Täna hommikul sai kojukutse taas üks meie vanema põlve vaimulikke. Lahkus Voldemar Ilja (13.11.1922 - 16.12.2010)
Ligi 55 aastat (õpetajaks ordineeritud 5.09.1956) teenimist jõudis lõpule. Vollist kauem on meie kirikus ametit pidanud ainult emeriitpeapiiskop Kuno Pajula. Viimased aastakümned möödusid Vollil Nõmmel.
Oma leerilastele ja üliõpilastele ütles Volli ikka, et kõike, mida raamatust lugeda saab, lugege ise, tema rääkis lisaks elust, inimestest ja inimeseksolemisest laiemalt. Et aga raamatuid oli tollal vähe, kirjutas ta usinasti ka ise. Kaante vahele sai mitu köidet Põhja-Eesti vennastekoguduse ajalugu. Ise naeris Volli, et uurija kõige tähtsam töövahend on tagumik - arhiivides istumisele kulus ju kuid ja aastaidki.
Oma viimaselt ametikohalt Nõmme Rahu kogudusest ei tahtnud Volli sugugi teenitud pensionile jääda. Üks põhjus oli muidugi, et kirik ja inimesed olid nende aastatega armsaks saanud. Teisalt oli vist ka väike hirm, et nii võib kõrvale jääda ja pole enam tegevust. Paar aastat hiljem aga kurtis, et pensionäri amet röövib kogu aja - tegemist nii palju, et ei jõuagi ära teha...
Kohtumistel küsis Volli alati, kuidas läheb. Paar julgustavat sõna oli tal ikka varuks. Samas oli ta ka omal kombel muretu - läheb nagu läheb, kõik on nii nagu peab ja mitte halvemini. Kõhedustundega kuulasin, kuidas Volli paar nädalat tagasi kirikusse tulles paremale-vasemale vaatamata üle raudtee kõndis ning otse tema selja tagant tuhises mööda elektrirong. Volli jätkas teed nagu poleks seda kuulnud ega näinud.
Üks töömees on puhkama pääsenud. Sõbrad ootavad ees...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar