esmaspäev, 30. juuni 2008

Kust algab solvamine?


Ja kust lõpeb õigus isiklikule arvamusele?

Lugesin Postimehest seda ja seda ja üht-teist veel. Pani mõtlema. Kommentaarid on seinast seina. Ühte patta on tahetud suruda netiajakirjandus, foorumid ja blogid. Puder ja kapsad ühesõnaga.

Blogi on minu ruum. Siin kirjutan ma just sellest, mida ise tahan ja just sedamoodi, kuidas õigeks pean. Mõnele minu arvamus meeldib ja mõnele mitte. Loomulik. Samamoodi võib mulle ju meeldida või mitte meeldida kellegi teise kirjutatu. Ja kui mulle see ei meeldi, kas pean siis vait ja vaga olema või võin nõuda selle jutu kustutamist, kuna tunnen end solvatuna? Või peaks mulle meeldima, kui keegi tuleb minu blogisse samasuguse nõudmisega? Ja kui ma siis seda ei tee, läheb tema kohtusse? Või kui keegi tunneb end puudutatuna kellegi kolmanda poolt minu blogisse jäetud kommentaari pärast, kas siis olen ka mina süüdi?

Juriste on meie maal vist liiga palju saanud, tööpuudus kummitab ja siis peab midagi leiutama, et kallis haridus raisku ei läheks.

Tõepoolest, kui ma kirjutaksin (Palun ette vabandust, sõbrad, aga hetkel ei tulnud drastilisemat näidet pähe!), et Tiiu või sjgelle ajavad jama ja kohutavalt viletsas eesti keeles veel pealegi, oleksid nemad minu peale südamepõhjani solvunud - ja õigusega. Arvatavasti oleks minul pääs nende blogidesse sellest hetkest läbi. Kui ma aga mõne nende arvamuse kohta kirjutaksin, et mina seekord arvan teisiti - kas seegi on solvamine? Või kui kellegi, kes kirjutab oma raskest olukorrast, mõnest suurest murest, pannakse kommentaar, et lõpeta ometi halisemine? Sel momendil võib ju sellise asja peale solvuda ka, aga kas see tegelikult solvanguna mõeldud oli?

Variante on tohutult. Palju oleneb inimese isiklikust valulävest, elukogemusest ja ridade vahelt lugemise oskusest. Piiri tõmbamine võib mõne jaoks ületamatult raske olla, teine tajub seda vaistlikult. Lihtsalt - seda piiri pole võimalik üheselt määratleda.

pühapäev, 29. juuni 2008

Suve jahtimas

Suurt suve pole minu meelest veel kuskil. Eile tundus, et kevad ei taha sugugi oma õigusi käest anda. Suvi peaks olema ju kuum, päikeseline, õiterohke, viljad tasapisi valmimas. Juuli lõpp ühesõnaga...
Aga täna mõtlesin kaameraga aias jalutades, et sellenädalase fotojahi teema oleks võinud olla ka "Õitsev suvi". Kuigi ka see päris hästi ei õnnestunud - paljud asjad on juba ära õitsenud, mõnedki veel õide minemata. Aga vaadake ise.



Kogu album siin
Edit kl 20.20: käisin metsas juurde jahtimas ja albumit on täiendatud.

Miljonid käeulatuses?


Tänane õnnelause Orkutist: Te saate suure päranduse. Ja kiri meilboxis:


Subjekt: To;***
Saadetud: 26.06.2008 23:39:50
Kellelt: "Dermane Ismael"
Kellele: "*****
DERMANE ISMAEL LAW FIRM
Boulevard de la Merina 05 BP 861,
Cotonou,République du Bénin
Telephone;00229-9759-9402


Hello Dear,

I am Dermane Ismael,the attorney at law to Late Joerg ***, a national of your country, who used to work as the Director of Total des Produits Petroliers(Total Benin)Oil Company in Benin Republic West Africa Here in after shall be Referred to as my client. On the 18th of April 2004, my client, His wife and their only Child were involved in a car accident Along Akparaja High-way. All occupants of the vehicle Unfortunately lost their lives.

Since then I have made several enquiries to your embassy to locate any of my clients extended relatives this has also proved Unsuccessful.
After these several unsuccessful attempts, I decided to track His last name over the Internet, to locate any member of his Family hence I contacted you. I have contacted you to assist in Repatriating the money and property left behind by my client before they get confiscated or declared unserviceable by the bank here. These huge deposits were lodged particularly, with the "BANK INTERNATIONAL DU BENIN where the Deceased hadan account valued at about $8.5 million dollars. The Bank has issued me a notice to provide the next of kin or have the account confiscated.
Since I have been unsuccessful in Locating the relatives for over 2 years now I seek your consent to present you as the next of kin of the deceased since you have The same last name so that the proceeds of this account valued at $8.5 million dollars can be paid to you and then you and me can Share the money.50% to me and 50% to you I will procure all Necessary legal documents that can be used to back up any claim we may make.

All I require is your honest cooperation to enable us seeing this Deal through. I guarantee that this will be executed under a legitimate arrangement thatwill protect you from any breach of the law. And the way we are going to achieve this is I will need the following information from you,
Your Full Name and Address,
Your Age, Occupation and Position,
Your Telephone and Mobile for Communication Purpose.

I await your reply ASAP.

Best Regards.Dermane Ismael

Tel.+229 9759-9402


Vähemalt "aus" pakkumine - aita raha kätte saada, jagame pooleks :P

Mina saatsin vastuseks ühe tuntud advokaadifirma kontaktandmed ja palusin nende kaudu asju ajada. Saab näha, palju sel tüübil jultumust jätkub.

Kuigi - eks need miljonid kuluksid ära küll. Aga ma tean täpselt, et seda perekonnanime kannab ainult paarkümmend inimest ning mitte keegi neist pole sellises kohas töötanud.

laupäev, 28. juuni 2008

Drive-in laulatus


Rootsi kirik teatas teisipäeval, et juulis toimuva vanade autode kogunemise ajal korraldatakse drive-in pulmi. Üks laulatus kestab ligi seitse minutit.
Plaani autor preester Jerker Asterlundi sõnul on sel viisil abielluda soovijaid kogunenud juba 36 paari, vahendas Reuters.
«Me soovime abielluda otsustanud inimeste jaoks asja lihtsamaks ja maisemaks muuta,» ütles Asterlund selgituseks.
Rootsi keskosas asuvas Vasterasis toimuval 1950. ja 1960. aastatest pärit autode kogunemisel viivad laulatusi läbi kokku 10 kirikuõpetajat. Sobiva meeleolu loomiseks tuuakse kohale ka gospelkoor ja Elvise laule esitav kirikuõpetaja.
«Me oleme üritusele lisanud veidi Las Vegase maiku ja paneme üles ka suure neoonpunase sildi «Get Married», et inimesed teaksid, kuhu autoga sõita,» lisas Asterlund.


Uudis pärit siit ja pilt siit

reede, 27. juuni 2008

Kuulus või kummaline?

Tiia tahab teada, mida kummalist ma elus teinud olen. Ja nagu tundub, pole ta ainuke uudishimulik, sedakaudu on üpris palju külastajaid täna tulnud.

Tegelikult on see üsna raske ülesanne, sest mis endale tundub kummaline, ei pruugi teiste meelest seda olla ja vastupidi. Inventeerisin siis veidi oma mälu ning kuna kohtusin täna ootamatult ka ühe kunagise lapsepõlvesõbraga, oli sellestki abi.

Niisiis:

#kummalised tembud lapsepõlvest

Tänane kohtumine tõi meelde, kuidas kunagi sai sellesama lapsepõlvesõbra alt-naabriga tema ühe klassivenna (kah meie kamba poiss) jalgratas ära pätsatud ja tema rõdule vinnatud. Tema ise muidugi ei teadnud asjast midagi, enne kui vanemad rõdult võõra ratta avastasid.

Lisaks olen roninud Nõmme kõige kõrgema hüppetorni otsa mitte mööda treppi vaid trepi kõrvalt mööda metallsõrestikku ning äärepealt rongi kraavi ajanud. Samuti sai kord äikese ajal ühe noorema sugulasega korstna otsas istutud ja välke vaadatud.

#kummalised abieluettepanekud

Ühe sain 7-8 aastat tagasi ühelt Pakistanist pärit mehelt, kes tunnistas otse, et tal on vaja abielluda selleks, et Eestisse elama jääda, muidu saadetakse välja, aga kodumaale tagasi ta minna ei saa, kuna on probleeme. Näitas ka Pakistanis elava naise (kellest kohe lahutuse pidi saama) ja laste pilte. Ei saanud minust moslemimehe päästerõngast. Teine kummaline ettepanek tuli vähem kui aasta tagasi Skype vahendusel.

#kummalised tööd

Kui Tiia kirjutab, et on autosid kaalunud ja tsementpõrandat valanud, siis minu meelest need eriti kummalised pole, seda on isegi tehtud. Aga omal ajal sai tollases Sandla sovhoosis sigalas sigade latreid värvitud, ise põlvist saadik sealäga sees hulpides. Notsud muidugi ruigasid ja käisid vastvärvitud võrede vastas selga sügamas.

#kummalised sõidukid

Juhtinud olen nii sõidu- kui veoautosid, traktoreid ja sildkraanat, aga absoluutselt juhitamatu sõiduki suutsin konstrueerida üheks vastlasõiduks oma vanast lapsevankrist. Seda hüüti veel "Pobedaks", rohelist värvi oli ja imepisikeste ratastega.

#kummalised meditsiinilised juhtumid

Ma olen arstide arvates ise üleni üks kummaline meditsiiniline nähtus. Aga kunagi Itaalias reisil olles liimisin murdunud hambatüki värvitu küünelakiga tagasi. Pidas vastu ligi kuu aega, kuni kodumaal arsti juurde pääsesin. Arst naeris laginal.

Teine juhtum pole just kummaline, küll aga parajalt õudne. Olen ühel mehel, kellel rong mõlemad jalad alt lõikas, verejooksu kinni surunud ja pidanud kiirabi saabumiseni. Mees muide jäi ellu.

#muud kummalist

Olen küüneviili, kääride ja teibi abil stepsleid parandanud, pidanud kolm tundi läbirääkimisi ühe neegriga, kes mu sõbranna tahtis endale naiseks saada, et ta meid lukustatud hotellitoast ikka välja laseks (kingituseks saime kaelaketid, mis pidid kullast olema, aga seda loomulikult ei olnud), avastanud klassiekskursioonil ennast hommikul telgi asemel magamiskotiga rannas olevat, õpetajale raamatuga vastu pead lajatanud...


Aitab küll. Aga tahaks teada, mida kummalist on teinud Arni, Kati, Larko.

Bloggerispetsid, aidake!


Sõpsil juhtus äpardus. Ta peab teemablogi, mille oluliseks osaks on videod. Eile aga avastas ta ehmatusega, et varasemad videod (veebruar ja märts) on blogist vehkat teinud ja tagasi neid kuidagi riputada ei saa.

Bloggeri abilehekülgedelt ka nõu ei saanud, seal on ainult juhtnöörid võrgus olevate videote ülesriputamiseks. Kas keegi oskab seletada, milles asi ja mida ta peaks tegema?

Juhtnöörid võib panna ka viidatud blogi viimase postituse kommentaaridesse.

neljapäev, 26. juuni 2008

Bussijuht üllatas


Käisime Tupsuga täna tema lasteaiast riideid ja joonistusi ära toomas. Tagasi tulime nagu tavaliselt liinibussiga. Oli selline lühike buss, milles esiukse kõrval kahel pool istmete asemel mingid kõrged kastid ja istekohti sedajagu vähem. Rahvast ka just nii palju, et vabu kohti polnud. Vaatasin siis, kust kinni hoida, et laps ka püsti püsiks, kui juht kabiinist välja tuli, ühe noormehe istmelt tõusma kamandas ja mulle ütles: "Istuge lapsega sinna!" Olin nii üllatunud, et isegi aitäh ununes ütlemata.

Meie vastas istuv vanamammi seletas, et paar peatust varem oli temaga sama lugu juhtunud, bussijuht sättis ta istuma. Veel üllatas bussijuht rahvast sellega, et ühest peatusest mööda sõites (kus tavaliselt rahvast peale ei tule), teatas ta läbi mikrofoni, et kui keegi soovib väljuda, vajutaks nuppu, muidu ta ei peatugi. Ei peatunudki.

No mina vähemalt nägin sellist asja esimest korda, et bussijuht lisaks roolikeeramisele ka sõitjate eest hoolitseb. Kahjuks ei vaadanud ma bussi garaažinumbrit, ei saa TAK-i tänukirja ka saata. Olgu see juht siinkohal siis tänatud!

Elu väärtuse mõõt

Ramloff ja Kati on algatanud huvitava diskussiooni. Minule jäi sealt ette mõte - millega mõõta kellegi elu väärtust? Kas väärtuslik on ainult selline elu, kui inimene aktiivselt tegutseb ja toimetab, kui ta suudab enesega ise toime tulla ning ei vaja igapäevaselt kaasinimeste abi ja toetust?

Sageli me ju ohkame rasket haiget nähes: "Mis elu see ka on, ainult valud ja kannatused!" Või mida arvame inimesest, kes lebab ainult voodis, ei suuda iseseisvalt liikuda, hingata, süüa, juua, rääkida? Küsime, miks kulutatakse tohutult raha nende elushoidvate aparaatide jaoks, unustades, et ka see inimene mõtleb ja tunneb, kuid ei suuda neid mõtteid ja tundeid alati meile arusaadavalt väljendada.


On ka erandeid. Minule tulevad kohe meelde näitleja Christopher Reese ja meie oma Aive Raudkivi. Kui Reese'i lugu kajastati meedias üsna palju, siis Aivest on vähem juttu olnud. Järgnev on refereering Eesti Lihasehaigete Seltsi kogumikust "Minu elu".


