teisipäev, 31. märts 2009

Swedbank tülitab


Viimastel päevadel on mulle usinalt helistatud Swedpangast, eesmärgiga kaela määrida igasuguseid tähtajalisi hoiuseid ja kindlustusi. Mina muidugi vastan viisakalt: "Tänan, ei soovi!" Helistaja pettumus on isegi läbi telefoni tunda.

Asi võib olla seotud panga juhtkonna kavaga lähemal ajal vallandada ligi 15% töötajatest, peamiselt tellerid ja laenumüüjad. Hindamise aluseks pidid olema eelmise aasta ja tänavuse I kvartali töötulemused (müüginumbrid siis). Eks selles hirmus pingutatakse ja üritatakse viimast võtta, seda enam, et tegemist ei saa olema koondamisega vaid lihtsalt öeldakse töötajatele, et nad ei vasta ootustele.

Nojah, aga selge on see, et praegusel ajal endale veel mingeid kohustusi panga ees kaela võtta pole jälle minule kasulik ning arvatavasti paljudele teistelegi.

pühapäev, 29. märts 2009

Koos või lahus?


Koos võib olla mitut moodi. Kõrvuti või ühtepõimunult, meelega või juhuslikult.



Linnapildis saab koos näha vana ja uut.













Puud kasvavad küll igaüks eraldi, sageli aga on juured ja oksad kokku põimunud.

Kajakad lendavad parves koos (ja karjuvad koleda häälega).



















Ning üks pilt, mis küll pole minu tehtud, mis aga koosolemist minu jaoks kõige ilmekamalt iseloomustab: mu vanemad oma kuldpulmapäeval (ja sellest on juba mõned aastad möödaski tänaseks).

reede, 27. märts 2009

Joomine töökohal


Seda lugu ma ei kommenteeri. Kuid selle kommentaariumist jooksis läbi küsimus: kas Gorba ajad on tagasi? On või ei ole, aga minul on selle Gorba alkoholivastase võitlusega seoses üks naljakas lugu juhtunud.

Kaheksakümnendate teises pooles võttis meie suure riigi juhtkond kätte ja otsustas hakata joomist piirama. Erilise löögi alla sattuski napsitamine töökohas. Loodi alkoholismivastase võitluse komisjonid, mille peamiseks tööks sai patustanutele trahvi väänamine. Oli nii, et kui töötaja jäi töökohal vahele, pidi keegi akti koostama ja sinna saatma, kui aga ülemus ei püüdnud töökohas joomist ära hoida, tuli akt teha tema kohta ning trahvimäär algas sealt, kus lihttöölise oma lõppes.

Minul oli üsna selle korra kehtimahakkamise algul sünnipäev. Nagu tollal kombeks, tuli töökaaslastele väike istumine korraldada.

Tööpäev oli läbi, peaaegu kõik läksid koju ning meie jäime oma pundiga pidu pidama. Pundis oli loomulikult ka mu tollane ülemus. Muuhulgas kinkis keegi klientidest mulle pudeli punast šampust ning otsustasime selle ära mekkida. Mõeldud, tehtud. Valasime teeklaasidesse välja ja just kui tahtsime rüübata, läks aknast mööda üks meie tollaseid asedirektoreid. Olgu öeldud, et tegemist oli inimesega, kes iga kõrgemalt poolt tulnud korraldust täitis lausa saksa täpsusega.

Vaatas, pööras ringi ja lausa tormas sisse. Nuusutas klaasi ja kukkus pröökama. Mitte minuga, niipalju viisakust tal jätkus. Aga ülemusega - kuidas too ometi niisugust asja lubab?! Siis kihutas veel maja peale tunnistajaid otsima, et protokolli teha. Ega keegi tahtnud öelda, et on jah alkohol, mitmed tegid näo, et nemad küll aru ei saa, äkki on lihtsalt mahl. Kaadriinspektor lõpuks pidi survele alla vanduma ja noogutas hädiselt.

No nii, kirjutas see asedirektor ülemusele protokolli ära ja mingi aja pärast kutsutigi too komisjoni ette. Seal aga naerdi lausa, küsiti, et kas te siis tõesti ei kavatsenudki joomist ära hoida? Ülemus vastas, et ei kavatsenud jah, ta polla enne kunagi punast šampust saanud ja tahtis vähemalt maitsta. Komisjon muheles ning väänas aususe eest miinumumtrahvi. Neile oli see ka esmakordne juhtum, kus protokoll tehti ülemusele.

Meie endi kõige kõrgem ülemus vangutas ainult pead ja ütles mulle omavahel, et me oleksime võinud ometi kontrollida, kas asedirektor on juba lahkunud, enne kui pudeli lahti tegime. Ning selle trahvi maksime ülemusele kamba peale kinni, ei olnudki kuigi suur summa.

Stressitõrje


Lisatud harjutusi on soovitav teha paar tundi päevas, siis on kindel, et keegi ei hakka närvidele käima - ja ehk antakse vähem tööd kah.






Nimekaim soovitas. Aga pilt töötab hoopis siin.

neljapäev, 26. märts 2009

Hüljatu


Nõmme turu ehitusplatsil elab üks triibuline kassike. Ta on vist ainus, kes kunagisest suurest kassiarmeest järele on jäänud. Tavaliselt istub ta bussipeatuse poolses küljes, vaatab ja ootab, kas leidub mõni hea inimene, kes natuke süüa annab.

Tundub, et neid söögijagajaid siiski on, sealsamas vedeleb hulk karbikesi ja kotikesi, milles siis mingit liha või vorsti on olnud.

