esmaspäev, 22. veebruar 2016

Pole kellegi asi?

Aeg: 5.veebruar 2016
Koht: Maarjamõisa haigla kliinikum

Üle 80-ne vanaproua kutsuti kaeoperatsiooni järgsesse kontrolli. Kohale paluti tal ilmuda hommikul kl 7. Et proua on kurt, tellis ta ka viipekeeletõlgi. Nagu kokku lepitud, olidki mõlemad varahommikul ooteruumis ja valmis arstiga vestlema. Siis aga hakkas toimuma midagi imelikku.
Järjest kutsuti inimesi kabinetti, prouale aga öeldi ikka - oodake, oodake. Ootasidki tõlgiga kahekesi vapralt edasi. Kui proua vahepeal püüdis selgitada, et aeg läheb pikaks juba ja tõlk ju peaks ka edasi liikuma, vastati talle ikka samamoodi. Arsti jutule pääses ta alles õhtul kl 17.
10 tundi ootamist sisuliselt söömata - ei julgenud ju vahepeal kohvikusse ka minna, äkki just sel ajal jõuab järjekord kätte.
Tõlgi tühjaläinud tööpäev - pika istumise ja ootamise peale oli tal võimalik kliendile teenust osutada umbes pool tundi.
Tagatipuks selgus, et operatsioon polnud õnnestunud, uus lääts vajab puhastamist ja selleks pandi märtsikuusse kirja uus aeg.

Küsimusi tekkis rohkem kui üks...
1.Kas kliiniku töökorraldus on tõesti nii algeline, et ei suudeta prognoosida, kui kaua klientide jaoks aega kulub ja vastuvõtuaegu hajutada, et keegi ei peaks tervet päeva kabineti ukse taga ootama?
2.Mida arvab Tartu linnavalitsus nn "tühjade" tõlgitundide eest tasumisest? Klient ju üldiselt tõlgi eest ise ei maksa, seda teeb linnavalitsus sotsiaalteenuste rahadest.

Tallinnas oleks see 10 tõlgitundi olnud praktiliselt ühe kliendi kogu aasta limiit. Õnneks on Tallinnas kliente koolitatud aktiivsemalt enda eest seisma ja nõudma arsti vastuvõtule pääsemist määratud ajal, sõltumata järjekorrast. Põhjuseks just tõlketundide piiratus ja ka see, et tõlk võib-olla peab edasi minema järgmise kliendi juurde. Tartus võib ju tõlketeenuse saadavus olla suurem, aga raiskamist see siiski ei õigusta.

Kas oli siis tegu hoolimatuse, ükskõiksuse või mugavusega?

pühapäev, 14. veebruar 2016

Sellest ju ei räägita...

Võta oma elumaja asjad seada, sest sa ei tea, millal majaisand tuleb, kas õhtul või keskööl või varahommikul, et ta äkitselt tulles ei leiaks sind magamast!

Oli mul täna jutuajamine inimesega, kes vahepeal oli pikalt ja üsna tõsiselt haige olnud. Räägitud sai ühest ja teisest ning muidugi ka haiguse ajast. Äkki ütles ta: "Kui vahepeal juba tundus, et ma enam ei tõusegi, küsisid pereliikmed mult - kuidas ma tahaksin oma matuseid korraldada." Esimene ehmatus möödas, räägiti asjad selgeks ja pandi kirja. Haige tundis seejärel meeletut kergendust ning oli tagantjärele üsna rõõmus, et julgus kokku võeti ja küsiti. Tervis läks ka paremaks ning täna oli ta seltskonnas täitsa kõbus. Mulle tegi ka lühikokkuvõtte oma soovidest ning lisas siis: "Ega mul nüüd suremisega kiiret pole, aga ma vähemalt tean, et kõik tehakse nii nagu ma soovin."

Mina aga jäin mõtlema - kui paljud meist võivad enda kohta sedasama öelda? On ju surm ja matused selline teema, mis võetakse kõneks ainult äärmisel vajadusel. Üsna sageli juhtub ka sedasi, et niigi šokis leinajad lähevad veel omavahel vaidlema - üks arvab, et tuleks asjad korraldada nii, teise meelest peaks tegema naa. Ning mitte keegi ei tea, mis oleks lahkunule endale meeldinud, mis oleks tema meelest õige olnud. Ei ole lahkunu ise eluajal selle peale mõelnud (või kui ongi, siis pole rääkinud), pole teised julgenud küsida või kuulata.

Vanasti oli asi lihtsam. Olid traditsioonid, paljudest asjadest polnudki vaja rääkida. Kui see hetk kätte jõudis, teadis igaüks, mida teha. Tänapäeval on valik liigagi suur. Mõnigi kord tehakse valik ainult selle põhjal, et nii tundub mugavam ja lihtsam. Kas see ka sisetundele vastab, alati ei mõeldagi...                       

Meil on kombeks enne jõule oma vanadele väikesed kingipakid viia. Igal aastal juhtub nii, et mõni nimekirjas olija on vahepeal surnud ja me ei teagi. Kui siis pakiviija ukse taga on, löövad kodused kaht kätt kokku - me ei teadnudki, et ta teie koguduse liige on, matusebüroo pakkus meile kõneleja ja me ei teadnudki, et oleksime hoopis teilt õpetaja võinud kutsuda... Kui niigi palju ei ole saanud omavahel räägitud, siis on ju selge, et muust ammugi mitte.

Mitmedki ütlevad, et nad ei saa ju ometi inimeselt tema matusesoove küsida, talle äkki jääb mulje, et me ootamegi tema surma. Aga millegipärast muututakse kohmetuks ka siis, kui inimene ise sel teemal rääkima hakkab - mis sa nüüd, ega sa veel surema hakka, mis me sellest ikka arutame... Kuni on hilja...

Isand Surm tuleb ikka siis, kui me teda ei ootagi. Aga kui tahame hingerahu viimase hetkeni säilitada, võiksime ju mõned ettevalmistused teha...