reede, 31. detsember 2010

Sõlm peale


Blogiaastale muidugi, millele siis veel...
Nagu ikka, link iga kuu esimesele postitusele ja väike kommentaar.

Jaanuar - peab ütlema, et päikest aastasse tõepoolest jagus...

Veebruar - rohkem pole sellest prohvetist kuulda olnud...

Märts - sedasorti reklaame ikka aegajalt üles panen...

Aprill - siin pole isegi midagi kommenteerida...

Mai - aga kas on siis veel kuskil koolitädisid?

Juuni - jälle reklaamtulpa mängitud...

Juuli - blogil oli sünnipäev...

August - sünnipäevalugu

September - puhas udujutt :)

Oktoober - silme eest kirju

November - lugu, mis senini lahenduseta...

Detsember - jälle oma tavalise teema juures tagasi...

Üldiselt võrreldes varasemaga oli kesisem see blogiaasta, vahepeal tulid pikad vahed sisse ja nagu avastasin, on päris mitmed lood drafti jäänud. Eks paistab, kas need pärast ülelugemist ja väikesst kohendamist veel avaldamiskõlblikeks osutuvad või mitte.
Fotojahte olen kah vahele jätnud ja seda kohe kindlasti mitte piltide puuduse tõttu. Osalt on aega nappinud, vahel olen lihtsalt hiljaks jäänud ja siis pole enam midagi üles pannud.
Lugejate arv imelikul kombel vähenenud polegi... Kas käiakse siin harjumusest piilumas?

Aasta ise -polnud vigagi. Oli tööd, oli reisimist, muidu ilusaid kohtumisi... Aasta lõpp tõi küll kaasa selliseid arenguid, mis mulle just ei meeldi, aga tundub, et midagi katastroofilist siiski lahti pole, on toetajaid ja koos leiame lahendusi. Kunagi ei tea ju, mis millekski hea võib olla...

teisipäev, 28. detsember 2010

Matuselised peavad kella tundma!


Vähemalt nii arvas see bussijuht, kes oli täna tellitud rahvast Volli Ilja matusetalituselt kirikust kalmistule toimetama. Tuli bussiga kohale küll, aga kuna kirstu väljakandmine hilines 15 minutit, leidis ta, et pole mõtet oodata, keeras otsa ringi ja kadus.
Nii oligi kirikutäis rahvas hämmingus. Õnneks on kirikust Hiiu Rahu kalmistule vähem kui kilomeeter maad ja üsna kohe otsustati siis, et minnakse jala protsessioonis surnuauto järel. Mindigi, mööda sõiduteed. Autojuhtidele (ja ka liinibussi juhile), kes selle kolonni taga pidid sõitma, tuleb küll kiitust avaldada - keegi ei kippunud signaali andma ega mööda trügima.

Muidu aga oli kogu talitus ilus ja südamlik. Väike Nõmme kirik oli puupüsti täis. Lilli jätkus kõikjale. Kauaaegseima sõbra Eenok Haameri järelehüüde luges ette Eenoki poeg ja Volli ristipoeg Naatan Haamer - Eenok paraku on parasjagu tõvevoodis... Kogudus ja koor laulsid Volli lemmiklaule, õnnistussõnad peapiiskopilt...

Kalmistu oli paksu lumevaiba all, lahti oli aetud ainult peatee. Selle kõrvale Volli ka viimse puhkepaiga sai. peielauas kippus kohtadest puudu tulema,nii palju oli neid, kellele Volli aastate jooksul oluliseks ja kalliks sai.
Meenutused, ühislaulud... Oleks olnud paljugi veel öelda ja paljud asjad meenuvad alles mõne aja pärast.... Aga helge ja rahulik tunne oli...

esmaspäev, 27. detsember 2010

Aastaring kaameraga













Aastaga on pilte kogunenud üksjagu. Kui neid nüüd lappasin, et fotojahile nö parimaid välja valida, siis sain kohe aru, et see on tegelikult võimatu. On pilte, mis on tehniliselt head, on neid, milles peamine on emotsioon ja on ka juhuklõpse, mis alles hiljem hakkavad oma kohta ja tähendust leidma. Seega noppisin välja need, millel on minu jaoks lugu. Kas need ka vaatajale midagi räägivad, seda ma ei tea...
Kõik need pildid pole kindlasti fotojahil esil olnud, mõnda pole üldse veel avalikult näidanud. Aga siin nad siis on...

neljapäev, 16. detsember 2010

RIP Volli Ilja


Täna hommikul sai kojukutse taas üks meie vanema põlve vaimulikke. Lahkus Voldemar Ilja (13.11.1922 - 16.12.2010)

Ligi 55 aastat (õpetajaks ordineeritud 5.09.1956) teenimist jõudis lõpule. Vollist kauem on meie kirikus ametit pidanud ainult emeriitpeapiiskop Kuno Pajula. Viimased aastakümned möödusid Vollil Nõmmel.
Oma leerilastele ja üliõpilastele ütles Volli ikka, et kõike, mida raamatust lugeda saab, lugege ise, tema rääkis lisaks elust, inimestest ja inimeseksolemisest laiemalt. Et aga raamatuid oli tollal vähe, kirjutas ta usinasti ka ise. Kaante vahele sai mitu köidet Põhja-Eesti vennastekoguduse ajalugu. Ise naeris Volli, et uurija kõige tähtsam töövahend on tagumik - arhiivides istumisele kulus ju kuid ja aastaidki.

Oma viimaselt ametikohalt Nõmme Rahu kogudusest ei tahtnud Volli sugugi teenitud pensionile jääda. Üks põhjus oli muidugi, et kirik ja inimesed olid nende aastatega armsaks saanud. Teisalt oli vist ka väike hirm, et nii võib kõrvale jääda ja pole enam tegevust. Paar aastat hiljem aga kurtis, et pensionäri amet röövib kogu aja - tegemist nii palju, et ei jõuagi ära teha...

Kohtumistel küsis Volli alati, kuidas läheb. Paar julgustavat sõna oli tal ikka varuks. Samas oli ta ka omal kombel muretu - läheb nagu läheb, kõik on nii nagu peab ja mitte halvemini. Kõhedustundega kuulasin, kuidas Volli paar nädalat tagasi kirikusse tulles paremale-vasemale vaatamata üle raudtee kõndis ning otse tema selja tagant tuhises mööda elektrirong. Volli jätkas teed nagu poleks seda kuulnud ega näinud.

Üks töömees on puhkama pääsenud. Sõbrad ootavad ees...

esmaspäev, 13. detsember 2010

RIP Priit Rannut


Tänase päevani oli Eestimaal vanim elusolev kirikuõpetaja Priit Rannut. Enam mitte. Tema aeg sai täis...
Konsistooriumi teates öeldi:

Täna enne kella viit õhtul lahkus igavikku õpetaja emeeritus Priit Rannut
(27.01.1919 –12.12.2010). Ta pidi täna Endla tänava palvemajas jutlustama,
oli sinna teel, jäi autoga lumme kinni, rookis auto lumest välja, tundis
end halvasti, istus tagasi autosse ja suri.