Aive sündis tervena, kuid 23-aastaselt avastati tal müasteenia (krooniline lihasehaigus). Aastaid suutis Aive sellegipoolest enesega toime tulla, oli kaastegev Eesti Lihasehaigete Seltsi loomisel ja juhtis seda palju aastaid, ent puukentsefaliit tõi kaasa täieliku halvatuse. Algul andsid arstid elulootust ainult kolmeks kuuks, kuid tegelikult elas Aive Mustamäe haigla intensiivravipalatis veel kuus aastat. Mõned lihased hakkasid isegi uuesti toimima. Kui siis avastati, et tegelikult on Aive vaim terve, muretseti talle sülearvuti ja konstrueeriti tugiraam, mille abil sai Aive hakata oma mõtteid ja tundeid kirja panema. Neist kirjutistest sai kokku raamat "Pilvedesse poodud lind". Vahetevahel pääses Aive mõneks tunniks ka haiglast välja, käis abistajaga teatris ning alustas teise raamatu kirjutamist. Kuid 2004 Aive suri ootamatult. Kuidas see juhtus, ei tea keegi, sest millegipärast just sel ööl keegi personalist teda ei jälginud.


Kui Aive raamatut lugeda, ei tasu sealt otsida actioni, seda tema elus nendel aastatel tõesti ei olnud. Kuid sügavad mõtted, tunnetus sellest, mis on tõeliselt igikestev ja väärtuslik, on seal olemas.


Kes julgeb öelda, et Aive elu oli vähem väärtuslik kui mõne terve ja tugeva poliitiku või ärimehe oma?
Pildil Aive Raudkivi

kolmapäev, 25. juuni 2008

Jalgpalli ohtlikkusest

Hoiatus: nõrganärvilistele ja alaealistele keelatud!

Kätte on jõudnud jalgpalli EM viimane nädal. Veel mõned õhtud teleka ees istumist ja närvikõdi. Aga tasuks meeles pidada, et ...

video... jalgpalli vaatamine on ohtlik teie varale

video

ning teie lähedaste elule.

teisipäev, 24. juuni 2008

Arvutifriigid vihmas


Mida sa hing vihmasel jaanipäeval ette oskad võtta? Just nii märg, et õues olla ei saa, kuigi kahe suurema vihmahoo vahepeal jõudsime Tupsuga poes ära käia.

Päev ongi kulunud nii, et lebotatakse, näksitakse vähehaaval söödavat ja tuulatakse arvutites. Kõik kolm läpakat on käigus. Tupsu istub Mängukoopas, poeg ajab jalgpalliasju ja suhtleb sõpradega, mina loen blogisid ja jutustan MSN-s inimestega, kellega pool aastat vähemalt pole kokku saanud.

Rahu ja vaikus. Niikaua kui arvutid korras, vihmaga igav ei hakka. Peale selle on mul mõned raamatud ja ajakirjad lugemise järjekorras, seda aga saan teha siis kui Tupsu magab.

Aga ma siiski loodan, et järgnevad päevad enam nii vihmased ei ole. Õues on tegemist palju ning Tupsugi eelistab liivakasti ja liumäge igasugustele arvutimängudele.

Laisa perenaise jaanik

Ei viitsinud eelmisel nädalal poolt siga ja hunnikut snäkse külmkappi valmis varuda. Üldse ei plaaninud mingit suurt söömaorgiat, mõtlesime, et mis käepärast on, seda sööme. Lõkkematerjaliks oli hoitud suur õunapuujuurikas, parasjagu kuivanud ka juba ja sellest pidi grillsüteks piisama.

Hommikupoole oli äärmiselt vastik ilm, tundus, et kogu aias istumise ja grillimise lõbu jääbki ära. Kui aga taevas juba selgemaks hakkas tõmbama, tuli ikka poereis ette võtta, sest külmkapis polnud üldse midagi. Poes oli küll - just neid Võru grillvorstikesi, mis meile maitsevad. Ja siis tuli idee - kui juba laisklemise päev, teeks laisa perenaise kooki kah.

Ostukärusse rändas 2 pakki tordipulbrit, 1 vanilje- ja 1 kakaokohupiimatoruke, vanillsuhkur, sidrunimahl, hapukoor. Munad olid kodus olemas.

Kook ise on lihtne. Kohupiimale tuleb lisada hulk suhkrut, vanillsuhkrut, paar muna, sidrunimahla, hapukoort ning see värk kõik ära segada. Nii vedel peab jääma, et kausist vabalt kallata saab. Kuna mul oli kahte sorti kohupiima, siis ka kaks kaussi.

Äärtega koogivorm määrida paksult margariiniga, sisse raputada 2/3 pakki tordipulbrit, selle peale lõikuda margariinikillud, valada üle kohupiimaga (pool vaniljekohupiimast), siis uuesti 2/3 pakki tordipulbrit peale, margariinitükid ning valada teist sorti kohupiim peale. Selle peale ülejäänud tordipulber, jälle margariinikillud ning ülejäänud kohupiim. Kaneeliga üle raputada ning tunniks ajaks kuuma ahju pista. Enne serveerimist peab kook mõnevõrra jahtuma.

See aeg kui mina koogiga sekeldasin, said noored tule üles. Skautide asi, neil läheb lõkketegemine paduvihmas ka. Vorstid grilli, salat valmis ja sööma.
Ilm läks ka ilusaks ning sai veel tükk aega tule juures istuda. Tupsu küpsetas varda otsas täiesti iseseisvalt endale vorsti, oli väga uhke oma saavutuse üle. Kooki jäi homseks ka. Ning grillimisest ülejäänud vorstidega maiustasid William ja Betti (Hiir, ega sa seda ei lugenud, eks?).Oleks kauemgi võinud väljas olla, aga mingil hullul tuli läheduses pähe omale personaalset ilutulestikku korraldada ja paugutamist meie William kardab, tormas tuppa varju. Õunapuujuurikas hõõgub vist siiani.Aga nüüd pean koera vist ikka välja saatma, paugutamine on järele jäänud. Tupsu, kes lubas öö läbi väljas olla, magab ammu juba.

esmaspäev, 23. juuni 2008

Õudusjutt


Mees raputas oma naise surnuks, põhjuseks ütles, et naisele meeldis meeste diskrimineerimine. Tegelikult oli mees aga Haapsalu gei, kes leiti mõne päeva pärast, kuul peas. Ja nagu kõik enesetapjad, maeti temagi surnuaia müüri taha.

Rahvas rääkis, et pärast seda kõik läheb korda ja hästi ja heaks.

Ning pilt: naiselik mees.


*rasvases kirjas on viimase nädala parimad otsingusõnad, millega siia blogisse jõutud.


