esmaspäev, 9. märts 2009

Maailmade lõhkumine ja õpitud abitus


Hakkasin Katile kommentaari kirjutama, aga läks jutt nii pikaks, et tõstsin siia.

Ilmselt oleme me selle jutu ajendiks olnud Ninataga postitusest tõepoolest erinevalt aru saanud ning kommentaariumis läks arutelu juba laiemaks - millist tööd inimene üldse on nõus vastu võtma ja millist mitte, olgu või näljasurm.

Loomulikult on kõige parem, kui on võimalik teha tööd, mida oskad, mis sulle meeldib ning mille eest ka sobivat tasu makstakse. Veel parem, kui töökoht asub kodust viisakal kaugusel, mõnus minna ja tulla, poed-lasteaiad-koolid kah käe-jala juures. Kahjuks on see ideaal, mida reaalses elus üsna sageli ei kohta. Mingis osas tuleb kompromisse teha, tuleb otsustada, mis on hetkel olulisim.

Mina aga lugesin Ninataga jutust välja hoopis pahandamise õpitud abituse pärast. See konkreetne näide seal - tööd oleks, isegi parema palgaga kui seni, ainult 4 km kaugemal. NELI kilomeetrit! Minu jaoks pole see mingi maa. Paarikümneminutiline jalutuskäik ainult. Mu praegune lisatöökoht just nii kaugel ongi.

Võib öelda, et 4 km linnas või maal on eri asjad. Linnas saab bussiga sõita (ei pea ju!), maal sõltud täielikult kohalikust liiklusest, talvepakase või paduvihmaga lagedal väljal seda maad maha ei käi. Aga hea tahtmise juures on ka see mure lahendatav, kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Ja kui näiteks oleks tõesti vaja lasteaeda haige lapse järele minna, siis leitakse ka selleks võimalus, küsida tuleb!

Miks ma nii teravalt reageerin? Sellepärast, et olen sellesama nähtusega väga lähedalt kokku puutunud. Jäi inimene tööta, otsis uut kohta, paaris esimeses öeldi ära. Järgmised pakkumised olid kah sellised, et ühte kohta oleks tulnud kahe bussiga sõita (erialane töö ja hea palgaga!), teises oleks tulnud natuke juurde õppida, ei läinud vaatama ega proovimagi. Ootas, et keegi hõbekandikul töö kätte tooks, mida loomulikult ei juhtunud. Aga mida kauem tööta oli, seda vähem oli üldse tahtmist uuesti tööle minna, muud asjad (mitte kodu!) muutusid olulisemaks. Lõpuks sai tööd, aga ei olnud enam harjumust korralikult tööd tehagi, nii et ega sellest head nahka tulnud.

Mina aga ei saanud endale sellist pirtsutamist lubada. Lapsed tahtsid süüa ja riiet, muud kulud peale selle. Tegin töid, mille jaoks mul oli ilmselgelt haridust ja oskusi liiga palju. Töö ei meeldinud kah ja kui lõpuks pääsesin, olin vist maailma õnnelikeim inimene. Seda aega tagasi ei tahaks, aga kui oleks vaja ja mingit muud võimalust ei oleks, teeks jälle, hoolimata sellest, et ma tõepoolest armastan mugavalt ja kergelt läbi saada.

Kati kommentaariumis tuli esile ka teine asi, mis mind samuti muretsema paneb - tööd lihtsalt ei ole, isegi kui inimesed oleksid nõus tegema mida iganes. See juba on kurjast. Sest tõepoolest, mida kauem inimene tööta on, seda raskem on tal hiljem uuesti normaalsesse ellu tagasi pöörduda. Enesehinnang ja eneseväärikus saavad tõsiselt kahjustada ning neid haavu on pööraselt raske ravida. Sedagi näen ma juba praegu oma töös piisavalt palju. See on tõeline maailmade lõhkumine ja tõeline abitus ning kergeid lahendusi pole kellelgi pakkuda.

pilt siit

6 kommentaari:

eluonselline ütles ...

Vähemalt sina lugesid välja. Jumal tänatud :)

Aga muus osas olen sinuga nõus - see on kehv lugu, kaotada töö.

Morgie ütles ...

seilasime, teame.
muide, tuletame meelde termini "heitunud" - inimesed kes tõepoolest on kaotanud lootuse ja tööotsimisele käega löönud. psühholoogiline probleem seegi, ent aidata saab ainult neid, kes ise oma probleemi tunnistavad

Bianka ütles ...

