Laisa perenaise jaanik

Ei viitsinud eelmisel nädalal poolt siga ja hunnikut snäkse külmkappi valmis varuda. Üldse ei plaaninud mingit suurt söömaorgiat, mõtlesime, et mis käepärast on, seda sööme. Lõkkematerjaliks oli hoitud suur õunapuujuurikas, parasjagu kuivanud ka juba ja sellest pidi grillsüteks piisama.

Hommikupoole oli äärmiselt vastik ilm, tundus, et kogu aias istumise ja grillimise lõbu jääbki ära. Kui aga taevas juba selgemaks hakkas tõmbama, tuli ikka poereis ette võtta, sest külmkapis polnud üldse midagi. Poes oli küll - just neid Võru grillvorstikesi, mis meile maitsevad. Ja siis tuli idee - kui juba laisklemise päev, teeks laisa perenaise kooki kah.

Ostukärusse rändas 2 pakki tordipulbrit, 1 vanilje- ja 1 kakaokohupiimatoruke, vanillsuhkur, sidrunimahl, hapukoor. Munad olid kodus olemas.

Kook ise on lihtne. Kohupiimale tuleb lisada hulk suhkrut, vanillsuhkrut, paar muna, sidrunimahla, hapukoort ning see värk kõik ära segada. Nii vedel peab jääma, et kausist vabalt kallata saab. Kuna mul oli kahte sorti kohupiima, siis ka kaks kaussi.

Äärtega koogivorm määrida paksult margariiniga, sisse raputada 2/3 pakki tordipulbrit, selle peale lõikuda margariinikillud, valada üle kohupiimaga (pool vaniljekohupiimast), siis uuesti 2/3 pakki tordipulbrit peale, margariinitükid ning valada teist sorti kohupiim peale. Selle peale ülejäänud tordipulber, jälle margariinikillud ning ülejäänud kohupiim. Kaneeliga üle raputada ning tunniks ajaks kuuma ahju pista. Enne serveerimist peab kook mõnevõrra jahtuma.

See aeg kui mina koogiga sekeldasin, said noored tule üles. Skautide asi, neil läheb lõkketegemine paduvihmas ka. Vorstid grilli, salat valmis ja sööma.

Ilm läks ka ilusaks ning sai veel tükk aega tule juures istuda. Tupsu küpsetas varda otsas täiesti iseseisvalt endale vorsti, oli väga uhke oma saavutuse üle. Kooki jäi homseks ka. Ning grillimisest ülejäänud vorstidega maiustasid William ja Betti (Hiir, ega sa seda ei lugenud, eks?).Oleks kauemgi võinud väljas olla, aga mingil hullul tuli läheduses pähe omale personaalset ilutulestikku korraldada ja paugutamist meie William kardab, tormas tuppa varju. Õunapuujuurikas hõõgub vist siiani.Aga nüüd pean koera vist ikka välja saatma, paugutamine on järele jäänud. Tupsu, kes lubas öö läbi väljas olla, magab ammu juba.