Aga sellele ma küll pihta ei saa, kuidas suutis keegi mu pärisnimega guugeldades siia jõuda? See on küll tõeline õudusjutt!


pühapäev, 22. juuni 2008

Päris ehtne Jaan


Kui selle nädala fotojahi teemaks kuulutati JAAN, mõtlesin, et pole midagi lihtsamat - mul ju päris ehtne Jaan lausa kõrvalmajas. Aga võta näpust! Seda pilti tuli sõna otseses mõttes jahtida. Kui naabrimees väljas, polnud minul kaamerat käepärast ja kui minul kaamera valmis, ei ilmunud jälle tema nähtavale. Täna siis lõpuks õnnestus, naabrimees ise ka muheles mu jutu peale.
Aga miks just tema pilt? Vaat hea naabrimees on väärt asi. Ja mitukümmend aastat kõrvutielamist on mulle ammu selgeks teinud, et see mees on kuldaväärt. Alati, kui abi vaja, võib tema poole pöörduda. Ühtegi tööd pole ta elus kartnud ja kui midagi teeb, teeb hästi.
Päris ammu, kui laevadel veel aurukatlad olid, sõitis Jaan merd, küttis katelt. Kala- või kaubalaeval, seda ma enam ei mäleta. Aga eksootilistel maadel käis ta ära küll. Minagi sain kunagi kingituseks suure merekarbi, on praegugi veel ema juures alles.
Kui laevaelu otsa sai, hakkas Jaan kraanajuhiks. Majaehituseks vajalikud plokid tõstis ka oma kraanaga paika.
Sellega seoses on meeles veel, kuidas me kahekesi kraana nokka riputatud plate peal istusime ja pärnaõisi korjasime, meil on kahe krundi piiril meeletu suur pärn.
Nüüd peab naabrimees juba mitu aastat pensionipõlve. Tegemist jätkub tal ikka. Pildile ongi ta püütud tööhoos - maja otsaseina soojustust ja uut vooderdust plaanimas.



Head jaanipäeva, naabri-Jaan!

laupäev, 21. juuni 2008

Riitustel osalemisest


Meie ellu kuulub suuremal või vähemal hulgal erinevaid riitusi. Põhimõtteliselt on need siis talitused või toimetused, mis märgivad mingi eluetapi lõppu ja uue algust. Üleminekud seega. Nendel osaleme sedavõrd, kuivõrd oluliseks me mingit sündmust enese jaoks peame, vahel ka ainult sellepärast, et nii on üldiselt kombeks ja oma eemalejäämisega võime meile olulisi inimesi solvata.

Sellesse ritta kuuluvad sünnipäevad, matused, mitmete tähtpäevade tähistamised, ka koolilõpuaktused. Mingi asi on läbi saanud, algab midagi uut.

Nirti kirjutab, et ta ei lähe gümnaasiumi lõpuaktusele. Kommentaarium hakkas seepeale kihama, kusjuures vaid üksikud rääkisid otseselt asjast, ülejäänud kukkusid omavahel vaidlema (nagu tavaliselt, eks ju?).

Ma ei tea praeguseks hetkeks, kas Nirti võttis mõnede heasoovijate nõu kuulda ja siiski läks või mitte. Tema poolt väljatoodud põhjused on mõne meelest vaieldavad ja tõepoolest, ma ei tunne ju Nirtit isiklikult ega ole ka nii pikka aega tema blogi jälginud, et arvata, kas nii on või on põhjused sügavamal. Võin ainult üldiselt arutleda.

Mõne inimese jaoks on igasugused tähistamised üldse mõttetud, ta ei pea nendel osalemist vajalikuks - on samal ajal parematki teha. Teine põeb pikalt, kui ta mingil põhjusel eemale peab jääma. Suurem osa inimestest suudab leida kuldse kesktee.

Oma sisult on igasugune muutus kriis, olgu siis positiivne või negatiivne. Riitus on üks oluline samm selle kriisiga toimetulekuks, see annab lõpetatuse tunde, on märk, et edaspidi jätkub elu teistmoodi. Sellepärast on riitused meile psühholoogiliselt vajalikud. Nendeks valmistumine annab tööd meie mõtetele, sunnib muutunud olukorda oma ajus läbi töötama ja loob aluse edasiminekule.

Tagantjäreletarkusena arvan, et Nirti oleks siiski võinud aktusele minna, kasvõi selleks, et tõdeda - jah, nüüd on tõesti kõik, ja koolimaja ukse enda selja taga lõplikult kinni virutada.

Haide ja alligaatorite vastu ei saa...

reede, 20. juuni 2008

Raamidest väljamurdmise aeg


Jaanipäevaeelne nädal - kõik kohad täis õnnelikke noori ja uhkeid vanemaid. Lillekaupluste käive kasvab mühinal. Ajalehtede ja ajakirjade mahust ligi poole on juba tükk aega täitnud heietused teemal - milline kleit ja soeng aktusele sobib, mida lõpetajatele kinkida, kust saada lõpupidudeks ruume, kuhu minna lõpuekskursioonile. Igal aastal korduv ja igal aastal uus.


Õpetajad muretsevad - mida öelda lõpukõnes, millised õpetused ja soovid veel viimasel hetkel noortele kaasa anda.


Pean tunnistama, et kuigi olen üsna mitu kooli lõpetanud, ei mäleta ma nendest aktusekõnedest suurt midagi. Ja ei mäleta ka laste lõpetamistelt. Ilmselt oli see ikka tavapärane jutt, et nüüd on kõik teed valla, ilus aeg elust on läbi saanud, olete kõik väga tublid olnud jne.


Aga meeles on see tunne. Suur vabanemistunne. Enam ei piira käsud ja keelud, enam ei pea iga päev kuulama ka vastumeelsete õpetajate juttu, enam ei pea tuupima asju, mis absoluutselt ei huvita, ei pea kirjutama hunnikut kontrolltöid ja nende hinnete pärast pabistama...


Raamid on ümbert läinud...


Mitte keegi ei kavatsenudki meid hoiatada, et tegelikult pole asjad sugugi nõnda. Keegi ei rääkinud, et elus pole lõpmatuid järelevastamise ja ümbertegemise võimalusi, elus ei tooda enam valmis tõdesid kandikul ette, vahel lausa puust ja punaseks tehtuna. Võib tunduda, et keegi ei kontrolli enam, kas kodutööd on korralikult tehtud, kas kõik vajalik on kaasas. Ja ometi kontrollib elu ise palju karmimalt kui ükski õpetaja seda suudab. Kui koolis sai ebameeldivast tunnist läbi häda ka poppi tehtud, siis elus seda võimalust enam pole. Kui koolis võis viriseda ebameeldivate asjade tegemise pärast ja hea õnne korral isegi neist mööda nihverdada, siis elus tuleb sageli ise ennast sundida tegema ka seda, mida ei taha.


Koolis sai äärmisel juhul ju klassikursust kordama jääda, elus seda võimalust enam ei ole. Koolis võis tunduda, et kui üks tee ei meeldi, valin teise, kasvõi kooli vahetamise hinnaga. Elus see enam nii lihtne ei ole. Iga tehtud valik vähendab järgmiste valikute hulka.


Aga ikkagi on see raamidest vabanemise aeg mäletamist ja nautimist väärt, mis siis, et õige pea tuleb end uutesse raamidesse suruda.

neljapäev, 19. juuni 2008

Viska VIIS

Kuna täna juba kord selline mineviku meenutamise päev on ja see ringlev meem kah otsapidi sellega haakub, sai üles korjatud.




Reeglid:Mängija vastab viiele küsimusele ja pärast seda saadab mängu edasi viiele-kuuele inimesele. Seejärel teavitab neid sellest nende blogide kommentaariumis. Lisaks annab pärast vastamist teada sellele, kes tema mängu tõmbas.