Kassike on suhteliselt noor, vahel mängib sealsamas mulla- ja kivipuruga, hüppab ja kargab. Kus ta öösel pesitseb, pole õrna aimugi.

Varem oli turg kasse täis, müüjad ikka toitsid neid. Mis aga ülejäänud kassidest saanud on, pole just raske arvata. Loodame, et see triibik kevadeni vastu peab, siis on müüjad jälle platsis ja kellelgi ikka süda haledaks läheb ning mõni liharaasuke pudeneb ka temale.

kolmapäev, 25. märts 2009

Ole õnnelik, et sul on tööd...

... sest mõnel on veel hullem!

video

Punase viina päev


Täna on paastumaarjapäev.

Kõige muu kõrval, mida see päev tähendab, on vaikselt unustusse vajunud, et meie vanemas rahvatraditsioonis oli see naiste püha. Sel päeval naised tööd ei teinud (või tegid ainult hädapäraselt vajalikku) ning "puhkasid ja mängisid".

Kui tavaliselt oli kõrts meeste päralt, siis sel päeval jäid mehed kodu hoidma ning kõrtsi vallutasid hoopis naised. Seal pakuti neile magusat punast viina ning nad said segamatult oma naistejutte ajada.

Niisiis - kõrtsis kohtume, naised!

teisipäev, 24. märts 2009

Paar küsimust Päästeametile


Edastada on selline informatsioon:

Tallinna Puuetega Inimeste Koda kutsub puudega inimesi osalema 25.märtsil toimuval infotunnil "Puuetega inimesed ja päästeala".

Kell 15.00 - 16.30 vene keeles

Kell 17.00 – 18.30 eesti keeles

Teemad:

Päästeala tutvustus
Tuleohutus
Õppefilm „Teoreem tulest“
Küsimused ja vastused

Infotunni viivad läbi:

Kairi Kilp – Põhja-Eesti Päästekeskuse ennetustöö büroo juhtivspetsialist
Galina Ozdoba - Põhja-Eesti Päästekeskuse ennetustöö büroo peaspetsialist

Infotund toimub Tallinna Puuetega Inimeste Tegevuskeskuses, Endla 59.

Telefon: 656 4048



Kuna paljud, kes asjast huvitatud, kohale minna ei saa - tööaeg ju veel, tuleb paar olulist küsimust siia kirja panna.

1. Suitsuandurid

Teatavasti muutub suitsuandur 1.juulist kohustuslikuks. Põhimõtteliselt on tegu lakke kinnitatava seadeldisega, mis suitsu peale kõva kisa hakkab tegema. Ei maksa sugugi palju, 100-150 krooni. Hästi. Kuid on üsna palju inimesi, kellele sellest mingit kasu pole - nad lihtsalt ei kuule. Nende jaoks on olemas spetsiaalsed andurid valgussignaaliga. Olen ise sellist süsteemi Soomes näinud, juba 15 aastat tagasi. Heli- ja valgussignaal dubleerisid teineteist ning kuna oli tegemist avaliku asutusega, läks signaal ka otse häirekeskusse.

Olgu, kodudesse piisaks ka väiksemast. Probleemiks kujuneb hoopis hind. 4-5 tuhat on ikka tunduvalt rohkem kui paarsada. Abivahendina kompenseeritakse sellest 50%. Jääb ikkagi päris krõbe summa järele, pealegi ei kompenseerita praeguses majandusolukorras sugugi mitte kõigile seda. Eelistatakse peresid, kus kõik liikmed on kurdid.

Kurtidel endil tekkis aga kohe mitu küsimust. Esimene - miks peaksid nemad kümneid kordi rohkem maksma kui kuuljad? Siin tuleb lahendus leida Päästeameti ja Sotsiaalministeeriumi koostöös. Öeldi ka, et võime ju teha nii, et paneme tavalise odava anduri lakke, kui kontrollima tullakse, on JOKK. Aga tegelikult pole sellest ju mingit kasu. Teine küsimus oli selle kohta, et kui spetsandureid saavad ainult kurtide pered ja segapered mitte, mis siis juhtub, kui kurt inimene üksi koju jääb ja tuli lahti läheb? Või kui vanemad on kurdid ja lapsed kuuljad - kuhu selline pere liigitub?

Need küsimused vajavad kiiret lahendamist, kui tahetakse, et iseenesest hea kord ka tegelikult toimima hakkaks.

2.Hädaabitelefon

Tänase päevani ei saa kurdid inimesed abi kutsuda muidu kui faksi teel, spetsiaalsel vormil. Alles oli juttu tublist viieaastasest poisist, kes autoavariisse sattunud vanematele nende juhendamisel mobiiliga abi kutsus ("Eestimaa uhkus"). Aga ei ole ju alati niisugust võimalust. Pealegi, mobiilide ja interneti levik on faksid majapidamistest peaaegu välja tõrjunud. Kurdid ootavad pikisilmi võimalust kutsuda abi ka tekstisõnumiga, miks mitte ka videosõnumiga (omavahel nii ju suheldakse). Päästeamet väidab, et mobiilisõnumeid võidakse kuritarvitada või ei saada nendest õigesti aru ja puudub võimalus asjaolusid täpsustada. Jutt või asi! Küll ikka saaks kui tahtmist oleks.

