reede, 31. juuli 2009

Teeks äkki nii...


... et jätaks tänase kuupäeva kalendris hoopis vahele?

Lihtsalt - mida aasta edasi, seda vähem oluline tundub see olevat... Kõik on paigas, mingeid suuri muutusi pole lähiajal ette näha. Üks päev teiste hulgas...
Kas on aastaid üks rohkem või vähem, ei mängi enam rolli...

Aga gladioolid meeldivad mulle sellegipoolest ning Lõvid ruulivad alati!

pühapäev, 26. juuli 2009

Puhkamata puhkus

Fotojaht puhkusele käib täie hooga, Elisa aga otsustas ühepoolselt, et ega puhkuselolijatele pole korralikku netiühendust tarvis. Terve nädalavahetuse on jupitanud, alles kuri kõne teenindusse pani tehnikud liikuma. Arvata võib, et viimase nädala tormid on kuskil kahju teinud....

Aga mida siis puhkuse ajal teha saab?

Kaua magada...


















Keeta suur kastrulitäis maasikamoosi...























Võtta ette midagi sellist, milleks tööajal aega ei jää - näiteks ronida Tallinna kõige järsemat keerdtreppi pidi kõige kõrgema torni otsa.
















































Sealt vaadata igatsusega merele - ega puhkus pole puhkus, kui vähemalt korra merele ei saa. Aga muide, nädala pärast lähen!














Kuu puhkust on veel ees ja juhtumisi just ägedam kuu, oleks ainult ilma!

kolmapäev, 22. juuli 2009

Kummaline

Sain täna meili ühelt blogijalt. Sisuks pikk seletus, miks ta blogi nüüdseks kinniseks läheb ja vabandus, et ta mulle kohe võtit ei anna - tema nimelt ei tea minust kuigi palju ja sooviks veidi põhjalikumat infot...

Vastasin, et minule ei pea midagi seletama, aga infot saab nii palju, kui minu enda blogidest välja loeb, kui sellest ei peaks piisama, kahju küll.

Blogisid pannakse kinni ju üle päeva, põhjused võivad olla millised tahes, neid ei pea ju teistele seletama. Ning keda lugema lubada, on täielikult blogiomaniku enda suva, või kuidas? Üldiselt ikka antakse ette teada ja võimalus soovijatel võtit küsida, andmisega on nagu on. Põhiliselt on toiminud aus vahetuskaup - vastastikune võtmete vahetus. Usalduse asi muidugi...

Kummaliseks teeb aga kogu asja see, et ma eriti ei mäletagi, et oleksin seda konkreetset blogi kuigipalju lugenud. Võibolla mõned korrad ja ehk olen isegi korra kommenteerinud.

13 on saatuslik?

Vähemalt Blogilehele vist küll: kui proovida lehte avada, tekib ette kiri:

A PHP Error was encountered

Severity: Warning

Message: Invalid argument supplied for foreach()

Filename: controllers/issue.php

Line Number: 133


Või siis on suvi ja hapukurgihooaeg?


teisipäev, 21. juuli 2009

Sport või meelelahutus?


Tiia kirjutab, millistes raskustes nad olid Vanalinnapäevade ratastoolivõidusõidu korraldamisel. No lihtsalt ei ole sõnu!
Tundub, et Tallinna Linnavalitsuse meelest on sport ainult kepikõnd, kui üritusel osaleb üks parajalt paks mees oma parimates aastates... Kõik muu võib rahumeeli meelelahutuse alla liigitada. Ega muuga anna seletada, et rahasid kärbitakse just puuetega inimeste, laste- ja noortespordi pealt.

Kust üldse läheb spordi ja meelelahutuse piir? Või kas seda piiri üldse ongi? Tegijatele on see tõsine töö, füüsiline ja moraalne ettevalmistus, korraliku varustuse hankimine - paraku lihtsalt entusiasmist alati ei piisa. Pealtvaatajatele aga on kindlasti tegu meelelahutusega selle sõna kõige paremas mõttes, võimalusega kaasa elada oma lemmikutele, näha õnnestumiste ilu ja ebaõnnestumiste traagikat.

Ratastoolisõit muidugi on ühelt poolt igapäevane liikumisviis väga paljudele inimestele. Aga seda on ju ka jooks, kõnd, ratta- või autosõit. Miks siis korraldada raske raha eest jooksu- ja kõndimisvõistlusi, milleks toetada rallisõitjaid? See ju ka puhas meelelahutus, vaadaku ise kuidas saavad?!