Üsna natuke jäi tal 91. sünnipäevast puudu...

Minu mälestused Priidust ulatuvad pikkade aastate taha. Oli ta ju esimene kirikuõpetaja, kes pidas loomulikuks, et ka kurdid peavad saama osaleda jumalateenistustel. Nii ta siis hakkas juba möödunud sajandi kaheksakümnendatel aastatel pidama pühadeteenistusi tollases Tallinna Kaugõppe-erikeskkoolis. Kuna ta ise viipekeelt ei osanud, siis kasutas ta tõlgi abi. Sellegipoolest võeti ta kurtide seas hästi vastu.
Samal ajal hakkas Eestisse tulema humanitaarabi Saksamaalt. Priit kui hea saksa keele oskaja oli osaline selle jaotamises ning tellis lisaks toidu- ja riideabile sõpradelt kuuldeaparaate, mida siis vaegkuuljatele jagas. Tema eestvõttel ning saksa sõprade abiga paigaldati Märjamaa kogudusemajja (ehk siis talvekirikusse) ka esimene induktsioonsilmus, mis võimaldas kuuldeaparaadi kasutajatel kuulata jutlust ilma segavate kõrvalhelideta. Aastaid toimusid Märjamaal vaegkuuljate talvepäevad. Paraku lakkasid need pärast Priidu pensionileminekut, kuna uus õpetaja asjast huvitatud polnud. Silmus aga jäi paika ja on senini ainus omataoline Eestimaa pühakodades, mujal neid pole...

Inimesena oli Priit ääretult soe ja südamlik, alati oli tal mõni naljakild varuks.
Priidu autojuhtimise kohta võib rääkida vana anekdoodi pastorist ja bussijuhist. Nimelt saabusid nad korraga taevaväravasse. Pastor jäeti ukse taha, bussijuht lasti sisse. Kui pettunud pastor küsis, miks, vastas Peetrus, et kui pastor kantslit jutlust pidas, siis kõik magasid, aga kui bussijuht bussi juhtis, siis kõik palvetasid. Priit oli tõepoolest oma aastatele ja kehvenenud silmanägemisele vaatamata väga uljas autojuht ning mitmedki nooremad kolleegid ütlesid ikka, et enne tema autosse istumist oli mõistlik hingepalve ära lugeda. Kuid kohale temaga alati jõuti ning pole kuulda olnud, et ta üldse kunagi mõne avarii oleks teinud.
Ning Priidu jutluste ajal ka uni kallale ei kippunud. Jutt oli selge ja konkreetne, huumoriteradega pipardatud.

Eks Priit viskas enesegi üle nalja vahest. Viimasel kohtumisel, kui küsisin, kuidas elad, vastas ta: Nii küsitakse nooremate käest, minu käest ikka küsitakse, et sa ikka elad veel?!

Rahulikku puhkust Sulle, Priit! Loodetavasti on seal, kus Sa nüüd oled, piisavalt kiired autod ja siledad teed...

Edit: lugu oli juba netis, kui leidsin selle. Oh, inimesed on ikka vastikud vahel...

pühapäev, 5. detsember 2010

Loobitakse siin lumepallidega!


Jajah, sjgelle viskas! Tema küll väidab, et Tiia alustas, aga pihta sain ikkagi! Eks pea siis neist pallidest miskise lumememme kokku saama...

1. Kas sulle meeldivad jõulud? Kui ei, siis miks? Kui jah, siis miks?
Üldiselt meeldivad küll. On olnud aegu, mil pole niiväga meeldinud, aga need põhjused on aastate taha jäänud ja praegu võin seda aega nautida. Muidugi ei meeldi mulle, et juba poolest sügisest algab kaubanduses üks tilu-lilu, aga ma lihtsalt püüan sellest mööda vaadata. Ise ennast neljaks rebima ei hakka ja päris viimasele minutile ka asju ei jäta. Ei meeldi kohustus tingimata teha hunnikut jõulukinke ja viimasel ajal olen püüdnud sellest niiviisi mööda hiilida, et nuputan mõne kingi pere peale, mis kõigile midagi pakuks.

2. Ideaalsed jõulud? Kuidas ja kellega koos tahaksid need veeta?
Mõnusad rahulikud, kodused, kuskile pole kiiret, kuusk lõhnab, tuba soe, puud praksuvad ahjus (kamin oleks veel etem), koos kõige lähemad ja kallimad.

3. Milline on su esimene jõulumälestus?
Minu lapsepõlves olid näärid, jõule tollal avalikult ei peetudki. Kolmene olin, siis sellest korrast on juba mälestused olemas...
Vanaemal oli küll kuusk mingi nipiga jõululaupäeval juba toas ja ehitud kah. Aga loomulikult oli see töö- ja koolipäev, ei millegi poolest eriline. Kuigi umbes kuuendas või seitsmendas klassis olin, kui jõululaupäeval tekkisid kõikidele pinkidele küünlad ja kuuseoksad. Ei mäletagi, kelle idee see oli ja pahandust sellest ka ei tulnud, õpetajad ei teinud märkamagi. Nõmme väikekooli asi...

4. Kas sa kartsid lapsena jõuluvana?
Näärivana käis ja ei kartnud teda keegi. Ühel aastal suutis hoopis mu õde näärivana ennast ehmatada :P

5. Parim jõulumälestus?
Jääb 12 aasta taha, kui üle hulga aastate olid meie majas jälle rahulikud jõulud. Lihtsalt mõnulesime lastega ja polnud mingit hirmu, et üks teatud tüüp jälle kõik ära suudab rikkuda...

6. Lemmikjõulutoit?
Ikka need traditsioonilised, praad, hapukapsad, verivorst. Ega muul ajal neid meie peres söödagi.

7. Kus veedad sellel aastal jõulud?
Kodus ja tõenäoliselt pojaga kahekesi. Esimeseks pühaks oleme mu õe juurde kutsutud.

8. Kas sul on mingeid jõulutraditsioone?
Kuusk on alati olnud toas, ehtimine on laste töö. Isegi sel ajal, kui enne aastalõppu kuuskesid ametlikult müüa ei tohtinud, oli meil ta ikka kohal, mehe vend oli autojuht ja tõi maalt.
Varasematel aastatel oli ka kombeks, et kogu pere sai kokku, kõige sagedamini mu õe juures, sest temal kõige rohkem ruumi. Nüüd aga on lastel omad pered ja eks iga pere peab omad traditsioonid ise looma. Pealegi ei ela me üldsegi nii lähestikku, et üheks õhtusöögiks kokku tulla. Perekogunemised jäävad teiste tähtpäevade juurde. Aga kingikotid liiguvad perede vahel ikka.