Tahaks teada, mida Päästeamet omalt poolt on valmis ette võtma, et tagada kõigile inimestele võrdsed võimalused abi saada õnnetusjuhtumite korral.

esmaspäev, 23. märts 2009

Ameti needus


Mõned ametid eeldavad, et sa oled 24 tundi ööpäevas saadaval, alati valmis "peale lendama", valmis kuulama ja aitama, otsuseid vastu võtma. Sina oled see, kelle poole vaadatakse, kelle käest nõu küsitakse ja kes peab oskama kõigile küsimustele vastata. Samuti oled sa see, kes alati mõistab ja toetab, kes sulle kunagi halvasti ei ütle, kelle isiklik arvamus probleemist ühtib su kaasvestleja omaga ning mis kõige hullem - kellel endal pole kunagi mingeid muresid ega probleeme, mida teistega peaks jagama.

Hoidku jumal selle eest, kui sa peaksid kuskil julgema ISIKLIKKU arvamust avaldada või kellelegi näidata, et probleem peitub äkki temas endas, mitte ümbritsevas keskkonnas. Siis oled sa maailma kõige halvem inimene, sul pole empaatiavõimet ollagi. Äkki sa pead ennast kellestki veel paremakski?!

Ja kui ühtäkki ilmneb, et ka sinul on mure, et ka sina vajaksid lihtsalt ärakuulamist ja mõistmist, tehakse suured silmad ega osata kuidagi käituda. Sina - mis sa nüüd, sina oled meil ju rauast, sina tead ju kõike ja oskad kõike, ära aja nüüd lolli juttu, et ka sina oled päris tavaline inimene!

Nii tõmbadki siis maski ette ja jätkad teiste probleemide lahendamist, vaikses lootuses, et äkki leidub nende hulgas keegi, kes näeb ka maski taha, kes oskab ja tahab rolli vahetada ning oma õlga sulle toeks pakkuda.

Hea, kui on selline inimene olemas. Siis ei morjenda ka kogu ülejäänud maailma mõistmatus, sa saad vajalikku tuge ja jaksad jälle. Kui aga sellist inimest õigel ajal ette ei jää, võib tulemuseks olla totaalne läbipõlemine ning siis ahhetavad ja ohhetavad kõik ümberkaudsed - kuidas see ometi võimalik oli?

pühapäev, 22. märts 2009

Jäämurdja


Ematehnik eilse halisemise peale imestas, et kuidas inimesed ometi koju ja kodunt välja saavad, tema aru ei saa. Tänavad nagu jõed...

Öösel aga külmetas. Jõe asemel laiutas tänaval suur liuväli. Sellega ma tegelikult olin arvestanud, aga millega ma üldse arvestanud ei olnud, oli see, et hommikul ei pääsenud väravast välja. Värav lihtsalt oli maa külge kinni jäätunud :P Paar jõulisemat liigutust siiski päästis olukorra, tööle sain. Kui koju tagasi jõudsin, otsisin garaažist kangi ja läks suuremaks lõhkumiseks. Värava lähiümbruses laiutab nüüd sügav auk, kuhu vesi võib valguda. Auk ulatub maapinnani välja ning seega on veel võimalus jää alla imbuda.

Natuke sai kõnniteed kah augustatud, homme jätkan. Tänasest lõhkumisest annab muuhulgas tunnistust plaasterdatud peopesa, kang nimelt hõõrus läbi kinda käe villi ja loomulikult läks see vill katki kah. No nõudepesu saan nüüd sujuvalt teistele pereliikmetele delegeerida :P

Ah et miks kõnnitee jääs on? Väga lihtne - kui sõidutee vett täis, siis kõik möödasõitvad autod pritsivad selle vee kõnniteele ning kuna sinna päikest ka ei paista, jäätubki ära. Liiva riputamisest pole kasu, esimene rataste alt lendav veesahmakas uhub selle koheselt minema :S

Pildil aga on välisukseni toov kõnnitee (maja päikesepoolses küljes). Pooled paeplaadid on kuivad, pooltele valgub vesi peale, õnneks mitte enam kaua.

Paati palun!


Hommikul vaja välja minna, aga tee maja ees on asendunud jõega. Kes üüriks mõõduka tasu eest paadi? Või siis vähemalt jäänaeltega kalamehesaapad?

laupäev, 21. märts 2009

Kõrgustesse

Millal ollakse piisavalt kõrgel? Või on kõrgus suhteline mõiste?







Nõmme kõige kõrgem maja näeb välja selline:
Kui seda alles ehitati, käis kõva vaidlus: kas nii kõrge ja suur maja ikka on nõmmelik, kas ta ikka sobib sellesse ümbrusesse. Nüüd võib öelda, et ega ikka sobi küll, on nagu kuub nööbi küljes. Korterid selles majas on muidugi hirmkallid ja peamine hinnategur on akendest avanev vaade.



Aga Nõmme kõrgeim ehitis on tänaseni suusahüppetorn ja see on küll õige asi õiges kohas.








Kõrgetest kohtadest avanevad ka suurepärased vaated, eriti kui puid ees pole. Selge, et puude taga ei olegi alati mets.








Aga puud ise? Kas nemad on kõrged või ainult tundub nii?








Ja kivi? Maapinnaga võrreldes on ta muidugi kõrge ja see konkreetne rahn ongi ümbruskonna kõrgeim, teised on klibud tema kõrval.

reede, 20. märts 2009

e-riigi paradoksid


Emale tuli maamaksu teatis. Et maksu maksan mina, siis jõudis see loomulikult minu kätte. Tore. Aga hakkan mina siis vaatama, palju eelmisel aastal ette sai makstud (ja tean kindlalt, et sai!) - ei ole sellist rida enam teatisel. Selle asemel kiri: maamaksu võla ja ettemaksukontoga saate tutvuda läbi e-maksuameti.