Teiselt poolt - ka ratastoolivõidusõit kuulub olümpiakavasse. On olemas spetsiaalsed ratastoolid, erisulamitest, tunduvalt kergemad ja vastupidavamad (ning loomulikult palju kallimad). On meeletu treening ja töö, võidutahe, võidurõõm ja kaotuskibedus.

Seega - linnavalitsus, loll jutt suhu tagasi!


Kurb lugu


Niisiis pani mu lemmik elektroonikamüügikett uksed kinni...
Ei saa aru - kui pankrotti lähevad juba väga kliendisõbralikud ja asjalike teenindajatega müügikohad, siis peab midagi ikka väga mäda olema.

Minu elektroonika- ja fotostafist ongi enamus Enterist pärit. Põhjus üsna lihtne - võrdlemisi viisakad hinnad ja superhea teenindus. Kui vaja, tehti kõik puust ja punasest ette ning isegi kõige blondiinimatele küsimustele osati arusaadavalt vastata.

Viimatine kogemus vähem kui kuu aja tagant - oli ühte vidinat tarvis. Järve keskuses poes täitsa olemas, aga kui lähemalt uurima hakkasin, kas ikka sobib minule ja kuidas kõige õigem kasutada oleks, jäid sealsed tibinad jänni - ei teadnud isegi. Jäi ostmata. Kõrval Enteris oli sama vidin olemas kohe mitmes variandis. Müüja võrdles, vaatas, kontrollis, seletas ning kuna kõik klappis, ostsingi loomulikult sealt. Ei ole tulnud kahetseda, toimib nagu miška.

Kust ma nüüd siis endale vajalikku pean otsima hakkama?

pühapäev, 19. juuli 2009

Linnujahi järelmõjud


Tiia juhatas ühe naljaka testi juurde: milline lind oled sina? Proovisin ja ei uskunud oma silmi - kakaduu!

/* soputab tiibu ja lendab vasakule ära

laupäev, 18. juuli 2009

Mis on linnukesel muret?






Linnukesel vast polegi, aga minul on - fotojahiks üksiku linnu pilte raske leida. Kus sa linnainimene peale tuvide ja varblaste ikka neid linde võtad (okei, varblast polegi ja vareseid ning kajakaid ikka on).
Aga noh, hädaga pidi kurat kärbseid kah sööma....

neljapäev, 16. juuli 2009

Kuidas saada abi?


Dannar Leitmaa on teinud veidi uurimistööd ning Päevalehes asjaliku artikli avaldanud.

Probleem on tegelikult terav ja mitmetahuline ning lahendusi oodatakse juba mitu aastat. Ei saa öelda, et asjaga poleks üldse tegeldud, aga ikka kipub olema nagu kuuma kartuliga - igaüks tahab enda kaelast ära saada.
Seni on hädaolukorrad lahenenud tänu abivalmis naabritele või möödakäijatele, aga lõputult ei saa ju sellele loota, pealegi ei ole alati neid käepärast. Õnneks pole veel kuulda olnud, et oleks olnud päris fataalseid tagajärgi, aga üks kord on ju esimene (ning seegi liiga palju).

Kas tõesti peab midagi hullu juhtuma, enne kui ametkonnad omavahel kokkuleppele saavad?

teisipäev, 14. juuli 2009

Aeg hobile - kvaliteetaeg või ajaraisk?


Oletame, et inimesel on hobi, mida ta naudib, mis pakub talle pingeliste tööpäevade keskel mõnusat lõõgastust ja rahuldust. Peale selle on ta leidnud sama asja harrastajate seltskonna, tunneb end nende keskel mõnusalt, vahetatakse nippe ja kogemusi, kiidetakse ja arvustatakse kaaslaste tegemisi. On ju tore? Minu meelest ka.