9. Sinu jõulukingisoov?
Ega ma nüüd väga ahne ka ole, aga uus ja mugav majake kuluks ära :) Oleks ruumi endale ja külalistele.
Tegelikult ei oskagi niiväga kinki tahta, kõige tähtsam, et kõigil lähedastel läheks hästi ja et omavahelised suhted ikka korras püsiks. Kõik muu on boonuseks.

10. Parim kink, mida oled jõuluks saanud?
Ei oskagi parimat nimetada, sest igal ajal on erinevad asjad rõõmu teinud. Aga 12 aastat tagasi (vt 5.vastus) oli suurim kingitus tõesti jõulurahu. Sel aastal me üksteisele mingeid suuri kinke ei teinudki, ostsime ühiselt teleka ja leppisime kokku, et see ongi kogu pere kink. Tänavu peame paraku uue ostma - vanake otsustas pensionile minna ja teavitas meid sellest värvide kaotamisega. Nii vähe kui me telekat vaatamegi, tahaks vähemalt normaalset pilti näha.
Minu meelest kingitus kingituse pärast võiks üldse olemata olla. Siis ei koguneks mulle kuhjade viisi kasutut kosmeetikat, mida saab kataloogist tasuta või kaks ühe hinnaga ja mis mulle absoluutselt ei sobi :(

11. Kes ei peaks sellel aastal kinki saama?
Eks neid pahasid ikka ole, kelle ilma jätaks, aga enamus poliitikutest peaksid kah vitsakimbu saama...

12. Mida soovid oma blogikülastajatele?
Mida ikka - et just nende salasoovid täituksid, et neil oleks jõuluajal ja ka muidu rõõmu rohkem kui muresid.

Käsk oli vähemalt kolm palli edasi ka visata. Üks minu plaanitav sihtmärk on juba pihta saanud, nagu märkasin, aga pole viga. Bitch nagu ma olen:
wild - nädalalõpuks vähemalt tegemist
katseloom - sünnipäevakingiks või nii...
thela - võiks ju ka vahel mängida :)

reede, 3. detsember 2010

Puue on inimõigus!


„Puue on inimõigus!“ on oma avalikes esinemistes korduvalt väitnud Eesti Liikumispuuetega Inimeste Liidu president Ants Leemets. Lahti seletatult tahab ta väita, et puudega inimesesse tuleb suhtuda täpselt samuti kui tervesse, mitte teda alavääristada, vajadusel lihtsalt tuleb arvestada, et inimene ei saa või suuda ilma abita kõike sedasama teha, mida puudeta inimene. Puudega inimene ei pea aga oma olukorda häbenema, ennast peitma ning võib julgesti abi küsida kui vaja. Ta lihtsalt on selline ning see on tema õigus.

Eestis on lähtutud puude defineerimisel ÜRO puuetega inimeste konventsiooni põhimõtetest: puue on inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, mis koostoimes erinevate suhtumuslike ja keskkondlike takistustega tõkestab ühiskonnaelus osalemist teistega võrdsetel alustel. Puue on ajas muutuv ja mitmetahuline mõiste, mis esindab inimese ja teda ümbritseva keskkonna vahelist suhet. Inimene, kelle tegevusvõime teatud keskkonnas on piiratud, ei pruugi olla piiratud juhul, kui keskkonda on kohandatud või kui ta saab tegutseda mõnes teises keskkonnas.

Sellist mõtteviisi peaksid toetama kõik seadused, avalik arvamus ja praktika. Paraku tuleb tõdeda, et alati pole see Eesti Vabariigis nii. Kas põhjuseks on seaduste puudulikkus, võimalus neid erinevalt tõlgendada, väljakujunenud mõttemallid või midagi muud?

Kui vaadata seaduste poolelt, tundub esmapilgul, et kõik on kõige paremas korras. Eesti Vabariigi Põhiseaduse §28 sätestab muuhulgas, et puuetega inimesed on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all. Selle kinnituseks on vastu võetud rida seadusi ja määrusi, eraldatud vahendid riigi- ja kohalike omavalitsuste eelarvetes (et nende suurus ei vasta vajadusele, on enamasti tingitud meie majanduslikust olukorrast, mitte seadusandja tahtmatusest inimeste eest hoolt kanda).

Kui aga vaadata meie igapäevaelu, tuleb tõdeda, et väga sageli jäävad puudega inimesed oma õiguste realiseerimisel hätta. Seadusi on võimalik mitmeti tõlgendada ning arusaamatul põhjusel kipuvad ametnikud tihti üles leidma just seda punkti, mis võimaldab neil kõige vähem tegutseda ning puudega inimene pole alati nii teadlik oma õigustest, et bürokraatiabarjäärist läbi murda. Samuti on erinevates seadustes vasturääkivused, mis mõnikord viivad selleni, et pooltel on erinevad õigused ning ühest seadusest lähtumine toob kaasa teise seaduse rikkumise.

Kujukaks näiteks on siin vastuolu keeleseaduse ja perekonnaseisutoimingute seaduse vahel. Keeleseaduse §1 nimelt sätestab eesti keele esinemiskujuks peale kõneldava keele ka viibeldud eesti keele ja annab eesti viipekeelele kui iseseisvale keelele riigikeelega võrdsed õigused. See tähendab, et igal kurdil või vaegkuuljal on õigus ametiasutusse pöörduda viipekeeles, kasutades vajaduse korral tõlki (Keeleseadus §4 (1.1)). Perekonnaseisutoimingute seaduse § 10(1) aga sätestab, et kui toiminguosaline piisavalt ei kuule või ei räägi, suhtleb ametnik temaga kirjalikult. Kui nüüd ametnik sellest punktist rangelt kinni peab, tunneb kurt või vaegkuulja, et tema õigusi on riivatud ning sellega vähendatud tema enesemääramisõigust ning alandatud tema väärikust.

