pühapäev, 25. juuli 2010

Helevalge tuvi....


....lendas üle Inglismaa.
Inglismaa oli lukku pandud,
luku võti katki murtud.

Seda liisusalmi peaksid mäletama kõik minuealised ja ehk isegi nooremad. Igal juhul salmi lõpus pidi keegi ütlema, mitu seppa võtit parandama peaks.
Siit saab teha vaid ühe järelduse - võti on väga tähtis asi....

Aga kui muid võtmeid käepärast pole, on abi sellisest, nagu mul tööriistakastis seisab. Vajaduse korral saab ukse kah lahti keerata sellega (ja on keeratud ka).

pühapäev, 18. juuli 2010

Suurus pole oluline?


Ega alati ole küll, sest vahel meie nägemine lihtsalt petab - mis tegelikkuses suur, paistab väike ja mis väiksem, paistab hoopis suurena.

Sellel pildil siin ongi just nii juhtunud. Kumb siis ikka on suurem (kõrgem), kas Oleviste või Püha Vaimu kirik?

Üks omapärane seos on neil kahel kirikul veel.
Aastani 1950 pesitses Olevistes luterlik kogudus. Siis aga leidis punavõim, et nii ikka ei lähe ja tõstis luterlased välja, asemele pani vabakogudused. Peavarjuta Oleviste kogudusel ei jäänud muud üle kui liituda Püha Vaimu kogudusega.
Kui nüüd riigikord vahetus ja suure hurraaga kõike endistele omanikele tagastama hakati, tekkis kurbnaljakas olukord - Püha Vaimu kogudus osutus omandireformi käigus õigustatud subjektiks, kes oleks võinud Oleviste kirikut endale nõudma hakata. Loomulikult seda ei tehtud, polnud ju mingit mõtet ebaõigluse hulka siin maailmas kasvatada - seda niigi palju.
Kuna muud vabakogudused said endile uued pesad, jäi Oleviste baptistide ainuhaldusse. Sõbralikud ja heanaaberlikud suhted kahe kiriku rahva vahel kestavad siiani.

pühapäev, 11. juuli 2010

Peaküti saaginäitus

Pea on ikka üks tähtis asi - ei saa üle ega ümber sellest.

Riigipea











Kirikupea












Linnapea












Perekonnapea








Pealinn

reede, 9. juuli 2010

Pommi polnudki vaja...

... aga oma õiguste eest tasub seista.

Kuu aega tagasi kurtsin siin muredest poja läpakaga. Stoori muidugi jätkus.
Poja juristist sõber tuhnis natuke paragrahvides ning tema abiga koostasin ametliku pretensiooni, kopipasteerisin vajalikud seadusepunktid ka sisse ja nõudsin seletust. Vastust aga ei tulnud ega tulnud. Helistamisele vastas pidevalt kinnine toon või ei tõstnud keegi toru.

Täna aga juhtus ime - esimese helistamise peale vastati. Kui oma pretensiooni kohta aru pärisin, küsiti kõigepealt, mis aadressil saatsin. Saadetud oli õnneks kõigile firma kodulehel olevatele meilidele, seega ei saanud öelda, et kaotsi läinud. Paluti hetk oodata, probleemiga peaks tegelema osakonnajuhataja. Veidi aega kostis torust kõnekõminat, siis öeldi, et läpaka emaplaat vahetatakse ikkagi tasuta ja arvatavasti on esmaspäevaks valmis. Et klaveril üks täht puudu, siis selle vahetust pakuti tasulisena, aga loobusin - saab ilmagi hakkama, pealegi on tuttavaid arvutipoisse küll, kes selle ühe tähekese paarikümne krooni eest paika paneksid.

Nüüd jääb loota, et enam venitama ei hakata, kasvõi juba sellepärast, et tülikast kliendist lahti saada :P

Kindel on see, et edaspidiste probleemide korral selle firma poole me enam ei pöördu.

neljapäev, 8. juuli 2010

Õigluse huvides...

... ja kuna see lugu tekitas üsna laialdast vastukaja, kopin siia ka TTÜ õppeprorektori Jakob Kübarsepa vastuse.