1. Mida sa tegid kümne aasta eest?
Kümme aastat tagasi oli mul paras hullumaja. Kevadel jõustus abielulahutus, kuid see ei tähendanud veel, et senine teinepool ka päriselt välja kolib. Ei tulnud pähegi tal sellist asja. Suvi ja sügis läksid kohtumaja vahet käimisele, kohtunik nõudis aga uusi tõendeid ja tunnistajaid, et kooselu tõepoolest võimatu on. Ja lõpuks pani elu ise asja paika, kuigi hullemini kui oleks soovinud.
See-eest jõulud olid üle aastate jälle tõelised pühad. Ja ma pole tollast otsust kordagi kahetsenud.

2. Viis asja “Vaja teha” nimekirjast?
Remont. Sõda naadijuurikatega. Enne puhkust tööl kassa korda teha. Kvartaliaruanne. Paarile blogituttavale külla sõita.

3. Lemmiksnäkid?
Pähklid ja kamašokolaad (mida rohkem, seda parem).

4. Mida sa teeksid, kui oleksid miljonär?
Sõidaksin Austraaliasse.

5. Kohad, kus oled elanud?
Elanud ainult Nõmmel. Ühe suve ka Saaremaal resideerunud.


Edasiviskamisega on nii, et ma juba kuulen, kuidas Katseloom ohkab (no mulle meeldib teda veits pinnida), aga ülejäänud otsustagu ise, kui üldse ongi kedagi, kes sellest pallist veel puutumata jäänud.

kolmapäev, 18. juuni 2008

Ajakirjanduse võim

Vahel tasub ajakirjanduses lärmi lüüa küll, kohe (või peaaegu kohe) hakkavad asjad liikuma.

Sai siin blogis mõni päev tagasi kurdetud, kuidas suvepäevad ära ähvardasid jääda veofirma ninaka suhtumise tõttu. Asja vastu tundis huvi ka Päevaleht ning ei tea, kas kellelgi hakkas piinlik või mis juhtus. Imelik oli küll see, et ajakirjanikule räägiti hoopis teist juttu kui meile tulnud meilis kirjas oli. Enam polnud mingit probleemi selles, et sõitjad on ainult kurdid, pidi saama ohutusnõuded ka kirjalikult esitada ning päästevesti kasutamist praktiliselt ette näidata.
Loomulikult saab, lennukile ju ei nõuta tõlgi kaasavõtmist ja ka seal saavad stjuuardessid kurtide teenindamise ja instrueerimisega hakkama.


Nüüd leiti ainus põhjus olevat firmasisese segaduse tõttu tekkinud topeltbroneering. Millegipärast aga on see teine seltskond selline, kellele ära öelda ei saa ning uus aeg paluti meil leida. Nojah, keegi peab ikka võrdsemast võrdsem olema... Vabandatud pole ka siiani...


Arutasime täna juhatuses asja ning otsustasime, et kuna enamus sõitasoovijaid on niikuinii puhkusel sel ajal, võib Pakrile minna ka tööpäeval. Selline kiri firma poole teele ka läks.

Aga okas jäi kriipima. Keegi võiks siiski vastata:

1. Miks pidi äraütlemise põhjuseks kõigepealt tooma selle, et tegu on kurtidega?

2. Miks peame meie oma esialgseid plaane muutma? Viisakas oleks topeltbroneeringu korral mõlemat broneerijat teavitada ja pakkuda omalt poolt lahendusi, koos vabandamisega. Praegu tekib kahtlus, et tegu rohkem suitsukattega.


Meeldiv üllatus oli aga see, et kui sama lugu ilmus Delfis, tuli sellele palju positiivseid ja toetavaid kommentaare. Eesti inimesed pole sugugi ainult õelad ja pahatahtlikud. Ja Tuuli Aug, jätkake samas vaimus!

teisipäev, 17. juuni 2008

RIP - Jüri Stepanov


Täna lahkus ajast igavikku EELK Otepää Maarja koguduse õpetaja, Eesti lipu muuseumi rajaja, eestluse hoidja Jüri Stepanov (2.03.1952 - 17.06.2008)

56 aastat - on seda vähe või palju? Oleneb, kes mida selle ajaga peale suudab hakata.

Jüri suutis palju. 22 aastat kogudust teenida, lapsed suureks kasvatada, võidelda Eesti riigi taastamise eest, muuseumi rajada ja seda hoida.

Tark, laia silmaringiga inimene. Ning lihtsalt muhe vestluskaaslane.

