RIP - Jüri Stepanov

Täna lahkus ajast igavikku EELK Otepää Maarja koguduse õpetaja, Eesti lipu muuseumi rajaja, eestluse hoidja Jüri Stepanov (2.03.1952 - 17.06.2008)

56 aastat - on seda vähe või palju? Oleneb, kes mida selle ajaga peale suudab hakata.

Jüri suutis palju. 22 aastat kogudust teenida, lapsed suureks kasvatada, võidelda Eesti riigi taastamise eest, muuseumi rajada ja seda hoida.

Tark, laia silmaringiga inimene. Ning lihtsalt muhe vestluskaaslane.

RIP

Lisan siia veel Eenok Haameri ja Tiit Kuusemaa järelehüüded.

Jüri on teinud midagi rohkemat kui keegi meist.

Kas te teate, et Jüril ei olnud Eesti kodakondsust ja ta sai selle palju hiljem, ma ei mäleta täpselt millal, kuid Eesti Kongressis oli ta nende hulgas, kes olid valitud ilma kodakondsuseta. Kes aga meist asutas Eesti lipu muuseumi? Seda tegi Jüri. Kes meist austas väärikalt Jakob Hurda mälestust? Seda tegi Jüri. See ilma kodakondsuseta mees. Milline Eesti patrioot ta oli! Kuigi ta põrkas bürokraatia vastu ja sai vahel väga haiget. Aga temas ei olnud solvumist ega kibestumist. Tal polnud selleks aega. Ta ainult tegutses ega küsinud kunagi, kes teine oleks teinud sedavõi teist. Tal oli kiire nagu oleks aimanud oma elu lühikest kestust. Ta tegi sellepärast, et teistel läks liig palju aega asutamiseks, arutamiseks ja kõnede pidamiseks. Ja kõigele vaatamata tegemata jäi mõnigikord. Tema aga tajus, mis on kõige olulisem. Seda ei tulnud talle ette ütelda. Ja kui palju pani ta ennast ja endast sellesse, seda ei tea päris täpselt keegi.

Ta igatses oma päris kodu. Aga seda ta ei saanud siin maa peal. Ta unistas, ent tal oli nii palju teha koguduse ja kiriku heaks, et unistuseks see jäi. Meie viimases telefonikõnes ta nimetas, et tahaks saada viimaks ka oma kodu, kus vanadusepäevil olla. Kuid tema läks Issanda palge ette sulasena, kes oli olnud pisku üle ustav ja keda kutsuti nagu künnivaolt.Tal ei olnud paljude poolt ihaldatud ilusat elu, aga ta on elanud kõige ilusama elu. Selle elu väärtust hinnatakse kõige õiglasemalt Issanda palge ees.

Kuid olen mõtelnud veel selle üle ja imetlen Jumala tegu ning teed. Temaga samas lastekodus kasvas üles ka Vigala Sass. Milline ime, millist teed läks Jüri! Ta oli täiesti andunud Jumala laps, kuigi ka temas on olnud midagi väga mõistatuslikku, millest Tiit räägib oma järelehüüdes.Jüri on olnud suurmees meie kirikus. Ehk tuleks mõndagi ümber hinnata suhtumises temasse.Issand õnnistagu tema mälestust meie jaoks!

Suure lugupidamisega

Eenok Haamer

JÜRKAST.

Mehest, kes oli kui võõras ses maailmas.Olnud osaline Jüri Stepanovi ärasaatmisel ja matusel Otepääl ning kuulnud (osalt ka mitte kuulnud) sõnumeid Jürkast (usun, ta ei pahanda, et teda nii familiaarselt nimetan), sai ja jäi pakitsema midagi temast, - läinust, - mida oleks ehk koguni patt jätta enda teada. Sestap tahan jagada seda teiega, auväärsed.