Aga on tegelasi, kes nii ei arva. No mida sa enda arust teed, seda asja ei tehta nii, sa rikud ju reegleid ja üleüldse, mis sa jamad, ega sa nii hästi ikka hakkama ei saa kui see-ja-too... Põhimõtteliselt on need tegijad, kes peavad end peaaegu proffideks (tõelised profid nii ei käitu, nendel on alati abivalmis käsi ja toetav sõna harrastajate jaoks olemas!). Aga need poolprofid tambivad mõnuga asjaarmastajate enesehinnangul, üritavad neile "kohta kätte näidata" ja selgeks teha, et pole mingit tähtsust sellel, kui hästi sa end ise tunned, kui ikka kõrgel tasemel ei saa tehtud, on see ajaraisk.

Teine häda on siis, kui sinu ümber kõige lähemad, kes just peaksid olema need mõistjad ja toetajad, suhtuvad sinu hobisse kui nende tagant varastatud ajasse. Jälle sa lähed, jälle sa viidad selle peale aega, milleks sulle seda vaja, ma oleks sel ajal tahtnud hoopis sinna-ja -sinna minna, seda-ja-seda teha, sinu pärast nüüd ei saa jne jne...

Mida siis teha? Ühelt poolt peaks hobi andma rõõmu ja rahuldust, aitama argimuredest ja eluraskustest kergemini ja kiiremini üle saada - kvaliteetaeg seega.
Teiselt poolt - kui sulle sellega tegelemist pidevalt ette heidetakse, kui sinu pingutusi miskiks ei panda, hakkab ju endalegi tunduma, et ongi puhas ajaraiskamine.
Siis tekib küsimus - kas jätkata või loobuda. Kodu- ja hingerahu huvides mõni loobub ka. Aga millegipärast arvan, et just seesama kodu- ja hingerahu jääb saavutamata. Ning kui asi on tõesti südamelähedane, siis ei usu, et sellest kauaks eemale saab jääda...

esmaspäev, 13. juuli 2009

Vormilt kapitalistlik, sisult sotsialistlik


Loen ja kuulan Edelaraudtee hämamist traagilise rongiõnnetuse ümber ja ei saa kuidagi lahti mõttest, et mitte tuhkagi pole muutunud sellest ajast, kui ise suurfirmas töötasin - rohkem kui paarkümmend aastat tagasi.

Enne tööle lubamist oli igal pool kohustuslik ohutustehnika instruktaaž, pakk pabereid tuli läbi lugeda ning mitu allkirja anda. Neid allkirjadega pabereid säilitas ohutustehnika insener oma kabinetis raudkapis. Üldiselt olid asjalikud reeglid - ära topi oma nina ja näppe sinna kuhu vaja pole, vaata seda ja teist, ära remondi töötavat masinat jne. Kui vähegi tervet mõistust oli, püüdsid isegi neid juhiseid järgida. Loomulikult oli jama ka, millest praktilises töös paratamatult tuli mööda hiilida ja sellele vaatasid kõik ülemused ka läbi sõrmede - kuni midagi juhtunud polnud.

Kui siis midagi juhtus, kontrolliti esimese asjana, kas kõik instrueerimised on õigel ajal tehtud, kas kõik allkirjad on ikka olemas. Seejärel läks akti täitmiseks ning püüti otsida iga väiksemat kui konksu, et töötaja oma süü õnnetuses oleks võimalikult suurem, eriti veel kui tagajärjed olid rasked. Ettevõtte süü ei võinud mingil juhul ületada 50%, parem veel, kui seda üldse poleks - muidu lendasid parimal juhul preemiad, halvemal juhul järgnes kriminaaluurimine.

Töötajate huvi muidugi oli vastupidine, mida väiksem oma süü, seda suurem hüvitis. Aga eks katsu ülemuste ringkaitsest läbi murda, vähesed said sellega hakkama.

Tundub, et selle Edelaraudtee keissiga on sama seis, keegi ei taha vastutust võtta ja oma tegematajätmisi tunnistada. Kas hukkunute peredele üldse mingit abi ja toetust on pakutud? Mina vähemalt kuskilt midagi sellesisulist lugenud ega kuulnud ei ole...

laupäev, 11. juuli 2009

All, peal või kõrvuti?


Kunagi kauges nooruses sattusin lugema jutustust, mille peategelane, noor poiss, oli onu kasvatada. Onu elukreedo oli, et inimene saab elada ainult kas teiste all või peal, kolmas võimalus puudub. Loomulikult on siis vahendeid valimata vaja rabeleda selle nimel, et ikka peal olla.
Elu aga viis nooruki onust eemale seiklema ja kui ta püüdis onu õpetuse järgi toimida, ei tahtnud sellest midagi välja tulla. Kui ta siis lõpuks resigneerunult ohkas, et olgu siis parem all kui peal (sest ta ei tahtnud uusi sõpru päriselt kaotada), küsis üks vanem kaaslane - aga miks mitte teiste kõrval?

