata enne, kui auto jõudis kiriku ette. See oli täiuslik postkaardi Inglise maaküla: kiriku vanem osa pärines 9 sajandist ja uuem osa 10 sajandist. Ma tundsin kerget kadedusepistet sellise maalilise puhkepaiga tõttu: sammaldunud hauakivid, jugapuu vari, kirikuaia taga kari rohumaal.

Meie ees astusid surnuvankrilt välja kirstukandjad, väga tõsised ja reserveeritud. Ja sel hetkel tõid nad nähtavale kokkupandava asja, mis paistis olevat segu kaubakeskuse kärust ja ratastel kanderaamist. “Mis see on?” küsis keegi. Matusebüroo direktorid on üüratult pedantsed ja tuhande ühe küsimuse vahel selle suurusest ja teise värvist ei olnud keegi rääkinud midagi kaubakärust.

“Aa, sellega veeretame me kirstu sisse,” vastas üks kirstukandja.

“Pidage,” ütlesin mina. “Te olete kirstukandjad. Kas te ei kavatsegi kirstu kandma hakata?”

“Ei ole lubatud, semu. Tervishoid ja ohutus. Tee on ebaühtlane.” Ta noogutas muldtee poole, mis viis kiriku väravast ukseni.

“See tee on olnud ebaühtlane viimased tuhat aastat,” juhtisin mina tähelepanu, “aga see pole paistnud neil takistavat matuseid pidamast.”

“See ei sõltu minust, see on tervishoiu ja ohtusnõue,” ütles ta mossitavalt. “Nad eelistavad sisse veeretamist juhuks, kui keegi meist libastuma peaks. Ebaühtlasel teel.”

Andsime alla. Leedid olid õnnetud kaubakeskuse käru üle. “Käigu pekki,” ütles mu õemees galantselt. “Me kanname kirstu ise sisse. Ta noogutas mulle ja paarile teisele meessugulasele.

“Te ei või teha seda,” protesteeris peakirstukandja. “Te ei ole litsentseeritud kirstukandjad.”

“No ja siis?” ütlesin mina. “Nagu te just selgitasite, teie olete litsentseeritud kirstukandjad, litsents on eranditult kirstu mitte kandmise peale.”

“Te ei või lihtsalt võtta kirstu ja kanda seda sisse,” puhises ta. Nüüd oli nende kord alla anda. Kirikus sees trampis organist vana Toccatat ja fuugat ning imestas, kus kõik on. Mul oli umbmäärane tunne, et oleme ajatolla Khomeini matuste lärmakamate hetkede lähedale jõudmas, kus rivaalitsevad kambad sikutasid tema laipa edasi-tagasi.

Kirstukandjad naasid. “Me kanname seda,” teatas ta, “aga te sellid peate meid aitama. Sel moel, kui tervishoid ja ohutus hakkab nurisema, saame me öelda, et te sundisite meid ja nad saavad edasi teie poole pöörduda.”

“Ma ei usu, et New Hampshire osariik annab oma kodanikke sel puhul välja,” ütlesin ma enesekindlalt. Ja me moodustasime pigem liigutava ja pühaliku pildi, liikudes kangelt mööda ohtlikult ebaühtlast teed, mida külaelanikud olid trampinud üle aastatuhande kuni jõudsime veelgi ohtlikumalt ebaühtlasemate kiriku enda iidsete kiviplaatideni.

Nagu sealkandis öeldakse, hulluks läinud Tervishoid ja ohutus, eksole? Või nagu üks daam pärast matuseid sedastas, kui me mürglit hiljem arutasime, “Ainult üks asi ärritab mind veel rohkem, kui hullunud tervishoid ja ohutus ja see on, kui inimesed ütlevad, “oh, see on hullunud tervishoid ja ohutus.” Ma mõistan, mida ta mõtleb.

Millal Eestis niikaugele jõutakse?

laupäev, 6. veebruar 2010

Auk, augu, auku...






Tegin ühe ühe konkreetse liigutuse ja tõstsin suurema osa piltidest arvutist ära välisele kõvakettale. Jätsin ainult viimase kuu aja pildid ning kuna ma ei viitsi pidevalt seda ketast läpakale taha haakida, on fotojahi pildid seekord üsna värsked, mitte mingi arhiivikraam :D

Aga augutaolisi moodustisi oli täitsa olemas. Seega - ärge sisse kukkuge :P

reede, 5. veebruar 2010

Kreatiivsus?










Üliõpilaste listis liikunud soovitus, aga eks kreatiivsus kulu teistelegi ära :)

kolmapäev, 3. veebruar 2010

Rahamaias prohvet?


Valga praostilt saabus selline hoiatav meil:

Tere!
Suure tõenäosusega rääkisin eile ühe sellisega. /raha küsiva prohvetiga/
Valga kirikus käis üks mees armulaual, tahtis pärast istuda minu autosse, et mõnusamalt rääkida Eesti riigi ja rahva päästmisest. Ütles, et on prohvet, kelle vaimulikud tekstid ilmuvad muuhulgas Kesknädalas. Kes sai ilmutuse, et pronkssõduri eemaldamine on viga, selle asemel tuleb selle kõrvale püstitama sambad teatud vagade fraasidega.
Tal oli kaust täis pabereid, ilmutusi, stiilinäiteid tema ennustustest ja nende täitumisest. Ütles, et Jumal tervendab teda, sest tema eest palvetab kaks tuhat soomlast. Tal on sidemeid paljude prohvetitega.
Andis minu kätte kirja peapiiskopile edasiandmiseks, mille mulle eelnevalt lahkelt ette luges (8 lehekülge).
Lõpuks ütles veel, et tal on vaja kakssada krooni, sest oma viimased viis krooni pani korjandusse. Tal on vaja süüa ja sõita koju Saardesse. Raha ta ei saanud minu käest! Täna panin ta nime googlesse (ilma aadlitiitlita küll), ja sain vastuse "Helmut Hindrichson - 35306044220 - Lääne Politseiprefektuur - 7936.00".
Äkki tuleb teilegi külla.

Tervitades
Vallo