Tallinna Tehnikaülikooli juhtkonna nimel vabandan lõpuaktusel tekkinud
intsidendi pärast viipekeeletõlgiga. Matemaatika-loodusteaduskonna
bakalaureuste lõpuaktust juhatasin õppeprorektorina mina. Olavi
Pihlamägi vastutusvaldkonda kuulus aktuste korralduslik pool ja
lõpetamiskäskkirja ettelugemine. Rektor ja õppeprorektor ei olnud
informeeritud sellest, et lõpetajate hulgas on ka kurt üliõpilane.

TTÜ astub samme, et sellist kahetsusväärset intsidenti tulevikus ei
korduks.



Lugupidamisega

Jakob Kübarsepp

Rektori asendaja

Vabandused võtame vastu, kuigi mõned küsitavused jäävad.
Meie meelest pole üldse oluline, et tingimata peaks kõiki ette informeerima sellest, et osalejate hulgas on mõni kurt. Kui juba viipekeeletõlk kohal on, järelikult on teda kellelegi vaja ja korraldajate asi on tagada talle normaalsed töötingimused.
Aga kui järgmine kord kuskil midagi analoogset juhtub, lähen küll löön oma nimekaardi letti ja teen veidi ametlikku häält, sest praegu ei saanud ma ju konkreetse inimese käest tagasisidet (kuigi mulle kohe pärast kirja saatmist helistati ning lubati sel teemal temaga vestelda).

Aga aitäh kõigile, kes kaasa elasid ja oma toetust väljendasid. Hea tunda, et me pole päris üksi.

laupäev, 3. juuli 2010

Ulumise meistriklass



Teisipäeva õhtupoolik. Tegelen oma asjadega, Tupsu mängib rahulikult, koer lösutab põõsa all, keel ripakil. Järsku kargab koer püsti, hakkab mööda aiaäärt edasi-tagasi tormama, ise ulub: "Auuuu- auuuu-auuuu!" Tupsu jookseb tuppa minu juurde: "Kuuled, muusika juba tuleb!" Ja tõepoolest, tänava otsast kostabki: "Killa-kolla-viuuuu, killa-kolla-viuuuu!"
Ütlen, et võiks seekord vahele jätta. Selle peale tõmbub mokk kõveraks: "Uuuuu, aga mina tahaaaan!" Ega muud, rahakott näppu ja värava juurde. Mõne hetke pärast on koer ja Tupsu ulgumise lõpetanud, aga rahakotis ulub tuul...

***

Nädalapäevad tagasi, öösel umbes kella kahe ajal.
Esikus maganud koer nügib ninaga ukse lahti, pressib end õue, istub maha, nina taeva poole ja hakkab laulma: "Uuuuuu-uuuuuu-auuuuu! UUUUUUU-uuuuuuu-auuuuu!" Lähen mina vaatama ja ei saa aru, kas päike on valepidi käima hakanud või mis.... Õues võiks lausa ajalehte lugeda. Meie kutsule sekundeerib naabriberna oma sügava aldiga, siis liituvad kuskil kaugemal olevad koerad ning kontsert kestab vähemalt tund aega, ikka: "Uuuua-uuuua-auuu! Auuuu-uuua-uuuu!"

Vaat sellised U-d siis...

reede, 2. juuli 2010

Viipekeeletõlk - tsirkusetola?!


Täna oli Tallinna Tehnikaülikoolis rõõmus sündmus - bakalaureusediplomid said matemaatika-loodusteaduskonna lõpetajad. Nende hulgas noormees, kellele kolm aastat viipekeeletõlgiks olin. Eriliseks teeb päeva veel see, et noormees lõpetas cum laude.

Aktus oli kena ja asjalik nagu tehnikakõrgkoolile kohane. Aga paras tökatitilk pidi ikka meepotti sattuma...