Keeleseaduse rikkumisena tõlgendavad viipekeelsed üliõpilased ka Sa Archimedes poolt programmi Primus raames määratava erivajadusega õppija stipendiumi viipekeeletõlke eest tasumiseks ette nähtud summade ootamatut vähendamist poole võrra. Infot selle kohta ei saanud üliõpilased aga mitte programmi kodulehelt, seal on tänaseni kirjas maksimummäär 15 000 kr kuus, vaid hoopis poole semestri peal, kui õppeplaanid olid juba koostatud ning endid kursustele registreeritud, pärast täiendavat arupärimist lihtsalt programmi koordinaatori Inga Kuke e-kirjast ühele üliõpilasele. Pr. Kukk kirjutas:

Kuni käesoleva aastani maksis viipekeeletõlke teenuse eest otse
haridusministeerium ning kuna erivajadusega õppijate tugiteenuste süsteem
oli välja töötamata ja toetuse taotlejaid kordades vähem kui praegu, oli
võimalik ka viipekeeletõlget rahastada suuremas mahus.
Primuse stipendiumisüsteemi käivitudes on taotlejate arv märgatavalt
kasvanud ning eelarvevõimalusi arvestades peame kinni pidama piirmääradest,
mis on välja arvutatud nii, et need kataksid edukaks õppimiseks vajaliku
miinimumi. 2010. aasta sügissemestril lähtus stipendiumikomisjon varasemast
teenuse kasutamise statistikast ning maksimaalne viipekeeletõlke stipendiumi
määr on 8000 kr/kuus, mis sulle ka määrati. Viipekeeletõlke vähenemist saab
kompenseerida kirjalike materjalidega, õppejõude on võimalik oma
erivajadusest teavitada ning paluda materjale ette. Materjalide
väljaprintimiseks ja paljundamiseks määrati kõigile viipekeeletõlke
taotlejatele paljundustoetus 500 kr/kuus.
Viipekeele tõlketeenus on väga kallis ning on selge, et kui kuulmispuudega
üliõpilased õpingud lõpetavad, ei saa nad tööelus pidevalt tõlki kasutada.
Mida kõrgemale tasemele oma õpingutes jõuad, seda vähem saab ka tõlk sind
ilmselt aidata spetsiifiliste viibete puudumise tõttu ning seda suurem roll
jääb sinu iseseisvale tööle.

See kiri solvas üliõpilasi mitmes mõttes. Kõigepealt muidugi see, et neid ei peetud vääriliseks õigel ajal eelinfot saama, nagu oleks loodetud, et küll lepivad ja vaatavad ise, kuidas hakkama saavad. Sellega aga rikuti nende õigust tõesele informatsioonile. Teiseks leiavad nad, et on riivatud veel mitmeid nende põhiõigusi nagu õigus haridusele (Inimõiguste ülddeklaratsiooni artikkel 26) ning õigus oma keele kasutamisele (Põhiseadus §50). Viipekeelt kirjas ju lausa alavääristatakse, väites, et tõlk pole võimeline üliõpilast aitama viibete puudumise tõttu. Jääb mulje, et seda peetakse lihtsalt mingiks abivahendiks, mitte aga arenevaks iseseisvaks keeleks (Keeleseadus §1).

Üsna samalaadseid mõtteid on väljendanud ka haridusminister Tõnis Lukas oma kirjas Eesti Kurtide Liidule (vastusena palvele aidata kaasa kutseõppe paremini kättesaadavaks muutmisele viipekeelsete noorte jaoks). Minister kirjutab:

Plaanis on diferentseerida hariduslike erivajadustega õpilaste kutseõppe korraldamise koefitsienti lähtuvalt erivajaduse spetsiifikast. Muudatuse eesmärgiks on toetada senisest enam neid õppijaid, kes vajavad õppetöös osalemiseks spetsiaalseid tugiteenuseid ja vähendada sealhulgas viipekeele õpingutõlkide tasustamise probleemi. Lisaks soovime juurutada süsteemi, mil pärast esmast viipekeele tõlgiga läbiviidud õpet oleksid kuulmispuudega õppurid võimelised üha enam aru saama ja lugema sõnu ka õpetaja huultelt – see omakorda vähendaks vajadust õpingutõlkide järgi.

Peab tunnistama, et esimese hooga pärast kirja lugemist pahvatasid kõik üksmeelselt naerma ning selle põhjuseks oli naiivne soovitus õppida lugema kõneleja huultelt. Sellega näitas minister, et ta pole absoluutselt kursis kuulmispuudega õpilaste probleemidega. Huulteltlugemine on rakendatav ainult väiksemas seltskonnas, näost näkku ning seda valdavad kõik kuulmispuudega inimesed suuremal või vähemal määral. Siis loomulikult järgnes pahameel, kuna tundus, et järjekordselt tahetakse piirata viipekeelsete noorte ligipääsu haridusele. Esmane probleem nimelt oli, et koolid leiavad võimaluse viipekeeletõlke korraldamiseks alles siis, kui grupis on vähemalt viis selle vajajat. Sisuliselt tähendab see, et paljudel noortel pole võimalik õppida seda eriala, mis neid huvitab (eeldusel, et muud vajalikud nõuded on täidetud), vaid seda, mida neile kuskilt mujalt soovitatakse. Paternalism (mõtteviis, et meie otsustame sinu eest kuna meie teame paremini) vohab ikka veel täiega ning selle murdmiseks tuleb kulutada tohutult aega ja energiat. Tundub, et võrdse kohtlemise seaduse §13 ilutseb senini veel ainult paberil ning praktikas leitakse piisavalt palju põhjendusi, miks sellest mööda hiilida.

Kui kurdid ja vaegkuuljad siiski üritavad enda õiguste eest seista ning on juba osaliselt saavutanud endi tunnustamise keelelise ja kultuurilise vähemusena ega kipugi end niiväga puuetega inimestena identifitseerima (või identifitseerivad ainult selles osas, mis puudutab nende erivajadusi), üldiselt on suutelised iseseisvalt elama ja tegutsema, seda enam, et suur osa vajalikest abivahenditest on riigi poolt doteeritavad, siis palju tõsisem on probleem muude puuetega inimeste seisukohast.

Kuigi, nagu juba eelpool märgitud, lähtutakse Eestis ÜRO poolt väljatöötatud puude definitsioonist, on veel üsna üldlevinud arusaam, et tegu on haigete inimestega, keda tuleks eelkõige ravida. Kõige drastilisemalt ilmneb see Riigikontrolli auditist. Kuigi seal on palju õigeid väiteid, äratas imestust väide, et suur osa puuetega inimestest pole raha kulutanud ravimitele ja abivahenditele, vaid millelegi muule. Samas ei ole üldse uuritud, kas need kulutused siis olid puudega toimetuleku seisukohast ebavajalikud või mitte. Väga hästi kommenteerib seda oma artiklis MTÜ Händikäp juhatuse esimees Margit Rosenthal, kes näitab ka, et kuigi puuetega inimestele on teoreetiliselt tagatud teistega võrdne õigus tööle, ei ole see siiski päriselt nii – sarnaselt temaga peavad paljud neist töölkäimiseks tegema lisakulutusi, mida riik ega tööandja ei kompenseeri. Selles mõttes on puuetega inimeste toetamine, mis küll lähtub Sotsiaalhoolekande seadusest, tõepoolest vildakas.

Ärevile ajas puuetega inimesed aga see, et sedasama auditit kommenteerides väitis sotsiaalminister Hanno Pevkur ajakirjanduses, et süsteem vaadatakse läbi ning edaspidi tahetakse hakata hindama hoopis inimese töövõimekust. Kardetakse, et siis kaovad praegused napid toetused ja töövõimetuspensionid hoopiski. Praeguses majandusolukorras, mil tööandja eelistab terveid puuetega töötajatele ning toetub seejuures võrdse kohtlemise seaduse §11(2)-le, väites, et töökoha kohandamise kulud on tema jaoks ebamõistlikult suured (ning praktiliselt puuduvad kriteeriumid selle ebamõistlikkuse hindamiseks), on see hirm täiesti mõistetav. Elu paraku on näidanud, et kärbete ohvriks langevadki just need, kes enda kaitseks kõige vähem suutelised on.

