reede, 29. veebruar 2008

Eesti Pandipakend, mõistus koju!


Nädalapäevad tagasi avati meie tänava otsas taarapunkt. Lahe, jääb mõnusasti poeteele, poodi minnes pole muud kui taarakott näppu võtta, saad kraamist lahti ja mõne kroonikese võrra rikkamaks.

Täna aga oli selle vastse punkti uksel silt, mis teatas, et kuna Eesti Pandipakend (riiklikult akredtiteeritud ettevõte) ei kompenseeri piisavalt taara kogumise kulutusi, pannakse punkt esmaspäevast ajutiselt kinni. Sellega haakus eile Reporterist kuuldud uudisklipp, kus räägiti plaanist taarapunktid üldse likvideerida ja töötajad koondada ning täielikult üle minna taaraautomaatidele. Mamma mia!

Kas ma pean siis hakkama oma taarakottidega mööda linna sõitma ja töötavat automaati otsima? Lähema viie kilomeetri raadiuses polegi ühtegi sellist. Meie pood ka nii pisike, et sinna automaati panna - ei mahugi. Pealegi ei ole suurema koguse taara puhul üldse mõtet automaadiga jamada, ajakulu on nii suur, et ei tasu ära.

Polegi muud öelda kui et kutsuge mõistus koju ja küsige tarbijate käest ka, mida nad eelistavad.

Sõbra-eri 29.02, viimane

Ongi käes 29.veebruar, selleaastase sõbrakuu viimane päev. Kuid see ei tähenda, et sõbrad otsas on. Tegelikult olin ma isegi üllatunud, et neid on nii palju kogunenud. Paljusid pole ma selle kuu jooksul nimepidi nimetanud, paljusid ma isegi ei ole suutnud identifitseerida. Näen, et on mitmed IP-aadressid, millelt mu blogi pidevalt lugemas käiakse, kuid pole suutnud välja peilida, kes nende aadresside taga on.


Kuid - sõbrad pole ju ainult üheks kuuks. Sõbrad on olemas igal päeval ning head sõnad nende jaoks ei tohiks kuidagi olla loetud ega piiritletud kindlate ajahetkedega. Täna tahaksin öelda kõigile neile, keda siin nimetanud olen ja nimetamata jätnud - te olete olulised ka siis, kui ma just konkreetsel hetkel teie peale ei mõtle.


Sõprus ei tähenda pidevalt teineteise käest kinni hoidmist ja teineteisele suurte silmadega otsavaatamist. Pigem on see koos ühes suunas vaatamine, on teadmine, et võid oma mõtteid ja tundeid jagada, on teadmine, et sind mõistetakse, et sulle andestatakse ka väikesed vead ning ka sina ise oled valmis teist inimest kuulama, toetama, lohutama kui tarvis.

Kõigile sõpradele tänane südameke. Uute kohtumisteni!

neljapäev, 28. veebruar 2008

Sõbra-eri 28.02


Mõne inimesega suheldes tekib vahel tunne, et vaataks nagu iseennast aastate tagant. Samasugused ideaalid, samasugused konfliktid maailmaga, samasugune kompromissitus. Ometigi pole kõik sama. Muutunud on maailm meie ümber, muutunud on vahendid ja võimalused. Ning loomulikult on nende noorte probleemid teisemad kui minul omal ajal.

Täna on sünnipäev koguni kahel noorel, kelle blogisid ma pidevalt jälginud olen. Soovin teile, Rojukene ja Nirti, et elu teile rohkem oma paremat poolt näitaks, et saaksite hakkama kõigega, mida plaanite, ja et teie ümber oleks alati sõpru, kellel on aega teie jaoks, toetavat õlga ja sooja sõna.

Teile tänane südameke.

Laisa perenaise unistus




















Üks asi, mis mulle ulmeraamatutes meeldib, on see, et tegelased ei käi kunagi poes. Selleks lihtsalt pole vajadust. Enamasti vajutavad nad oma kodus mingil paneelil nuppe ja mõne minuti pärast teatab kellahelin, et soovitud toit on kohal. Pole muud vaeva, kui mine luugi juurde, tee see lahti ja võta toidunõud välja. Võid kohe sööma hakata. Pärast sööki pista mustad nõud samasse luuki, ei mingit vaeva nende pesemisega.


Mina vaeneke pean poodi minema igasuguse ilmaga, seal riiulite vahel jalutama, aru pidama, mida siis seekord teha, kauba kärusse, sealt kassalindile ja hiljem kotti laduma, kotid kaameli kombel koju tassima ning ostetud kraamist söögi valmis ka veel vaaritama. Nõudepesu takkapihta.


Nojah, häda korral kõlbaks mulle selline külmkapp ka, mis ise ennast täidaks. Et lähed kapi juurde, mõtled, mida tahaks ja võtadki sealt soovitud ained. Siis võib ju isegi natuke aega köögis veeta. Nõud võiksid küll ise puhtaks minna...