RIP
Lisan siia veel Eenok Haameri ja Tiit Kuusemaa järelehüüded.
Jüri on teinud midagi rohkemat kui keegi meist.
Kas te teate, et Jüril ei olnud Eesti kodakondsust ja ta sai selle palju hiljem, ma ei mäleta täpselt millal, kuid Eesti Kongressis oli ta nende hulgas, kes olid valitud ilma kodakondsuseta. Kes aga meist asutas Eesti lipu muuseumi? Seda tegi Jüri. Kes meist austas väärikalt Jakob Hurda mälestust? Seda tegi Jüri. See ilma kodakondsuseta mees. Milline Eesti patrioot ta oli! Kuigi ta põrkas bürokraatia vastu ja sai vahel väga haiget. Aga temas ei olnud solvumist ega kibestumist. Tal polnud selleks aega. Ta ainult tegutses ega küsinud kunagi, kes teine oleks teinud sedavõi teist. Tal oli kiire nagu oleks aimanud oma elu lühikest kestust. Ta tegi sellepärast, et teistel läks liig palju aega asutamiseks, arutamiseks ja kõnede pidamiseks. Ja kõigele vaatamata tegemata jäi mõnigikord. Tema aga tajus, mis on kõige olulisem. Seda ei tulnud talle ette ütelda. Ja kui palju pani ta ennast ja endast sellesse, seda ei tea päris täpselt keegi.
Ta igatses oma päris kodu. Aga seda ta ei saanud siin maa peal. Ta unistas, ent tal oli nii palju teha koguduse ja kiriku heaks, et unistuseks see jäi. Meie viimases telefonikõnes ta nimetas, et tahaks saada viimaks ka oma kodu, kus vanadusepäevil olla. Kuid tema läks Issanda palge ette sulasena, kes oli olnud pisku üle ustav ja keda kutsuti nagu künnivaolt.Tal ei olnud paljude poolt ihaldatud ilusat elu, aga ta on elanud kõige ilusama elu. Selle elu väärtust hinnatakse kõige õiglasemalt Issanda palge ees.
Kuid olen mõtelnud veel selle üle ja imetlen Jumala tegu ning teed. Temaga samas lastekodus kasvas üles ka Vigala Sass. Milline ime, millist teed läks Jüri! Ta oli täiesti andunud Jumala laps, kuigi ka temas on olnud midagi väga mõistatuslikku, millest Tiit räägib oma järelehüüdes.Jüri on olnud suurmees meie kirikus. Ehk tuleks mõndagi ümber hinnata suhtumises temasse.Issand õnnistagu tema mälestust meie jaoks!
Suure lugupidamisega
Eenok Haamer
JÜRKAST.
Mehest, kes oli kui võõras ses maailmas.Olnud osaline Jüri Stepanovi ärasaatmisel ja matusel Otepääl ning kuulnud (osalt ka mitte kuulnud) sõnumeid Jürkast (usun, ta ei pahanda, et teda nii familiaarselt nimetan), sai ja jäi pakitsema midagi temast, - läinust, - mida oleks ehk koguni patt jätta enda teada. Sestap tahan jagada seda teiega, auväärsed.
Jüri oli kummaline mees. Teist sellist meie kirikus ei olnud. Ega saa ilmselt kunagi olema. Meenutab muide veidi ekstsentrilisuses oma nimekaimu Bärgi. Mõtetega mängides: kui kunagi korraldataks EELK 'missivõistlusi' või otsitakse staare, siis Jürka oleks küllap viimaste seast, keda sellele konkursile esitataks. No tema küll ei sobi EELK käilakujuks. Oma püknilises kogus ja lihtsa(meelse)s olekusoli ta pigem EELK Šveik. Veidi kentsakas. Tegelane, kellega ei saanud pahandada. Omamoodi puutumatu. Narr kuningakojas. Ja äärmiselt petlik oma välises lihtsakoelisuses.
Jürka nägi sügavamale, kui enamik meist. Märkas tähenduslikke pisidetaile infomüra ookeanis. Ta pani mingite märkide järgi hoobilt kokku oma pildi, oma arusaama toimuvast. Jüri oli oma sõnadega ja järeldustega etteennustamatu. Kardetav nagu nõid. Natuke ebamugav tegelane, kes ei aktsepteerinud üldkäibivaid suhtlusreegleid ja tuli sulle lähemale kui muidu eestlasele omane reserveeritud distants lubaks. Küllap selle pärast võidi teda isegi vältida. Ja samas otsiti teda üles ning käidi nõu küsimas.
Jüri oli prohvet. Ja käitus ka prohvetina, tallates oma üksildasi radu. Ta teadis pikalt ette NSVL- i lagunemist ja Eesti iseisvumist.Ta nimetas seda aega Eesti kuld-ajaks, mis paraku jääb üpris üürikeseks enne uue ikke alla minekut. See ei olnud juhus, et Jürka teenida sai Otepää kirik ja kogudus, - Sini-Must-Valge häll. Ta teadis mõndagi varjatut, millest murdosa pudenes kummaliste sõnadena temastvälja.
Jüri suurusest annab aimu tõsiasi, et ta ei kasutanud kunagi kurjasti seda informatsiooni, mida valdas. Ta pidas suu, jättes kõik (halva)enda teada. Ja usaldas Jumalat, andes kohtumõistmise Tema kätte. Ta pidas vastu kiusatustele, mis paljudele meist ei oleks jõukohased.
Jürkas oli Agapet, mis oli suurem kui tema teadmised ja tarkus. Mis hoidis teda eksimast, - vähemalt kõige olulisemates asjades. (Muidugi oli ta samas ekslik ja patune inimene, - kes meist ei oleks? – kuid see ei ole enam meie, 'torulukkseppade' ja 'koristajate' asi, vaidkuulub Tohtri pädevusse.) Seesinane Agape on haruldus, mida ei hangita ühestki teoloogilisest õppeasutusest ja mille kõrval kahvatub suurimgi inimlik tarkus.
Eesti riik ja kirik on andnud Jürile aumärke. See on õiglane tunnustus. Ometi on need maised ordenid-medalid kui papist 'kuldaurahad' selle taevase anni kõrval, mille kavaleriks Jüri oli arvatud.
Eelnevaga võinuks lõpetada, kuid Jüri muudab imeharulduseks veel üks tõik, mille teadmine ei pruugi veel teadvusesse jõuda. Tema lastekodutausta, - seda tüma hüppepakku, millest tõukus ja tõusis Jüri elulennukaar, - ei saa paremalgi tahtmisel süvitsi aduda need, kelle jaoks 'lastekodu' jääb lihtsalt mõiste tasandile paljude teiste seas. On kurb ja fataalne tõsiasi, et lastekodu lastest ei saa pea kunagi Tegijaid. – Või kui, siis kuritegelikus maailmas. 'Normaalsete' inimeste maailmas kipuvad orvu minevikuga ligimesed jääma madala profiiliga seinaäärseteks tegelasteks. Mitte et nad halvemad oleks. Vaid mõrase hingega kelluke ei saa iial helisema nii puhtalt kui terve. Viimane on aga võimalik üksnes terves kodus ema-isa hoole all kasvanul. Selle taustal on see, mida Jumal on lasknud Jürkal õnnestuda, iseäranis hämmastav. Kord tõusis täht tundmatust kolka-Petlemmast. Jüri täht tõusis lastekodust.
Hämmastugem. Vaikigem. Tänagem.--
Lugupidamisega Tiit Kuusemaa

esmaspäev, 16. juuni 2008

Naabrihuumorit


Soomlane kinkis rootslasele jõuludeks pusle, et tollel midagi asjalikku teha oleks. Rootslasel muidugi hea meel ja hakkas kohe puslet kokku panema.

Ühel märtsikuu ööl äratas soomlase telefonikõne - rootslane teatas: "Tead, ma sain selle sinu kingitud pusle kokku!"

"Tore on, aga kas see teade poleks võinud hommikuni oodata?" porises soomlane läbi une.

"Ma mõtlesin, et sa tahad ju ka rõõmustada - mul kulus ainult kolm kuud, kui karbi peale oli kirjutatud 4-6 aastat!"


*soomlase ja rootslase asemele võib panna mistahes naaberrahvad

*päeva anekdoot laekus e-postiga

pühapäev, 15. juuni 2008

Puru silmas

Kirjutasin suvepäevade murest. Jutt jõudis otsaga juba Delfisse. Loeme ja imestame: kes nüüd ajakirjanikule puru silma ajas?


Meie ees pole vabandatud ega ole ka mingit uut pakkumist tehtud, nagu firma esindaja ajakirjanikule suure suuga seletas. Vähemalt ükski juhatuseliige seda oma meilboxist leidnud ei ole. Nojah, kui tigupostiga saadeti, siis võib juhtuda, et jõuab enne planeeritud sõitu kohalegi...

laupäev, 14. juuni 2008

Ettevaatust, tolmuimeja!


Mis on laupäeval muud teha kui koristada? Mõtlesin mina ka nii, seda enam, et põrandavaiba originaalvärv on juba üsna raskesti tuvastatav.

Ega siis midagi, tolmuimeja välja, stepsel sisse ja imema. Aga tutkit, tuba sinist suitsu täis. Kust tuli? Ikka tolmuimejast. Kärssas täiega. Ruttu stepsel seinast välja ja imeja prügiautot ootama. Nüüd tuulutan tuba ja mõtlen, mis nipiga see põrand puhtaks saada. Ilmselt vanaaegsel viisil harja ja kühvliga.

Uue imeja ostmine oli plaanis pärast järgmist palgapäeva, aga elu teeb omad korrektiivid ning ilmselt peab juba järgmisel nädalal tehnikapoodi külastama.

Valgustatud!


Valgus on üks imeline asi ja selle püüdmine täitsa põnev. Õhtupäike on kitsivõitu, saadab end maapinnale vaid üksikute kiirtega. Mõned kiirekesed ka siin siis.






Kogu saak siin

reede, 13. juuni 2008

13 ja reede


Järgneb veidi virinat, depressioonis olijatel lugemine mittesoovitav.

