laupäev, 20. november 2010

Sakib sajaga!






Mis muu kui selline hall ja vesine november... Minu poolest võiks isegi mõni külmakraad olla, peaasi, et ei lirtsuks ja lärtsuks ülevalt ja alt ning juhuslikust oksast möödudes poleks ohtu tervet vihmapilve endale krae vahele saada.














































Pesu tolkneb nädalapäevad nööril, ei kuiva ega kuiva ja kui mõnel päeval ongi veidi tuult, pole mind sel ajal kodus, kui koju jõuan, sajab jälle...











Iga vähemagi vihmaga aia taha tekkiv lomp on samuti kurguni ära tüüdanud - ega tänavapoolsete akende pesemist tasu ette võttagi, viimane kui auto, mis sest lombist läbi kihutab, "loputab" need kohe üle...


Valgust ja päikest tahan!

laupäev, 13. november 2010

Oh kaunis hetk, viibi veel!






Tol ajal, kui Goethe Fausti suu läbi selle fraasi surematuks kirjutas, polnud keegi veel fotograafiast kuulnudki ja ei osanud aimatagi, et sadakond aastat hiljem ongi võimalik hetki jäädvustada ja tallele panna. Tänapäeval jälle on see nii tavaline, et keegi ei mõtlegi enam, et tegelikult on iga pildile püütud hetk kordumatu mälestus.
Kuid mitte igaüks ei püüa (kas ei taha või ei oska) hetki talletada. Väike valik neist, kes seda siiski teevad...


Mõned neist on profid ja mõned mitte, aga jäädvustused on neil kõigil super :)

esmaspäev, 8. november 2010

Sügavamõtteliselt





Sügavust on mitmesugust. Mina pidin nädalavahetusel lausa uppuma ühe pisikese piiga silmadesse...














Sügavalt mõttes (ilmselt nuputab uut koerustükki)





















Sügav silmavaatamine...
Rõõmus muidugi ka...

neljapäev, 4. november 2010

Püsige koos, kuni surm teid lahutab!


Sellise seisukoha näib olevat võtnud Eesti Vabariik abielu suhtes, eriti eestlase ja välismaalase abielu puhul.

Keiss iseenesest lihtne: läksid kord paari kahe naaberriigi kodanikku. Abielu registreeriti Eestis. Elati osa aega ühes, osa aega teises riigis. Siis aga hakkas asi kiiva kiskuma, üha rohkem aega veetis kumbki oma kodumaal. Lõpuks jäädigi eraldi elama. Nüüd leiti, et võiks tegeliku olukorra ära ka vormistada, vastastikusel kokkuleppel. Vara jagada pole, kumbki kummaltki midagi nõuda ei taha.

Perekonnaseisuamet neid jutule ei võta - üks pooltest pole Eesti rahvastikuregistris. Asi kuulub kohtu pädevusse. Olgu pealegi, võib ju siis kohtule ühisavalduse teha, selline asi on isegi seaduses kirjas - kui pooled jõuavad kokkuleppele, võib kohus selle lihtsalt kinnitada ja mingit arutelu pole vajagi.

Aga pole see nii lihtne midagi. Rahakott peab puuga seljas olema. Kui perekonnaseisuametis läheks kogu lugu maksma 400 krooni, siis kohus tahab sama asja eest 5000 kasseerida. Põhjendus selline, et tegu on mitterahalise hagiga, selle hinnaks on määratud 25 000 krooni ja riigilõiv sellest siis viiendik. Tuhnisin riigilõivuseaduse läbi ning ei leidnud ühtegi sobivat paragrahvi. Ainus,mille leidsin, oli hoopis §56(2), mis ütleb: Avalduse esitamisel hagita perekonnaasjas /.../ tasutakse riigilõivu 200 krooni, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Hagita asjas, mille kohus võib lahendada omal algatusel, mõistab kohus menetluskulude kandmiseks kohustatud isikult riigi kasuks riigilõivuna välja 200 krooni, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Seega jäi küsimuseks - kuna pole tegemist hagiga vaid avaldusega, kas ei peaks lähtutama sellest punktist? Kuidagi väga imelik tundub...

Lisatud: Soomes maksab sama lugu 80 eurot, järelikult tuleb Soome lahutama minna ja Eesti Vabariik riigilõivust ilma jätta...