Aga ei saa ju! Emal nimelt pole e-maksuameti lepingutki, pensionär, kes tulumaksu maksma ei pea, ei vaja ju seda. Tegelikult pole emal nettigi ja ta ei taha ka.

Mina oma konto kaudu kah infot ei saa. Saatsin siis lisatud meiliaadressil maa@emta.ee kirja ja palusin saldot. Tuli kena automaatvastus: Täname, et pöördusite meie poole, vastame Teile esimesel võimalusel. Nüüd on nädal või rohkemgi möödas ning vastust pole kuskil. Infotelefon 8800816 on ka pidevalt kinni. Ilmselt tuleb see esimene võimalus siis, kui maksutähtaeg juba mööda saab...

Üldse, ametkonnad näivad eeldavat, et kuna meil on suure suuga jahutud e-riigist ja netikasutuse laiast levikust, ongi absoluutselt kõigil kodanikel igasugused e-lepingud ja e-kontod olemas. Ega ikka ole ja ei saa ka kunagi 100%-selt olema.

neljapäev, 19. märts 2009

Päevakohane laul

Eriti kui mõelda Tallinna linnavolikogu tänasele istungile...

Diskrimineerimiseks EI OLE põhjust!

Paljud puuetega inimesed sattusid aasta algul koondamislainesse sel lihtsal põhjusel, et muutus sotsiaalmaksu arvestamise kord. Kui enne maksis ettevõte sotsiaalmaksu minimaalselt 2700.- pealt, siis nüüd tuleb seda teha miinimumpalgalt e. 4350.- pealt. Kuna paljud puuetega inimesed töötasid osaajaliselt ning lihtsalt ei teeninud miinimumpalka välja, leidsid ettevõtjad, et see on ülemäärane kulu ning ainsa väljapääsuna nähti nende inimeste koondamist. See aga on vale. Sotsiaalministeerium on andnud alljärgneva selgituse:
Puudega inimeste esindajad on sotsiaalministeeriumi tähelepanu juhtinud sellele, et keerulises majandusolukorras kaotavad tööandjad puudega inimeste töökohti, viidates sotsiaalmaksu maksmise aluseks olevale kõrgele kuumäärale. Selle aasta algusest tõusis sotsiaalmaksu maksmise aluseks olev kuumäär 2700 kroonilt 4350 kroonini (so. võrdne kuupalga alammääraga). Paljud töövõime kaotusega inimesed töötavad aga osaajaga, kus teenitav tasu kuus võib jääda alla kuupalga alammäära ning seega peaks tööandja maksma sotsiaalmaksu kõrgemalt määralt kui teenitav tasu.
Sotsiaalministeerium tuletab meelde, et sotsiaalmaksu maksmisel kehtivad erijuhud. Näiteks maksab riik osa sotsiaalmaksu äriühingu, mittetulundusühingu, sihtasutuse või füüsilisest isikust ettevõtja (edaspidi: tööandja) töötaja eest, kes saab riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel töövõimetuspensioni.
Töövõimetuspensioni saamise õigus tekib alates 40% töövõime kaotuse tuvastamisest. Sealjuures ei maksa riik sotsiaalmaksu nende eest, kellele on määratud töövõimetus, kuid kellel pole piisavat staaži, et saada töövõimetuspensioni (ehk need on töötajad, kes saavad rahvapensioni).
Riik maksab eespool kirjeldatud töötajate eest sotsiaalmaksu 4350 krooni pealt, mis on sotsiaalmaksu maksmise aluseks olev kuumäär alates 2009.aastast.
Selleks, et riik tööandja eest sotsiaalmaksu maksaks, esitab tööandja asukohajärgsele pensioniametile igal kuul taotluse. Selles näidatakse töövõimetuspensioni saavate töötajate andmed:
* ees- ja perekonnanimi;
* isikukood;
* töösuhte tekkimise või lõppemise kuupäev;
* riigi poolt makstava sotsiaalmaksu summa.
Taotlus esitatakse hiljemalt palga arvestamise kuule järgneva kuu 2.kuupäevaks. Vaata <https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=12950381> siit sotsiaalmaksu maksmise korda erijuhtudel.
Lisainformatsioon:
Helmi Tampere
Tööturu osakonna peaspetsialist
+372 62 69 193
Seega: kui tööandja teeb kellelegi ettepaneku töölt lahkumiseks ainult seetõttu, et ta oma vähenenud töövõime tõttu pole suuteline miinimumpalka teenima, ei tohi sellega nõustuda.

Koristage oma telekas ära!


Tüütu on, kui ei saa enam normaalselt blog.tr.ee lehele minna! Üks rikkis Rock-TV telekas kössitab ekraaninurgas, ei näita pilti, virvendab ainult ja end nupust kinni panna ka ei lase. Ausalt, üle viskab juba!