Pr. Rosenthal elab siiski omaette, tal on võimalik vastavate tugiteenuste olemasolul iseseisvalt toime tulla. Selle võimaluse on endale välja võidelnud päris paljud puuetega inimesed, üheks värvikaks näiteks on kindlasti Tiia Järvpõld, kes on suutnud ametnikud endaga arvestama panna. Oma elust ja võitlusest on Tiia ise kirjutanud oma raamatus „Ärge lööge mind enam“ ning peab väga huvitavat blogi Sellest hoolimata olen ma kuulnud mõne sotsiaalkindlustusametniku suust arvamust, et Tiia on lihtsalt loll, isegi terved inimesed ei võta nii palju ette.

Selliste mõttemallide ning kindlasti ka meie majandusliku olukorra tõttu pole sugugi mitte kõigile puuetega inimestele tagatud vabadus ise enda eest otsustada ning ise oma elu korraldada, kuigi parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta artikkel 15 sätestab puuetega isikute õiguse elada iseseisvalt, sotsiaalselt integreeruda ja võtta osa ühiskonna elust. Sotsiaalhoolekande seaduse §31(1) väidab küll, et puudega inimese elu korraldamisesse kaasatakse pereliikmeid ainult isiku enda nõusolekul, kuid samas viitab puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse §19(1) otseselt perekonnaseadusele, mille kohaselt perekond peab toetama oma abivajavaid liikmeid. (Huvitav on see, et uut perekonnaseadust netist ei leiagi...)

See on punkt, mille üritavad oma kasuks pöörata kõik otsustajad. Olen väga palju pidanud suhtlema puuetega noortega ning nende vanematega. Noored sageli tahaksid omaette elada, ise oma asju korraldada, aga kuna toetatud elamise ja toetatud töö teenusi lihtsalt napib, ei anta neile seda võimalust, öeldakse otse, et teil on ju perekond olemas. Kui nad aga jäävadki oma koju elama, on sageli vaja maja või korterit kohandada nende puudele vastavaks. Selleks on eelarves summad täiesti olemas, aga kui jagamiseks läheb, võetakse arvesse kogu perekonna sissetulek ning mõnigi kord on toetusest just sellepärast ära öeldud, et pere on ametnike arvates piisavalt jõukas. Kuidas aga sellised kulutused teiste pereliikmete elukvaliteeti mõjutavad, pole oluline. Sellega riivatakse jälle teiste pereliikmete õigusi.

Isegi hariduse omandamine ei ole alati võimalik, kuna eeldatakse, et koolis aitavad vanemad käia või siis tasuvad nende lisakulude eest, mis tekivad. Viimane näide on andekas noormees Jüri Lehtmets, kellest kirjutas Postimehes Merje Pors. Õppima noormees võeti, aga kuna ta vajab pidevalt isiklikku abistajat, siis ta ühiselamusse ei pääse, igapäevaselt kodunt kooli käia aga on kauge. Samas olen näinud sageli Tallinna Tehnikaülikoolis liikumas raske puudega noormeest, kes käibki koolis koos emaga. Ema on oma tööst loobunud poja heaks.

Siin aga tekibki küsimus, millal puue kui inimese õigus hakkab piirama teiste inimeste (esmajoones just perekonnaliikmete) õigusi. Paljud vanemad on tõsiselt hädas, kuna puudega lapse või noore hooldamine võtab neilt endilt võimaluse kasutada enda õigust tööle, puhkusele, üsna sageli ka normaalsele pereelule. Alles hiljuti tekitas meedias suurt vastukaja ühe autisti ema pihtimus, et ta lausa vihkab oma last – laps on agressiivne, ohtlik endale, emale ning pere nooremale lapsele. Üldine suhtumine on selline, et sinu laps, sa pead temaga toime tulema. Väga vähesed tundsid muret teise lapse pärast, kuigi tollele pole tagatud turvaline lapsepõlv.

Siin tulebki ilmsiks Eesti seaduste puudujääk võrreldes rahvusvaheliste paktidega. Põhirõhk puuetega inimeste hoolduses ja elukorralduses on pandud perekonnale. Iseenesest on see hea, sest ka puudega inimesel on õigus perekonna toele ja armastusele. Kuid peaaegu puuduvad tugisüsteemid, kui olukord peaks perele üle jõu käima. Üks väheseid võimalusi, mida pakutakse, on hooldekodu. See aga ei käi kuidagi kokku puudega inimese vaba enesemääramise põhimõttega. Teisalt on ka siin sageli pere olemasolu hoopis takistuseks, hooldekodusse paigutatakse eelisjärjekorras üksikud inimesed.

Eelpoolkirjeldatud olukorras põrkuvadki erinevad õigused ja kohustused. Emale ei taheta anda õigust lapsest loobuda, mis aga piirab tema enda inimõigusi, samas aga ei taheta kuigivõrd tunnustada ka lapse õigust olla puudega, saada asjakohast hoolitsust. Päriselt on kõrvale jäetud pere noorem laps, tema õigus turvatundele ja õnnelikule lapsepõlvele ei tule ametnikel meeldegi, õigemini ei taheta sellele mõelda, sest siis tuleks hakata erinevatest seadusepunktidest neid otsima, mida ema kasuks võiks tõlgendada.

Paraku ongi meie häda selles, et kuigi seadusi on piisavalt, üldjuhul on need ka vastavuses rahvusvaheliste paktidega ning kõik sõnades tunnustavad puuetega inimestele võrdsete õiguste ja võimaluste tagamise vajadust, on piisavalt palju rakendusotsuseid ja määrusi, mida soovi korral on võimalik tõlgendada just nii kuidas mugavam. See aga tähendab, et puue ei ole veel täiel määral inimõiguseks tunnistatud ning seadusandlikul ja täitevvõimul on veel pikk tee käia enne kui võime julgelt öelda, et Inimõiguste ülddeklaratsioon ja puuetega inimeste õiguste deklaratsioon kehtivad meil täies mahus kõigile inimestele.

Rahvusvaheline puuetega inimeste päev 3.detsember on vaid üks kord aastas ning siis on puuetega inimesed suurema tähelepanu all. Aga puue on inimõigus igal päeval ning selle tunnustamist tuleb samuti nõuda iga päev.


Pildil Tallinna ülikooli rektor Rein Raud vastu võtmas Tallinna Puuetega Inimeste Kojalt aasta säravaima koostööpartneri tunnuskirja

laupäev, 20. november 2010

Sakib sajaga!