Kõrvuti on vist hea olla, miks muidu ehitatakse majad kõrvuti, kasvavad puud kõrvuti, tahavad inimesed olla kõrvuti... Ning isegi kuu paistab tänavalaternaga kõrvuti.

neljapäev, 9. juuli 2009

uus blogi

Tekitasin endale mullamuti blogi kah. Lihtsalt sellepärast, et ühe teema alla käivad jutud kõik üheskoos oleksid ning loeksid need, keda asi huvitab ja kellel ka asjalikke ideid lisada on. Olemasolevad blogid on niigi juba liiga kirjud.
Endal ka kergem niiviisi vajalikke märkmeid ja linke üles leida kui kunagi tarvis peaks olema.

Lõpuks ometi suitsuanduri probleem lahenemas


Neil päevil jõudis lõpuks ometi talutava lahenduseni kurtide ja vaegkuuljate suitsuanduri probleem. Kuigi see pole ka päris see, mida oleks soovinud, on siiski suur samm edasi ning mõnigi asi jääb nüüd sõltuma KOV-ide ametnike tervest mõistusest. Loodame siis, et neil seda ikka jätkub.

Oluline info suitsuandurist ja selle soetamisest

30.juuni õhtul tuli Eesti Kurtide Liidule Sotsiaalministeeriumi kauaoodatud vastus tuleohutusseadmete hüvitamisest.

Tuleohutusseadmed puudega inimestele on lisatud riigi poolt kompenseeritavate tehniliste

abivahendite nimekirja riigipoolse kompensatsioonimääraga 50 protsenti.

Kui ilmneb, et sügava kuulmislangusega inimesel tekib raskusi tuleohutusseadme omaosaluse tasumisega, siis on inimesel esmajärjekorras võimalus pöörduda kohaliku omavalitsusüksuse poole täiendava sotsiaaltoetuse saamiseks.

Vastavalt sotsiaalministri 14. detsembri 2000. a määrusele nr 79 „Tehniliste abivahendite

taotlemise ja soodustingimustel eraldamise tingimused ja kord” § 10 lõikele 7 võib kohalik

ekspertkomisjon oma otsusega vähendada abivahendi omaosalust 5 protsendini abivahendi kogumaksumusest. Abivahendi omaosaluse vähendamisel lähtub ekspertkomisjon otsuse tegemisel taotleja ja tema perekonna majanduslikest võimalustest omaosaluse tasumisel või abivahendi soetamisest tingitud lisakulude kõrgest tasemest.

Siinkohal tuleb juhtida tähelepanu sellele, et tavaliselt on abivahendi omaosalus 10%.

Kuidas muretseda nn. spetsiaalset suitsuandurit?

Soodushinnaga suitsuanduri ostmisel peab isikul olema isikliku abivahendi kaart, mida väljastatakse elukohajärgsest sotsiaalhoolekande osakonnast. Abivahendi kaart väljastatakse arstitõendi alusel, kus on kirjas, et isik oma puude tõttu vajab kuulmisabivahendeid.

Seega on järjekord: arst –> sotsiaalhoolekande osakond ( abivahendi kaart) –> abivahendit müüv firma.

Augustikuu teises pooles paigaldab Päästeamet igas maakonnas kohalikku puuetega inimeste koja ruumi suitsuandurisüsteemi näidiskomplekti. Täpne aeg on hetkel teadmata, kuid uurige oma Kojast, millal need saabuvad. Näidisega saab rahulikult tutvuda ja vaadata, kuidas ta töötab. Lisaks on valminud tutvustav reklaam, kus on näha, millest komplekt koosneb ja kuidas saab seda tellida. See reklaam on üleval Kurtide liidu kodulehel ja seda levitatakse kõigi maakondade sotsiaaltöötajate kaudu. Reklaami saab tellida ka e-posti aadressilt janar@laegas.ee .

Kuna hetkel on teadmata, kui palju maakonnad ikkagi kompektist kinni maksavad, siis soovitame uurida hinda samuti aadressilt janar@laegas.ee. Sõltuvalt maakonnast võib see olla 340 kuni 1700 krooni.

