pühapäev, 27. märts 2016

Ei mõista....

... ja ei tahagi mõista!

Vaikse laupäeva õhtu. Tegelen oma asjadega, arvutis on Facebook lahti. Järsku jääb pilk pidama ühe soomlasest sõbra jagatud uudisele. Esmalt haarab silm ainult põleva kiriku pilti, teksti lugedes olen aga järsku nagu puuga pähe saanud. See on Ylivieska!

23 aastat möödas, aga nagu oleks alles eile olnud... Meie eestlaste grupp oli jõudnud Raudaskylässe, et seal kuu aega õppida. Esimene koht, millega meid tutvuma viidi, oligi läheduses asuv Ylivieska 1786.aastast pärinev puukirik. Uhkusega näitasid kohalikud kiriku sisemust, lihtsaid aga kauneid puupinke ja vääre, esitlesid kaunist altarimaali, mille autor omapärase, ehk isegi skandaalse mainega soomerootsi kunstnik Sigurd Wettenhovi-Aspa. Huvitavaid pisidetaile oli veelgi. Ja seda kõike enam pole....

Veidi hiljem tuleb uus uudis - süütamises kahtlustatav 36-aastane soomlane on kinni peetud ning oma teo üles tunnistanud. Olen hämmingus. Oleksin kahtlustanud kõike muud, aga mitte seda. Üsna suure tõenäosusega on tegu ju kohalikuga, võib-olla isegi samas kirikus ristitud ja leeris käinud inimesega. Milline viha või kibestumus õigustab esivanemate pärandi vastu käe tõstmist ja veel kristlaste suurima püha, Ülestõusmispüha eelõhtul? Vaid mõned tunnid hiljem oleks  pidanud algama ülestõusmispüha ööjumalateenistus ning on tõesti suur õnn, et kedagi veel kirikus ettevalmistusi polnud tegemas... Kas lootis tihutöö tegija, et pühad jäävad ära, et kõik on nii ehmunud ja šokis, et mingitest rõõmusõnumitest ja ülistuslauludest pole juttugi? Selles ta küll eksis - kesköömissa peeti sealsamas värskete varemete kõrval.

Mõtlen kõigile neile Ylivieska sõpradele, kes meie eest hoolitsesid sel õppimisajal, kes omal kombel olid andnud sugugi mitte väikese panuse, et eestlased saaksid tulla ja olla, koguda tarkust, tunda end omade keskel olevat.  Kindlasti oli osagi neist eile õhtul seal, vapustatud, hämmingus, mõistmatuses ning siiski lootuses. 
Elu võidab.

Pilt pärineb lehelt kotimaa.fi