Jüri oli kummaline mees. Teist sellist meie kirikus ei olnud. Ega saa ilmselt kunagi olema. Meenutab muide veidi ekstsentrilisuses oma nimekaimu Bärgi. Mõtetega mängides: kui kunagi korraldataks EELK 'missivõistlusi' või otsitakse staare, siis Jürka oleks küllap viimaste seast, keda sellele konkursile esitataks. No tema küll ei sobi EELK käilakujuks. Oma püknilises kogus ja lihtsa(meelse)s olekusoli ta pigem EELK Šveik. Veidi kentsakas. Tegelane, kellega ei saanud pahandada. Omamoodi puutumatu. Narr kuningakojas. Ja äärmiselt petlik oma välises lihtsakoelisuses.

Jürka nägi sügavamale, kui enamik meist. Märkas tähenduslikke pisidetaile infomüra ookeanis. Ta pani mingite märkide järgi hoobilt kokku oma pildi, oma arusaama toimuvast. Jüri oli oma sõnadega ja järeldustega etteennustamatu. Kardetav nagu nõid. Natuke ebamugav tegelane, kes ei aktsepteerinud üldkäibivaid suhtlusreegleid ja tuli sulle lähemale kui muidu eestlasele omane reserveeritud distants lubaks. Küllap selle pärast võidi teda isegi vältida. Ja samas otsiti teda üles ning käidi nõu küsimas.

Jüri oli prohvet. Ja käitus ka prohvetina, tallates oma üksildasi radu. Ta teadis pikalt ette NSVL- i lagunemist ja Eesti iseisvumist.Ta nimetas seda aega Eesti kuld-ajaks, mis paraku jääb üpris üürikeseks enne uue ikke alla minekut. See ei olnud juhus, et Jürka teenida sai Otepää kirik ja kogudus, - Sini-Must-Valge häll. Ta teadis mõndagi varjatut, millest murdosa pudenes kummaliste sõnadena temastvälja.

Jüri suurusest annab aimu tõsiasi, et ta ei kasutanud kunagi kurjasti seda informatsiooni, mida valdas. Ta pidas suu, jättes kõik (halva)enda teada. Ja usaldas Jumalat, andes kohtumõistmise Tema kätte. Ta pidas vastu kiusatustele, mis paljudele meist ei oleks jõukohased.

Jürkas oli Agapet, mis oli suurem kui tema teadmised ja tarkus. Mis hoidis teda eksimast, - vähemalt kõige olulisemates asjades. (Muidugi oli ta samas ekslik ja patune inimene, - kes meist ei oleks? – kuid see ei ole enam meie, 'torulukkseppade' ja 'koristajate' asi, vaidkuulub Tohtri pädevusse.) Seesinane Agape on haruldus, mida ei hangita ühestki teoloogilisest õppeasutusest ja mille kõrval kahvatub suurimgi inimlik tarkus.

Eesti riik ja kirik on andnud Jürile aumärke. See on õiglane tunnustus. Ometi on need maised ordenid-medalid kui papist 'kuldaurahad' selle taevase anni kõrval, mille kavaleriks Jüri oli arvatud.

Eelnevaga võinuks lõpetada, kuid Jüri muudab imeharulduseks veel üks tõik, mille teadmine ei pruugi veel teadvusesse jõuda. Tema lastekodutausta, - seda tüma hüppepakku, millest tõukus ja tõusis Jüri elulennukaar, - ei saa paremalgi tahtmisel süvitsi aduda need, kelle jaoks 'lastekodu' jääb lihtsalt mõiste tasandile paljude teiste seas. On kurb ja fataalne tõsiasi, et lastekodu lastest ei saa pea kunagi Tegijaid. – Või kui, siis kuritegelikus maailmas. 'Normaalsete' inimeste maailmas kipuvad orvu minevikuga ligimesed jääma madala profiiliga seinaäärseteks tegelasteks. Mitte et nad halvemad oleks. Vaid mõrase hingega kelluke ei saa iial helisema nii puhtalt kui terve. Viimane on aga võimalik üksnes terves kodus ema-isa hoole all kasvanul. Selle taustal on see, mida Jumal on lasknud Jürkal õnnestuda, iseäranis hämmastav. Kord tõusis täht tundmatust kolka-Petlemmast. Jüri täht tõusis lastekodust.

Hämmastugem. Vaikigem. Tänagem.--

Lugupidamisega Tiit Kuusemaa