Mis muu kui selline hall ja vesine november... Minu poolest võiks isegi mõni külmakraad olla, peaasi, et ei lirtsuks ja lärtsuks ülevalt ja alt ning juhuslikust oksast möödudes poleks ohtu tervet vihmapilve endale krae vahele saada.














































Pesu tolkneb nädalapäevad nööril, ei kuiva ega kuiva ja kui mõnel päeval ongi veidi tuult, pole mind sel ajal kodus, kui koju jõuan, sajab jälle...











Iga vähemagi vihmaga aia taha tekkiv lomp on samuti kurguni ära tüüdanud - ega tänavapoolsete akende pesemist tasu ette võttagi, viimane kui auto, mis sest lombist läbi kihutab, "loputab" need kohe üle...


Valgust ja päikest tahan!

laupäev, 13. november 2010

Oh kaunis hetk, viibi veel!






Tol ajal, kui Goethe Fausti suu läbi selle fraasi surematuks kirjutas, polnud keegi veel fotograafiast kuulnudki ja ei osanud aimatagi, et sadakond aastat hiljem ongi võimalik hetki jäädvustada ja tallele panna. Tänapäeval jälle on see nii tavaline, et keegi ei mõtlegi enam, et tegelikult on iga pildile püütud hetk kordumatu mälestus.
Kuid mitte igaüks ei püüa (kas ei taha või ei oska) hetki talletada. Väike valik neist, kes seda siiski teevad...


Mõned neist on profid ja mõned mitte, aga jäädvustused on neil kõigil super :)

esmaspäev, 8. november 2010

Sügavamõtteliselt





Sügavust on mitmesugust. Mina pidin nädalavahetusel lausa uppuma ühe pisikese piiga silmadesse...














Sügavalt mõttes (ilmselt nuputab uut koerustükki)





















Sügav silmavaatamine...
Rõõmus muidugi ka...

neljapäev, 4. november 2010

Püsige koos, kuni surm teid lahutab!


Sellise seisukoha näib olevat võtnud Eesti Vabariik abielu suhtes, eriti eestlase ja välismaalase abielu puhul.

Keiss iseenesest lihtne: läksid kord paari kahe naaberriigi kodanikku. Abielu registreeriti Eestis. Elati osa aega ühes, osa aega teises riigis. Siis aga hakkas asi kiiva kiskuma, üha rohkem aega veetis kumbki oma kodumaal. Lõpuks jäädigi eraldi elama. Nüüd leiti, et võiks tegeliku olukorra ära ka vormistada, vastastikusel kokkuleppel. Vara jagada pole, kumbki kummaltki midagi nõuda ei taha.

Perekonnaseisuamet neid jutule ei võta - üks pooltest pole Eesti rahvastikuregistris. Asi kuulub kohtu pädevusse. Olgu pealegi, võib ju siis kohtule ühisavalduse teha, selline asi on isegi seaduses kirjas - kui pooled jõuavad kokkuleppele, võib kohus selle lihtsalt kinnitada ja mingit arutelu pole vajagi.

Aga pole see nii lihtne midagi. Rahakott peab puuga seljas olema. Kui perekonnaseisuametis läheks kogu lugu maksma 400 krooni, siis kohus tahab sama asja eest 5000 kasseerida. Põhjendus selline, et tegu on mitterahalise hagiga, selle hinnaks on määratud 25 000 krooni ja riigilõiv sellest siis viiendik. Tuhnisin riigilõivuseaduse läbi ning ei leidnud ühtegi sobivat paragrahvi. Ainus,mille leidsin, oli hoopis §56(2), mis ütleb: Avalduse esitamisel hagita perekonnaasjas /.../ tasutakse riigilõivu 200 krooni, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Hagita asjas, mille kohus võib lahendada omal algatusel, mõistab kohus menetluskulude kandmiseks kohustatud isikult riigi kasuks riigilõivuna välja 200 krooni, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Seega jäi küsimuseks - kuna pole tegemist hagiga vaid avaldusega, kas ei peaks lähtutama sellest punktist? Kuidagi väga imelik tundub...

Lisatud: Soomes maksab sama lugu 80 eurot, järelikult tuleb Soome lahutama minna ja Eesti Vabariik riigilõivust ilma jätta...

neljapäev, 28. oktoober 2010

Mootorsaag, kes ei taha pealinna kolida


Mehhiko seebiseriaal miljonis vaatuses

Elas ja oli ühes metsatalus keskmise suurusega mootorsaag. Peremees oli ta kunagi ostnud selle mõttega, et saab metsas mõnusasti küttepuid ja palki varuda. Eks mõnda aega sai kah, aga siis leidis peremees, et saag ikka na väiksevõitu, korralikumale palgile ei tahtnud hambad hästi peale hakata. Kett kippus ka ruttu kuluma, ei viitsinud peremees seda nii sagedasti teritada ja vahetada. Läks ja ostis siis suurema, selle sae aga torkas kuuri alla seisma.

Minul aga õue peal virnade viisi puid, mis kirvega lõhkumiseks na jämedavõitu, käsisaega jälle ei viitsi nühkida (ja ega ma seda hästi teha saagi, õlg ei kannata). Uurisin ja mõtlesin, kust saaks endale ühe paraja mootorsae, oleks paari talve küte kohe hooleta.

Juhtusin oma muret kurtma ühele tuttavale, kes juhtumisi ka selle saeomaniku tuttav. Tema jälle mainis asja saeperemehele, viimane oli siis lahkesti nõus sae kohe täitsa tasuta ära andma - mis ta ikka seisab ja ruumi raiskab, pealegi uuem, suurem ja võimsam saag ammu olemas. Jäi vaid üle organiseerida saele reis pealinna.

Aga vaat sae enda käest ju keegi ei küsinudki. Too aga mõtles, et mis tal seal kuuri all viga, katus pea kohal ja tööd ei pea tegema. Polnud ta sugugi huvitatud tundmatusse kohta orjaks minemisest. Ja päris kindlasti on saagidel omad nõiad ja sortsid olemas, kes sellisel puhul appi kargavad. Mille muuga edasisi juhtumisi seletada....

Ühesõnaga, sai tuttav peremehega kokkuleppele, et vaatab sae üle, teeb sellele veidi tehnohooldust ja siis leiame viisi, kuidas metsa seest pealinna toimetada see asi.
Esimene võimalus tekkis suve lõpupoole, kui sõbrannaga autoretke üsna sinnakanti ette võtsime. Läksime mu tuttavale külla, tema helistas saeomanikule - tolle telefon väljas. Meie aga ei riskinud metsa poole autonina keerata, esiteks olime varurehvi toel (just veidi varem oli rehv korraliku paugu pannud), teiseks ei teadnud ju, kas peremees kodus. Pöörasime autonina kodu poole ja kadusime. Läks vaid kümmekond minutit - saag koos peremehega tuttava ukse taga... Muidugi ei hakkanud ta meile järele kihutama ja läks koju tagasi.

