tag:blogger.com,1999:blog-16229324896073308882024-02-29T10:38:53.021+02:00elumere lainetelkukupaihttp://www.blogger.com/profile/10977250400067545479noreply@blogger.comBlogger1171125tag:blogger.com,1999:blog-1622932489607330888.post-69703635212401611522016-10-03T02:35:00.000+03:002016-10-03T02:35:27.248+03:00Eesti ratastoolikate uskumatud seiklused Itaalia raudteel <div style="text-align: justify;">
Et asjad ausalt ära rääkida, peab alustama sellest, et möödunud nädalal oli mitme inimese ja organisatsiooni koostöö tulemusena võimalus grupil Eesti erivajadustega inimestel käia Itaalias Asti linnas õppereisil, eesmärgiks selgust saada, kuidas seal on korraldatud erivajadustega inimeste iseseisev elu ja tööhõive ning kas midagi taolist oleks võimalik ka meie oludes teha. Grupis oli ka kolm ratastoolikat - kõik üsna suure abivajadusega.</div>
<div style="text-align: justify;">
Reisi põhisihtkohaks oli väike Asti linnake, kuid programmi kuulus ka ühepäevane Milano külastus, seal oli kokku lepitud kohtumised ühes hooldekodus ja linnavalitsuses. Astist Milanosse ja tagasi otsustasime sõita rongiga.</div>
<div style="text-align: justify;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgLezf_D0Fh3kUmjDKUK4u8vUA19SQ2Pdssl9wS1jBxFuKVdRGjNCh-UoACRTwejQ4hzpuTAaD9jWBeWFl2dUt0kmE_aC2as5WEKiNUFMx_eNqqzzOCJWkJC2nQtVnbsryh7xZosc9jS7lL/s1600/1.10.2016+142.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="213" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgLezf_D0Fh3kUmjDKUK4u8vUA19SQ2Pdssl9wS1jBxFuKVdRGjNCh-UoACRTwejQ4hzpuTAaD9jWBeWFl2dUt0kmE_aC2as5WEKiNUFMx_eNqqzzOCJWkJC2nQtVnbsryh7xZosc9jS7lL/s320/1.10.2016+142.jpg" width="320" /></a>Sõit oli planeeritud neljapäevasele päevale, oli teada, et otserong väljub 6.54 ja ümberistumisega 7.10. Seega ülivarajane äratus, kell 6 oli kogu seltskond hotelli aulas, pakikesed hommikusöögiga jagati kätte ning vutvut raudteejaama poole. Jüri veeres oma elektrilises toolis tulede vilkudes ees, teised vudisid järele. Jaamas selgus, et piletikassa avatakse alles 6.30. Ootasime siis luugi juures ning kohe, kui daam teisel pool letti aknakese avas, küsisime pileteid ja kuidas ratastooliga rongi saab. Daam läks natuke sabinasse, aga siis kutsus ühe töötaja, kes seletas midagi oma mobiiliga, viipas meid endale järgnema ning juhatas perroonile. Selgus, et otserongile me siiski ei pääse - aega ei jätkunud. Töötaja läks võttis helkurvesti, ütles midagi teistele ja juhatas meid otse üle rööbaste teise rongi juurde. Seal oli juba valmis mitu meest millegi kärutaolisega, ükshaaval laaditi ratastoolid peale ning tõsteti rongi. Veidi oli küll sättimist, sest kohti oli vagunis ainult kahele toolile, kolmanda mahutamiseks tuli Jüril vahepeal oma tooliga WC-sse sõita. Vagunisaatja vaatas üle, et kõik on kenasti korras ning võisimegi sõitma hakata. Selle sekeldamise keskel unustati meile piletid müüa ning ega keegi neid küsinud ka.</div>
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiyALS81OEAMP6b1U_LftK26syWMT_DBW6fkHBu9JIEgTgnJZJ0xnuExiTxZMXvFxnQeXo3i_yf-eJl12OIRFs6hP176tx2iD4No2HmxlMiNx-ksXU7ApzY9ZGPSkcxiMQ5XdZetNomv6Lx/s1600/1.10.2016+146.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="213" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiyALS81OEAMP6b1U_LftK26syWMT_DBW6fkHBu9JIEgTgnJZJ0xnuExiTxZMXvFxnQeXo3i_yf-eJl12OIRFs6hP176tx2iD4No2HmxlMiNx-ksXU7ApzY9ZGPSkcxiMQ5XdZetNomv6Lx/s320/1.10.2016+146.jpg" width="320" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Teel Torinost Milanosse</td></tr>
</tbody></table>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjTi71kvGr1eZAOIQfBrb10yo5kLRJd_lTZcrdXFAxwX68znvjuNmdgRvMg7pLYdXrjMG8HJVZWwZ5Jj8kG2j1r7U3x9sa6f-b6d6gNVJThXDJW_RLFAY5ob4ubgJE-9QgG2e_9guob-ooN/s1600/1.10.2016+148.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="213" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjTi71kvGr1eZAOIQfBrb10yo5kLRJd_lTZcrdXFAxwX68znvjuNmdgRvMg7pLYdXrjMG8HJVZWwZ5Jj8kG2j1r7U3x9sa6f-b6d6gNVJThXDJW_RLFAY5ob4ubgJE-9QgG2e_9guob-ooN/s320/1.10.2016+148.jpg" width="320" /></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgNxRoqzOwN8q0lShRARYpRar4depKF0hJ89AQnM1dItKMF5nYhuaC2oyYbywa2EKLYpvoTJvhpQlZrU8okVWAjO955qqxcVyKJ3ouuGmMMlvVK6ewR9RbP9HZz2A_59pD50AvF89boeaLU/s1600/1.10.2016+150.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="213" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgNxRoqzOwN8q0lShRARYpRar4depKF0hJ89AQnM1dItKMF5nYhuaC2oyYbywa2EKLYpvoTJvhpQlZrU8okVWAjO955qqxcVyKJ3ouuGmMMlvVK6ewR9RbP9HZz2A_59pD50AvF89boeaLU/s320/1.10.2016+150.jpg" width="320" /></a></div>
<div style="text-align: justify;">
Ümberistumisjaamaks oli Torino, seal oli juba vaguni juures valmis terve oranžides vestides meeskond ning spetsiaalne ratastoolitõstuk. Ükshaaval toolikad tõstukisse, sealt maha ning kähku järgmise rongi juurde. See oli oluliselt madalam, toolikate pealelaadimine läks nobedalt. Muidugi jälle sama probleem, et toolikohti ainult kaks, aga ära meid mahutati. Piletit ei kontrollinud siingi keegi.</div>
<div style="text-align: justify;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi8QmAX1I1Eadwo9L-99PChM8h2wq0Ka_UApRiwv8gZmgLNIGASGyLfqPowAfGO5cyKkdrQwv-0Q6Nvboh6T-hKMpIvKi-7Yzba25YAIQOQw3eDwYzMxSF2t5jI7XwXxTNdCCwk4mcioaDm/s1600/1.10.2016+153.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi8QmAX1I1Eadwo9L-99PChM8h2wq0Ka_UApRiwv8gZmgLNIGASGyLfqPowAfGO5cyKkdrQwv-0Q6Nvboh6T-hKMpIvKi-7Yzba25YAIQOQw3eDwYzMxSF2t5jI7XwXxTNdCCwk4mcioaDm/s320/1.10.2016+153.jpg" width="213" /></a>Milanos rongilt mahapääsemisega polnud üldse probleeme - perroon ja rongipõrand olid üsna ühel kõrgusel ning vaja oli ainult kahte spetsiaalset plaati rongi ja perrooni vahele. Kui ütlesime, et meil õhtul ka abi vaja, näidati, et näete, sealt tulete küsite, üks töötaja saatis meid kenasti liftini, viis väljapääsude juurde, soovis head päeva ja aidaa!</div>
<div style="text-align: justify;">
Milanos liikusime jala, kohalikku ühistransporti testima ei riskinud hakata. Peab märkima, et täitsa ratastoolisõbralik linn, paaris kohas ainult pidime vaatama, kuidas paremini edasi saada. Et me seetõttu kohtumistele hilinesime, ei morjendanud kedagi - on nagu on, tore, et kohale jõudsite. Jutuajamised olid asjalikud ja huvitavad, jala liikumine andis võimaluse natuke linna ka näha, kilomeetreid kogunes paarikümne ümber.</div>
<div style="text-align: justify;">
Õhtul oli meil kindlasti vaja jõuda 19.35-sele rongile, et viisakal ajal hotellis õhtusööki saada. Seetõttu lippas Annika viimaselt kohtumiselt linnavalitsuses natuke varem minema - pileteid ostma. Milanos ju polnud lootustki ilma piletita perroonile pääseda. Meie läksime järele ja sedakorda kõige otsemat teed. Õnneks on linnavalitsus päris jaama lähedal.</div>
<div style="text-align: justify;">
Jaamas saime Annikaga kokku ning siis selgus, et aitajaid pole kuskil. Saime kuidagi aru, et oleksime pidanud need paar päeva varem ette tellima. Valev ja Jüri läksid asja uurima, meie teised rongi juurde. Seal avanev pilt võttis esiotsa päris nõutuks - üsna vana rong kõrgete astmetega, lisaks ukseavades postid, millede vahelt ratastool läbi ei oleks mahtunud. Väikese otsimise peale selgus, et invamärgiga sissepääs on üsna rongi tagaotsas. Aga peale ju ikka ei saa - perroonilt rongipõrandani oli vahe ikka päris suur... Siis saabusid ka Jüri ja Valev teatega, et nad polnud kedagi leidnud ning kell 21 on algamas raudtetööliste streik. Vagunisaatja seletas ägedalt midagi mobiilis, rong oleks plaani järgi pidanud juba liikuma hakkama. Kõrvaltvagunist vaatas paar reisijat välja - milles asi, kas on abi vaja? Järsku oli mitu meest meie juures, ühiste jõududega tõsteti Alina ja Jako koos toolidega peale. Aga Jüri? Elektriratastool kaalub ikka päris palju ju... Siis saabus ka ratastoolitõstuk paari mehega, peal üks tavatool. Nemad olid aru saanud, et lihtsalt üks liikumisraskustega inimene vaja peale aidata. Paraku polnud meil sellest tõstukist vähimatki kasu - meie rong oli kõige äärmisel teel, perroon üsna kitsuke ning tõstuk ei mahtunud seal manööverdama. Aga me lihtsalt pidime sellesse rongi kõik saama, sest streigi tõttu järgmist rongi enam polnudki oodata.</div>
<div style="text-align: justify;">
Kuskilt ilmus järsku veel paar kohalikku meesterahvast ning ilma pikema jututa haarasid nad mitmekesi Jüri toolist kinni ning tõstsid ka selle peale. Jõudsime kiiruga neile veel "Grazie!" hõigata, vagunisaatja andis vilet, tõmbas ukse kinni ning rong läks lõpuks liikvele.</div>
<div style="text-align: justify;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgOJWueQXTrXhsNqzCIPs7udJOHZ_gC5AsJ3cR1xN2g71AnhwYadOoQXAd1MM1ChmtlPWIWn9N0TovH0O18TgtW715W7S7Dk6Mpvvs9TVJrn-88TkP9qWtI9vdItcYAoBmEXmapMN7zPJQS/s1600/1.10.2016+274.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgOJWueQXTrXhsNqzCIPs7udJOHZ_gC5AsJ3cR1xN2g71AnhwYadOoQXAd1MM1ChmtlPWIWn9N0TovH0O18TgtW715W7S7Dk6Mpvvs9TVJrn-88TkP9qWtI9vdItcYAoBmEXmapMN7zPJQS/s320/1.10.2016+274.jpg" width="213" /></a>Olime küll tamburis nagu kilud karbis koos, siiski kõik üsna rõõmsad. Aga ega probleemid sellega veel läbi polnud. Kuna meie rong väljus hilinemisega ning meil oli vaja veel korra ümber istuda, oli selge, et me seda ei jõua. Vagunisaatja haaras jälle mobiili ning hakkas helistama - organiseeris järgmise rongi hilinemise. Selleks kulus ikka päris mitu kõnet, aga lubati. Paraku selgus ka, et streigi tõttu see rong päris Astisse ei sõida, jääb pidama Alessandriasse, viimased 20 km tuleb kuidagi teistmoodi läbida. Pealegi pidi teine rong tulema hoopis teise perrooni äärde, seega oleks tulnud kuidagi üle rööbaste saada. Viimasel minutil selgus siiski, et suunatakse sama perrooni äärde, et me ei peaks ülearu koperdama seal.</div>
<div style="text-align: justify;">
Igal juhul saime me oma kena vagunisaatjaga jutule, lobisesime terve tee lõppjaamani ning siis oli jälle probleem, kuidas rongist maha saada. Oranže veste ei paistnud kuskilt, selle asemel kõndis vaguni juurde neli tursket politseinikku. Nende ja paari kaasreisija abiga tõsteti toolid üks-kaks-kolm maha ning vurasime järgmisse peatuskohta. Seal oli ootamas invatõstuk, rong saabus ning politseihärrad ühe naisraudteelase juhendamisel laadisid toolikad kenasti peale. Alessandrias oli õnneks vastuvõtjaid ja paar kaasreisijat abiks, seega rongist mahasaamisega enam probleeme polnud.</div>
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgSWmQ_qiZWxe-tv17S3xiJX9qsdC_hYIgV4hX_HP1D28dlGuMz4O2OSO0__n_uXEv-nNjQ76O36Hk3-CE1aWV2T8Ph-Taq6v4NwxH9lzAos_qQjPCG2soZhw3CcSv8HMEfu6up6xacBExk/s1600/1.10.2016+275.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="213" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgSWmQ_qiZWxe-tv17S3xiJX9qsdC_hYIgV4hX_HP1D28dlGuMz4O2OSO0__n_uXEv-nNjQ76O36Hk3-CE1aWV2T8Ph-Taq6v4NwxH9lzAos_qQjPCG2soZhw3CcSv8HMEfu6up6xacBExk/s320/1.10.2016+275.jpg" width="320" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Politseihärra nõu pidamas, kuidas Jüri rongi saada</td></tr>
</tbody></table>
<div style="text-align: justify;">