*Poeg laekus hambaarsti juurest uudisega, et eelmine arst oli teinud poolikut tööd ning sellepärast ka probleemid. Juureravi oli jäetud täiesti tegemata, hambasse rohi panemata, lihtsalt prooviplomm peale susatud. Teise hambaga pole enam palju peale hakata, pärast juureravi tuleb otsustada, kas saab hakkama suuremat sorti täidisega või uus kroon panna.

*Emale määras arst kaks kuud täielikku puhkust. Tema meelest tähendab see seda, et istub toas ja liigub nii vähe kui võimalik. Jalahaav (kust südame lappimiseks veenitükke võeti) hakkas veritsema, nii et ei jaksagi käia. Kodu kõrval on park, aga isegi sinna jalutama ei lähe. Autoga sõita ei saa, turvavööd ei saa peale panna, muidu võiks mu õe juurde minna, saaks natukenegi värsket õhku.

*Üks lähedane sugulane elas üle kerge ajuinfarkti. Haiglast pääses juba koju, kuid rääkimisega on raskusi, keerulisemad sõnad ei tule meelde. Aga sellegipoolest käib väljas ja üritab taastuda niipalju kui tema vanuses võimalik.

*Aias kivihunniku otsas istub varesepoeg, tõenäoliselt sama, kes naabrikutsu Betti hammaste vahel käis. Kisab väga nõudlikult, vanad varesed tassivad talle kogu aeg süüa.

Ja päev pole veel läbi...
*Lisatud kl 19.42
Tupsu laekus lasteaiast palaviku ja megakõva köhaga.

neljapäev, 12. juuni 2008

Me ei suuda tagada teie ohutust


... ja sellepärast ei pea võimalikuks teid teenindada.

Kokkuvõtlikult sellise sisuga meil laekus täna Pakri Saarte Arenduse SA-lt. Esimese hooga võttis tummaks.

Tegelikult on asja sisu see, et plaanis juuli keskel korraldada traditsioonilised suvepäevad, sedakorda Pakril. Osalejate nimekiri koos, rahakogumine käib täie hooga, paadireis sai ka tükk aega tagasi ära broneeritud. Nädal tagasi tuli kinnitus ning küsiti, kas grupis on ainult kurdid, peab tingimata olema ka kuuljaid. Saatsime vastuküsimuse - miks? Ning selle peale siis selline teade.

Põhjendus on kenasti juures - enne sõitu ja sõidu ajal peab paadikapten instrueerima kõiki sõitjaid ning samuti paadis ja randumisel tuleb täpselt järgida tema juhiseid. No ja kuna kurdid kapteni juttu ei kuule, siis parem keelduda nende teenindamisest üldse.

Ühelt poolt on arusaadav, et kuna kapten vastutab paadisolijate eest kõige naha ja karvadega, peab ta olema kindel, et need talle ka alluvad. Teiselt poolt aga on suhtumine ikka väga vanamoeline, lihtsam on keelduda kui lahendusi pakkuda. Oleks võinud ju kirjutada, et kuna nii on, palun organiseerige endile ülesõidu ajaks tõlk. Saarel pole ju tõlki tarvis, nii et selles ei peaks midagi keerulist olema.

Meie otsustasime, et suvepäevad ära ei jää, tellime tõlgi ja kui siis ka ei kõlba, läheb asi karmiks, sest sel juhul lõhnab juba inimõiguste rikkumise järgi.

Aga meilist jäi silma veel see, et kapteni juhtnööride järgimine on eriti oluline sellepärast, et Pakril ei ole sildumiskaid. Nii et kui seltskonnas peaks olema mõni ratastoolis inimene, jääks temal sõit kindlasti ära. Miks ei ole sildumiskaid? Kas see on tõesti nii kallis rajatis? Üks enesest lugu pidav firma peaks püüdma teha kõik selleks, et tema teenuseid saaksid kasutada kõik inimesed. 1.märtsil 2008 ühines Eesti teatavasti ÜRO Puuetega Inimeste Õiguste Konventsiooniga ning ligipääsetavuse nõue on selles kirjas.
*pildil meili lisana saadetud foto paadist Arabella, millega Pakrile sõidetakse.

kolmapäev, 11. juuni 2008

Ekskursanditamisest


SLÕhtuleht kirjutab, et klassiekskursioonid on muutunud luksuseks. Põhjuseks siis see, et suur osa koole ja lastevanemaid eelistab Eestis reisimise asemel korraldada ekskursioone piiri taha.

Mäletan, kuidas ise kuulasin suu ammuli vanaema jutustust tema omaaegsest kooliekskursioonist Soome. Tollal olid meil ju piirid kinni ja selline asi tundus mõeldamatu. Aga ega sellepärast klassiekskursioonidel käimata jäänud. Algul Eesti piires, hiljem lisandusid Petseri, Läti ja Leedu.

Ausalt öeldes ei tea ma, kui palju niisugused asjad maksma läksid, loomulikult maksid vanemad. Aga nad olid ka agarad korraldajad. Ikka oli kellegi töökohast võimalik bussi saada, paar lapsevanemat tuli ka saatjateks kaasa (kuigi tagantjärele on mul neist lastest kahjugi, kel vanemad kaasas olid - isegi ekskursioonil oled kontrolli all!), ööbimiskohtadeks maakoolide võimlad või telgid, söögi võtsime kotiga kaasa. Ei mäleta, et keegi klassist rahapuudusel maha pidi jääma, ilmselt kuidagi kamba peale finantseeriti ka kehvemal järjel olijate sõit. Pigem võis mahajätmine olla karistus - kui ikka aasta jooksul halva käitumisega silma paistsid, siis ei riskitud uute pahandustega.

Põhikooli lõpuekskursiooniks käisime klassiga lisaraha teenimas tolleaegses taarakombinaadis tünnilaudu virna ladudes. Ekskursiooni asemel aga korraldasime nädalase telklaagri Kabli rannas.

Keskkoolis jätkus sama rida - ekskursiooniraha sai teenimas käidud "Kalevi" kommivabrikus nääripakke pakkides, vanalinna koristades ja mujalgi. Igal juhul raha pärast keegi maha jääma ei pidanud.

Minu lapsed enam telkidega ekskursioonidel ei käinud ja sellest on mul kahju - üksjagu põnevat jäi olemata. Tõsi küll, telklaagri maitse said nad kätte skautluses. Aga lisandusid laevareisid Soome ja Rootsi. Nende korraldamisega nähti samuti vaeva - otsiti välja kõige soodsamad pakkumised, Soomes ööbiti sõprusklassi laste kodudes (ning võeti neid külalistena vastu ka siinpool). Ja kuigi kasvatasin kolme last üksi ning ei saanud sugugi suurt palka, polnud need sõidud majanduslikult mingi suur põnts. Muidugi, kuna minu lapsed kooli kõrvalt ka tööl käisid, maksid nad osa kulusid ise.

Tegelikult on ju võimalik ka praegu korraldada lastele põnevaid reise suhteliselt väheste vahenditega. Peab olema veidi head tahtmist ning üksteisega arvestamist. Klassiekskursioon on lapsele elamus, oma klassikaaslastega teistsuguses miljöös koosolemine annab palju juurde klassi ühtsustundele, avab kaaslastes hoopis uusi tahke (mina näiteks sain alles ekskursioonil teada, et üks mu klassivendadest on tohutult hea fotograaf) ja kui kõik on hästi läbimõeldud, jäävad edasiseks eluks head mälestused.

teisipäev, 10. juuni 2008

Kes on boss?