Vähe sellest, et pooled lehed igasugust vilkuvat ja hüppavat reklaami täis on, nüüd on siin kah, aga kasu pole kõige vähematki.

kolmapäev, 18. märts 2009

Minemise lugu

Aga võib-olla hoopis tulemise lugu?
Laenasin kah naabrinaiselt Irja Kassi raamatu. Poes seda ju enam pole. Eelinfo oli veidi vasturääkiv, niisiis võtsin natuke hoogu ja kogusin ennast, enne kui lugema hakkasin. Siis aga enne enam käest ei pannud kui läbi oli.
Mõnes osas pean naabrinaisega nõustuma - kerge see raamat ei ole. Alguses häirivad tõepoolest pikad ja lohisevad laused, ei saa kohe arugi, mida öelda on tahetud. Aga tegelikult, mida edasi, seda vähem. Haige, valudes, hämaroleku piiril olev inimene mõtlebki nii - alustab kuskilt, mõtted jooksevad omasoodu ning välja võib jõuda hoopis kuhugi mujale kui algselt plaanis.
Samastuda ma autoriga loomulikult ei saanud, mul pole sellist kogemust ligilähedaseltki mitte. Aga - veidi vähem kui kolmkümmend aastat tagasi nägin ma kõrvalt oma vanaema võitlust vähiga. Õigemini ei saanud tema puhul võitlemisest rääkida, kogu ravi piirdus paari kohaliku kiiritusseansi ja peotäie valuvaigistite väljakirjutamisega. Öeldi meile (mitte talle endale!), et mingit lootust pole ja ainus, mida teha saadakse, ongi valude äravõtmine. Hämmastaval kombel see isegi õnnestus, tugevaim valuvaigisti, mida vaja oli, oli pentalgiin, morfiumini ei jõudnud vanaema selle veidi üle aasta kestnud põdemise ajal kordagi. Ta lihtsalt hääbus vaikselt ning lahkus täie teadvuse juures.
Ma ei tea, milliseid mõtteid tema selle aasta jooksul heietas nendel pikkadel päevadel, kui ta üksi kodus oli, mina ju olin tööl. Vähk oli tollal diagnoos, mida haigele endale ei öeldudki, ainult lähedastele ning sellest rääkimine oli kuidagi tabu, justnagu muutuks sellest midagi paremaks. Vanaema polnud ju haiglaski rohkem kui umbes kuu aega päris alguses, ülejäänud aja oli kodus.
Me rääkisime paljudest muudest asjadest, surmast vist mitte kordagi. Või õigemini - paar vihjet nagu oli, aga mina olin siis ilmselt ka liiga noor, et neist kinni haarata ja jutuks võtta.
Irja avameelsus ja otsekohesus - usun, et alguses oleks selline asi lähedastele väga raske, kuid tundub, et see tegelikult on ainus asi, mis aitab olukorraga hakkama saada, aitab edasi elada ka siis kui tundub, et elu polegi muud kui üks suur mõttetu kannatus.
Päris nõrganärvilistele ja hüsteerikutele ma seda raamatut siiski ei soovitaks. Kes aga suudab ka kõige surmtõsisemaid asju musta huumoriga võtta, neile võib see üpris hea lugemine olla.

pühapäev, 15. märts 2009

Suitsetamine massidesse!

Sedasorti pakkumine tuli.
Et kohe tervisele ohutu ja igal pool kasutatav :P

Kellele torti?


Silmadega söömiseks kah midagi :)

laupäev, 14. märts 2009

Triip triibu kõrvale

Triibulised asjad võivad vahel väga maitsvad olla. Minule igatahes küll maitsesid.


Esmalt praad:




ja siis magustoit.

reede, 13. märts 2009

e-aeg on jõudnud ka nõustamisse!

Abilaegas avas e-nõustamise (Raepress)
Puuetega inimeste sotsiaalnõustamise liin Abilaegas hakkas märtsikuust lisaks tööpäevastele telefoninõuannetele nõustama ka e-posti teel, tagades vastuse ööpäeva jooksul.
Puuetega inimeste sotsiaalnõustamisega tegelev liin Abilaegas on kaheaastase tegevuse jooksul kujunenud arvestatavaks infoallikaks, pakkudes lahendust arvukatele küsimusele ning aidates inimestes leida enesekindlust oma soovides ja õiguste kaitses. Abilaeka telefonil 60 888 60 saab küsimustele vastuseid iga tööpäeva hommikul kella 9-12. Kuna nõustamisliin on avatud vaid kolm tundi päevas, kuid abivajajal võib tekkida soov oma küsimus esitada näiteks südaööl, käivitus märtsikuust ka e-nõustamine. Saates oma küsimused elektronkirjaga aadressile abilaegas@laegas.ee, saab vastuse hiljemalt järgneval tööpäeval. Edaspidi on plaanis e-nõustamise teenust ka veebipõhiselt laiendada.
2007. aastal käivitunud Abilaeka näol on tegu eelkõige puuetega inimestele ja nende lähedastele igapäevaselt vajaliku tugiteenusega, kus antakse helistajatele praktilist nõu puude astmete ja rehabilitatsiooniga seonduvast, puude iseärasustest, erinevate toetuste taotlemisest, abivahenditest, tööhõivest, hariduse omandamisest, puuetega inimestega tegelevatest organisatsioonidest, rehabilitatsiooniasutustest ja paljust muust ning seetõttu ei konkureeri ta teiste nõuande- ja usaldustelefonidega.
„Loomulikult teavad kõik helistajad Sotsiaalkindlustusameti lühinumbrit, kuid enamikel juhtudel helistatakse ikka esmalt meile, et enne ametnikega suhtlemist end olukorra ja õigustega kurssi viia,” kinnitab Abilaeka nõustaja Karin Leesmaa.
Abilaegas on Hasartmängumaksu nõukogu toel algatatud projekt, mille korraldajaks on MTÜ Jumalalaegas. 2009. aastal rahastavad projekti Tallinna linn ja MTÜ Jumalalaegas.
Abilaegas nõuandetelefon 60 888 60 on avatud E-R kella 9-12
Abilaegas e-nõustamine (24h): abilaegas@laegas.ee
Lisainfo: Janar Vaik, MTÜ Jumalalaegas, tel 53 838 129Kerti Kollom Seidelberg, Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet, tel 645 7804

neljapäev, 12. märts 2009

Loomakarja keskel


Võtsime eile kätte ja läksime proovima, mis tunne on loomakarjas olla. Ausalt öeldes - päris hea oli, tuleb veel minna kuni võimalust on.