Järgmine võimalus sael kolima hakata tekkis paari nädala pärast, kui üks peremehe kodakondsetest pidi pealinna koolitusele tulema. Aga väljasõiduga jäi too noormees hilja peale, jõudis linna suht hilja ja ei julgenud mulle siis enam helistada (no kust tema pidigi teadma, et ma ööloom ja kaua üleval). Sõitis siis otse edasi Saaremaale hundijahile, mõttega, et kui tagasi tuleb, siis toob. Saigi saag Saaremaa kah üle vaadata, noormees jahti pidada, paar hunti kah trofeeks.
Hakkas siis tagasi pealinna poole sõitma. Kõigepealt jäi sobivast praamist maha, järgmisega oleks muidugi ka veel üsna viisakal ajal linna jõudnud. Aga kus sellega, sael olid omad plaanid. Seega nõidus ta nii, et poolel teel Virtsust Tallinna, kuskil pärapõrgus metsa vahel lõhkes noormehel autorehv. Pimedas kulus selle vahetamisele nii palju aega, et linna jõudis ta alles kell kaks öösel. Olgu pealegi, mõtles ta, nädal aega linnas olla, eks mingil õhtul ikka helistada ja läbi astuda saa. Pahasti mõtles - linn pole üldse nii sõbralik. Mingil päeval sattus noormees krattide küüsi,kes vabastasid ta nii rahakotist kui mobiilist. Tuligi siis kõrvad lontis koos saega koju tagasi minna.

Läks veel mõni nädal mööda. Peremees käis vahepeal soojal maal puhkamas, mõtles, et tuleb pärast seda ise linna, toob lisaks saele mulle lepituseks mõne ruumi puid kah. Aga seejärel jäi ta hoopis haigeks - kliimavahetus ju.
Saag pidas kuuri all peenikest naeru.

Lõpuks jõudis kätte päev, mil peremehel oli omade asjatoimetuste pärast kindlasti vaja pealinna tulla. Laadis siis sae ja puud masinasse. Kuna oli ette teada, et mina laekun sel õhtul hilja, haakis peremehe kaasa end ka manuliseks ning et aega parajaks teha, ostis netist kinopiletid hetke kuumimale kultusfilmile. Seda poleks ta pidanud tegema. Asjad said ilusti ametiasutustes aetud, masin Rävala parkimismajja pandud ja kinno kõmbitud. Oh häda, kohale jõuti viis minutit liiga hilja, valitud seansile pileteid enam ei antud, kuna aga makstud olid, pakuti järgmisele. Ega midagi, veetis metsarahvas linnas aega, siis läks kinno mõttega, et kohe pärast seda kimavad minu juurest läbi, viskavad puud ja sae maha ning siis kiiresti koju. Pime ja vihmane küll, aga tühja sellest.

Kinos käidud, mindi parkimismajja auto järele. Sinnamaani oli kõik sujunud. Kuid vihm ja tuul olid vahepeal päris tormiks paisunud. Parkimismajast välja enam ei saanud, sest paar trolli olid just selle ees osanud sarved risti keerata, üks lausa puuokstes kinni. Aega läks ikka kõvasti, enne kui tekkinud sasipundar lahti harutati. Selle aja peale olid peremehel närvid juba päris püsti, suitsud said kah otsa ja proua igatses tassikest kuuma kohvi. Soovitasin (kusjuures kogu suhtlemine käis meie ühise tuttava kaudu) Järve Statoilis aja maha võtta, kohvi juua ja suitsu osta ning siis meie poole tulema hakata - sealt ju ainult viie minuti tee.

Aga kui närv must, ei ole mingist soovitusest abi. Helistas proua ühele linnasugulasele, et see veidi hingeabi annaks. Saadi kokkuleppele - sugulane läks oma autoga Statoili, seal tehti masinate vahetus, peremees prouaga sõitis koju ja sugulane pidi minu juures ära käima. Samal õhtul ta seda siiski teha ei tahtnud - aeg hiline, pime ja tormas.
Järgmisel päeval mõtles sugulane, et nüüd ilm ilus, võiks sae ära tuua. Kus sellega - masina võtmed olid, aga puud ja saag konkus ning selle võtmed oli peremees koju kaasa viinud... Kui peremees seda kuulis, virutas ta vihaga kõige suurema tainakausi puruks.
Ei jäänudki muud üle - reisis saag koju tagasi jälle ja peab seniajani luuseripõlve. Minul aga vahivad puud õue peal vastu ja naeravad. Pliidi alla toppimiseks peenemat kraami piisab, aga ahi tahaks juba toekamaid halge saada, kuid neid on juba alla kriitilise piiri...

Seebiooper kestab ning ei oska arvata, mida saenõid järgmiseks plaanib...

pühapäev, 24. oktoober 2010

Läänemere lained



Seal, kus Läänemere lained laksuvad,
seal, kus tuuled, tormid aina mühavad,:,: seal on valge majak, valge nagu luik,
seal on minu kodu, seal mu sünnipaik. :,:
Mäletan, kui olin alles väikene,
mõtlesin, et lähen ära kaugele.
:,: Nüüd on aastad läinud, vanaks olen saand,
lapsepõlvekodu meelde ikka jäänd. :,:Isa ja ema mul puhkavad ammu mulla all,
kallim neiu hingab teise rinna naal,
:,: õed ja vennad on läinud ilma laiali.
Ainult kask on jäänud truuks mul surmani. :,:
Rändamisest väsind, koju tulen ma,
vana kase alla istun puhkama.
:,: Vana kase kohin mulle jutustab,
ammu möödund aegu mulle meenutab. :,:

pühapäev, 17. oktoober 2010

"Võrdsed" võimalused

Täpselt kuu aega tagasi sai siin imestatud haridusministri lapsikuse üle. Tookord puutus asi kutsekoolidesse, kuid nüüd on näha, et ka kõrgharidus pole ministeeriumi arvates viipekeelsetele noortele vajalik. Mille muuga seletada, et ootamatult vähendati erivajadusega õppija stipendiumi viipekeele tõlketeenusele ette nähtud osa täpselt poole võrra?

Aga kõigest veidi täpsemalt...
Erivajadustega õppijatele maksab SA Archimedes programmi Primus kaudu stipendiumi lisakulutuste katteks. Viipekeele tõlketeenuse jaoks oli piirmääraks 15 000 krooni kuus, see number on ka praegusel hetkel nende kodulehel üleval. Tegelikud stipendiumid määrati vastavalt koolist saadud andmetele õppekoormuse kohta, lisaks arvestati ka varasemat keskmist kulu (mis aga ei ole päris õiglane, sest koormus eri semestritel võib ju olla erinev ning oluliselt suurem eelmise perioodi omast). Igal juhul toime õpilased tulid ja tõlgid said oma tasu korralikult kätte.