Aivot sanoivat, "Minun pitäisi olla pomo koska kontrolloin koko kehon reaktioita ja toimintoja."
Jalat sanoivat, "Meidän pitäisi olla pomo koska me kuljetamme aivot sinne minne se haluaa mennä."
Kädet sanoivat, "Meidän pitäisi olla pomo koska me teemme kaiken työn sekä tienaamme kaiken rahan."
Ja näin tämä jatkui keuhkoihin ja sydämeen sekä silmiin ja lopulta pyllyreikä puhui. Kaikki ruumiinjäsenet nauroivat ajatukselle, että pyllyreikä olisi pomo joten pyllyreikä meni lakkoon, sulki itsensä ja kieltäytyi toimimasta.
Lyhyen ajan päästä silmät menivät ristiin, kädet puristautuivat, jalat nytkähtelivät, sydän ja keuhkot menivät paniikkiin ja aivot kuumeilivat. Lopulta he kaikki päättivät, että pyllyreiän pitäisi olla pomo jotta liike jatkuisi. Kaikki muut jäsenet tekivät työnsä mutta pomo vain istui ja paskansi.

Tarinan opetus: Ei tarvita aivoja ollakseen pomo - kuka tahansa persereikä pystyy siihen.

esmaspäev, 9. juuni 2008

Piltmõistatusi




Kus on kass?

pühapäev, 8. juuni 2008

A nagu Abel

Oli mul kunagi sellise pealkirjaga lasteraamat, tõlkija kingitus, autogrammiga ja puha. Sisuks jutustus ühe hotelli liftipoisist Abelist, kellel oli rangelt keelatud liftis ühte punast nuppu vajutada. Ühel päeval, kui tal liftis võrdlemisi kummaline ja kirju seltskond oli, ta siiski vajutas just seda nuppu ning järgnesid põnevad seiklused, lapseröövlite püüdmine kaasa arvatud.
Eks fotojahtiminegi ole omamoodi seiklus. Saak on nüüd teie ees.
Hilisõhtune varjudemäng andis päris kena A


Hea tahtmise juures võib siitki A üles leida. Pildil üks harvu Nõmmel säilinud Glehni-aegsetest väravatest.




Loodus kujundab A-d oma meele järele.


Mitu A-d siit leiate?


A nagu aiaauk




Sarikad moodustavad A-de rea...


A nagu auto. Ilus punane ja kuna meie Tupsu kuulutab igat punast autot nähes, et see on tema oma, siis on temagi siia pildi nurka pugenud.

Kes kõige lõppu kirjutab...


...see kõige rohkem armastab.
Selline salm on iga mu kooliaegse salmiku viimasel leheküljel.

Iltaka kirjutas nii armsalt oma esimese klassi salmikust. Vaatasin pilti - minul oli ju täpselt samasugune! On praegugi veel alles. Pikast rändamisest kannatada saanud, veidi räsitud olemisega, aga salmid ja joonistused kenasti tallel. Ja on alles ka hilisemaid salmikuid, hoopis teistsugused, tugevate kaantega, kullatrükiga rahvariides tüdruk peal.

Esimese neist, punaste kaantega, kinkis mulle vanaema, vastav pühenduski esilehel. Salmid, mõned neist üsna naiivsed:

Kui sa kõnnid roosiaias,
ära ole musimaias,
kui sa noori poisse näed,
peida suu, peida käed.


Aga ka sõprust ja meelespidamist soovivad:

Kolm sõna sulle - ole sõber mulle.


Võivad teed meil lahku minna,
rajad kanda kaugele,
aga mälestus jääb sinna,
kus kord koolis käisime.


Pilte, küll ise joonistatud, küll läikpaberist kleebitud. Üks väga armas pilt on vist vanast postkaardist lõigatud. Pühendus juures. Selle autor oli esimene, kelle endi hulgast manalateele saatsime...


Selle salmikuga läks aga veidi kehvasti - jäi pikemaks ajaks ühe klassiõe kätte. Küsisin korduvalt tagasi, aga tema põikles ja põikles. Siis ühel päeval ulatas mulle koolis paki käsuga see vanaemale viia ja ise mitte lahti teha. Vanaema muidugi tegi paki minu juuresolekul lahti. Sees oli minu salmik, uus siniste kaantega salmik ja kiri vanaemale klassiõe vanaemalt. Sisu siis selline, et tüdruk oli kirjutamisega liiga hoogu läinud, pooled lehed oma salmikesi täis kirjutanud ja sellega oma vanaema meelest minu salmiku ära rikkunud. Paluti vabandust ja sooviti, et minu vanaema uude salmikusse oma pühenduse taastaks ning loodeti, et ka teised sõbrad on nõus uuesti kirjutama. Nii me tegimegi, aga ega siis keegi enam täpselt sama salmi ei hakanud kirjutama ja vana salmikut ma ka ära ei visanud.


Uues salmikus on üsna palju mu enda vanaema joonistatud pilte. Need olid nii ilusad, et klassikaaslased olid lausa järjekorras, et endile ka mõnda saada. Vanaema joonistas heameelega. Ja teine, kelle pildid väga nõutavad olid, oli koolitädi Natalia Matsu (tema oli koolis tööl veel siiski, kui minu lapsed seal käisid).

Aga üks salm, mille kirjutas mu kondiitrist tädi, sai nii populaarseks, et mul paluti tihti teistelegi sama kirjutada:

Ilus oled, Eesti, sa,
oma männimetsaga.
Ilusam veel ... sa ,
oma koolikleidiga.


Hiljem tekkisid salmikute asemele igasugused küsimustevihikud ja laulusõnade kaustikud. Neid mul alles ei ole. Veel mäletan, et üksvahe kirjutasid mitmed oma salmiku esilehele:

Armsad sõbrad, olge head,'
kirjutage mõned read.
Pildike juurde lisage.
Ärge sisse sodige
ega lehti välja rebige.


Selle viimase lause nägemisel sai mu isa päris kurjaks: kas niisugust asja peab siis meelde tuletama! Oh kui tore, et ta internetti ei kasuta ja portaalides uudiseid lugemas ei käi! Vähemalt jääb tal see virtuaalne sodimine nägemata.

Aga vanad salmikud on tõepoolest armsad. Ratest ja Orkutist niisuguseid mälestusi ei jää...

laupäev, 7. juuni 2008

Palun varjupaika!


Nüüd see siis algas...

Kolm nädalat Jalgpallihaigla filiaali meie kodus. Poeg ei kavatse ühtegi mängu vaatamata jätta. Homme laekub väimees ka. Telekas on järelikult pidevalt hõivatud.

Ja ega see vaatamine siis nii käi, et istutakse kenasti diivanil ja vaadatakse. Ikka heli põhja, kohtunike ja mängijate tegevust on vaja kõva häälega kommenteerida, vahepeal täiest kõrist röökida jne. Kellel jalkafännidest mehed kodus, teavad niigi, kuidas see käib.

Aga mina?

Kas võtaks keegi mind seniks oma tiiva alla?