Tutvustavast prospektist:

Inimesed kui loomakari oma karilooma instinktidega. Sisekonflikt, sest kõik tahavad loomuomaselt kuhugi kuuluda: kuuluda paremasse karja ja saavutada seal võimalikult hea positsioon. Oma nõrgaks jäänud kaaslasi välditakse ja hüljatakse, samas selle pärast kristlikku süükompleksi põdedes. Sellest tekib pidev sisekonflikt: oma karilooma instinkte ja põhiloomust häbenetakse, tahtes näida üksildase hundina (viimane metafoor on iseenesest absurd, sest hundid on tüüpilised karjaloomad ning üksildane hunt on patoloogiline isend, kes on mingil põhjusel karjast välja heidetud ning suure tõenäosusega hukkub). Karjaidentiteeti kinnitatakse ning grupikuuluvust otsitakse läbi rahvuse,seksuaalse identiteedi, sotsiaalse kuuluvuse, intellektuaalsete ning moraalsete seisukohavõttude, religioossete eelistuste, esteetiliste valikute. Ning isegi füüsiliste ja vaimsete eripärade ja puuete kaudu.

Enda gruppi kuulumise tõestamiseks ollakse kohati valmis milleks iganes, võtma tõsiseid füüsilisi ja moraalseid riske, sattuma vastuollu nii kriminaalkoodeksi kui ühiskondlike normidega.

Aga ega kõike või kohe ära rääkida... parem minge ja vaadake ise, siis arutleme edasi.

Pildil on Jenni Juulia Wallinheimo teos Milo Veenus kuldses eas

kolmapäev, 11. märts 2009

Juubeliõnnitlused Kuno Pajulale


Täna, 11.märtsil, tähistab 85.sünnipäeva peapiiskop emeritus Kuno Pajula. Mees, kes sai peapiiskopiks kirikule pöördelisel ajal - juba oli õhus Eesti iseseisvuse taastamine, inimesed otsisid elule mõtet kõige selle segaduse keskel ning väga paljud neist leidsid just siis tee kirikusse. Üleminekuaja kirikupea roll polnud kerge, kuid Kuno Pajula sai sellega suurepäraselt hakkama.

Mina aga õppisin teda lähemalt tundma 1993 Soomes koolitusel olles, kui Pajula sinna koolituskeskusesse visiidi tegi ning mina talle tõlgiks pidin olema. Juba siis võlus ta oma inimlikkuse ja südamlikkusega, valmisolekuga vastata ka kõige tobedamatele küsimustele (sageli läbi peene huumori), oma härrasmehelikkusega, lihtsa ja arusaadava kõnepruugiga. Paljud keerulised asjad tundusid pärast neid vestlusi kuidagi kergesti mõistetavad ja arusaadavad.

Soojad suhted jätkusid ka edaspidi. Imelikul kombel need isegi paranesid veelgi pärast Pajula pensionile siirdumist. Siis ei kammitsenud teda enam ametikohustused, temaga võib suhelda nagu ühe targa vana mehega, kelle jutule annab kaalu tohutu elukogemus ja sügav vaimsus.

Kell 15 Toomkirikus toimuval pidulikul jumalateenistusel antakse Kuno Pajulale EELK elutöö preemia. See suur tunnustus läheb just õigesse kohta.

esmaspäev, 9. märts 2009

Miljonär vastu tahtmist


Sõidan pidevalt mööda mitmest automüügiplatsist. Autode arv ei paista vähenevat, hoopis juurde tuleb. Ilusad, uued ja kindlasti üsna kallid. Ei osteta. Müüjatel raha seisab, laoseisud ulatuvad juba astronoomiliste summadeni.

Tuli meelde, kuidas ise paarkümmend aastat tagasi autoosade laos töötasin. Tollal käis müük rangelt jaotuskavade alusel, igaüks ikka soovitud asja osta ei saanud. Meie laos olid põhiliselt GAZ-ide varuosad (Volga kaasa arvatud). Mingi osa läks Kuusalusse, mingi Sõmerule, väike osa otse tarbijatele. Plaanimajandus oli range, laoseis ei tohtinud ületada kindlat summat (rublades muidugi).

Ühel hetkel aga tekkis kriis. Vagunitäied Venemaalt muudkui tulid, jaotuskavasid aga ministeeriumist mitte. Ladu muutus peaaegu et läbipääsmatuks, osa kaste seisis lausa lageda taeva all. Ostjad käisid ja noolisid, kätte aga midagi ei saanud - ei tohtinud anda. Preemiad olid ohus.

Tollal oli kombeks pidada igahommikusi ülevaatenõupidamisi KAJA vahendusel. Oli selline sidesüsteem ladude ja kontori vahel. Neil nõupidamistel andis iga ladu andmed eelmise päeva sissetuleku, müügi ja laoseisu kohta. Et meie lao juhataja oli umbkeelne endine allveelaevnik, oli ülevaate andmine minu kui kaubatundja kohus.