Kui olete otsustanud komplekti osta, siis palun edastage oma andmed müüjale:

  1. nimi
  2. täpne elukoht
  3. isikukood
  4. isikliku abivahendikaardi number.

Neid saab saata kas e-postiga janar@laegas.ee, sms-iga 53 838 129, faksiga 609 6611. Kui teil ei ole neid võimalusi, siis paluge andmed edastada tõlgil, sotsiaalosakonna töötajal või kohalikul puuetega inimeste kojal.

Kui andmed on müüjale saadetud, siis saabub teile umbes 3 nädala jooksul postipakk, mille saate kätte postkontorist. Postkontoris midagi maksma ei pea, võtke kast ja viige koju. Kui kasti avate, siis on kõige peal ümbrikus arve, mille maksmiseks on aega umbes 18 päeva ja teisel lehel spikker, mida peaksite kirjutama oma abivahendikaarti. Arve ümbriku all on eesti- ja venekeelne lihtsustatud juhend, mis tuleb kindlasti läbi lugeda. Edasi võtke karbid kastist välja ja käituge vastavalt juhendile. Paigaldamine on tõesti ülilihtne ja võtab vaid umbes 10 minutit.

Meie saime kinnituse Eesti Päästeametist, et kuulmispuuetega inimesi ei hakata karistama selle eest, et kui teil ei ole 1.juuliks korterisse või elamusse paigaldatud spetsiaalsed suitsuandurid. Meile on antud ajapikendus 2009.a. oktoobrikuu lõpuni, mil peavad suitsuandurid paigaldatud olema.

NB! Päästeametist paluti öelda, et kui kuulmispuuetega inimestel tekib kontrollreididel arusaamatusi või probleeme, siis paluti nende kohta kiiret tagasidet. Probleemidest palun teavitada Eesti Kurtide Liitu: ead@ead.ee .

kolmapäev, 8. juuli 2009

Naadilahing


Oh, kuidas ma vihkan naati! Võitle temaga nagu seitsmepealise lohega ja ikka jagu ei saa...

Meil on aia tagumises osas paarikümneruutmeetrine tühi lapp, endise kuuri alune. Kui kuur lammutatud sai, polnud sellele kohale võimalik midagi istutada, pinnas oli klaasikilde ja muud sodi täis, kivipuru pealekauba. Tasapisi sai küll seda sodi sealt vähemaks, aga isegi nüüd peab seal toimetades kilekott ligi olema, kuhu prahti saaks korjata. Tegelikult ei taha keegi seal aiaotsas eriti olla ka, sinna tuleb puude-põõsaste vahelt lausa pugeda, päikest paistab õhtupoolikuti, keskpäevase varjab naabritevaheline kivimüür. Põhiliselt kasutab koer seda osa oma hädade tegemiseks.

Teadagi, mis juhtub, kui plats harimata jätta - umbrohi hakkab lokkama. Kõige hullem on muidugi naat. Olen mina seda platsi mitugi korda läbi kaevanud ja juurikaid välja kiskunud, ikka tulevad uuesti. Sel kevadel polnud õigel ajal aega kaevamistööd ette võtta, siis hakkasid massiliselt õitsema metsikud kollased tulbid, ei raatsinud nende kallale minna, seda enam, et mul pole neid kuhugi ümber ka istutada. Ühtäkki avastasin, et naadivõsa ulatub rinnuni...

Vikativars läks katki ning uut pole siinkandis saada. Aga õnneks olen ma kunagi endale ühe sirbi ostnud. Sellega siis täna naatide kallale läksingi. Pooled sain maha lõigatud ja kompostihunnikusse veetud. Naatide keskele on end sättinud ka üks ilus floksipuhmas, vaja nuputada, kuhu see kolida ning kui teine pool platsist ka pügatud saab, võib hargiga juuri kaevama hakata.

Edasiseks on kuri plaan sealt pealmine pinnas ära koorida ja läbi sõeluda, et viimanegi juurejupp kaoks. Tulbisibulad peavad kah kolimise ette võtma, kuigi ei tea veel, kuhu. Aianurgas olev vana kompostihunnik tuleb ka läbi kaevata.