Ka mina lugesin Ninataga jutust välja sellesama tööga pirtsutamise ja olen sama meelt. See pole mingi praegu tekkinud asi. Olen küll ja küll kuulnud seda lausekest "selle raha eest pole mõtet tööle minna". Aga kodus magada ja abiraha vähesuse üle hädaldada on väga mõtekas...

Teine lugu on see, kui mingit tööd ei ole. Mõnes väiksemas kohas on tõesti nii, aga siiski mitte veel kõikjal. Kui ei ole häid lahendusi, on olemas mõned kehvemad variandid. Kahjuks ei ole kõigil inimestel mõtlemine mitte kõige tugevam külg. Et mida saaks antud olukorras ikkagi teha. Esimene reaktsioon on eitus, et mitte midagi ei olegi võimalik ette võtta. Kes peaks õpetama või aitama sellistel inimestel pind jalge alla saada? Tööturuamet on niigi üle koormatud.
Mind häirib tugevalt see suhtumine, et keegi teine (riik) peaks minu eest muretsema ja lahendusi leidma. Mina ise ei lepi vähesega ega ole nõus kehvemate tingimustega. Krt. sõja ajal , kui tõesti kodud pommitati puruks ja kõikjal valitses kaos, jäädi ka ellu. Nüüd on nagu abitutel linnupoegadel pesas nokad ammuli, et tulge ja tooge meile kandikul kõik kätte!

yksikhunt ütles ...

Seal see ongi , tahetakse kandikul kätte . Aga ka neile kes tahaks midagi ette võtta ei ole eriti võimalusi . Ümberõppe eest tahetakse hirmast raha . Öeldakse küll ,et tööandja maksab kinni , kuid selleks et tööandjat leida peab enne olema väljaõpe . Surnud ring . Loogika järgi võiks ju vähemalt nende inimesteni kes pankroti või koondamise tõttu töö kaotanud anda võimalus riigipoolse toetusega ümberõppele .
Tihti tahetakse raha ju ette kätte saada mitte ei oodata et uus tööandja tuleb ja maksab kinni .
On küll jahh ,et tuludeklaratsiooniga saab koolituskulud tagasi , kuid kuskohast esteks need summad võetakse .
Ja palju on muidugi inimeste enda laiskuses kinni .
Seda mitte kõigi puhul muidugi . Inimesi on erinevaid .

Anneli ütles ...

Tere, Bianka. Kirjutad, et "Teine lugu on see, kui mingit tööd ei ole. Mõnes väiksemas kohas on tõesti nii, aga siiski mitte veel kõikjal. Kui ei ole häid lahendusi, on olemas mõned kehvemad variandid."
Tallinn ilmsesti ei ole väike koht. Sellest, kuidas ma ühel inimesel olen püüdnud siin tööd aidata leida jõuludest saati, kuid kahjuks tagajärjeta, kirjutasin aadressil http://koduoppekass.blogspot.com/2009/01/targad-pead-tulge-toeks.html
Olen kursis suurema osaga selle inimese tööle kandideerimisavaldustega, nii nendega, mis on saadetud tööpakkumiste peale ühes või teises portaalis, kui nendega, mis on teele saadetud n.ö isiklikul initsiatiivil. Kõigi vastustega ka.Kusjuures proovitud on kõiki tööpakkumisi lihttöölisest kõrgharidust vajavate kohtadeni. Tööd pole tänaseni.
Pärast seda kogemust mina enam ei tea, kuidas inimesed Tallinnas tööd leidma peaksid...

joanamari ütles ...

töö leidmine pole tõesti kerge
noortel ehk küll
aga kui oled vanem ja kui tervisega ka kurvad lood, siis ikka on jama küll
mina sian suulise lubaduse, et hakatakse koolitamagi jne
aga kui käisin kohal ja nähti et karguga käin, olid lood ja laulud läbi selle töökohaga
kuigi töö oli istuv ja jalgu polnud rohkem vaja kui kohale tulekuks ja ära minekuks
kui olin noorem ja tervem ja tahtsin kandideerida abitöölise kohale sain nina pihta, et neil on isegi trepipesijad kõrgharidusega ja mis ma tükin sinna oma keskeriharidusega
juhtusin kunagi ühel koolitusel kokku inimestega, kes olid pikka aega töötud olnud
no see oli katastroof, distipliinist kinni pidamisega olid sellised probleemid
lisaks ei sobinud neile ükski töö ega ülesanne
vaatasin neid ilusaid terveid noori inimesi suu ammuli, et kuidas nii saab
peale koolitust said tööle ikka vanemad daamid ja need noorekesed istuvad siiani kodus ja kurdavad et rahata on raske
nüüd kui on tööleidmisega veel kitsam on lootusetu et nad tööturule enam pääsevadki