Ja saabuski päev, mille hommikul sain kartoteegipidajalt lipiku, kus laoseis oli kirjutatud lausa punasega - üle miljoni rubla. Kui palju üle, ega ma seda enam täpselt mäletagi. Küll aga mäletan, kuidas ma enne andmete edastamist sügavalt hinge tõmbasin ja siis aeglaselt ja piduliku tooniga ütlesin: "Miljon ..... rubla". Eetris oli selle peale hetk sügavat vaikust, jahmatus oli nii suur.

Mis järgnes? Ülemused lendasid kohale, nõuti seletust. Näitasime ette, et pole ju jaotuskavasid, ei saa müüa. Minister oli näost vähkpunane, röökis lausa (muide, sama minister, kelle ma mingil teisel korral lihtlabaselt laost välja viskasin, aga see on juba hoopis teine jutt). Tagajärg: nädalaga tuli ministeeriumist pakkide viisi kavasid, kahe nädala pärast oli suurem osa kaubast välja viidud, kliendid voorisid edasi-tagasi, nii et polnud aega lõunatki süüa. Mingi osa kaubast lubati isegi vabamüüki.

Tänapäeval sellised meetodid paraku ei toimi ning arvatavasti saame veel tükk aega ilusaid autosid platsil imetlemas käia...

Maailmade lõhkumine ja õpitud abitus


Hakkasin Katile kommentaari kirjutama, aga läks jutt nii pikaks, et tõstsin siia.

Ilmselt oleme me selle jutu ajendiks olnud Ninataga postitusest tõepoolest erinevalt aru saanud ning kommentaariumis läks arutelu juba laiemaks - millist tööd inimene üldse on nõus vastu võtma ja millist mitte, olgu või näljasurm.

Loomulikult on kõige parem, kui on võimalik teha tööd, mida oskad, mis sulle meeldib ning mille eest ka sobivat tasu makstakse. Veel parem, kui töökoht asub kodust viisakal kaugusel, mõnus minna ja tulla, poed-lasteaiad-koolid kah käe-jala juures. Kahjuks on see ideaal, mida reaalses elus üsna sageli ei kohta. Mingis osas tuleb kompromisse teha, tuleb otsustada, mis on hetkel olulisim.

Mina aga lugesin Ninataga jutust välja hoopis pahandamise õpitud abituse pärast. See konkreetne näide seal - tööd oleks, isegi parema palgaga kui seni, ainult 4 km kaugemal. NELI kilomeetrit! Minu jaoks pole see mingi maa. Paarikümneminutiline jalutuskäik ainult. Mu praegune lisatöökoht just nii kaugel ongi.

Võib öelda, et 4 km linnas või maal on eri asjad. Linnas saab bussiga sõita (ei pea ju!), maal sõltud täielikult kohalikust liiklusest, talvepakase või paduvihmaga lagedal väljal seda maad maha ei käi. Aga hea tahtmise juures on ka see mure lahendatav, kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Ja kui näiteks oleks tõesti vaja lasteaeda haige lapse järele minna, siis leitakse ka selleks võimalus, küsida tuleb!

Miks ma nii teravalt reageerin? Sellepärast, et olen sellesama nähtusega väga lähedalt kokku puutunud. Jäi inimene tööta, otsis uut kohta, paaris esimeses öeldi ära. Järgmised pakkumised olid kah sellised, et ühte kohta oleks tulnud kahe bussiga sõita (erialane töö ja hea palgaga!), teises oleks tulnud natuke juurde õppida, ei läinud vaatama ega proovimagi. Ootas, et keegi hõbekandikul töö kätte tooks, mida loomulikult ei juhtunud. Aga mida kauem tööta oli, seda vähem oli üldse tahtmist uuesti tööle minna, muud asjad (mitte kodu!) muutusid olulisemaks. Lõpuks sai tööd, aga ei olnud enam harjumust korralikult tööd tehagi, nii et ega sellest head nahka tulnud.

Mina aga ei saanud endale sellist pirtsutamist lubada. Lapsed tahtsid süüa ja riiet, muud kulud peale selle. Tegin töid, mille jaoks mul oli ilmselgelt haridust ja oskusi liiga palju. Töö ei meeldinud kah ja kui lõpuks pääsesin, olin vist maailma õnnelikeim inimene. Seda aega tagasi ei tahaks, aga kui oleks vaja ja mingit muud võimalust ei oleks, teeks jälle, hoolimata sellest, et ma tõepoolest armastan mugavalt ja kergelt läbi saada.

Kati kommentaariumis tuli esile ka teine asi, mis mind samuti muretsema paneb - tööd lihtsalt ei ole, isegi kui inimesed oleksid nõus tegema mida iganes. See juba on kurjast. Sest tõepoolest, mida kauem inimene tööta on, seda raskem on tal hiljem uuesti normaalsesse ellu tagasi pöörduda. Enesehinnang ja eneseväärikus saavad tõsiselt kahjustada ning neid haavu on pööraselt raske ravida. Sedagi näen ma juba praegu oma töös piisavalt palju. See on tõeline maailmade lõhkumine ja tõeline abitus ning kergeid lahendusi pole kellelgi pakkuda.

pilt siit

laupäev, 7. märts 2009

Ülimalt naiselik


Naistepäeva-eelsesse fotojahti ei pane ma üles ühegi tuttava naise pilti, kuigi mul neid üksjagu. Seevastu vaadake ja imetlege Nõmme Ema. Siis, kui see Mare Mikhofi skulptuur üles pandi, räägiti sellest muuhulgas ka kui kõigi Nõmme naiste koondkujust.


Mulle endale see skulptuur ausalt öeldes pole kunagi eriti meeldinud, aga harjunud olen sellega küll. On nagu on...















Teine pilt aga on ühest vanast memmest Nõmme turul omakorjatud mustikaid müümas (pildistada ta lubas, andmekaitse hoidku eemale). Tema näos peegeldub minu jaoks midagi seletamatut, elutarkus ja väärikus. Sellised memmed ongi meie naiselikkust läbi aastakümnete alal hoidnud.




Head naistepäeva!

reede, 6. märts 2009

Näitusele!


Näitus Loomakari /Animal Collective avatakse 11. märtsil kl 18 Tallinna Kunstihoones Vabaduse väljak 6 Tallinn.

Kirjeldustuur algab Mart Aasa juhendamisel kl 15 samal päeval, kus ühtlasi räägib ka näitusel osalev soome kunstnik Jenni Juulia Wallinheimo. Tule osa saama kunstielamusest!

Töid saab ka kunstniku loal katsuda/kombata.Teoste tekstid on nii mustvalges kui ka punktkirjas.

Tallinna Kunstihoone ei ole kõige sõbralikum/saavutatav kõigile, aga ära

kohku tagasi, sest Kunstihoone personal on lubanud ratastoolid kanda

teisele korrusele!?!?!

Inva-WC:st pole seal isegi mitte kuuldud.

Boikoti asemel (millega me ei saavuta midagi, kui me ei tule kohale,”kui sind pole siin, siis sind pole olemas!”, keskendume nägemispuudega inimeste kultuuri saavutatavusele.Näituse pilte saab hiljem vaadata ka blogis http://www.prettycrip.vuodatus.net/ <http://www.prettycrip.vuodatus.net/>

Tere tulemast Kunstihoonesse näitusele, kus teile, nägemispuudega kunstihuvilised on panustatud!

Näituse kuraator on Sandra Jõgeva, kujundaja Tanel Saar

Loomakari 12.3. - 12.4.2009. Avatud k-p 11-18.

Osalevad kunstnikud:John Higgins (UK)

Anthony Faroux (UK)

Marcus Williams (Uus-Meremaa)

Monica Casanova (Mehhiko/ USA)

Tanel Saar

Rene Reinumäe

Remo Randver

Katrin Piile

Jaanus Orgusaar

Jenni Juulia Wallinheimo

Teet Raudsepp

Loore Emilie Raav

Luciana Cavalcanti (Prantsusmaa/Brasiilia)

Kjetil Kausland (Norra)

Toomas Kuusing

Sandra Jõgeva
Pildil Jenni Juulia Wallinheimo

neljapäev, 5. märts 2009

Šaslõkile!


Ainult kiiretele!

teisipäev, 3. märts 2009

Kulleriteenus - kellele?


Suur Eesti Raamatuklubi otsustas, et nemad enam raamatuid postiga ei saada, selle asemel tuuakse need klientidele kätte kulleriga. Arusaamatu, kellele see mugavam peaks olema. Postiga oli lihtne - mingil ajal pisteti teatis postkasti ja kui aega oli, sai pakile järele jalutatud ning kohe ära ka makstud.

Aga kulleriga käib asi nii, et mingil ajal (kui kedagi kodus pole - tööl loomulikult) sõidab kuller autoga värava taha. Vaatab - kedagi ei tule, pistab samuti teatise postkasti. Kui koju jõuan, võtan selle teatise, vaatan telefoninumbrit ning helistan. Vastu võtab väga kanget riigikeelt rääkiv meesterahvas, kes pahaselt poriseb: "No millal te siis kodus olete?" Ütlen, et nüüd olen, võite kasvõi kohe tulla. Aga aeg jookseb ja kullerit pole kuskil. Mingil õhtusel ajal ta siis lõpuks saabub, mina jooksen väravale, annan allkirja ja saan paki. Raha kuller ei taha, selle pean pangaülekandega maksma.

Absoluutselt tobe - kus siin see kokkuhoid on? Üks sõit läheb ju igal juhul tühja. Mugavusest ei maksa rääkidagi.

pühapäev, 1. märts 2009

Mitte minu kõrvale!

Täna tundsin bussis tõsist vajadust gaasimaski järele.
Sõitsin töölt koju, istusin mõnusasti akna all ja vaatasin ilma ja inimesi. Ühes peatuses potsatas mu kõrvale istuma keskealine meesterahvas. Kenasti ja puhtalt riides, vaikne ja rahulik. Aga ta haises nii kohutavalt, nagu oleks kuu aega järjest joonud. Selline liisunud ja läppunud alkoholi hais käis üle pea.
Ega ta kedagi muud moodi häirinudki. Ma püüdsin kuidagiviisi pindmiselt hingata ja koduni sõita. Polnud nagu erilist põhjust püsti karata ja bussi teise otsa tormata ka.
Ei teagi nüüd. Bussikasutamise eeskirjad ütlevad küll, et bussis ei tohi sõita isikud, kes on räpased ja võivad oma olemisega teisi häirida. See meesterahvas lihtsalt haises. Samas - kuidagi pidi tema ka ju koju pääsema. Ega jäägi muud üle, kui tunnistada, et ilmselt põen mina kah seda sündroomi, mis avaldub kõigega nõus olemises, kui see ainult minu enda head äraolemist ei sega. Kui see meesterahvas oleks kuskil mujal istunud, ma ilmselt poleks teda tähelegi pannud...
Aga mis tegelikult vihastab - mobiiliga ikka veel ID-piletit osta ei saa! Saatsin täna aadressil info@pilet.ee kurja meili - kaua võib? Mul lihtsalt ON VAJA, et pilet liituks moblaarvega!