Tahaks sinna väikese köögiviljamaa tekitada. Aga ei tea, kuidas naatide eest edaspidi kaitsta. Kas oleks abi geotekstiilist ja vanade eterniidiribadega ääristamisest, enne kui uue mulla peale paneks? Pinnas on ju seal huumusrikas, korraliku istutusmulla lisamisel võiks asjagi saada...
Senise potipõllunduse koha võiks ju kasvõi maitsetaimedele eraldada, praegu on lapike seda ja lapike teist, ei väljanägemist, ei saaki...

Tänase päeva muud kasulikud tegemised:
* kaks suurt kotitäit kasutuid riideid Humanasse viidud. Eks neid tule veel kuhjaga, kui kõik kapid läbi sorteeritud saavad.
* naabrite ülisuurt pärna rüüstatud. Pooled oksad ulatuvad meie aeda, varjavad valgust, katus on nende pärast samblane. Naabritel polnud selle vastu midagi, perepoeg lubas nädalavahetusel vaadata, ehk saebki veel mõned suuremad oksad altpoolt maha - tal endal ka need akna ees ju.
* Tupsu käis teiste naabrite pool aiabasseinis sulistamas, pärast aitas emmel 1/3 oma mänguasjadest läbi vaadata ja koristada, leidis isegi ÜHE asja, mis ära visata :P

Homseks lubas vihma, aga kui tervet päeva ei saja, siis naadisõda ilmselt jätkub...

teisipäev, 7. juuli 2009

Puhata ja mängida


Suvi tuli ja läks. Minul aga algas puhkus. No ehk tuleb suve veelgi, mul pikk puhkus ja kuna vahepeal tuleb päevakaupa käia mõningaid kolleege asendamas, saab need päevad veel lisaks...

Juba on selgunud, et vähemalt ühest plaanist asja ei saa ja teine on veel lahtine. Asendusvariandid on õnneks olemas ning kodus kipub tegemist üle pea olema, tea, kas jõuabki kõik ära tehtud. Hunnik raamatuid ka ju ootel.

Tütrel pidi puhkus algama järgmisest nädalast, kuid kuna ta töögraafik oli ülipingeline, andis organism märku, et nii ikka ei lähe. Arst diagnoosis kurnatuse, kirjutas haiguslehe ja ei lubanud enne puhkuse lõppu töökoha poole vaadatagi mitte. Tupsu muidugi on üliõnnelik, et emme kodus ja minulgi kah palju kergem.

Oleks nüüd ilmagi, ega tervet puhkust toas ka taha istuda. Väljas on tegelikult üsna soe ning kui päris pussnuge ja väikesi poisse sadama ei hakka, tuleme toime.

laupäev, 4. juuli 2009

Vett palun!
















Vette ma seekord päris ei roninud - veidi külm minu jaoks veel...
Aga vee ääres ja vee peal sai oldud küll. Ning vesi võib vahel lihtsalt ilus vaadata olla. Mis vee all toimub, vaadake siit.

reede, 3. juuli 2009

Et remondimeestel tööpuudust ei tuleks...


Loen ja mõtlen ja ei saa aru... Tundub, et just viimased 10-15 aastat on ehitajatel kombeks teha töid nii lohakalt ja nii suurte puudustega, et aasta-paari pärast saaks hakata kohe suuremahulisi remonditöid tegema. Pole see ju mingi haruldane ega ainukordne juhtum...

Nõmme põhikool on minu kool. Mäletan väga hästi, kui see nö. uus maja ehitati. Tollal oli see ehituskunsti viimane sõna, uudne lahendus, koridorite ja korraliku aulata, saal täitis ka jalutusruumi aset. Spordisaal maja keldris, garderoobide vastas, ilma akendeta ja otsese tuulutuseta. Aga muud viga polnud, kui et ruum oli madal, pikematel noormeestel oli oht hüpetel peaga lakke lennata. Mingist pinnasevee sissevalgumisest polnud juttugi.

Aga krohv püsis seinas, suviti värviti ruumid lastevanemate kaasabil üle, aknad käisid kinni-lahti, soojus püsis sees. Mingeid suuremahulisi remonditöid vaja polnud, tavapärasest hooldusest piisas. Selleks ajaks, kui mu lapsed sinna kooli jõudsid, oli maja muidugi kitsaks jäänud ning hakkas tasapisi väsima ka. Ehitati uusi klassiruume aula katusele, vahetati aknad moodsamate vastu ning hakati juurdeehitist projekteerima.

Tütred jõudsid enne ehituse algust lõpetada, poeg aga sai viimase kooliaasta käia uues ja uhkes majas. Vaat siis hakkasingi kuulma, et siin probleem ja seal probleem. Küll koorus seintelt värvi, küll lokkis põrandakate, küll tekkisid praod. Kas tõesti on ehitajate oskused kolmekümne aastaga nii palju kehvemaks läinud? Materjalid peaksid ju hulga paremad olema?

Kui aga samalaadseid kurtmisi hakkas kostuma pea kõigi uusehitiste kohta, saigi selgeks, et ehitajad lihtsalt kindlustavad end tööpuuduse vastu - kui iga paari aasta tagant on vaja kapitaalremonti teha, siis peaks leib laual püsima. Ainus, mida nad ette ei osanud näha, ongi praeguse masu saabumine - rahad on kokku kuivanud ja kuigi majad lagunevad, ei suuda keegi töö eest maksta...

neljapäev, 2. juuli 2009

Haijaht läks aia taha....


Igal aastal langeb haide ohvriks umbes 15 inimest. Inimesed ise aga tapavad keskmiselt 100 miljonit haid aastas... Samas on ligi 90% haidest alla kahe meetri pikkused ning inimestele täiesti ohutud.

Sellised ja mitmed muud huvitavad faktid on kirjas Helsingis, SeaLife's haide näitusel.
Võtsime meiegi retke ette, et natuke haijahti pidada ja targemaks saada.
Kiirkõnd läbi varahommikuse kesklinna sadamasse peletas une, SuperStar oli tööpäevaselt tühi ja muidugi kiire, meri peegelsile, päikeses sillerdav, nii et suurema osa teest võis laevatekil veeta. Tramm viis otse Linnanmäki lõbustuspargi väravasse. Tempel käeseljale ning võiski veemaailma sügavustesse sukelduda.

Haisid ja muid vee-elukaid oli igas suuruses ja igale maitsele, alates paarisentimeetristest kuni meetristeni. Fotokas oli igati jahivalmis, kuid siin ilmnes üks oluline häda. Akvaariumielukad on ju nii nobedad ega suvatse sugugi poseerimiseks paigale jääda. Põhimõtteliselt saaks pildistada liikuva objekti režiimil, kuid minu seebikas ei luba siis välku välja lülitada. Seal aga oli iga natukese aja tagant seinal kena meeldetuletus: Ega sa ometi ei pildista ju välguga? Sekelduste ärahoidmiseks tuligi siis piirduda tavarežiimiga. Nojah, kui pildid arvutisse tõmbasin, tuli lausa nutumaitse suhu. Muidugi on üht-teist vaatamiskõlblikku küll, suur osa paraku mitte. Mõnedega annab ehk töötlusega midagi teha, eks ma hiljem pimedatel ja pikkadel õhtutel hakka proovima.

Elamus oli sellegipoolest võimas. Troopiliste vete värviilu on ikka midagi muud kui meie kohalik...

Hulkusime natuke ka Linnanmäki lõbustuspargis ringi. Tupsu paraku on veel nii väike, et enamus atraktsioone pole tema jaoks. Mõne aasta pärast ehk pakub see talle rohkem huvi.

Tagasi sadamasse otsustasime minna jala. Linnanmäelt toob kesklinna mõnus pargitee ümber Töölönlahe, Marskilt keerasime Eduskunna juurest Temppeliaukio poole, põikasime sealtki läbi. Kohtusin ühe vana sõbraga, kes kohe kohvi üles pani. Veidi lobisemist ja jalgade puhkamist kulus ära küll.

Lõpuosa sadamateekonnast läks kah kiiresti, Helsingis on väga mõnus jalutada. Kuidagi väga rahulik oli, kõik jalakäijad, ratturid ja rullijad mahtusid teele ilusasti ära. Baltic Princessil on jääaeg, lastele mitu temaatilist mängukohta ja vahva show, Tupsul polnud aega igavust tunda ega virisema hakata. Õhtu mõnusalt soe ka, sai vahetevahel laevatekil roosat päikeseloojangut vaatamas käia.

Ning koju jõudes näitas sammulugeja 26 000 sammu, mis on vägagi kena päevasaak