Nüüd aga juhtus selline lugu, et vähemalt kaks tublit noort otsustasid õpinguid jätkata magistriõppes, mõlemad Tallinna Tehnikaülikoolis. Loengutele registreeriti end sellise arvestusega, et esimesel aastal võimalikult palju teoreetilisi alusaineid ära teha ning viimane poolaasta jätta magistritöö kirjutamiseks. Arvestati, et stipendium katab ära ka tõlketeenuse kulu. Primus aga valas kapaga külma vett kaela - 8 000 kuus ja mitte sentigi rohkem! Loomulikult esitati lisataotlused koos põhjendustega. Vastus, mille üks neiu sellele sai, on aga enam kui kummaline.

Nimelt kirjutas programmi koordinaator Inga Kukk:
Nagu aru saan, pead määratud stipendiumi ebapiisavaks ning oled mures oma
> õpingute pärast.
>
> Selgitan stipendiumi määramise tausta:
>
> Kuni käesoleva aastani maksis viipekeeletõlke teenuse eest otse
> haridusministeerium ning kuna erivajadusega õppijate tugiteenuste süsteem
> oli välja töötamata ja toetuse taotlejaid kordades vähem kui praegu, oli
> võimalik ka viipekeeletõlget rahastada suuremas mahus.
>
> Primuse stipendiumisüsteemi käivitudes on taotlejate arv märgatavalt
> kasvanud ning eelarvevõimalusi arvestades peame kinni pidama piirmääradest,
> mis on välja arvutatud nii, et need kataksid edukaks õppimiseks vajaliku
> miinimumi. 2010. aasta sügissemestril lähtus stipendiumikomisjon varasemast
> teenuse kasutamise statistikast ning maksimaalne viipekeeletõlke stipendiumi
> määr on 8000 kr/kuus, mis sulle ka määrati. Viipekeeletõlke vähenemist saab
> kompenseerida kirjalike materjalidega, õppejõude on võimalik oma
> erivajadusest teavitada ning paluda materjale ette. Materjalide
> väljaprintimiseks ja paljundamiseks määrati kõigile viipekeeletõlke
> taotlejatele paljundustoetus 500 kr/kuus.
>
> Viipekeeletõlketeenus on väga kallis ning on selge, et kui kuulmispuudega
> üliõpilased õpingud lõpetavad, ei saa nad tööelus pidevalt tõlki kasutada.
> Mida kõrgemale tasemele oma õpingutes jõuad, seda vähem saab ka tõlk sind
> ilmselt aidata spetsiifiliste viibete puudumise tõttu ning seda suurem roll
> jääb sinu iseseisvale tööle.
>
> Loodan, et sul õnnestub oma õppimisstiili kohandada ning tuled toime
> väiksemas mahus viipekeeletõlkega.

Seda teksti peab lausa lõikude kaupa kommenteerima.

kuna erivajadusega õppijate tugiteenuste süsteem
oli välja töötamata ja toetuse taotlejaid kordades vähem kui praegu, oli
võimalik ka viipekeeletõlget rahastada suuremas mahus.
Seega - mida rohkem erivajadustega noori õppima asub, seda väiksemad on kokkuvõttes nende võimalused.

2010. aasta sügissemestril lähtus stipendiumikomisjon varasemast
teenuse kasutamise statistikast ning maksimaalne viipekeeletõlke stipendiumi
määr on 8000 kr/kuus, mis sulle ka määrati.
Nagu eelpool juba mainitud, pole semestrid omavahel võrreldavad, eriti kui on tegemist bakalauruseõppe viimase semestriga, mil suurem osa ajast kuluski lõputöö kirjutamisele.

Viipekeeletõlke vähenemist saab
kompenseerida kirjalike materjalidega, õppejõude on võimalik oma
erivajadusest teavitada ning paluda materjale ette. Materjalide
väljaprintimiseks ja paljundamiseks määrati kõigile viipekeeletõlke
taotlejatele paljundustoetus 500 kr/kuus.
Kirjalikud materjalid olid ka varem olemas, aga ükski enesest lugupidav õppejõud ei loe neist sõna-sõnalt maha, ikka räägib juurde ja seda juttu just ongi vaja tõlkida. Kirjalikud konspektid on toetav alusmaterjal ainult.

on selge, et kui kuulmispuudega
üliõpilased õpingud lõpetavad, ei saa nad tööelus pidevalt tõlki kasutada.
Loomulikult ei saa ja pole vajadustki. Üldreeglina õpivad kurdid noored eriala, mis tulevikus ei nõuagi massilist suhtlemist. Pealegi pole tööelus tegemist loengutega, enamasti siiski individuaalse suhtlusega ning sellega saavad viipekeelsed inimesed ka praegu hakkama ilma tõlgita. Tööl on võimalik asju üle küsida, kasutada kirjalikku suhtlust ja muid kokkuleppelisi vahendeid. Kooli loengus pole see paraku võimalik, lisaks spetsiifilised probleemid, millele juba eelmises kirjutises sai tähelepanu juhitud.

Mida kõrgemale tasemele oma õpingutes jõuad, seda vähem saab ka tõlk sind
ilmselt aidata spetsiifiliste viibete puudumise tõttu
See lõik on juba otsene vihje sellele, et ega viipekeel ikka päris keel ei ole. Spetsiifilised viiped saab tekitada tõlgi ja üliõpilase koostöös, seega on õppetõlkimine ka panus viipekeele arengusse. Kui siit aga edasi mõelda, ega eesti keel siis ka päris keel pole, õppejõud mainivad sageli, et päris korrektset erialaterminit eesti keeles ei ole, tuleb ise uusi sõnu ja termineid välja mõelda ja juurutada.

Seega - kui sa kuidagi kõrghariduse esimese astme, s.t. bakalauruse suudad ära lõpetada, ära jumala pärast rohkem taha - meie riik ei suuda sulle tagada samaväärset haridust kuuljatega. Tulevikus on siis jälle hea heietada, et kahju küll, aga kurdid noored ei ole nii targad ja tublid kui kuuljad, nende haridustase jääb alla ja seega pole neil ka tööturul samaväärseid võimalusi...

Lisaks on asi veel ka nii, et kuna Primus pole senini suutnud sedagi raha üliõpilastele üle kanda, mis nagu oleks määratud, on noored tõlkidele võlgu ja neil on valida, kas jätkata õpinguid ilma tõlgita, võtta õppelaenu (mis tuleb ju kunagi tagasi ka maksta) või jätkata täiskoormuse asemel osalise koormusega. See viimane aga pole lahendus, kuna esiteks pikeneb siis õppeaeg ja teiseks - tõlketeenuse koefitsent langeb veel poole võrra.

Tõepoolest, enam ei oska kohe midagi ette võtta... Peame plaani kokku saada ja koostada avalik pöördumine ministrile, kuid karta on, et see leiab sama vähe mõistmist kui eelmine kiri...