Ega seal ulmeraamatutes ei koristata ka. Ruumid kas ei lähegi kunagi segamini või koristab siis robot. Vaat see kuluks ka mulle ära. Pidada isegi juba olemas olema niisuguseid...

kolmapäev, 27. veebruar 2008

Sõbra-eri 27.02


Mõne inimesega võid puuda soola koos ära süüa ja ikka ei ole veel päris kindel, kas ikka võid teda usaldada ja oma sõprade hulka lugeda. Teise puhul piisab ainult paarist grammist ning kohe saad selgeks, et olgu mis tahes, aga see inimene sind juba alt ei vea.

Elu teeb vahel imelikke uperpalle. Teoreetiliselt oleks kellegagi võinud kohtuda juba aegu tagasi, kuid millegipärast jäi see tollal olemata. Võib-olla on see isegi hea, võib-olla just nüüd oli õige aeg, võib-olla just nüüd oskame märgata neid omadusi, mis tolle inimese sümpaatseks teevad.

Nii on minul läinud ühe igavesti tubli mehega. Ma küll ei kahtlegi, et ta oli tubli juba siis, kui me samades ringkondades liikusime, kordagi kohtumata. Aga nüüd kiidavad seda tublidust teisedki ning kindlasti õigustatult.

Igavene tubli, Sulle tänane südameke.

Eesti Posti loogika


Oli vaja üks dokument postiga saata. Panin ilusasti ümbrikusse, mark peale ja ümbrik kotti. Ja käisingi mitu päeva ringi, see kotis - minu liikumistrajektoorile ei jäänud mitte ühtegi ilusat oranži postkasti, kuhu ümbrik pista.

Arusaamatu, tõepoolest. Aga pole postkaste bussipeatustes ega poodide läheduses - seal, kus inimesed liiguvad. Postkontor on sellises kohas, kuhu tuleb spetsiaalselt minna ning polnud mul ka aega otsida, ega mõni postkast kuskil mujal nurga taga ole.

Kesklinnas võib-olla tõesti on postkast käidavas kohas, äärelinnas millegipärast mitte. Kas Eesti Post tõesti arvab, et inimesed iga päev kesklinna sõidavad või millega seda seletada...

Eile siis lõpuks sain sellest kirjast lahti, komistasin postkasti otsa suhteliselt nurgataguses kohas päris juhuslikult.

teisipäev, 26. veebruar 2008

Sõbra-eri 26.02


Mõnikord üllatab sind inimene, keda arvasid juba pikemat aega päris hästi tundvat. Ja üllatab positiivselt asjaga, mida sa arvasid teda mitte kunagi ette võtvat. Aga näed, võttis ja väga hästi teeb seda pealegi. Siis pead endale tunnistama, et oled teist ilmaasjata alahinnanud.

Aire, ma tõesti ei osanud oodata, et Sa blogima hakkad, aga tore on. Minu jaoks on Su blogi huvitav. Paljudele teistele kindlasti ka, vajalik pealekauba.

Sinule tänane südameke.

Viipekeele päev


Eesti Kurtide Liit kutsub teid viipekeele päeva tähistama!



Viipekeele päev 1.märtsil

Miks tähistame viipekeele päeva? - Viipekeel oli pikka aega varjus, kuid seda kasutati juba aastaid. Eesti Kurtide Liit taotles koos teiste organisatsioonidega eesti viipekeele seadustamist. 2007. aasta 1.märtsil hakkas kehtima keeleseaduse parandus, kus tunnustatakse eesti viipekeelt iseseisva keelena. Sellepärast sobib viipekeele päev viipekeele propageerimiseks.
Viipekeele päeva tähistamine toimub 1.märtsil kell 13 Tallinna Puuetega Inimeste Kojas,
aadressil Endla 59.
Kava
Mis on viipekeele päev? - Volli Pärnla
Mis on viipekeel? - Maret Õun
Kes on tõlk—klienditeenindaja? - Ulvi Saks
Mis on viiped? - Riho Kurg ja Triin Jõeveer

esmaspäev, 25. veebruar 2008

Tegutsen kuulutustulbana


Mõned huvitavamad asjad, mis tulekul.




Loeng antioksüdantidest


Tallinna Parkinsonihaiguse Selts korraldab teisipäeval, 26.02.2008 kell 11.00 - 12.00 Tallinna Puuetega Inimeste Kojas Endla 59 loengu "Antioksüdandid".Lektor neuroloog dr. Ülle Krikmann.Kuulama on oodatud kõik huvilised.

Hepatiidi teabepäev

27. veebruaril kell 15 toimub Tallinnas, Rahvusraamatukogu saalis patsientidele mõeldud teabepäev, kus räägitakse viirushepatiitidest kui tõsistest nakkushaigustest.

Hepatiite, mida rahavasuus tuntakse kollatõve nime all, on tegelikult mitu - A, B, C, D, E hepatiit. Nende alatasa inimestes segadust tekitavate tähtede taga peituvad erinevad viirushaigused oma leviku, kulu, sümptomite, ravi ja vältimise võimaluste eripäradega. Kuna inimesed vajavad täpsemat ülevaadet, räägivad Lääne-Tallinna Keskhaigla Nakkuskeskuse arstid teabepäeval põhjalikult igast hepatiidist. Samas on soovijail võimalus end kohapeal ka hepatiitide vastu vaktsineerida, kusjuures B hepatiidi vaktsiini 1. doosi on võimalik saada tasuta. Vaktsineerimisega kaasneb arsti tasuta konsultatsioon. Kõik huvilised on teabepäevale oodatud!

Harju Ettevõtlus- ja Arenduskeskus kutsub Tallinna ja Harjumaa kodanikeühendusi RAHASTUSVÕIMALUSTE TEABEPÄEVALE 11. märtsil.

Räägime teemadel:
- Toetused MTÜde projektidele, mis arendavad kohalikku elu ja kaasavad inimesi ehk Kohaliku Omaalgatuse Programmi võimalused (Kaja Kaur, Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus)
- Toetused ühenduste tugevdamiseks ja nende võimekuse tõstmiseks ehk võimalused Vabaühenduste Fondist (Maris Jõgeva ja Astra Sauga, Avatud Eesti Fond)
- Lisaks on võimalik kuulata Viljar Veebeli ettekannet teemal Euroopa Liidu laienemise mõju tööjõuliikumisele ja sisserändele

Toimumisaeg: 11. märts 2008 kell 11.00-15.00Toimumiskoht: Tallinna Puuetega Inimeste Koda (Endla 59, Tallinn)

Teabepäev on osalejatele TASUTA

Registreerumine: kuni 7. märtsini e-maili teel juta@hedc.eetelefonil 6566 522 või kodulehel www.hedc.ee

Sõbra-eri 25.02


On suur asi, kui sõber on sinust targem ja rohkem maailma näinud. Temaga suhtlemine annab palju juurde, saad ka ise targemaks ja leiad asjadele teisi vaatenurki, mitte ei jää oma mätta otsa kükitama.

Iseasi on muidugi, kas suudad kõike pakutavat vastu võtta ja veel, kas suudad ka ise midagi pakkuda, et teisel sinuga igav poleks.

Larko, Sinult leian alati midagi huvitavat. Sinule tänane südameke. Ja muidugi palju jõudu söömaklubi vedamiseks ja tehniliseks toetamiseks. Kohtume veel.

pühapäev, 24. veebruar 2008

Pingviinide paraadi ootel


Kummaline, paljud väidavad, et aastapäeva vastuvõtu ülekanne telekast on mõttetu, milleks näidata rahvale nn. pingviinide paraadi. Aga imelikul kombel vaatavad seda pea kõik. On ju ometi vaja osata kaasa rääkida, kui järgmisel päeval tööl kommenteerimiseks läheb - kes kellega, kellel daamidest milline kleit ja soeng, kas ikka sobib nii. Lehtedest ja ajakirjadest loetakse õhinal moepolitsei hinnanguid ja arutatakse - aga minule see just meeldis ja see jälle kohe üldse mitte.

Mina ütlen kohe ausalt, et mina vaatan seda ülekannet mõnuga. Mitte niivõrd kommenteerimise pärast, kuivõrd soovist näha suurt hulka ilusaid inimesi üheskoos. Pealegi on jubedaid maitsevääratusi jäänud palju vähemaks, meie daamid on õppinud oma ilu esile tooma.

Vastuvõtt kuulub aastapäeva traditsioonide hulka.

Aga algaski juba, nüüd paluks paar tundi mitte segada.

Sõbra-eri 24.02


Vahel on nii, et kirud sõpra maa põhja - küll on tal see viga ja küll on teine viga, mitte kohe ei ole niisugune, nagu sooviksid. Läheb mõni aeg mööda, mõtled veidike ja leiad, et isegi vigadest hoolimata on sõber sulle lähedane, paremat oleks raske leida. Pealegi on ta vahepeal jõudnud mõned vead isegi ära parandada.

Mõne aja pärast leiad uue vea, mis nurisema ajab. Siis aga saad aru, et mitte kõik pole selle sõbra süü, ta lihtsalt on selline ja teda tuleb omaks võtta ja armastada just niisugusena nagu ta on. Ning siis avastad, et mõnegi vea parandamiseks saad sa ka ise palju ära teha. Vahel piisab ka iseenese suhtumise muutmisest.

Saite vist juba aru, kellest jutt. Loomulikult meie oma Eesti Vabariigist, kes täna sünnipäeva peab. Tänase päeva südameke kuulub Sulle, mu isamaa.

Sa oled mind ju sünnitand
ja üles kasvatand.
Sind armastan mina alati
ja jään Sul truuiks surmani.

Faking vandaalid


No ma ei oska kohe midagi öelda...

Pärast söömaklubi lõppu nägin küll, et aia taga on politseiauto, aga kuna neil meiega asja polnud, ei läinud lähemalt uurima ka. Nüüd aga sain teada, et naabrinaise Patroli kõik neli kummi on läbi torgatud. Arvestades seda, et polnud veel kuigi pime ja naabritel tuled toas, olid need vandaalid eriti jultunud. Poisikeste temp see ka olla ei saanud, juhusliku terariistaga ikka Patroli kumme läbi ei torka ju.

Eks meil ongi viimasel ajal siinkandis liiga rahulik olnud...

laupäev, 23. veebruar 2008

Nostalgiliselt - meestepäevast

23.veebruar on üsna tavaline päev kalendris. Tänavu küll juba pidupäevade hulka haaratud, et jõuaks ikka kõik aastapäevapidustused rahulikult ära pidada. Minule ja küllap ka paljudele teistele aga meenub kindlasti, et veel paarkümmend aastat tagasi kandis see päev rahvasuus meestepäeva nime. Kalendris ilusti punasega Nõukogude Armee ja Sõjalaevastiku päev.

Koolis sai seda päeva tähistatud ka. Aktus ja tüdrukute kontsert oli, vahel mõni kohtumine sõjaveteraniga. Oli kohustus igale poisterahvale kaart joonistada ja vähemalt meie oma klassis panime tüdrukutega rahad kokku ja ostsime kingituseks igaühele pisikese mänguasja ka. Hiljem töökohtades nagu ei mäleta, et midagi erilist oleks olnud. Mehed ainult naersid, et ainuke päev aastas, kui saab seaduslikult viina võtta ning ei pea kartma, et naine kodus pudrunuiaga virutab.

Aga üks armas mälestus on ka. Nimelt oli ühel meie perekonnatuttaval just sel päeval sünnipäev. Peod olid alati vägevad, laud tolle aja tavade kohaselt lookas ning venelastest trepikojanaabrid ei jõudnud eestlaste riigitruudust ära imestada. Isegi nemad ei pidutsenud sel päeval nii vägevalt.

Jaah, pole tänapäeva koolipoistel midagi vastu panna...

Sõbra-eri 23.02


Mõnikord piisab üsna põgusast kokkupuutest, et leida ja ära tunda hingesugulane. Inimene, kes tunneb ja mõtleb paljuski samamoodi nagu sina, kuid kellel on sellele lisaks piisavalt terav keel ja mõnus huumorimeel, kes kunagi pead longu ei lase ja süstib oma olemusega optimismi kõigisse ümberolijatesse.

Sellise inimese leidsin mina Jennis. Tema kaudu leidsin isegi uusi vaatenurki valusatele ja vihastavatele asjadele, leidsin, et mõnegi sellise võib lihtsalt naljaks pöörata ja rõõmsalt edasi elada. Boonusena veel hulk vaimukaid ideid.

Jenni, tämä ystävyydenosoitus on Sulle. Oli kiva tavata sua ja on vielä kivempi seurata tekemisiäsi. Voimaa ja jatkuvaa maailmanparantamisen halua. Elämä on laiffi, eikös...

reede, 22. veebruar 2008

Demokraatiast, vähemuse poolt ka

Söömaklubi kavatseb purema hakata demokraatiat. Mis see demokraatia siis on või millega seda süüakse?

Demokraatia on enamuse võim, millega vähemus on nõus. Sellist definitsiooni kuulsin just neljapäeval filosoofia seminaril. Ütlejaks Ülo Kaevats, kunagine riigisekretär. Aeg sai otsa ja lahti ta seda väidet seletada ei jõudnudki. Kes on see vähemus, kes enamusele meelsasti alluma peaks? Ja miks? Kas enamus otsuste tegemisel kuulab ka vähemuse arvamust, kas otsused arvestavad ka nende huve? Need küsimused jäid õhku rippuma.

Meie ühiskonnaski on mitmeid vähemusi, kellel on probleeme oma hääle kuuldavakstegemisega. Enamus näib arvavat, et nad teavad väga hästi, mida üldiseks hüveks tarvis ning see niinimetatud vähemus võiks hoopis tänulik olla.

Ise olen ma kõrvuni sees puuetega inimeste temaatikas. Nemadki on ju meie ühiskonnas vähemus. Tõsi, nende aastakümnetega, mille vältel mina selles asjas sees olen olnud, on üht-teist muutunud küll. Otsuste tegemisel on hakatud küsima puuetega inimeste kui ekspertide arvamust. Ometi tundub vahel, et küsitakse küll, aga vastust eriti kuulda ei taheta. Lihtsalt vastus ei ole nn. enamusele meelepärane, nõuab neilt rohkem, kuinad on valmis pakkuma. Põhjenduse leiab ju alati, miks ei saa nii, miks peab leppima raasukestega, mis ülejäänute laualt pudenevad. Millega siis muidu seletada, et kasvõi toetuste süsteem pole ikka veel paigas, et sageli ei arvestata puude määramisel inimese tegelikke vajadusi. Miks püütakse kultiveerida ülejäänud rahvas arusaama, et puudetoetus on lisateenistus, mitte vahend puudest tingitud lisakulutuste korvamiseks? Miks abivahendite saamine on ikka veel keeruline ja vaevanõudev, sageli ka liiga kulukas - saad selle, milleks sul raha jätkub, mitte seda, mis sul tegelikult vaja oleks ja mis sind ka aitaks ühiskonnas toime tulla. Ei saada ikka veel aru, et puudega inimese suurem toetus annab samas talle võimaluse oma eluga paremini hakkama saada ning kokkuvõttes ühiskonna kulutused temale on hoopis väiksemad.

Moesõnaks on saanud kaasamine. Kuid selle sõna sisu on laiem, kui poliitikud ja otsustajad paista lasevad. Kaasamine tähendab igapäevast võrdväärset osalemist ühiskonna elus, tähendab õigust olla kuulda võetud, tähendab olla osa enamusest.

Ka see on demokraatia - mõnede otsuste tegemisel lähtuda vähemuse huvidest, allutada enamus vähemusele. Kokkuvõttes võidavad kõik.

Sõbra-eri 22.02


Sõpruse eelduseks on sageli ühesugused ideaalid, ühesugune tahe maailma muuta, kui ka meetodid ja vahendid selleks mõnevõrra erinevad. Mõnedki sarnased kogemused, mõnedki soovid ja tahtmised annavad selle ühise pinna, millelt edasi minna.

Mitu kuud tagasi avastasin regulaarse blogikülalise Taanimaalt. Uurisin veidi ja sain teada, et tegu noore naisega, kes on oma südameasjaks võtnud samade asjade eest võitlemise, millega mina siin kodumaal juba aastaid vaeva näen. Mõttekaaslaste leidmine on alati tore.

Nüüdseks on Airika kodumaal tagasi, enesetäiendusel kogutud tarkused hakkavad töösse jõudma. Hulk enesekindlust on lisaks tulnud.

Airika, Sinule tänane südameke. Jõudu ja pealehakkamist, vaprust ning ära siis oma saavutatud kindlust meneta, olgugi, et siinmaal ei ole kõik sugugi nii hea kui seal kaugel.

neljapäev, 21. veebruar 2008

Sõbra-eri 21.02


Õigus võib olla nendel, kes väidavad, et sõpruse algatajaks võib olla ka lemmikloom. Alguses räägitakse omavahel looma kasvatamisest ja harjumustest, ehk saadakse teineteiselt mõni kasulik nipp. Edasi saab sõprus aga areneda siis, kui peale looma leitakse muudki ühist, sest kaua sa ikka ainult kassi karvkatet võrdled.

Inimesed, kes näevad maailmas kaugemale oma loomakese ninaotsast, kellel on huvitavaid ideid ja mõtteid, on üldjuhul head suhtluspartnerid ja sõbrad ka teistes oludes.

Trulla, Sulle ja Su voostritele tänane südameke. Ja äkki tulen minagi Sinu juurde inglise keelt õppima...

Äriplaan



















Päris hea idee, tehke järele kui julgete.
PS Kui teksti ei näe hästi, kliki pildil

kolmapäev, 20. veebruar 2008

Sõbra-eri 20.02


Mõni inimene jääb silma omapäraste mõttevälgatustega. Tekib huvi - kas selle omapära taga ka midagi muud põnevat on? Tore on avastada, et on ja palju. Lähem tutvumine toob kaasa üksjagu äratundmisrõõmu. Mõnigi mõte võiks just sinu enda oma olla, mõnigi mälestus toob naerusädeme silmanurka.

Tsura, ma ei arvanud sugugi kohe, et Sa mulle nii palju toredaid hetki valmistad. Aga Sinu tähelepanekud ja torked on tõesti ajakohased ning toovad mõnigi kord muige suunurka. Sinule tänane südameke.

Koeraarmastus?!


Nõmmekad teavad, et vahetevahel jookseb seal keskuses ringi suur beež koer. Ilusa läikiva, veidi lokkis karvaga, hästi toidetud. Aga tähelepanelikumalt vaadates näeb ka, et koeral on raskusi liikumisega, tegelikult ta lausa komberdab.

Olen seda koera juba aastaid näinud, vahel harva ka koos perenaisega, enamasti ikka üksi. Tean, et sel loomal on olnud mitu operatsiooni, küll on kasvajaid eemaldatud kaelalt, küll tagajalgade vahelt. Aga ikka tulevad need tagasi. Eile just vaatasin - tagajalad on teineteisest ebaloomulikult kaugel, koer suudab vaevu-vaevu käia.

Koer pole enam esimeses nooruses, õigemini tublisti üle keskea juba. Vägisi kipub pähe mõte - kui kaua lastakse tal veel kannatada...

Ise koeraomanikuna tean, kui raske on sellist otsust teha, seda enam, et võib-olla tõesti pole loomal valusid. Aga millest ma kuidagi aru ei saa, on see, miks lastakse haigel koeral vabalt hulkuda. Oma vaevalise liikumise tõttu võib ta ju kergesti auto ette jääda.

Usun, et perenaine armastab seda koera. Aga kuskil on ju piir...

teisipäev, 19. veebruar 2008

Sõbra-eri 19.02


Mõnikord tekib huvi inimese vastu lihtsalt teda kõrvalt jälgides. Kui siis veel keegi kolmas, keda usaldad, mainib, et on põnev tüüp ja muidu ka mõnus, võibki sellest saada alus lähemale tutvusele. Mis edasi areneb, on juba oma teha - kas on vastastikust keemiat või mitte.

Just nii komistasin Sirje otsa. Kes see soovitaja täpselt oli, ei mäleta ja ega sel enam tähtsust ole ka. Aga põnev on ja pettuma pole veel pidanud.

Sinule tänane südameke. Loodetavasti saad oma kooliga edukalt ühele poole ja leiad, kus uusi teadmisi kõige parem praktikasse rakendada on.

esmaspäev, 18. veebruar 2008

Sõbra-eri 18.02


On ammu selgeks tehtud, et omavahel sobivad ja sõpradeks võivad saada inimesed, kellel on ühine maailmavaateline alus, kes jagavad samu põhiväärtusi. Kui maailmanägemine on ikka kardinaalselt erinev, siis võib alguses ju huvitav olla, aga kuna tavaliselt kumbki end oluliselt muuta ei soovi, jääb see tutvus üpris lühikeseks.

Kui aga põhiasjad on sarnased, ei häiri ka mõningased erinevused, need hoopis rikastavad ja aitavad asju ka laiemalt näha.

Märt, Sinu suhtumine maailma on tänapäeval haruldasevõitu. Aga mulle meeldib, kui kindel Sa selles oled ja kui väga Sa püüad seda ka teistele selgitada. Midagi peab siin maailmas ju püha olema. Sinule tänane südameke.

pühapäev, 17. veebruar 2008

Mahatiksutud pühapäev


Pidin täna Pärnu minema. Tund enne plaanitud äratust piuksus mobiil: "Ära täna tule, meid ei ole." Sellega oli päeva saatus otsustatud. Magasin veel paar tundi, ärkasin paraja peavaluga.

Ahju ja pliidi kütmine oli täna ka omaette ooper, mitte kuidagi ei tahtnud kumbki põlema jääda. Aga kui mul külm on, ei saa ma midagi mõistlikku tehtud. Nahistasingi siis niisama pisiasjadega. Tupsul oli ka terve päeva jonnituju, midagi talle ei meeldinud ja millegagi rahul ei olnud, jorises ja vingus. Oma osa oli muidugi sellel, et ta on juba mitmendat nädalat tõbine, köha alles hakkab järele andma.

Teised olid ka kuidagi uimased, kellelgi polnud tahtmist midagi ette võtta. Nii me selle pühapäeva õhtusse tiksusimegi.

Sõbra-eri 17.02

Mõni inimene on nagu apelsin. Esmapilgul ei oska midagi arvata, ei tea, mis sealt koore alt välja tuleb. Vahel paned lausa kõrvale, ei hakkagi koorima. Siis aga teed proovi ja avastad, et polegi hapu.
Blogidega on sama lugu. Loed korra, loed teise - ei leia nagu midagi erilist, ei saa aru, mida inimene öelda on tahtnud. Ei tea ju tausta, ei tea, millises meeleolus ja miks ta sellisel hetkel on. Siis aga jääb ette mingi lause või mõttejupp, mis kogu pildi ümber kujundab, tekib huvi ja hakkad seda apelsini tasapisi koorima. Võib juhtuda, et avastad nii palju head, et enne pidama ei saa, kui kogu apelsin otsas.


Valgeseelik, Sina oled minule selline apelsin. Üllatasid mind väga positiivselt pärast esimesi segaseid muljeid. Sinule tänane südameke.

laupäev, 16. veebruar 2008

Sõbra-eri 16.02

Vahel juhtub, et oled mingis imelikus meeleolus, ei tea nagu isegi, mida tahaksid. Siis võib kokkupuude mõne inimesega anda tõuke meeleolumuutusele (ja just heas suunas). Tasapisi avastad, et see positiivne mõju polnudki ühekordne, vaid kestab ikka ja jälle edasi.
Mulle tohutult meeldivad inimesed, kelle puhul huumorimeelega pole koonerdatud. Nad leiavad ka kõige halvemates olukordades üles selle naljakama poole ning suudavad ka sind naerma panna. Näed, et elus saab ka teisiti kui vingumise ja virisemisega.


Osaline, Sina oled mu naerulihastele kõvasti tööd andnud ning sellega loodetavasti pidurdanud kortsude teket. Sinule tänane südameke.

Eriline päev....


... on see 16.veebruar.

Nagu oleks kalendris päevi vähe, on paljude mulle oluliste inimeste sünnipäevad just tänasele kuhjunud. Igatahes ühe käe sõrmedel neid üles ei loe.

Üks tänastest sünnipäevalastest on ka mu esimene pinginaaber.

Esimene koolipäev... Ema käekõrval klassi, kus hulk võõraid lapsi, esimese pingi juurde. Samas oli veel üks pikapatsiline tüdruk emaga. Emad vaatasid teineteisele otsa ja otsustasid, et meie kaks võime ühes pingis istuda küll. Nii meist pinginaabrid saidki. Rahulik ja korralik tüdruk oli, vihikud alati puhtad ja kenasti joonitud, kirjutas tähti ja numbreid nagu maalitud, joonistas hästi. Tundus, et me sobime ja võiksime sõbrannadeks saada. Paraku ei jätkunud seda õnne kauaks.

Ilusatel soojadel sügispäevadel saadeti meid vahetundideks õue. Võis niisama ringi joosta, kiikuda ja turnida. Sageli mängisime ringmänge. Ja ükskord ringmängu ajal see juhtuski. Keegi tõukas mind selja tagant nii kõvasti, et kukkusin. Kui end püsti ajasin ja ringi vaatasin, et kes see siis oli, näitas üks tüdruk minu pinginaabri peale ja ütles, et tema tõukaski. Mina kodus kasvanud naiivitar ju ei teadnudki, et keegi ka valetada võib. Olin nii solvunud, et võtsin oma asjad ning kolisin teise pinki ning õpetaja küsimuse peale, miks, vastasin ka, et pinginaaber mind tõukas. Õpetaja seda ei uskunud, süüdistas hoopis mind valetamises. Pinginaaber ju nii korralik ja heast perekonnast, ei saanud kõne allagi tulla, et tema mingi pätitembuga hakkama saab. Kodus räägiti sama juttu.

See oli tegelikult esimene kord, kus puutusin kokku eelarvamusega, et heast perest pärit lapsed pahandusi ei tee. Tollel korral pidas see paika, loomulikult oli tõukaja keegi teine. Aga hiljem on elu näidanud, et alati see nii olla ei pruugi.

Pinginaabri ees ma küll vabandasin, aga selge see, et temagi oli solvunud ja minuga enam istuda ei tahtnud. Hiljem hakkasime jälle hästi läbi saama, sest ta oli tõepoolest tore tüdruk ju. Pinginaabreid meist siiski enam ei saanud ja südamesõbrannasid ka mitte, kuid kokku saades on alati millestki rääkida ja mõlemal hea meel.

Kui Sa lugema juhtud, pinginaaber, siis palju õnne!

Õhtuks olen kutsutud õe juurde. Tema sündimise lugu saab lugeda siit.

Ja mu eksile lubas tütar helistada, õnnitleb siis minu poolt ka.

reede, 15. veebruar 2008

Mutistumise esimene aste


Või kuidas seda siis nimetada, kui lähen poodi ja poolel teel avastan, et rahakott on koju jäänud? Õnneks ei juhtunud see alles poes kassa juures. Kokkuvõttes kaotasin ainult kümme minutit edasi-tagasikäimisele, aga isegi seda on sihukese lõikava tuulega liiga palju.

Poest tulles kohtusin tädikesega, keda kogu ümbruskond vähe ohmakaks peab. Eks see ole suures osas tingitud tema tõredast olekust ja kombest enese ette rääkida. Aga tegelikult on ta üks tore inimene, kes on võtnud endale südameasjaks poolt Nõmmet värske Linnalehega varustada. Ühtegi ametlikku Linnalehe levikohta ju siinkandis pole.

Korra oli tädil sellepärast isegi pahandus. Nimelt käis ta just Osturalli ajal Kaubamajast oma lehesületäit võtmas. Noorele turvanaisele tundus see millegipärast kahtlane ja ta krabas tädil kraest kinni, Lehed lendasid tänavale laiali. SLÕhtulehes oli isegi pilt, kuidas turvaja tädikest sakutab. Netiversiooni seda pilti üles ei pandud.

Mina igatahes sain oma tänase Linnalehe tema käest kätte.

Sõbra-eri 15.02


Sõbrapäev on küll möödas, aga sõbrakuu kestab veel. Ja nagu mainitud, pole mu südamekesed kaugeltki veel otsas.

Vanusevahe on sõpruse puhul oluline vist ainult algklasside lõpuni. Siis on paar aastat noorem või vanem kaaslane oma mõttemaailmalt ikka valgusaastate kaugusel. Mida aeg edasi, seda vähemoluliseks see muutub ja täiskasvanueas saadakse aru, et aastad pole need, mis lahutada või siduda võivad. Elukogemused on küll erinevad, kuid mõlemad pooled oskavad näha teises head, mõlemad saavad teiselt midagi juurde.

Põrguline, Sulle tänane südameke. Oled Sa ikka veel ühes tükis?

neljapäev, 14. veebruar 2008

Kurbnaljakas kapsas

Ei tea mina, misasi see veel on. Aga täna hommikul oli sellise otsinguga mu blogisse jõutud. Naersin, siis tuli meelde, et poolik kapsapea vaatab külmkapist juba tükimat aega vastu iga kord, kui mul sinna asja. Ning kohe tulidki neelud ämma magushapu kapsa järele.
Ega siis midagi, hekseldasin selle kapsa peeneks, viskasin vähese õli, klaasi vee ja paari küüslauguküünega haudepotti. Poti lükkasin ahju, sest pliidil ruumi polnud - seal olid liha ja kartulid ees.


Haudus see kapsake seal rahulikult, kui juba peaaegu pehme oli, lisasin soola, paar supilusikatäit suhkrut ja samapalju äädikat. Kui liha ja kartulid valmis, oli soe salat ka kõrvale võtta.


Ämm mul ikka oskas häid toite teha.

Sõbra-eri 14.02


Ja ongi sõbrapäev käes. Kaupmehed on usinasti ettevalmistusi teinud, roosad ja punased südamekesed, südamekujulised koogid ja kommikarbid täidavad lette. Kena vaadata. Aga ise ma neid ei ostnud. Olen täiesti nõus nendega, kes leiavad, et iga päev peaks olema sõbrapäev. Ja ma ei arva sugugi, et eestlane on nii tuim ja enesessetõmbunud, et teistele heade sõnade ütlemiseks peab mingi välise tõuke saama. Ostsin hoopis midagi vajalikku oma neljajalgsele sõbrale.

Üks naeratus las olla igas päevas,
üks kallistus ja sõna hell.

Veel parem, kui neid rohkem on.

Aga sõbrakuu on alles poole peal ning minu südamekesed pole kaugeltki veel kõik jagatud. Tänase kingiksin Tiiale, kes mulle ju tegelikult selle idee andis. Üldse, Tiia, Sul on neid vahvaid ideid lausa varrukast puistata, teed teistelgi elu huvitavamaks. Sinu sõnaseadmise oskus teeb ka kergelt kadedaks, kui nüüd päris aus olla.


Aga kõigile:

HEAD SÕBRAPÄEVA!

kolmapäev, 13. veebruar 2008

Sõbra-eri 13.02

Vahel tekitab soovi inimesega sõbraks saada üks üsna juhuslik kokkupuude. See ei pea olema midagi erilist, lihtsalt tunned, et selle inimese mõtted ja arvamused lähevad sulle korda. Hakkad neid kokkupuutumisi juba teadlikult otsima ja kavandama, sooviga rohkem ja rohkem teada saada. Ning tore on, kui märkad, et see, mida teada saad, meeldib sulle, et sageli haakuvad need sinu enda mõtete ja meeleoludega.
Claara, meiegi ju sattusime kokku päris juhuslikult. Aga tore, et sattusime. Sulle seekordne südameke.

MILLEKS MEILE LEMMIKLOOMAD?

Selline vahva asi potsatas postkasti.
Nad aitavad meid majapidamistöödes...

Valvavad meie lapsi...

Kannavad hoolt väiksemate eest...


Annavad eeskuju, kuidas lõõgastuda...

"Suhtlevad" üksteisegaAitavad sind, kui oled omadega maas...

Sobivad ideaalselt pühade dekoratsiooniks... Omavad "suuri" ootusi... On patrioodid ....

Neile meeldib võtta "veeproove"... Armastavad "kaisukarusid"

Teavad täpselt, kes on "BOSS“...
JA – tabavad hetke, et meid südamest naerma ajada...

OLED SA TÄNA JUBA NAERATANUD???See tähendab tõsta oma suunurgad ülespoole!!LAS MA NÄITAN, KUIDAS!

NÜÜD AGA SAADA MEID EDASI, ET ANDA KA TEISTELE VÕIMALUS KUI MITTE NAERDA, SIIS VÄHEMALT NAERATADA!