Kohalikud politseinikud saatsid meid jaama ette taksopeatusse ning jäid ootama, kas ja millega me edasi pääseme. Ootama jäi ka üks kaasreisija koos vastutulnud pruudi ja koeraga. Taksosid eriti ei paistnud. Üks küll tuli, aga selle pagasiruum oli nii väike, et ükski ratastool sinna poleks mahtunud. Väikese nõupidamise järel helistas ta kellelegi, ütles, et tuleb üks suurem takso (invataksot polnud ju kuskilt võtta), võttis enne meid oodanud kliendid peale ning vuras minema. Meie jäime ootama. Tuli veel üks takso, aga mitte see, mida Jüri toolile vaja oleks olnud. Meie kaasreisija seletas temaga midagi, keegi jälle helistas kuhugi ning siis saabus üksteise järel veel kaks taksot, üks neist siis tõesti suurema pagasiruumiga. Sinna läks Jüri tool küljeli vaevalt-vaevalt sisse. Jüri ise tõsteti ettevaatlikult mitme mehe jõuga istmele, samamoodi paigutati teistesse taksodesse teised toolikad ning meie ülejäänud. Saatjad lehvitasid ning kolme takso kolonn suundus Asti poole. </div>
<div style="text-align: justify;">
Hotelli juurde jõudsime veidi peale keskööd, tõstsime oma jõududega toolikad autodest välja ning siis teatati, et õhtusöök ootab. Pingelangus oli nii suur, et lõkerdasime ja jutustasime terve söögiaja ja veidi pärast seda veel väljas terrassilgi. Järgmisel hommikul muidugi magasime tavapärasest kauem ka.</div>
<div style="text-align: justify;">
Üks on pärast seda seiklust kindel - lahendamatuid olukordi EI OLE, kõik sõltub suhtumisest. </div>
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
kukupaihttp://www.blogger.com/profile/10977250400067545479noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-1622932489607330888.post-17046556350807281992016-04-01T12:22:00.000+03:002016-04-01T12:22:12.282+03:00Töötukassa "tasuta" abi<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgPfIVf4iP-QlYW3nGvKAd_xBm2hgOzzQJJlHnfpsUKbd4OdXFM5PsSASVH9jZ303WbDnpPW7TYWIZm2Voq2kKBqYIeQ-5jRJccxX2HZOSeM6MorRXIiASIPda34Dv9LxEPpFU7r2RcwnYp/s1600/20.11.2015+023.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgPfIVf4iP-QlYW3nGvKAd_xBm2hgOzzQJJlHnfpsUKbd4OdXFM5PsSASVH9jZ303WbDnpPW7TYWIZm2Voq2kKBqYIeQ-5jRJccxX2HZOSeM6MorRXIiASIPda34Dv9LxEPpFU7r2RcwnYp/s320/20.11.2015+023.jpg" width="213" /></a></div>
<div style="text-align: justify;">
Elab Eestimaa külas üks pere. Maakonnakeskusest küll mitte kuigi kaugel, aga siiski sellises kohas, kus ühistransporti praktiliselt pole. Lapsi on peres rohkem kui Eestis keskmiselt, pesamuna pole veel kahenegi. Pereema võttis end Töötukassas arvele lootuses, et kui pesamuna piisavalt suur ja lasteaeda läheb, saab temagi tööle. Enne ehk veel mõne vajaliku koolituse ka...</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Töötukassa aga leidis, et kui inimene on mitu aastat lapsi kasvatanud, vajab ta töölesaamiseks kõigepealt motivatsioonikoolitust (nagu suurpere emal sellest puudus oleks!) Saadetigi siis kiri, et koolitus algab sel-ja-sel ajal seal-ja-seal. Märkus juures, et teatud ulatuses kompenseeritakse ka sõidukulud - kodunt maakonnakeskusesse ja tagasi.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Tundub täitsa tore. Aga nüüd läheb asi huvitavaks. Kõige suurem probleem - kuhu panna koolituse ajaks pesamuna? Lapsehoidu koolitusel ei ole ning kui võtta hoidja selleks ajaks, siis seda kulu Töötukassa ei maksa. Lasteaeda? Selles lasteaias, kus käivad pere teised lapsed ja mis jääb kenasti maakonnakeskuse teele, vabu kohti ei ole. Vallal on pakkuda koht vallakeskuses, aga paraku jääb see päris mitme kilomeetri kaugusele ja hoopis teisele poole. Selle ringi sõidukulu Töötukassa ei kompenseeri - linnulennult polevat vahemaa ju nii suur. Aga kui arvestada, et päevas tuleb vähemalt kaks korda edasi-tagasi sõita, siis koguneb lisakilomeetreid juba arvestatav hulk. Tõsi, pere suuremaid lapsi viib vallakeskusesse kooli koolibuss, aga alla kaheaastast sellega vist üksi lasteaeda ei saada?</div>
<div style="text-align: justify;">
Lisaks - kuna koolitus algab kuu keskel ja kestab järgmise kuu keskpaigani, kasseeriks vald lasteaia kohatasu kahe täiskuu eest, peale selle söögiraha. Ju on nende meelest suurperel selline lisaraha kuskil sukasääres olemas...</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Iseküsimus on, et kas selline koolitus reaalselt ka töökoha saamisele kaasa aitab. Pereema on korduvalt küsinud inglise keele (kuna selle oskus on paljudes kohtades töötamise eelduseks) või arvuti täienduskoolitust, neid aga pakkuda pole. </div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Töötukassal muidugi hea meel, kui jälle "linnukese" kirja saab, et aga nende "tasuta" abi läheb perele maksma arvestatava osa kuu sissetulekust, pole üldse oluline.... </div>
kukupaihttp://www.blogger.com/profile/10977250400067545479noreply@blogger.com3tag:blogger.com,1999:blog-1622932489607330888.post-55740817844490022892016-03-27T22:25:00.001+03:002016-03-27T22:30:05.230+03:00Ei mõista....<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg4Fh8a6Qa-RqdW_bAFDoYGRQcoc43_cWCOPO5ZmcMXMvp2Rol0oQeRxpTSZGT-4xBvb6wbzvXCO51dv_GF0wdXDWGYJAIPepTPIcTPgUZOnABOz1ISQfofJq8Cq_5oepgQtKpel8sKkbhX/s1600/Ylivieska.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg4Fh8a6Qa-RqdW_bAFDoYGRQcoc43_cWCOPO5ZmcMXMvp2Rol0oQeRxpTSZGT-4xBvb6wbzvXCO51dv_GF0wdXDWGYJAIPepTPIcTPgUZOnABOz1ISQfofJq8Cq_5oepgQtKpel8sKkbhX/s320/Ylivieska.jpg" width="203" /></a></div>
... ja ei tahagi mõista!<br />
<br />
<div style="text-align: justify;">
Vaikse laupäeva õhtu. Tegelen oma asjadega, arvutis on Facebook lahti. Järsku jääb pilk pidama ühe soomlasest sõbra jagatud uudisele. Esmalt haarab silm ainult põleva kiriku pilti, teksti lugedes olen aga järsku nagu puuga pähe saanud. See on Ylivieska!</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
23 aastat möödas, aga nagu oleks alles eile olnud... Meie eestlaste grupp oli jõudnud Raudaskylässe, et seal kuu aega õppida. Esimene koht, millega meid tutvuma viidi, oligi läheduses asuv Ylivieska 1786.aastast pärinev puukirik. Uhkusega näitasid kohalikud kiriku sisemust, lihtsaid aga kauneid puupinke ja vääre, esitlesid kaunist altarimaali, mille autor omapärase, ehk isegi skandaalse mainega soomerootsi kunstnik<a href="https://fi.wikipedia.org/wiki/Sigurd_Wettenhovi-Aspa" target="_blank"> Sigurd Wettenhovi-Aspa</a>. Huvitavaid pisidetaile oli veelgi. Ja seda kõike enam pole....</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Veidi hiljem tuleb uus uudis - süütamises kahtlustatav 36-aastane soomlane on kinni peetud ning oma teo üles tunnistanud. Olen hämmingus. Oleksin kahtlustanud kõike muud, aga mitte seda. Üsna suure tõenäosusega on tegu ju kohalikuga, võib-olla isegi samas kirikus ristitud ja leeris käinud inimesega. Milline viha või kibestumus õigustab esivanemate pärandi vastu käe tõstmist ja veel kristlaste suurima püha, Ülestõusmispüha eelõhtul? Vaid mõned tunnid hiljem oleks pidanud algama ülestõusmispüha ööjumalateenistus ning on tõesti suur õnn, et kedagi veel kirikus ettevalmistusi polnud tegemas... Kas lootis tihutöö tegija, et pühad jäävad ära, et kõik on nii ehmunud ja šokis, et mingitest rõõmusõnumitest ja ülistuslauludest pole juttugi? Selles ta küll eksis - kesköömissa peeti sealsamas värskete varemete kõrval.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Mõtlen kõigile neile Ylivieska sõpradele, kes meie eest hoolitsesid sel õppimisajal, kes omal kombel olid andnud sugugi mitte väikese panuse, et eestlased saaksid tulla ja olla, koguda tarkust, tunda end omade keskel olevat. Kindlasti oli osagi neist eile õhtul seal, vapustatud, hämmingus, mõistmatuses ning siiski lootuses. </div>
<div style="text-align: justify;">
Elu võidab.<br />
<br />
<i>Pilt pärineb lehelt kotimaa.fi</i></div>
kukupaihttp://www.blogger.com/profile/10977250400067545479noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1622932489607330888.post-20025291176741159452016-02-22T12:01:00.000+02:002016-02-22T12:01:04.077+02:00Pole kellegi asi?<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhGGPKsvXfPxP_FaeLa8fqGIlcGcWUjHAqh0P21LiONlhti40dUVHfxIfe1Ke-_mAIB8IlKdwOFjXZ0LBPv9ZbgogTNXedtLKtF4W01S5uGf2ugSQf6s1t9SYbYExkv6CHxJjACIlMMgS2I/s1600/29.09+110.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="213" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhGGPKsvXfPxP_FaeLa8fqGIlcGcWUjHAqh0P21LiONlhti40dUVHfxIfe1Ke-_mAIB8IlKdwOFjXZ0LBPv9ZbgogTNXedtLKtF4W01S5uGf2ugSQf6s1t9SYbYExkv6CHxJjACIlMMgS2I/s320/29.09+110.jpg" width="320" /></a></div>
Aeg: 5.veebruar 2016<br />
Koht: Maarjamõisa haigla kliinikum<br />
<br />
<div style="text-align: justify;">
Üle 80-ne vanaproua kutsuti kaeoperatsiooni järgsesse kontrolli. Kohale paluti tal ilmuda hommikul kl 7. Et proua on kurt, tellis ta ka viipekeeletõlgi. Nagu kokku lepitud, olidki mõlemad varahommikul ooteruumis ja valmis arstiga vestlema. Siis aga hakkas toimuma midagi imelikku.</div>
<div style="text-align: justify;">
Järjest kutsuti inimesi kabinetti, prouale aga öeldi ikka - oodake, oodake. Ootasidki tõlgiga kahekesi vapralt edasi. Kui proua vahepeal püüdis selgitada, et aeg läheb pikaks juba ja tõlk ju peaks ka edasi liikuma, vastati talle ikka samamoodi. Arsti jutule pääses ta alles õhtul kl 17.</div>
<div style="text-align: justify;">
10 tundi ootamist sisuliselt söömata - ei julgenud ju vahepeal kohvikusse ka minna, äkki just sel ajal jõuab järjekord kätte.</div>
<div style="text-align: justify;">
Tõlgi tühjaläinud tööpäev - pika istumise ja ootamise peale oli tal võimalik kliendile teenust osutada umbes pool tundi.</div>
<div style="text-align: justify;">
Tagatipuks selgus, et operatsioon polnud õnnestunud, uus lääts vajab puhastamist ja selleks pandi märtsikuusse kirja uus aeg.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Küsimusi tekkis rohkem kui üks...</div>
<div style="text-align: justify;">
1.Kas kliiniku töökorraldus on tõesti nii algeline, et ei suudeta prognoosida, kui kaua klientide jaoks aega kulub ja vastuvõtuaegu hajutada, et keegi ei peaks tervet päeva kabineti ukse taga ootama?</div>
<div style="text-align: justify;">
2.Mida arvab Tartu linnavalitsus nn "tühjade" tõlgitundide eest tasumisest? Klient ju üldiselt tõlgi eest ise ei maksa, seda teeb linnavalitsus sotsiaalteenuste rahadest.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Tallinnas oleks see 10 tõlgitundi olnud praktiliselt ühe kliendi kogu aasta limiit. Õnneks on Tallinnas kliente koolitatud aktiivsemalt enda eest seisma ja nõudma arsti vastuvõtule pääsemist määratud ajal, sõltumata järjekorrast. Põhjuseks just tõlketundide piiratus ja ka see, et tõlk võib-olla peab edasi minema järgmise kliendi juurde. Tartus võib ju tõlketeenuse saadavus olla suurem, aga raiskamist see siiski ei õigusta.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Kas oli siis tegu hoolimatuse, ükskõiksuse või mugavusega?</div>
kukupaihttp://www.blogger.com/profile/10977250400067545479noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-1622932489607330888.post-26915858660143445612016-02-14T23:16:00.002+02:002016-02-14T23:19:26.903+02:00Sellest ju ei räägita...<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjcn6LG6hznE01gHR9cRyhcnJiOssmoiX6lD_JNPAifVPQNyn_GKWY7QSeSwjncruhhiBK9SwB8tB5kRWyiZZvTHiLkiECehqnqgtnLJkQOjVt8lBbPP_q-2XpQIuSw99dsUs9IXP5Xp6ib/s1600/20.10.2015+005.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="213" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjcn6LG6hznE01gHR9cRyhcnJiOssmoiX6lD_JNPAifVPQNyn_GKWY7QSeSwjncruhhiBK9SwB8tB5kRWyiZZvTHiLkiECehqnqgtnLJkQOjVt8lBbPP_q-2XpQIuSw99dsUs9IXP5Xp6ib/s320/20.10.2015+005.jpg" width="320" /></a></div>
<div style="text-align: justify;">
<i>Võta oma elumaja asjad seada, sest sa ei tea, millal majaisand tuleb, kas õhtul või keskööl või varahommikul, et ta äkitselt tulles ei leiaks sind magamast!</i></div>
<div style="text-align: justify;">
<i><br /></i></div>
<div style="text-align: justify;">
Oli mul täna jutuajamine inimesega, kes vahepeal oli pikalt ja üsna tõsiselt haige olnud. Räägitud sai ühest ja teisest ning muidugi ka haiguse ajast. Äkki ütles ta: "Kui vahepeal juba tundus, et ma enam ei tõusegi, küsisid pereliikmed mult - kuidas ma tahaksin oma matuseid korraldada." Esimene ehmatus möödas, räägiti asjad selgeks ja pandi kirja. Haige tundis seejärel meeletut kergendust ning oli tagantjärele üsna rõõmus, et julgus kokku võeti ja küsiti. Tervis läks ka paremaks ning täna oli ta seltskonnas täitsa kõbus. Mulle tegi ka lühikokkuvõtte oma soovidest ning lisas siis: "Ega mul nüüd suremisega kiiret pole, aga ma vähemalt tean, et kõik tehakse nii nagu ma soovin."</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Mina aga jäin mõtlema - kui paljud meist võivad enda kohta sedasama öelda? On ju surm ja matused selline teema, mis võetakse kõneks ainult äärmisel vajadusel. Üsna sageli juhtub ka sedasi, et niigi šokis leinajad lähevad veel omavahel vaidlema - üks arvab, et tuleks asjad korraldada nii, teise meelest peaks tegema naa. Ning mitte keegi ei tea, mis oleks lahkunule endale meeldinud, mis oleks tema meelest õige olnud. Ei ole lahkunu ise eluajal selle peale mõelnud (või kui ongi, siis pole rääkinud), pole teised julgenud küsida või kuulata.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Vanasti oli asi lihtsam. Olid traditsioonid, paljudest asjadest polnudki vaja rääkida. Kui see hetk kätte jõudis, teadis igaüks, mida teha. Tänapäeval on valik liigagi suur. Mõnigi kord tehakse valik ainult selle põhjal, et nii tundub mugavam ja lihtsam. Kas see ka sisetundele vastab, alati ei mõeldagi... </div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Meil on kombeks enne jõule oma vanadele väikesed kingipakid viia. Igal aastal juhtub nii, et mõni nimekirjas olija on vahepeal surnud ja me ei teagi. Kui siis pakiviija ukse taga on, löövad kodused kaht kätt kokku - me ei teadnudki, et ta teie koguduse liige on, matusebüroo pakkus meile kõneleja ja me ei teadnudki, et oleksime hoopis teilt õpetaja võinud kutsuda... Kui niigi palju ei ole saanud omavahel räägitud, siis on ju selge, et muust ammugi mitte.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Mitmedki ütlevad, et nad ei saa ju ometi inimeselt tema matusesoove küsida, talle äkki jääb mulje, et me ootamegi tema surma. Aga millegipärast muututakse kohmetuks ka siis, kui inimene ise sel teemal rääkima hakkab - mis sa nüüd, ega sa veel surema hakka, mis me sellest ikka arutame... Kuni on hilja...</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Isand Surm tuleb ikka siis, kui me teda ei ootagi. Aga kui tahame hingerahu viimase hetkeni säilitada, võiksime ju mõned ettevalmistused teha...</div>
kukupaihttp://www.blogger.com/profile/10977250400067545479noreply@blogger.com4tag:blogger.com,1999:blog-1622932489607330888.post-24627377367096093602016-01-30T23:35:00.001+02:002016-02-14T23:18:51.809+02:00Mõned mälestuskillud<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhkrGK97xGnKGaZpPurbD-u9H987O_Km7WLVNGSH0O2JoHs2uv3LeuiwDdQPxyceHRI3gAjawCnbQAmmULjESgKPosgXqf_f3knGqdLQ7AIro8px9BB8xQDLgnL8nW9vg12wcBFokKk1_bV/s1600/IMG_9773.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhkrGK97xGnKGaZpPurbD-u9H987O_Km7WLVNGSH0O2JoHs2uv3LeuiwDdQPxyceHRI3gAjawCnbQAmmULjESgKPosgXqf_f3knGqdLQ7AIro8px9BB8xQDLgnL8nW9vg12wcBFokKk1_bV/s320/IMG_9773.jpg" width="286" /></a></div>
<h2>
<b>Uno Taimla</b></h2>
6.01.1935 - 23.01.2016<br />
<br />
<i>Kõik, mis te tahate, et inimesed teile teeksid, seda tehke kõigepealt neile</i>.<br />
<br />
<div style="text-align: justify;">
Sellest on nüüd oma nelikümmend aastat möödas, kui oli mul kord asja Eesti kurtide Ühingu keskjuhatusse, mis tollal asus Nõmmel Sihi tänaval. Inimene, kelle juurde pidin minema, oli parasjagu hõivatud ning jäin eesruumi ootama. Järsku ilmus ühest toast pikk tumedapäine meesterahvas. Mind näinud, astus ligi ja küsis keerutamata, kes olen ja millega tegelen. Kui mainisin, et olen üliõpilane, päriti kohe edasi, kus, mida õppimas, kuidas läheb ja kuidas õppejõudude ja kaaslastega hakkama saan. Kui ütlesin, et vahel on õppejõududega natuke raskusi ka, järgnes umbes pooletunnine loeng, kuidas oleks kõige parem end nende suhtes maksma panna ja üldse kaaslaste ja kõigiga suhelda. Lõpetuseks ütles ta: "Enda eest tuleb ikka ise seista, nurka pugeda ja kõike kannatada ei tohi. Ei kuule või jääb midagi segaseks, siis on vaja kohe nõuda kordamist või seletamist, ega nad ju ise selle peale ei tule..." </div>
<div style="text-align: justify;">
Selle aja peale ilmus välja ka minu oodatav ning sain teada, et mu vestluskaaslaseks oli olnud ühingu aseesimees Uno Taimla. Minu jaoks oli üsna üllatav, et nii hõivatud inimene võttis vaevaks minu, täitsa võhivõõra neiukesega nii pikalt tegelda ja kasulikke nõuandeid jagada. Ega ma siis veel teadnud, et see ongi Uno tavapärane stiil - nööbist kinni, sügavalt silma vaadata, paari-kolme küsimusega endale inimesest pilt luua ja kohe välja mõelda, kuidas vestluskaaslane ühise ürituse vankri ette rakendada. Päris ta ju minugi käest kohe järele, kas ma ühingus ka midagi teen ja mida ma üldse oskan..</div>
<div style="text-align: justify;">
Igatahes ma kahtlustan kõvasti, et kui mind juba järgmisel algorganisatsiooni koosolekul juhatusse valiti, oli ka selles Uno sõrm mängus. </div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Eks neid kohtumisi oli edaspidigi, aga pikaks ajaks jäid need üsna juhuslikeks ja rohkem erinevate üritustega seotuks. Uuesti algas tihedam suhtlemine 90-date alguses ja jällegi puhtjuhusliku kohtumise järel.</div>
<div style="text-align: justify;">
Kohtumine aga oli keset tänavat, teretasime, vahetasime paar lauset elust-olust ning siis piltlikult öeldes krabas Uno mul jälle nööbist ja hakkas seletama, et tal plaan vaegkuuljad kokku koguda - kurtidega nad millegipärast integreeruda ei taha, pealegi on ju probleemid ka erinevad. Mina sain sealsamas kohustuse oma tutvusringkonnas infot levitada ja esimesele kohtumisele paar inimest ka kaasa tuua. No ega Unole ei saanud ju ära öelda, pealegi hakkas asi ka mind ennast huvitama.</div>
<div style="text-align: justify;">
Sai see esimene kohtumine teoks ja siis järgmine ja järgmine ja... Polnud need mingid niisama jututoad, iga kord oli Uno kellegi asjatundja kohale kutsunud, kes siis oma vaatenurgast probleemi püüdis valgustada. Iga kord oli ka uusi liitujaid, keda Uno siis tegevusse rakendas.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Need olid aastad täis tegevust, lõbusaid olemisi, pikki jutuajamisi. Vahel mõtlesin, millal Uno veel süüa ja magada jõuab - jooksis ühest ametiasutusest teise (ja ega ametnikud teda suure hurraaga alati vastu võtnud), kümmekond kirja mapi vahel, mis vastamist ootasid, pikad sõidud mööda Eestimaad, et igas maakonnas kasvõi väikegi ühingu rakuke toimima saada, koolitused (ja ikka parimate võimalike koolitajatega!). Ning selle kõige kõrval püsivalt heatujuline, sõbralik, heas mõttes uudishimulik, murede ja raskuste korral hea nõu alati varrukast võtta...</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Nende aastatega sain selgeks, mis tähendab praeguste psühholoogide ja vaimsete tegelaste seas väga populaarseks saanud mõiste <i>kohalolemine</i>. Uno oli igas tegevuses, igas hetkes <i>kohal</i>, ei lasknud end häirida kõrvalistel asjadel. See, et Uno ka reaalselt üritusel kohal oli, oli selge isegi teda nägemata - tema vali selge hääl kostis kaugele, täitis ruumi üleni. Ka telefonis rääkis Uno üsna valjusti, nii et mina, kes ju ka kuigi hästi ei kuule, pidin toru kõrvast kaugemal hoidma. Mõnikord oli sellest Uno valjust häälest vägagi kasu. Oli meil üks koosolemine, kuhu ta millegipärast ise tulla ei saanud, aga oli vaja talt midagi küsida. Helistasime ning kui Uno vastas, saime telefonitoru lauale panna ja kõik koosolijad kuulsid Uno juttu, polnud vaja kellelegi üle rääkida.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Endast ja oma muredest ei armastanud Uno palju rääkida, kui, siis vast kõige lähematele kaastöötajatele. Eks naised ikka tundsid ju huvi, kuidas pere elab ja kas abikaasa ei pahanda, kui ta nii palju ringi jookseb ning endale kogu aeg mingeid kohustusi võtab. Uno pööras need pärimised tavaliselt naljaks. Abikaasa kohta ükskord ütles küll, et eks ta vahel pahandab jah, aga ma siis lülitan aparaadi välja, kaua ta ikka riidleb kui ma ei kuule teda. Ise muheles kavalalt. Ühel teisel korral ütles aga südamest: "No kas te arvate, et ma pooltki midagi tehtud saaksin, kui mind sellise perega poleks õnnistatud!"</div>
<div style="text-align: justify;">
Et Unol tervis viimastel aastatel tunda andis, teadsime me loomulikult, aga ega ta sel teemal ka pikalt rääkida tahtnud. Lõõpis, et vanal inimesel ikka siit-sealt logiseb, mis selles siis imelikku peaks olema? Ja keeras jutu aga jälle sellele, mis veel teha oleks vaja ja mis tööd plaanis on. Et asi ikka väga tõsine on, seda tunnistas ta mulle alles möödunud aasta septembris, sedagi alguses läbi lillede ja naljaga pooleks - arstidel pidi liiga vähe tööd olema, seepärast on nad otsustanud tema ette võtta järjekordselt. Kuna aga üks plaanitud üritus tuli ära teha, andis ta mulle kõik vajalikud kontaktid ja lohutas - pole viga, saate hakkama küll! </div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Saime hakkama. Lootsime vaikselt, et järgmisel korral on Uno jälle kambas, paraku 23.jaanuarist on ta hoopis mujal. Kohale jõuab see teadmine vist alles siis, kui tekib mingi probleem, mille suhtes tahaks Unoga nõu pidada ja alles siis kui helistama hakkad, saad aru, et ei enam...</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Algusesse kirjutatud mõte <i>Kõik, mis te tahate, et inimesed teile teeksid, seda tehke kõigepealt neile </i>oli Uno üks tähtsamaid põhimõtteid, mida ta otse välja ei öelnudki, aga mille järgi tegutses kogu elu. Kõigist Uno jäetud õppetundidest peaks see olema kõige tähtsam. Kui hästi-halvasti selle selgekssaamine meil õnnestub, hindavad juba teised...</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Puhka rahus, sõber ja teekaaslane!</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
kukupaihttp://www.blogger.com/profile/10977250400067545479noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-1622932489607330888.post-21503297029777376352013-02-03T23:58:00.002+02:002013-02-04T00:02:34.640+02:00Paar või paaris?<div style="text-align: justify;">
Paar on eesti keeles nii mitmetähenduslik sõna, et fotojahile pilte valides jäin hätta. Aga täna Pirita rannas jäid ette siis sellised:</div>
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEivPh_g1_W3xsrH-y2XoOGUL-Ebp00G5jHY4eps2Puxgcwt2Bib1xTAMqXqh3UuncyKMPpuLYTBoqxDDxRNL_DyHo0z7Lj6i6WvkAoBE-VacNaUk2h89wtL-LLtLlrUUV-zZdbP0VVNz6__/s1600/IMG_2815.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="408" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEivPh_g1_W3xsrH-y2XoOGUL-Ebp00G5jHY4eps2Puxgcwt2Bib1xTAMqXqh3UuncyKMPpuLYTBoqxDDxRNL_DyHo0z7Lj6i6WvkAoBE-VacNaUk2h89wtL-LLtLlrUUV-zZdbP0VVNz6__/s640/IMG_2815.jpg" width="640" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">paar jääkamakat</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiz74stDjmfo7nZGN7UDK6ggr2CN5H29UJzcNm1-wYb761VSzCap6sjii56yyIyDWx5nWbq3vXkbjSyNddM9WDbKkwvMX0TxrXzCWBy4asxK34cYSFUH7C7gD3s-RWs4kA2_mRblnfXW8ou/s1600/IMG_2809.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="418" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiz74stDjmfo7nZGN7UDK6ggr2CN5H29UJzcNm1-wYb761VSzCap6sjii56yyIyDWx5nWbq3vXkbjSyNddM9WDbKkwvMX0TxrXzCWBy4asxK34cYSFUH7C7gD3s-RWs4kA2_mRblnfXW8ou/s640/IMG_2809.jpg" width="640" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">paarike jalutamas muulil loojangu poole</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhDwNNjursHpqPUnPnezCrlydXtRnfhPY0t9ai3G-awVZgdD_jRwIfWqLAT71BzsllNX6EAMXxUUbegbF2Cw2dppevnb28ZzN5HXhXZLkVAwXZFTwf7Yr8l3n5Tod7HEx4s6k7yOVmuoCtN/s1600/IMG_2830.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="640" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhDwNNjursHpqPUnPnezCrlydXtRnfhPY0t9ai3G-awVZgdD_jRwIfWqLAT71BzsllNX6EAMXxUUbegbF2Cw2dppevnb28ZzN5HXhXZLkVAwXZFTwf7Yr8l3n5Tod7HEx4s6k7yOVmuoCtN/s640/IMG_2830.jpg" width="596" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">paar kibuvitsamarja lindude ootel</td></tr>
</tbody></table>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
kukupaihttp://www.blogger.com/profile/10977250400067545479noreply@blogger.com6tag:blogger.com,1999:blog-1622932489607330888.post-34621003221026582013-01-26T20:01:00.002+02:002013-01-26T20:01:59.958+02:00Fotojahil tagasi - külm hommik<div style="text-align: justify;">
Päris kauaks on õnnestunud blogimaailmast eemale saada - küll polnud aega, siis viitsimist, siis tundus, et polegi nagu millestki enam kirjutada... Nüüd ühtäkki jäi silma, et seekordse fotojahi teemaks on külm hommik. Esimese raksuga mõtlesin, et kust neid pilte peaks tulema, külma polegi ju õieti olnud. Aga just paar päeva tagasi sõitsin ise läbi Eestimaa, päike paistis ja lumi sätendas igal pool ning oli vist külm kah väljas (autos ei olnud). Et kaamera niikuinii igal pool kaasas on, proovisin seda ilu pildile ka püüda, niivõrd-kuivõrd see õnnestus...</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhY4JPiZRhlixyJechMPL9RupLFat7lDJ9g3o-rQKgq-rEKimlCgIx_F8cjpP2wj0xfPa49WpZPmBF9LS5jovLbG39R8_fhSldYdaTCGbzJEdqGSJ1M7svLkAdNtNyl2HM8GISoUvrYs5vg/s1600/IMG_2578.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="419" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhY4JPiZRhlixyJechMPL9RupLFat7lDJ9g3o-rQKgq-rEKimlCgIx_F8cjpP2wj0xfPa49WpZPmBF9LS5jovLbG39R8_fhSldYdaTCGbzJEdqGSJ1M7svLkAdNtNyl2HM8GISoUvrYs5vg/s640/IMG_2578.jpg" width="640" /></a></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgvdlQVIw5kmdwjZt_PjrvKmjVH78t91cn9rY4Ih1gWYKJMRcHm02MNj_sjopxa5JE-9OEbQv5Xdb_Szv_mfeiQf0dtDK6YmSSvcjZ4SrCdJgZKWh0RcxY2980365YqUkxJ6MInVfAdDkep/s1600/IMG_2580.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="348" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgvdlQVIw5kmdwjZt_PjrvKmjVH78t91cn9rY4Ih1gWYKJMRcHm02MNj_sjopxa5JE-9OEbQv5Xdb_Szv_mfeiQf0dtDK6YmSSvcjZ4SrCdJgZKWh0RcxY2980365YqUkxJ6MInVfAdDkep/s640/IMG_2580.jpg" width="640" /></a></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgJ8UA2H-PJhbGd-EhINrqqc0BDS05MSM4QUKdDkbh9vkiM6ssbEYuC_XlldSVk8Ixaj4TGGbEXQO7agRZS-JBlPtgRUt19zl_avD_qxTATPpkIe4dtACbZvMUHuZq2EW7m73bjDJT-C7v1/s1600/IMG_2581.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="427" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgJ8UA2H-PJhbGd-EhINrqqc0BDS05MSM4QUKdDkbh9vkiM6ssbEYuC_XlldSVk8Ixaj4TGGbEXQO7agRZS-JBlPtgRUt19zl_avD_qxTATPpkIe4dtACbZvMUHuZq2EW7m73bjDJT-C7v1/s640/IMG_2581.jpg" width="640" /></a></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgupXNuDtc7iW-Zza4wVPIzwAFQz-Jqhh6v7f33gMmjaekSSohxzsuOLYwOTtehFbGLjUc9JnqaHkQnapDWH5aBomE2CGgrf_JVT7bY4A6r7qbQ2eZuCBm4TC2MUrTpOuLfy7h_fA-ajV6_/s1600/IMG_2576.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="383" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgupXNuDtc7iW-Zza4wVPIzwAFQz-Jqhh6v7f33gMmjaekSSohxzsuOLYwOTtehFbGLjUc9JnqaHkQnapDWH5aBomE2CGgrf_JVT7bY4A6r7qbQ2eZuCBm4TC2MUrTpOuLfy7h_fA-ajV6_/s640/IMG_2576.jpg" width="640" /></a></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg7NkZCMCY_XpqUzZ-L6lRn2jeffnsFnnzvIjUE3C9OJxNvNpVw8AsQwugXyEx0iLMzwUw4guJVmyoun-LXKi9Oy2QSpIBOZomXZCNJk3tp45MCDP0n8arGkl69EZyoMm8cMkeJyRtb4UAK/s1600/IMG_2582.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="427" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg7NkZCMCY_XpqUzZ-L6lRn2jeffnsFnnzvIjUE3C9OJxNvNpVw8AsQwugXyEx0iLMzwUw4guJVmyoun-LXKi9Oy2QSpIBOZomXZCNJk3tp45MCDP0n8arGkl69EZyoMm8cMkeJyRtb4UAK/s640/IMG_2582.jpg" width="640" /></a></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjdWCo5QpDjujTU5-9PvvzUGH5vMPzc3CNy6fPSwhi17S6ifP1ffwX2D5Xl9dzdNNOAhvf0PLI7yh_NZsda-yP8OOC8XmqtQNbZg3QRe1aN_vS5l3QamhD8y9yX9k7VOPdxrJqo-LNsC1_W/s1600/IMG_2585.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="347" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjdWCo5QpDjujTU5-9PvvzUGH5vMPzc3CNy6fPSwhi17S6ifP1ffwX2D5Xl9dzdNNOAhvf0PLI7yh_NZsda-yP8OOC8XmqtQNbZg3QRe1aN_vS5l3QamhD8y9yX9k7VOPdxrJqo-LNsC1_W/s640/IMG_2585.jpg" width="640" /></a></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgPZcqBiWx4ckn5bqkSFf2q5qrjdLFRkkuifb54UFWO9JLQ2vGfgn2livbjMK1zLrDUaOTG-YtV8c3XS7g8rNoTZSfZog151C0FVwS37JyHgbuBvuMKYfNvFJjsy-NUJnYVJ-fQ5gD01pe_/s1600/IMG_2586.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="427" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgPZcqBiWx4ckn5bqkSFf2q5qrjdLFRkkuifb54UFWO9JLQ2vGfgn2livbjMK1zLrDUaOTG-YtV8c3XS7g8rNoTZSfZog151C0FVwS37JyHgbuBvuMKYfNvFJjsy-NUJnYVJ-fQ5gD01pe_/s640/IMG_2586.jpg" width="640" /></a></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjR1o4Umu7tuubJYVy-ry-L9YEQznICJKXOaXs9_tdvnYn2dCR2broEoxwbOvTdpBmS0AF3BvZTzS1MIW_DAFU9v2WIqoFPI8nbRkPPQFhzyPfo-hmqTVBbMuHzuRbn99Y8HgfTnQbXmYPh/s1600/IMG_2575.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" height="427" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjR1o4Umu7tuubJYVy-ry-L9YEQznICJKXOaXs9_tdvnYn2dCR2broEoxwbOvTdpBmS0AF3BvZTzS1MIW_DAFU9v2WIqoFPI8nbRkPPQFhzyPfo-hmqTVBbMuHzuRbn99Y8HgfTnQbXmYPh/s640/IMG_2575.jpg" width="640" /></a></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgDv8qNeLFeND7pF6DneBI_aA8lrfZ9YhA76lXCkTYb3vkd0ySzKxCdICo4ir02RLJIeM3WP27PLc5RigD2qPi_xP0PagRbLGsUtf3fIA8Jcn_YS0bD4tU3HKkotiqFz5szwkjwiUSagale/s1600/IMG_2583.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="414" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgDv8qNeLFeND7pF6DneBI_aA8lrfZ9YhA76lXCkTYb3vkd0ySzKxCdICo4ir02RLJIeM3WP27PLc5RigD2qPi_xP0PagRbLGsUtf3fIA8Jcn_YS0bD4tU3HKkotiqFz5szwkjwiUSagale/s640/IMG_2583.jpg" width="640" /></a><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEileuCdLzDIsjb4yE5GDxQ4B7SHmyWfHVFAnG9VrW5wzqtBJ7tFd4FVzcfqPcA4cxdzaY2LTNTdNiKy5yFJXZIlAvYAEkbrnMBcsJduqs9NEnddRbTbyn-mpsMQonSE1DQNSD-STUZ_OKqk/s1600/IMG_2587.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="340" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEileuCdLzDIsjb4yE5GDxQ4B7SHmyWfHVFAnG9VrW5wzqtBJ7tFd4FVzcfqPcA4cxdzaY2LTNTdNiKy5yFJXZIlAvYAEkbrnMBcsJduqs9NEnddRbTbyn-mpsMQonSE1DQNSD-STUZ_OKqk/s640/IMG_2587.jpg" width="640" /></a></div>
<br />
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Pildid tehtud siis sõidu pealt läbi autoakna kuskil Keila ja Nõva vahel.</div>
kukupaihttp://www.blogger.com/profile/10977250400067545479noreply@blogger.com7tag:blogger.com,1999:blog-1622932489607330888.post-12974392240080279872012-02-19T00:28:00.002+02:002012-02-19T00:28:56.187+02:00Praha kroonika - 7.päev: kogukondlikult<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEih1D7yb0FJM8R-HaInWqsoPZ49MAc5Bk14AZxBWyoeWvDn_MzDVVS0yxAdZP36ZHqogOEDV3YLAm9T6Hra7L23LoY8pQybOuYEoVqcVU5ta9B8cwraGI0PJCfltWxz9v38F9er3pfV9u4i/s1600/IMG_5864.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="213" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEih1D7yb0FJM8R-HaInWqsoPZ49MAc5Bk14AZxBWyoeWvDn_MzDVVS0yxAdZP36ZHqogOEDV3YLAm9T6Hra7L23LoY8pQybOuYEoVqcVU5ta9B8cwraGI0PJCfltWxz9v38F9er3pfV9u4i/s320/IMG_5864.jpg" width="320" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Vačlavi väljak õhtul, veidi enne suurte kaubamajade sulgemist</td></tr>
</tbody></table>
<div style="text-align: justify;">
Selle päeva märksõnaks oli kogukond. Nii sõitiski kogu seminaristide seltskond hommikupoolikul metrooga äärelinna, et üle vaadata sealne avatud noortekeskus.</div>
<div style="text-align: justify;">
On ju teada, et noored lähevad paha peale ikka siis, kui neil midagi mõistlikku teha pole ning kui keegi neid ära ei viitsi kuulata. Tegevuse koha pealt tundusid seal asjad heal järjel olevat, töö käis mitmel rindel - lastelüritused, noorteklubi probleemsetele noorukitele, spordi- ja liikumiskeskus, noorteteater. Lisaks erinevad noortegrupid hobitegevuseks, mida veavad nende endi koolitatud vabatahtlikud, suvelaagrid. Ka noortele emadele olid omad ringid. Nõustamist pakuti ka elementaarsetes igapäevaelu küsimustes, on ju selles piirkonnas palju probleemseid peresid, lisaks suured immigrantide (romade ja vietnamlaste) kogukonnad.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Ärakuulamise koha pealt ma siiski niiväga kindel ei ole, üsna tugevalt riivas kõrva kohaliku vabatahtliku daami küllaltki resoluutne olek - nagu teaks tema ainuõiget lahendust mõnele probleemile. Aga võib ka olla, et midagi läks tõlkes kaduma, sest paraku oli tõlk nurga taga ning vahepeal polnud teda üldse kuulda, keskuse tegelased inglise keelt paraku ei rääkinud. </div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Lõunasöögi järel oli meil külaline veidi kaugemast piirkonnast, kes rääkis üsna huvitavast projektist nimega Päevalill. Sisuliselt oli tegu tagasipöördumisega oma juurte juurde, loodusläheduse, maa ja töö väärtustamisele. Koolitatakse lapsi ja täiskasvanuid, arendatakse ühistegevust. Lähtutakse sellest, et maa on see, mis meid toidab.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Akadeemilist poolt esindasid meie soomlastest õppejõud, kes tutvustasid huvitavat uurimust - kuidas näevad ennast ja oma tööd Põhja-Norra ja Põhja-Soome maapiirkondade diakooniatöötegijad. Päris huvitavaid erinevusi tuli välja...</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Õhtu otsustasid meiekad jälle kaubandusvõrgus veeta, seekord teisest suunast vanalinna poole liikudes. Ainus, kes midagi kottipistmisväärilist ei leidnud, oli muidugi jälle Kukupai :) Olgugi et igal pool on suured allahindlused (või just sellepärast), juhtus ikka nii et muidu meeldivat asja polnud sobivas suuruses või kui suurus klappis, ei meeldinud värv. No ei ole huvi midagi kappi seisma osta... Pilte seevastu õnnestus ikka teha....</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>kukupaihttp://www.blogger.com/profile/10977250400067545479noreply@blogger.com3tag:blogger.com,1999:blog-1622932489607330888.post-75485110484530244032012-02-16T03:21:00.001+02:002012-02-16T03:21:44.101+02:00Praha kroonika - 6.päev: Terezin<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjaSH3bCbkFMmfhyphenhyphenEa3iwySHdi_2XAMUOOLtvEoAL7HbWX7PQK2MKS_XOFreSLD45_FAtX4jKQOpNCmh5xuffMnAyYGYPE4-zAEiTqqTmgBunBciQSh5RQCFIbhJ17N-NiyCuOPQkP-qulL/s1600/IMG_5757.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="213" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjaSH3bCbkFMmfhyphenhyphenEa3iwySHdi_2XAMUOOLtvEoAL7HbWX7PQK2MKS_XOFreSLD45_FAtX4jKQOpNCmh5xuffMnAyYGYPE4-zAEiTqqTmgBunBciQSh5RQCFIbhJ17N-NiyCuOPQkP-qulL/s320/IMG_5757.jpg" width="320" /></a></div>
<div style="text-align: justify;">
Tänase päeva äratus oli tund aega varasem kui tavaliselt. Nii pidi olema ka hommikusöögiga, mingil x põhjusel aga polnud. Ühise tegutsemisega aga suudeti lauad kähku katta ja kohvid keeta ning väljasõit hilines ainult paarkümmend minutit. Kolmveerand tundi bussis ja olimegi <a href="http://www.prague.fm/et/8939/terezin-10/" target="_blank">Terezinis</a>. Pealtnäha kena väike linnake, paraku musta minevikuga...</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Kunagi kindlusena toiminud linn muudeti natside poolt juudi getoks, kohalik elanikkond küüditati kuhugi mujale. Lisaks oli Terezin vahejaamaks paljudele mujalt toodud juutidele, lõppsihiks ikkagi Auschwitz. Samal ajal oli see ka mõnevõrra erinev ülejäänud koonduslaagritest. Nimelt polnud otseselt tegemist tapalaagriga, seal pole ühtegi gaasikambrit ning hukkamispaikki on ainult väikeses kindluses asunud poliitvangide laagris. Krematoorium ehitati praktilistel põhjustel - põhjavesi on liiga kõrgel ning klassikalistesse haudadesse ei saanud surnuid matta. Muidugi oli ka suremus kõrge, aga selle põhjuseks peamiselt kurnatus, vähene ja halb toit, haigused. Oli olemas täiesti korralik surnukamber, omastele korraldati leinatalitusi, krematooriumist toodi tuhk urniga tagasi ning paigutati kolumbaariumi....</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Kuigi rahvusvaheliselt serveeriti Terezini kui <a href="http://en.wikipedia.org/wiki/Theresienstadt_concentration_camp" target="_blank">väga head laagrit</a>, kus olid tagatud elementaarsed tingimused, toimisid koolid lastele, oli haigla, elati kultuurielu (teater, muusika, kunst, kirjandus olid asukatele lubatud tegevus) ning Punase Risti delegatsioon õnnestuski nii ära petta, oli lõppeesmärgiks siiski juutide täielik hävitamine. Näiteks kui naine kohale jõudes oli rase, pandi ta haiglasse ja ta sai lapse sünnitada (kuigi vist üsna varsti pärast seda tuli uuesti vagunisse ronida ja Auschwitzi poole teele asuda), siis laagris naine rasedaks jääda ei tohtinud - perekonnad olid ju lahutatud. Kui niisugune asi aga siiski juhtus, tuli sellest komandandile teada anda ning naine saadeti raskele tööle, mis siis pidi esile kutsuma raseduse katkemise.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Omaette osa oli poliitvangide laager, nende olukord oli tunduvalt halvem kui geto elanike oma. kõledad kambrid, puust narid, millel iga mehe jaoks 30 cm laiune ribake magamiseks (külge pidi keerama mitusada meest korraga), kartserid, üksikkongid.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Meiegi saime kõndida 500 m kindlusesiseseid käike pidi, suunataju kadus täiesti. Välja jõudsime hukkamisväljakule. Samas valli taga aga oli ohvitseride ujumisbassein, kino, muud ehitised - täiesti teine maailm... Jah, Auschwitziga võrreldes oli pilt parem, aga selliseid kohti poleks üldse pidanud olema...</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Kogu tänane pildiseeria <a href="http://www.facebook.com/media/set/?set=a.3384564257993.2164542.1386108763&type=3&l=dcfd7ef1d4" target="_blank">siin</a></div>kukupaihttp://www.blogger.com/profile/10977250400067545479noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1622932489607330888.post-1195504780799653312012-02-16T00:30:00.000+02:002012-02-16T00:30:05.190+02:00Praha kroonika - 5.päev: tšehhipäraselt<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh4F0-oX3XdbTCdcv29CFjV3HPwvP8C8gMGw1CIbc9kZg4XbFejIDjn5Yq4JI17u5LjZLA0nEIsxAJPMewdkxmx2KnrOCdAo89vCROopDhzYw_8qMv51aKcNRgtnPQARyZThgOVfyAHLJ7v/s1600/IMG_5621.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh4F0-oX3XdbTCdcv29CFjV3HPwvP8C8gMGw1CIbc9kZg4XbFejIDjn5Yq4JI17u5LjZLA0nEIsxAJPMewdkxmx2KnrOCdAo89vCROopDhzYw_8qMv51aKcNRgtnPQARyZThgOVfyAHLJ7v/s320/IMG_5621.jpg" width="204" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">üks korralik toobitäis</td></tr>
</tbody></table>
<div style="text-align: justify;">
Esimest poolaega lõpetama oli mõeldud kohaliku sotsiaaltöö tutvustus. Hommikupooliku sisustas üks kena noorik, kes rääkis romadele suunatud programmidest. Aastasadadega kujunenud elustiili muutmine on tõeline Heraklese vägitegu, peab ütlema... Vahele üks erialaloeng Soome professoritelt ning õhtupooliku sisustas kohaliku evangeelse kiriku esindaja, kes tutvustas oma kiriku programme. Töö sihtgrupiks on vanurid ja puuetega inimesed (muide, me pole siin näinud veel kedagi ratastoolis ning ega ligipääsetavusega ka kuigi head lood pole... ).</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Et ametlik osa lõppes suhteliselt vara, pidasid meiekad plaani minna Kafka muuseumi. Kuna aga see suletakse talvel üsna varakult, leidsime, et mõnekümneks minutiks pole mõtet sellise raha eest ka minna, pilet on võrdlemisi kallis. Seega läks käiku plaan B - tutvuda kõrvaltänavate kaubandusega, siis sujuvalt vanalinna suunduda. Eks seda kaubandust ole kah, aga midagi niisugust, mis lausa karjunud oleks, et tahaks meie kotti jõuda, ka ette ei jäänud. Tõeliselt head asjad on siiski väga kallid, tšehhi klaas näiteks.... Pealegi pole veel viimane päev, et võiks riskida kogu kaasasolevat raha ära kulutada. Mõni asi pani mõtlema, et kui raha üle jääb ja tahtmine üle ei lähe, äkki siiski... Aga seda saab otsustada alles päev enne kojulendu.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Tahtsime õhtusöögiks kindlasti ehtsat tšehhi kööki, ühe kohakese avastasime ka. Paraku oli see selline pooliseteeninduslik koht, lähed sisse, saad ühe paberi, võtad kandiku, käid letist letti, valid, mis meeldib, sööd ära ja väljudes alles maksad. Kõhu sai täis, odav oli ka, aga mulje jäi keskpärane.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Jalutasime veel ringi, saime kuulsat kellamängu vaadata-kuulata, paraku filmimine ei õnnestunud - tuleb uuesti minna. Külastasime juba tuttavat toidupoodi, võtsime õhtuks näksimist ning vaatasime ka, mida sealt koju kannataks viia. Kohalikke maiustusi paraku on päris vähe, suurem osa mujalt toodud kraam, mida meilgi piisavalt müügis. Jalutasime veel edasi ning siis avastasime ühe vahva õlletoa. Kassi kõrts peaks selle nimi olema.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Õlu oli hea, tõeliselt tume ja tummine. Olemine muidu ka väga lõbus, akordionist mängis lahedaid lugusid. Vahepeal tuli spetsiaalselt meie laua juurde, mängiski konkreetselt meile. Aga ega siis meie teadnud, et see meelelahutus arvele kenasti juurde kirjutatakse :P Lisaks oli ka teeninduse tasu arves sees. Samas - ei läinud see nii kalliks midagi, sama raha eest ei saa Tallinna vanalinnas enamat kui tass kohvi ja tükk kooki....</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Õhtu hotellis üllatas sellega, et seni korralikult toiminud wifi otsustas streikima hakata. Ju ta vist teadis, et rahvas peab järgmisel päeval tavapärasest tunduvalt varem ärkama....</div>kukupaihttp://www.blogger.com/profile/10977250400067545479noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1622932489607330888.post-5535460883964721632012-02-14T01:14:00.001+02:002012-02-14T01:14:25.233+02:00Praha kroonika - 4.päev: rahvuslikus võtmes<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEie2wtwwsmjU_rkm3J6Mh2xWqyAOgvURUQ8cMKbvs_jspepYI9fOvbqWWZXVsEjSkLb6kcmgx-uncaZ23SodngaEDUJNkDHNx1PBoi-xLsi9YdggaM3b5c5fpO-ISsiIYfExKkHCwX8LR5U/s1600/IMG_5501.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="213" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEie2wtwwsmjU_rkm3J6Mh2xWqyAOgvURUQ8cMKbvs_jspepYI9fOvbqWWZXVsEjSkLb6kcmgx-uncaZ23SodngaEDUJNkDHNx1PBoi-xLsi9YdggaM3b5c5fpO-ISsiIYfExKkHCwX8LR5U/s320/IMG_5501.jpg" width="320" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">meiekad oma maad tutvustamas</td></tr>
</tbody></table>
<div style="text-align: justify;">
Tänane hommik algas korraldusega passid pansioni peremehe kätte toimetada, et ta meid korrakohaselt sisse saaks registreerida. Tšehhimaal nimelt kehtib tänaseni kord, et kui inimene peatub maal üle kolme päeva, peab ta olema kohalikus politseis möllitud. Tegelikult täitsa praktiline - kui midagi juhtuma peaks, on teada, kes ja kus.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Katusealusele korrusele majutatud õppejõud kurtsid endiselt, et neil toad külmad, olgugi et radikad huugavad. Pansioni peremees laiutas käsi, võttis meie õppejõu käekõrvale ning viis välja termomeetri juurde, ise seletas: näete ju, et temperatuur tõuseb, küll läheb toas ka soojemaks. Meil allpool on seevastu jätkuvalt palav.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Päeva esimene pool kulges tavapäraselt - ettekanded, diskussioonid. lektorid ilmselt olid esimesest päevast õppust võtnud ning diskussioonide jaoks ka võtmeküsimused leiutanud, mida siis rühmades arutada tuli ning oma arvamused ette kanda. See siis tähendas, et ka tagasihoidlikud eestlased sulasid üles ning suutsid suud lahti teha. Oli tõepoolest elavam ja huvitavam see arutelu.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Lõunasöök valmistas mulle sedapuhku pettumuse. Kuna olin tellinud gluteenivaba toitlustuse, anti mulle kneedlikute ja jahukastme asemel keedukartuleid kalaga. Paraku oli see kraam täiesti maitsetu, kartulid vesised, peaaegu pudruks keedetud ning soola ega mingeid muid maitseaineid see toit ka näinud polnud. :S</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Pärastlõuna oli mõeldud rahvuslikus stiilis - iga osavõtjamaa pidi oma kodumaad mingil kombel teistele tutvustama. Väga erinevad lahendused, kõik omamoodi vahvad ning rahval oli üsna lõbus. Natuke rikkus asja lõppu lisatud kokkuvõttering ning ülemäära pikk paus enne järgmist esinejat. Kuigi daam oli varakult kohal, peeti ajakavva märgitud kellaajast kramplikult kinni. Veidi paindlikkust korraldajatelt oleks kasuks tulnud.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Aga päeva viimane ettekanne oli vägagi huvitav, meile räägiti juudi kogukonna sotsiaalhoolekandest. On ju juudid elanud Tšehhimaal ammusest ajast, nad on siin end paremini tundnud kui ülejäänud Euroopas. Muidugi tuleb välja arvata natsliku okupatsiooni aeg. Ka praegu on juudid üsna suur vähemusgrupp, kuid paljud noored on emigreerunud ning kogukond vananeb ning vajab seetõttu suuremat hoolitsust. </div>
<div style="text-align: justify;">
Lisaks kinnitas ettekandja taas minu kogemust, et üle keskea piiri jõudnud juudi daamid on omapäraselt kaunid ja väärikad.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Kahetunnine vaheaeg enne ühist õhtuveetmist kulus kergeks puhkuseks, mina jõudsin ühele olulisele lepingule digiallkirja anda. Kodus veel mõtlesin, et ei topi kaardilugejat muude vidinate hulka kotti, aga õnneks siiski võtsin ka selle kaasa...</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Ja õhtul oli meil pidu! Ootasid kaetud lauad, veiniklaasid ning elav muusika. Mängima oli palutud üks kohalik bänd, kes tegi juudi muusikat. Isegi minuke, kes tavaliselt muusikast kaarega mööda käib, nautis täiega. Aga loomulikult jõudsid pikatoimelised eestlased tantsupõrandale alles viimaste lugude ajaks....</div>kukupaihttp://www.blogger.com/profile/10977250400067545479noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1622932489607330888.post-2072648010329713182012-02-13T02:45:00.000+02:002012-02-13T02:45:09.960+02:00Praha kroonika - 3.päev: matk pakases<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: left; margin-right: 1em; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEisxpRKzgPbqb9Mi4eeyvJ1znzop5xXs5nn-Fa5Joi3oKT55X5bfAOyEFI_sT6KTCA88Uo34dMVLB6XWGgv2IFccEog-lHok86q-DsWKBplIdVK8DSROY9C0IAHo7U8B8-nbHMm3MtIX3QR/s1600/IMG_5408.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEisxpRKzgPbqb9Mi4eeyvJ1znzop5xXs5nn-Fa5Joi3oKT55X5bfAOyEFI_sT6KTCA88Uo34dMVLB6XWGgv2IFccEog-lHok86q-DsWKBplIdVK8DSROY9C0IAHo7U8B8-nbHMm3MtIX3QR/s320/IMG_5408.jpg" width="213" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">torn,milles igal pühapäevahommikul 15 min kajab kellamäng<br />muistsel kombel - nöörist tõmmates ja sügavalt kummardades</td></tr>
</tbody></table>
<div style="text-align: justify;">
Pühapäev teatavasti on hingamispäev. Aga ega siis usinate seminaristide jaoks tähenda see, et saab kaua magada ja niisama lebotada. Isegi hommikusöök oli tõstetud pool tundi varasemaks, et seejärel rahvas kokku koguda, kõigile metroopiletid kätte jagada ja teele asuda, kõigepealt äärelinna.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Et meil eelmise õhtu külmetamisest juba kogemus olemas ja oli juba ette teada, et kogu pärastlõuna veedetakse värskes õhus, oskasime end korralikult sisse pakkida (ja isegi siis kippus külm vahetevahel näpistama). Kõik paraku nii ettenägelikud polnud...</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Kuid hommikupoolik oli ette nähtud vaimutoidu jaoks ning nii sõidutati meid metrooga kuskile päris äärelinna ning lasti karges hommikuõhus veel veerandtunnike jalutada ühte pisikesse ja armsasse evangeelsesse kirikusse. Kirik asus just eramute ja paneelelamute rajoonide piirimail, oli säravvalge ümmargune ehitis. Sees soe, nii et joped-kasukad sai kenasti varna riputatud. Mahutas sadakond inimest, kui aga meie seminariste poleks olnud, oleks peaaegu tühjaks jäänud vist. Nagu pastor pärast rääkis, ei käigi teenistustel kuigi palju rahvast, rohkem on kirikusse asja nädala sees. Ning suurte pühade ajal eelistavad prahalased hoopiski linnast ära sõita.... Aga kogudus toimib, oma eluga ollakse rahul. Ega pole kerge olla protestant maal, kus juhtroll on siiski katoliiklastel (mõelge kasvõi Jan Husile).</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Lõuna oli samas lähedal, juba harjumuspäraselt toekas ja maitsev. Ning oligi aeg uuesti metroojaama jalutada. Ilm oli ka tunduvalt mõnusamaks läinud (kuigi vara rõõmustasime :P). Seekordne sõit oli pikem ning viis meid pärast ümberistumist teisele poole jõge, <a href="http://www.castles.org/castles/Europe/Central_Europe/Czech_Republic/czech5.htm" target="_blank">Praha kindluse </a>lähistele. Algas kolme ja poole tunnine jalgsimatk mööda libedaid sillutisekive.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Kõike giidi räägitut ei jõua üle korrata, kindlus kujutab ju endast lausa omaette linnakest. Aga kui mõelda, kui paljud kroonitud pead on seda sajandite jooksul asustanud ja ehitistega täiendanud, siis võib öelda, et pilt oli ikka suurejooneline (isegi talvel). Praegugi on kindluses Tšehhi presidendi <a href="http://www.hrad.cz/en/" target="_blank">residents</a>, toimib Tšehhi peakirik St.Vituse katedraal, kontserte saab kuulata Püha Jüri basiilikas....</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Peab tunnistama, et katedraal oli küll suur ja võimas ning väga kaunis, kuid seda täielikult nautimast takistas paraku külm - väljas igatahes oli soojem... Vana kuningaloss on otse katedraali kõrval ning sellega ühendatud, kuningas läks missale otse oma ruumidest ning istus eraldi rõdul (praegu seda restaureeritakse). Katedraali lõunatornis helistab kellamees igal pühapäevahommikul kell 9 kelli 15 minutit järjest ning ikka muistsel kombel nöörist tõmmates ja iga tõmbe juures sügavalt kummardades.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Mäest alla mööda nn. Kuldset tänavat - ka praegu on see ääristatud kenade nukumajakestega, omaaegsete töökodade asemel paraku on enamuses suveniiripoekesed. </div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Karli sild päevavalges kuigi suurt muljet ei jätnudki, mõned skulptuurid ehk olid paremini näha.... Silla otsas on ka Karl IV ise, kes paljude muude suurte tegude kõrval asutas ka Praha ülikooli - vanuselt kolmanda ülikooli Euroopas. Veel paar peatust vanalinnas ning giidil oligi aeg lahkuda. Meie aga hakkasime kohta otsima, kus veidi sooja saada.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Mõnusa ja taskukohase kohviku leidsime tegelikult kohe, aga ega siis kohe istuma pääsenud - administraatorineiu palus oodata, kuni mõni laud vabaneb. Läks üsna tublisti aega. Sulasime üles, saime sooja ning arutasime, kas õhtul veel kuhugi minna või mitte. Kuna aga praktiliselt kohviku kõrvalt avastasime toidupoe - palju parema kui eelmisel päeval kohalike juhatatud supermarket - ostsime näksimised kaasa ja otsustasime sel päeval enam mitte külma kätte minna...</div>kukupaihttp://www.blogger.com/profile/10977250400067545479noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1622932489607330888.post-18655866424393324062012-02-12T01:02:00.000+02:002012-02-12T01:02:37.957+02:00Praha kroonika - 2.päev: kultuuride kohtumine<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj0hDDeKo5-OrbOwLH1fX0Iixt3gkmDjJxBCgLVih8GZgyIfC7IhkKtYaDbSNqZfEpXRIStV-8TPmnA_XrpfLhqQfHozz1ywAJo94X_bQVyCYrUnkoZX3svz2g5KLL9C3CPorvdZxQfYMwH/s1600/IMG_5294.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj0hDDeKo5-OrbOwLH1fX0Iixt3gkmDjJxBCgLVih8GZgyIfC7IhkKtYaDbSNqZfEpXRIStV-8TPmnA_XrpfLhqQfHozz1ywAJo94X_bQVyCYrUnkoZX3svz2g5KLL9C3CPorvdZxQfYMwH/s320/IMG_5294.jpg" width="213" /></a></div>
<div style="text-align: justify;">
Esimene öö hotellis möödus kenasti. Ei usu, et selles mingi osa reisiväsimusel oli, lihtsalt tuba soe, voodi pehme, rahu ja vaikus. Hommikusöök oli ka mõnus ning kuigi kogenumad teadsid hoiatada, et siinne kohv põhjamaalase maitsele ei istu, oli see üllatavalt joodav.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Tipa-tapa ülikooli ning seal tabas mõningaid meie seast esimene kultuurišokk. Teatud privaatruumi uksel nimelt polegi lukku ning hõivatusest peaks märku andma ainult ukse alt paistev valgustriip. Ega sellest probleemi tehtud kah, on nii, siis on...</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Seminariruumis sundis eestlaslik tagasihoidlikkus meie gruppi sättima end kõige viimasesse ritta ning ega mõttevahetuse ajal suud eriti lahti kiputud ka tegema - jälle teistmoodi kui teised. Ka lektorite erinevus torkas selgelt silma - sakslase selge ja asjalik jutt, norralannade emotsionaalsus, samuti see, et neil mõlemil olid ka slaidid jagamiseks, ning siis pärastlõunase kontrastina kohaliku tšehhi lektori monotoonne vaikne jutt, slaide ka polnud ning kuigi sisu oli tegelikult huvitav, läks sellest palju kaotsi....</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Lõunasöögiga olid korraldajad välja mõelnud ühe väga laheda praktilise nipi. Kuna siin on rahvast mitmelt poolt ja mitmelgi eridieedid, jagati neile vastavad värvilised lindikesed rindu. Ettekandjal lindi värvi järgi kohe selge, kellele milline taldrik viia, ei pea üle saali kisama - kes see nüüd laktoosi- või gluteenivaba portsjoni peab saama? Aga portsjonid olid suured, toit maitsev - mida veel tahta?</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Päeva lõpetas tutvumismäng ning iga grupp pidi ka kirja panema oma ootused kogu seminarile. Lahe ja lõbus oli, mulle endale meeldis kõige rohkem soomlaste kirjutatu. Nemad jagasid lehe pooleks - üldine ja erialane ootus. Üldise poole peale kirjutati esimeseks maitsev toit, erialase aga lõpetas soov (kuna tegu tudengitega, siis ka täiesti mõistetav) saada kirja ka viis ainepunkti. </div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Kohalikud juhatasid kätte ka lähima supermarketi, kust võiksime endale õhtuks näksimist osta. pean tunnistama, et kuigi seal sai veedetud kas tundi, minu kotti midagi ei jõudnud. Valik on suur küll, hinnad seinast seina, osa asju kindlalt odavamad kui meil, üldiselt siiski samad ning päris mitmed asjad ka tunduvalt kallimad...</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Kuna kuulus Karli sild pole meie elupaigast kuigi kaugel, võtsime paari inimesega kätte ja läksime vaatasime selle ka veel üle. Õhtul on linn ilus, aga hirmus külm oli, seepärast pikemat kolamist ette ei võtnud siiski, fotokas kippus ka lõpuks ära hanguma... Paari päeva pärast aga lubab ilmateade juba sula....</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>kukupaihttp://www.blogger.com/profile/10977250400067545479noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1622932489607330888.post-40795285902940789912012-02-10T23:44:00.000+02:002012-02-10T23:44:01.308+02:00Praha kroonika - 1.päev: ei saa ikka sekeldusteta<div style="text-align: justify;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiw5Vzm1qMJuMeuxYJXYomoo1bE3Oc6_nmelvJZ0vdA7tBdQ0sDKwKjnCQBuNPvqc0I7c8S52-0GSY1nflEKmG8QYLiarlkzfu1lULP1Ap-ch-tcQC6p90p0l92Bh6XuoNkWK-LuMMosVNd/s1600/IMG_5187.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiw5Vzm1qMJuMeuxYJXYomoo1bE3Oc6_nmelvJZ0vdA7tBdQ0sDKwKjnCQBuNPvqc0I7c8S52-0GSY1nflEKmG8QYLiarlkzfu1lULP1Ap-ch-tcQC6p90p0l92Bh6XuoNkWK-LuMMosVNd/s320/IMG_5187.jpg" width="213" /></a>Nagu aru saada, on Kukupai jälle reisimise ette võtnud... Seekord kutsus kümneks päevaks külla Karli ülikool sõbraliku vennasmaa pealinnas Prahas. Muidugi mitte ainult Kukupaid vaid kohe päris-päris mitut inimest.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Sekeldused algasid sedapuhku juba enne reisi. Esiteks loobus üks grupiliige, õnneks piisavalt vara, et tema peale mitte kulutusi teha. Siis ilmnes koduse inventuuri käigus, et olemasolev reisikohver on lootusetult läbi omadega, paratamatult tuli minna ja uus osta. Ajastus muidugi polnud kõige sobivam, kaalusin isegi võimalust kuidagiviisi läbi ajada. Aga praegu võin juba öelda, et õnneks tuli mõistus enne koju, ma ilmselt poleks vana kohvriga lennujaamast hotelli jõudnudki...</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Järgmise käki keeras kokku reisibüroo, kes üsna viimasel hetkel saatis uued lennupiletid, kuna mingil x põhjusel oli vaja muuta tagasilendu. Kahetunnise otselennu Prahast Tallinna ja normaalsel kellaajal kojujõudmise asemel tuleb ümberistumisega kokku veeta reisil terve päev ning koju ei pääse mingil juhul enne südaööd... Äärmiselt arusaamatu, sest ma millegipärast ei usu, et see variant kuidagiviisi odavam oleks või lennuk ülemäära täis müüdud - täna oli pooltühi igatahes....</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Hommik kulus kohvri pakkimisele, sai rahulikult toimetada. Vaatasin veel arvutist kella, et aega küll, siis aga tekkis kahtlus, et natuke nagu liiga palju. Igaks juhuks heitsin pilgu moblale ka ja loomulikult selgus, et arvutikell on järjekordselt segi läinud - täpselt õige aeg oli minema hakata. Mis siis ikka, kotid selga ja bussi peale.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Lennujaamas olime kõik kenasti kohal, pagas ära antud, piletid regatud ja siis teatati,et lend lükkub edasi - lennuk pole Prahast veel kohale jõudnudki. Välja lendasime tunnikese plaanitust hiljem. Pole kurta, kõik oli mugav, pakuti süüa-juua ja kui maandusime, tuli pagas ka üsna ruttu. Ei küsinud keegi dokumente ega kontrollinud, kas me ikka õiged kotid võtsime. </div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Lennujaamast oli vaja ka linna saada. Kuna me kohaliike olusid ei tunne, siis liinibussist loobusime. Esimene idee oli võtta üks maksitakso kamba peale, see oleks läinud maksma 100 kohalikku raha nina peale (et eurodes hinda saada, tuleb kohalikud hinnad jagada ca 25-ga) ja oleks meid toonud otse hotelli ukse ette. Paraku polnud sellist pakkuda, pakuti tavalisi taksosid - need põlgasime kalliks. Teine taksofirma küsis oluliselt rohkem, seega laadisime end hoopis ühte mikrobussi, sõiduhind 130 raha. Juht tõmbas nina natuke krimpsu, kui me talle igaüks ainult sajalist pakkusime - pole nii palju peenraha tagasi anda (sajaline on siin maal väikseim paberraha). Tegime siis teisiti - klappisime mitme peale, et tagasiantav summa väiksem oleks (seega pean nüüd meeles pidama, et ühele reisikaaslasele 30 raha võlgu olen). Bussikas tõi meid otse vanalinna ning kui hakkasime vaatama, kuidas edasi, astus juht ligi, küsis: kuhu vaja? ja juhatas suuna kätte - nii 15 minutit jalutamist. Tegelikkuses kulus muidugi veidi rohkem, seda enam, et vanalinna kõnniteed on siin sillutatud samasuguste plaadikestega nagu vannitoaseinad - libedad. </div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Aga kohale me jõudsime, vastuvõtt oli soe, hotelli adminn teatas, et igasuguse murega saab tema poole pöörduda 24 tundi ööpäevas, jagas wifi paroolid kätte (ja wifi on siin tasemel) ning suunas meid tubadesse. Voodid valmis tehtud, suletekid ja üüratusuured padjad ootamas, soe ja mõnus. Meie korrus on neljas (tänavapinnalt lugedes viies) ning lift olemas. Õppejõud ja muud tähtsamad tegelased majutati kuuendale korrusele, aga sinnani lift ei lähe, tuleb veidi ronida ning juba kurdeti, et seal on külm kah. Saab näha, millal professorid ülevalt alla kolima hakkavad :)</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Jalutasime veel kümmekond minutit, et end ülikoolis ära registreerida ning teada anda, et oleme õnnelikult kohale jõudnud. Oodati meid seal sooja tee ja võileibadega, polnudki vaja enam linna süüa otsima minna. Kuna suurem osa rahvast oli tänast päeva alustanud üsna vara, siis niisama linna kolama ka enam ei viitsinud keegi minna, aga niipaljukest kui nägime, tundus, et väga ilus on. No aga jõuab ju järgmistel päevadelgi...</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>kukupaihttp://www.blogger.com/profile/10977250400067545479noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1622932489607330888.post-62037321417313755602012-01-20T19:32:00.001+02:002012-01-20T19:33:18.787+02:00Halli pead austa, lapsest sõida üle?Koht: õhtune Nõmme kauplus, kassa.<br />
Osalised: meie tütre ja Tupsuga, üks pensioniealine tädike.<br />
<br />
<div style="text-align: justify;">
Käisime õhtuhakul poes, et leiva-saiavarusid täiendada. Eks kärusse laekus muudki vajalikku. Liigume siis rahulikult kassa poole, Tups meist paar sammu ees. Oli laps juba praktiliselt kassa juures, meie kohe jõudmas, kui külje pealt ilmus tädike oma käruga ning lausa trügis lapse kassa eest kõrvale ning hakkas oma kaupa lindile laduma. Minu üllatunud küsimusele, kas laps polegi inimene, ei suvatsenud ta reageerida. Tema ilmumine oli mullegi nii ootamatu, et äärepealt oleksin oma käruga tema omale otsa sõitnud...</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Eks ma siis reageerisin ka natuke üle, laksatasin pulga enda ja tema kauba vahele, kui ta makstud sai ja sinnasamma vahesse koperdama jäi, et asju kotti panna (selle asemel, et sammuke edasi astuda ja meid mööda lasta) trügisin ka käruga jõhkralt mööda, et oma asjad teiselt poolt kätte saada. Siis sai tädikese käru küll müksu ära, sest ta oli selle sättinud kogu kassalindi laiuselt ette. Põrnitses mind küll altkulumu, aga midagi ütlema ei hakanud.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Ega see trügimine talle mingit ajavõitu andnud, poest saime ikka enne teda juba minema. Aga kuna see pole sugugi ainuke kord, mil lapsest lihtsalt mööda või üle astutakse, tekkis minul küll küsimus, kas laps polegi poes inimene? Ei saa vabanduseks väita ka, et meie Tupsut tähele ei panda, ta on siiski päris pikk juba ja erkroosa jope peaks ka silma torkama...</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Või on asi mentaliteedis, et mina olen vanem, minul on igal juhul eesõigus? Siis jäi tädikesele küll mulje, et mina ise olen üks igavene mats, kes vanemate inimeste austamisest midagi ei tea. Vaat tean nii palju, et kui see vanem inimene ise käitub kenasti ja väärikalt, pole mingit probleemi. Õnneks ongi meil siin suurem osa inimesi lugupidamist väärt, seda enam aga need üksikud nahaalid silma torkavad...</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>kukupaihttp://www.blogger.com/profile/10977250400067545479noreply@blogger.com12tag:blogger.com,1999:blog-1622932489607330888.post-80814022201386208502011-09-12T18:11:00.000+03:002011-09-12T18:12:01.383+03:00Tootsi rehkendus<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhAAcgwbWMk9IPqFrebU7MdjxDZjy9wJQUA0JLAe1lroSRlDdbtxF4oDVHd-kPBNkA1AMNJvzmKHhZ9QKVnnOqMYPYX8BrlYvlI6ijydMiyjtCKkCGjz7T1lQdcMmR7VJ74_82M-zCsPLbE/s1600/IMG_3698.jpg" onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 400px; height: 267px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhAAcgwbWMk9IPqFrebU7MdjxDZjy9wJQUA0JLAe1lroSRlDdbtxF4oDVHd-kPBNkA1AMNJvzmKHhZ9QKVnnOqMYPYX8BrlYvlI6ijydMiyjtCKkCGjz7T1lQdcMmR7VJ74_82M-zCsPLbE/s400/IMG_3698.jpg" border="0" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5651490930429552098" /></a><br /><div style="text-align: justify;">Minu mäletamist mööda Joosep Toots Paunvere kihelkonnakoolis füüsikat ei õppinud, aga nii palju tervet talupojamõistust oli tal küll, et teada - vesi voolab ikka ülalt alla, mitte vastupidi. Et Toots koolitükkide tegemisel laisk kui lohe oli ja ainult pika vestluse tulemusena nõustus tegema pool rehkendusülesannet, on aga olnud eeskujuks meie linnaviletsusele, täpsemalt siis kommunaalametile.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Naabrinaine on oma blogis teemat korduvalt <a href="http://laborihiir.blogspot.com/2011/09/oma-silm-on-kuningas-ehk-milleks-uskuda.html">valgustanud</a>, aga kordame siis lühidalt üle.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Kaks aastat tagasi jõudis linna lubatud õnn ka meie õuele ehk siis rajati kanalisatsioonitorustik. Töö käigus maha võetud asfalt taastati ja algul tundus, et kõik on parimas korras. Paraku ainult esimeste suuremate vihmadeni. Tuli välja, et projekteerija näpuka tõttu oli mõnedes kohtades asfaldi kaldenurk vale ja vihmavesi hakkas kogunema just meie majade ette ning nii õnnetult, et sõidutee ja aia vahele ei jäänud ribakestki kuiva maad. Loomulikult kaasnes "boonusena" möödasõitvate autode poolt täispritsitud majasein ja aknad, kooruv värvi- ja krohvikiht, läbivettinud piirdeaed ning vajadus hoida kättesaadavas kohas kalamehekummikuid. Lombid ulatusid ikka tublisti poolde säärde...</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Naabrinaine võttis enda peale vaevarikka kirjavahetuse ja telefonikõnede pidamise, eesmärgiga, et ehitajad oma praagi parandaksid. Esialgu laiutati käsi - raha pole. Siis selgus, et töid teostanud firma on hoopiski pankrotis (muidugi, kui linn neile minimaalset võimalikku tasu maksis ning lisaks sellele ka praaktöid omal kulul parandada tuli), seega nagu polekski kelleltki midagi nõuda.</div><div style="text-align: justify;">Jonni aga ei jätnud, kirjad koos fotomaterjaliga liikusid pidevalt linnaviletsuse poole. Ametnikud käisid isegi kohapeal asja uurimas ja leidsid, et olukord on kehv küll...</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Kevadel siis hakati lõpuks rääkima, et jah, teeme korda, pole midagi parata. Esialgne tähtaeg pidi olema 1.august, aga selleks ajaks ei juhtunud muidugi midagi. Eelmisel nädalal siis lõpuks töödega alustati. Ja mis ma nüüd avastasin: korda tehakse ainult naabrite majaesine, meie pool ei liigutatud lillegi. Nädalavahetusel polnud loomulikult kedagi arupärimisele vastamas ka ja ega pole tänase tööpäeva jooksulgi kõssatud. Homme aga pidi juba uus asfalt maha pandama.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Töömehed lohutasid mind, et küll see vesi meie juurest ka hakkab ära voolama kui restkaev valmis. No ma ei tea, kes siis nüüd füüsikatundidest poppi on teinud, kas ehitajad ise, projekteerija või Kommunaalamet kui tellija. Lisatud fotol on üsna hästi näha, et meie kahe maja vahel on teekattes kõrgem koht. Kuidas vesi üle selle peaks pääsema, on mõistatus. Samuti on näha, et seal, kus seisab töömeeste auto, on teeserv tunduvalt madalam ning laupäevasest vihmast jäänud mudaloik pole siiani kuhugi kadunud. Varasematel piltidel on olnud näha ka, et uputus ulatub natuke kaugemale elektripostist ning lomp lõpeb sealtmaalt nagu lõigatud - sealpoolsete naabrite juures on teekate jälle kõrgem.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Ühesõnaga on Tallinna Linnavalitsus selgelt järginud Tootsi eeskuju - pika kauplemise peale küll rehkendusülesannet tegema asunud, aga leidnud, et tervet siiski ei jõua ja leppinud poolega. Mina aga sellega rahule jääda (erinevalt õpetaja Laurist) ei kavatse.</div>kukupaihttp://www.blogger.com/profile/10977250400067545479noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-1622932489607330888.post-44322468379126657482011-08-07T23:46:00.000+03:002011-08-07T23:46:31.234+03:00Punane ja must - hoia alt!