Mina võtsin end seekord tõlgikohustusest vabaks, et olla lihtsalt aktusekülaline ning noormehe perekond tellis tõlkekeskusest teise tõlgi. Kohale olid sõitnud ka sugulased Soomest, samuti kurdid. Sättisime end kogu seltskonnaga istuma saali etteotsa, kohe lõpetajatele reserveeritud ridade taha. Saabus ka tellitud tõlk, pisikest kasvu, väljanägemiselt sama kena kui tänased lõpetajad.
Probleem tekkiski tõlgile sobiva koha valikuga. Oletasime loogiliselt, et tõlk läheb seisab lavaservas, kust kõik oleksid teda näinud ning tema ise ei segaks kedagi. Nii tavaliselt teiste koolide aktustel ja üldse pidulikumatel üritustel olnud on. Aga Tehnikaülikooli aktust kindlal käel juhtinud Olavi Pihlamägi leidis, et see ei lähe kohe mitte - pole vaja tsirkust teha, lava on tähtsate tegelaste jaoks. Tuli ja paigutas tõlgi kurtide grupi ette ridade vahele ning lõpetava noormehe sama rea otsa, kust ta siis kael kõveras tõlki pidi jälgima, selle asemel, et mõnusalt oma grupikaaslastega koos istuda.

Peab tunnistama, et kõik tundsid end solvatuna, eriti pahased olid Soomest tulnud külalised - nemad kogesid sellist suhtumist esimest korda. Otsustasime siiski aktust teiste jaoks mitte rikkuda ja vähemalt sel hetkel olukorraga leppida. Aga tegelikult jäi kõigil paha tunne - viipekeel on Eestis riigikeele staatuses juba 1.märtsist 2007 ja isegi enne seda polnud probleeme, et tõlk ei võiks nähtav olla.
Olen ise õppetõlgi tööd teinud varsti juba kümmekond aastat, üldse tõlgina tegutsenud mitu aastakümmet, ja kunagi pole üritatud määrata, kus ma peaksin olema - ikka seal, kust kliendil mind kõige mugavam jälgida on. Tänagi jäi arusaamatuks, keda lavaservas seisev tõlk häirinud oleks, kogu kõnedepidamine ja muu tegevus toimus ikkagi lava keskel.

Tõlgi amet pole kerge ning selline suhtumine, nagu täna meie igati tublile tõlgile osaks sai, pole küll millegagi põhjendatud. Mäletan härra Pihlamäge juba oma ülikooliajast ning pidasin temast senini ikka tõesti lugu, aga täna see lugupidamine kukkus kolinal...


neljapäev, 1. juuli 2010

Kolm aastat...


... blogimist läinud nagu niuhti.

Vahepeal tuli küll selline tunne, et ei taha või ei viitsi. Tegelikult oli kiire ka ja kui midagi märkimisväärset oligi, siis jõudsid teised blogijad enne jaole ning ma ei näinud elulist vajadust neid mõtteid kordama hakata, mis minu omadega ühtisid. Mõnda aega piirdusingi ainult fotojahiga.

Teiseks on rõõmustaval kombel lisandunud selliseid blogijaid, kes minu senised põhiteemad sujuvalt üle on võtnud ja arvan, et neid isegi põhjalikumalt ja paremini lahata suutnud. Eks ma pea nüüd uute teemade järele ringi vaatama hakkama. Aga kirjutada saab siiski ainult sellest, mis ennast mingil kombel puudutab ja mis mulle endale korda läheb.

Statistikat ei hakka seekord üles panemagi, keda see niiväga huvitab :P

Tore on, et selle aja jooksul on päris mitmete blogijatega ka väljaspool netti tuttavaks saadud ja enamasti leitud ka blogiväliseid ühishuvisid. Elu on ikka palju mitmekesisem ja huvitavam kui blogist paistab.

Mis edasi? Eks näis. Kuna ma sügisest uuesti koolilaps, ehk korjub sealtkaudu midagi huvitavat. Ära lõpetada küll ei kavatse, selleks on blogimine juba nii sisse kasvanud, muutunud osaks elustiilist. Ja fotojaht kestab ju ikka edasi...

Aitäh kõigile, kes on viitsinud siin lugemas käia, vahel ka kommentaare jätta ja muidu toredad blogisõbrad olla!