neljapäev, 2. juuli 2009

Haijaht läks aia taha....


Igal aastal langeb haide ohvriks umbes 15 inimest. Inimesed ise aga tapavad keskmiselt 100 miljonit haid aastas... Samas on ligi 90% haidest alla kahe meetri pikkused ning inimestele täiesti ohutud.

Sellised ja mitmed muud huvitavad faktid on kirjas Helsingis, SeaLife's haide näitusel.
Võtsime meiegi retke ette, et natuke haijahti pidada ja targemaks saada.
Kiirkõnd läbi varahommikuse kesklinna sadamasse peletas une, SuperStar oli tööpäevaselt tühi ja muidugi kiire, meri peegelsile, päikeses sillerdav, nii et suurema osa teest võis laevatekil veeta. Tramm viis otse Linnanmäki lõbustuspargi väravasse. Tempel käeseljale ning võiski veemaailma sügavustesse sukelduda.

Haisid ja muid vee-elukaid oli igas suuruses ja igale maitsele, alates paarisentimeetristest kuni meetristeni. Fotokas oli igati jahivalmis, kuid siin ilmnes üks oluline häda. Akvaariumielukad on ju nii nobedad ega suvatse sugugi poseerimiseks paigale jääda. Põhimõtteliselt saaks pildistada liikuva objekti režiimil, kuid minu seebikas ei luba siis välku välja lülitada. Seal aga oli iga natukese aja tagant seinal kena meeldetuletus: Ega sa ometi ei pildista ju välguga? Sekelduste ärahoidmiseks tuligi siis piirduda tavarežiimiga. Nojah, kui pildid arvutisse tõmbasin, tuli lausa nutumaitse suhu. Muidugi on üht-teist vaatamiskõlblikku küll, suur osa paraku mitte. Mõnedega annab ehk töötlusega midagi teha, eks ma hiljem pimedatel ja pikkadel õhtutel hakka proovima.

Elamus oli sellegipoolest võimas. Troopiliste vete värviilu on ikka midagi muud kui meie kohalik...

Hulkusime natuke ka Linnanmäki lõbustuspargis ringi. Tupsu paraku on veel nii väike, et enamus atraktsioone pole tema jaoks. Mõne aasta pärast ehk pakub see talle rohkem huvi.

Tagasi sadamasse otsustasime minna jala. Linnanmäelt toob kesklinna mõnus pargitee ümber Töölönlahe, Marskilt keerasime Eduskunna juurest Temppeliaukio poole, põikasime sealtki läbi. Kohtusin ühe vana sõbraga, kes kohe kohvi üles pani. Veidi lobisemist ja jalgade puhkamist kulus ära küll.

Lõpuosa sadamateekonnast läks kah kiiresti, Helsingis on väga mõnus jalutada. Kuidagi väga rahulik oli, kõik jalakäijad, ratturid ja rullijad mahtusid teele ilusasti ära. Baltic Princessil on jääaeg, lastele mitu temaatilist mängukohta ja vahva show, Tupsul polnud aega igavust tunda ega virisema hakata. Õhtu mõnusalt soe ka, sai vahetevahel laevatekil roosat päikeseloojangut vaatamas käia.

Ning koju jõudes näitas sammulugeja 26 000 sammu, mis on vägagi kena päevasaak

1 kommentaar:

Cranberry ütles ...

Meil sama plaan - tuleb vist käia kaks korda ;o) ... lisaks veel muumimaa ja Särkanniemi ning Zoolandia ja mustikkamaa loomaaed. Eile meie Firoks teatas, et emme sõidame Soome, eks ta eelmisest aastast mäleta kui vahva meil oli. Soome on küll pisike riik, ent igav ei hakka ja lastega on seal mõnus ringi reisida.