<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhM1OicDFoSstkLWSe5xFIOKpuPUXLfV8TLM2bHoCUI6dwFGKx1r2u2woy0_Xfd7mZGdZo4M4TlDUhRfMcSOpyyoGn8hT7tIgHcgJr3v9DE6geaP_fzJLIKT4gFpAAOarHZy1wiauQArMtw/s1600/IMG_2990.jpg" onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 400px; height: 267px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhM1OicDFoSstkLWSe5xFIOKpuPUXLfV8TLM2bHoCUI6dwFGKx1r2u2woy0_Xfd7mZGdZo4M4TlDUhRfMcSOpyyoGn8hT7tIgHcgJr3v9DE6geaP_fzJLIKT4gFpAAOarHZy1wiauQArMtw/s400/IMG_2990.jpg" border="0" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5638218093564607954" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiVsHKx0rfHbQkFbBZB3jX2WiISNIdhep_0vc4Qmhsn-izkXUlV8AUDleFB782GVIp2OvG-NiQkJ4YY5JCkfIOqJyfbDKeeHsvYvQdM0a2eSZ4JAyOPT0HwcpTSlBezB5JO_pbjrnlXwhi0/s1600/IMG_2994.jpg" onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 400px; height: 267px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiVsHKx0rfHbQkFbBZB3jX2WiISNIdhep_0vc4Qmhsn-izkXUlV8AUDleFB782GVIp2OvG-NiQkJ4YY5JCkfIOqJyfbDKeeHsvYvQdM0a2eSZ4JAyOPT0HwcpTSlBezB5JO_pbjrnlXwhi0/s400/IMG_2994.jpg" border="0" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5638218088913061378" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhgLE9ks-wl-pzhEE0XFPWiNldOXgWWzF_WMMZUWXhB0cGsBG7IqD-FWwMJIuJl0xkTSXQY7e6SuTSiz1JX9UoLZi5H0lK5Hke0Y0s1xdh5y3U_riuZNkijvaO4TK7Fc9IMi9QjwUdMmiKa/s1600/IMG_2986.jpg" onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 265px; height: 400px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhgLE9ks-wl-pzhEE0XFPWiNldOXgWWzF_WMMZUWXhB0cGsBG7IqD-FWwMJIuJl0xkTSXQY7e6SuTSiz1JX9UoLZi5H0lK5Hke0Y0s1xdh5y3U_riuZNkijvaO4TK7Fc9IMi9QjwUdMmiKa/s400/IMG_2986.jpg" border="0" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5638218084172946018" /></a><br /><div style="text-align: justify;">Miks on lepatriinud nii silmatorkavad? Aga muidugi sellepärast, et linnud neid tähele paneksid ja kogemata alla ei neelaks - lindude jaoks nad just maitsvad pole...</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Ja nii ongi punase ja musta kombinatsioonist saanud hoiatus...</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Aga vahel on nende kooslus ka täitsa juhuslik ja ei tähenda üldse mitte midagi...</div>kukupaihttp://www.blogger.com/profile/10977250400067545479noreply@blogger.com5tag:blogger.com,1999:blog-1622932489607330888.post-26852691825425761632011-07-26T20:59:00.000+03:002011-07-26T21:04:32.085+03:00Kitsed purdel<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgsJobOhtloL1gl-x7x2TSKFkWgJPoMTpKPwh0J3iYfgw6EHxIG-W8H-cpa-zyWcdZUbRRL-cn4B8o5bPPEdTNyFH2kqmG4B5gRAlyArB5glXTCjK87xwySPehVVFAriL6JVjBl3wJBpYkY/s1600/IMG_2891.jpg" onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 320px; height: 213px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgsJobOhtloL1gl-x7x2TSKFkWgJPoMTpKPwh0J3iYfgw6EHxIG-W8H-cpa-zyWcdZUbRRL-cn4B8o5bPPEdTNyFH2kqmG4B5gRAlyArB5glXTCjK87xwySPehVVFAriL6JVjBl3wJBpYkY/s320/IMG_2891.jpg" border="0" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5633723336567955394" /></a><br /><div style="text-align: justify;">Küllap paljud mäletavad vana mõistujuttu, kus kaks kitse kitsal purdel kokku said, teineteisest mööda ei mahtunud, kumbki teisele teed anda ei tahtnud ning lõpuks mõlemad vette kukkusid. Nii hulluks järgnevas loos asjad õnneks ei läinud, aga muidu on üsna samalaadne lugu küll...</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">On meil siin Nõmmel selline tänav nagu Suusa. Lühike, paljud seda ei teagi, ühendab Nõmme turu parklat teise tänavaga. Kitsuke kah, kuigi sõidutee kenasti asfalteeritud, meenutab ta siiski rohkem metsateed. Ühes otsas järsuvõitu langus, teises pime kurv. Ometigi on see kahesuunaline hoolimata sellest, et kohalik rahvas juba pikka aega on taotlenud liikluskorralduse muudatust ja tee ühesuunaliseks muutmist.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Täna tulin bussi pealt, jalutasin metsa veerest kodu poole, kui selja tagant ägedat kummivilinat kuulsin. Sõiduteel kihutas mööda valge madal sportauto, sõitis tee keskjoont pidi. Minust mõnevõrra eespool pidurdas ta järsult sest kurvi tagant tuli vastu teine auto. Algul mõtlesin, et nüüd sõitsidki ninapidi kokku, jäid mõlemad seisma ja kumbki ei liikunud edasi ega tagasi. Kui lähemale jõudsin, nägin, et nii hull lugu õnneks pole, juhid olid mõlemad jõudnud õigel ajal pidurdada. Aga vaidlesid ägedalt, kumb kummale teed peaks andma. Sportauto juht polnud nõus meetritki taganema ega teeserva võtma, et teisest mööda mahtuda. Ei olnud tegu rullnokkadega, soliidsed keskeas meesterahvad olid....</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Minust nad sinna vaidlema jäidki... Minu enda arvamus on, et sportauto juht rikkus reegleid täiega, seepärast on ka number pildil näha.</div>kukupaihttp://www.blogger.com/profile/10977250400067545479noreply@blogger.com3tag:blogger.com,1999:blog-1622932489607330888.post-28316602797234661732011-07-23T22:55:00.000+03:002011-07-23T22:56:23.589+03:00Kui palju masendavat peab ühte päeva mahtuma? RIP Andrus Norak<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEinOKKGV2QLeTcr34auTXkECTa1uEtQEDAgN65lheExptlgqa1OPmgWTTW5gpWsbSOSXyAgIqm-gWyJM2map0EIarxPebn0LtgWdgYrCOeiie9CAkWujUNXYy3SLdN-t6KJzPO1HJRdAyNv/s1600/Copy+of+IMG_6821.jpg" onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 215px; height: 320px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEinOKKGV2QLeTcr34auTXkECTa1uEtQEDAgN65lheExptlgqa1OPmgWTTW5gpWsbSOSXyAgIqm-gWyJM2map0EIarxPebn0LtgWdgYrCOeiie9CAkWujUNXYy3SLdN-t6KJzPO1HJRdAyNv/s320/Copy+of+IMG_6821.jpg" border="0" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5632638866809737042" /></a><br /><div style="text-align: justify;">Nagu hommikustest masendavatest uudistest vähe oleks olnud, ootas mind pärast mõnusat päeva kojujõudmisel teade kauaaegse hea sõbra ootamatust lahkumisest.... Koju kutsuti arestimajade peakaplan <b>Andrus Norak</b>....</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Vähe on inimesi, kes lisaks mõtte- ja ametikaaslusele on ka midagi enamat. Andrusega olid esimesed kokkupuuted juba varases nooruses ning ei osanud me kumbki siis veel arvata, et sellest kasvab sügav sõprus. Sõprus, mis ei eeldanud pidevat ninapidi koos olemist, kuid igal kohtumisel tundus, et vahepeal polegi aega kulunud - mõtted haakusid kohe. Muidugi on sellele palju kaasa aidanud tänapäevased suhtluskanalid, mis lubasid teineteise tegemistega pidevalt kursis olla.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Minu ühes blogilistis on üks viljakaimaid blogijaid just <a href="http://andrus.wordpress.com/">Andrus</a>. Viimased jutud seal olid tema maakodust, mida ta väga armastas ning kus plaanis veeta oma pensionipõlve. Kui palju ilusaid kirjeldusi, kui palju plaane, mille teostamine jääb nüüd laste õlule...</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Andrus oli ka kirglik kalamees ning eile õhtulgi läks ta sealtsamast maakodust kalale ning hommikul kella viie ajal ta lähedusest leitigi... Arvatavasti ei pidanud süda vastu...</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Populaarses suhtluskanalis Facebook polnud Andrus viimasel ajal kuigi aktiivne, aga just seal oli ta teinud ühe <a href="http://www.facebook.com/profile.php?id=1369630947">testi</a>: Mis sa oleksid looduses? Vastuseks oli meri... Mere lähedalt ta oma igavesse koju kutsutigi...</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Kui otsisin oma pildikogust Andruse pilti, avastasin, et polegi ühtegi korralikku, tuli teise pildi pealt lõigata. Ikka arvad ju, et aega küll.... Aga Andruse aeg siinpoolsuses on nüüd läbi....</div>kukupaihttp://www.blogger.com/profile/10977250400067545479noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-1622932489607330888.post-15434735299345716832011-07-05T23:25:00.000+03:002011-07-05T23:30:18.692+03:00RIP, Eesti vanim eraülikool!<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi1Ds0wLwsNHCm6COF4VgiwEmFKlbiDIeZjvzSDazAR2Jy0mawwh_A1ejh2BdPrUzk8cC-zi7UrDWyRWNl4bqJINNJLV2De-v1Yuys1NdfywHD83XAolgKO88Ykyt-aruRx7G1kMkh8sdht/s1600/ui_maja.jpg" onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 200px; height: 150px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi1Ds0wLwsNHCm6COF4VgiwEmFKlbiDIeZjvzSDazAR2Jy0mawwh_A1ejh2BdPrUzk8cC-zi7UrDWyRWNl4bqJINNJLV2De-v1Yuys1NdfywHD83XAolgKO88Ykyt-aruRx7G1kMkh8sdht/s200/ui_maja.jpg" border="0" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5625968067379802386" /></a><br /><div style="text-align: justify;">Rahvasuu räägib, et ühel ilusal päeval, kui suur sõda oli just otsa saanud, helistas Evald Saag Raikkülast lambalaudast hästivarjatud mobiilit Kremlisse ja ütles: "Noh, Joss, mis ootad, teeme ära!"</div><div style="text-align: justify;">Oli sellega kuidas oli, aga fakt on, et 3.mail 1946 võttis EELK Konsistoorium vastu otsuse, et kirikule on haritud vaimulikke vaja, Tartu ülikooli usuteaduskond aga on ju suletud, seega ei jää muud üle, kui rajada oma <a href="http://www.eelk.ee/ui/">kõrgkool</a>. 65 aastat kõrgetasemelist teoloogilist haridust Tallinnas on väärtus, mida oskavad hinnata kõik selle kooli seinte vahel õppinud - ja neid pole vähe. Pikki aastaid oli kool ka vaimsuse kandja, pea ainus teisitimõtlemise kants, millele isegi nõukogude võimu hammas peale ei hakanud.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Ajad muutusid, Tartu ülikool avas taas usuteaduskonna, kuid instituut jäi kestma. Muidugi tuli ajaga kaasas käia, täienesid ja muutusid õppekavad, tuli juurde uusi suundi. Mis peamine - teoloogiat oli võimalik õppida ka paljudel neil, kes mitmesugustel põhjustel Tartu ei saanud või ei soovinud minna. Paindlik õppesüsteem andis võimaluse õppida ka töö kõrvalt, omandada teine või isegi kolmas kõrgharidus. Keskmine üliõpilane oli aastatelt vanem kui ülikoolis, sihikindlam ja motiveeritum asuma tööle just kirikusse.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Käimasolev haridusreform tõi kaasa vajaduse õppekavade riikliku akrediteerimise järele. Kevadel külastaski kooli hindamiskomisjon. Paraku olid komisjoni järeldused ehmatavad ja tegelikult ka ootamatud. Osa õppekavasid said küll positiivse hinnangu, kuid paraku polnud nende hulgas doktoriõpet, mis sisuliselt tähendab ülikooli staatuse kadumist. Et koolitusload lõpevad ka aastavahetuseks, tekkis ühtäkki olukord, mil kõik olemasolevad üliõpilased peavad tegema hiigelpingutusi ja esitama oma lõputööd hiljemalt novembris, samal ajal tulevad läbi võtta ka kõik puuduvad ained ning kaitsma lõputööd detsembris, sest ainult siis on lootus saada riiklikult tunnustatud diplom. </div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Paljudele tähendab see sisuliselt õpingute katkestamist, sest puhtfüüsiliselt pole niisugune asi võimalik. Õppejõudude ja üliõpilaste suurenenud koormus, lisasessioonid ning kui tahta samal ajal veel kvaliteetset uurimust kirjutada, siis mingis osas tuleb järeleandmisi teha. Mis väärtus sellisel diplomil on?</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Tundub, et siin on laiem hariduspoliitiline tagamaa, sest teatavasti said negatiivseid hinnanguid ka paljud teised erakoolid. Kurb on see, et võetakse edasiõppimise võimalus just natuke vanematelt inimestelt, kes õpivad töö kõrvalt või tahavad olemasolevale teist kõrgharidust lisaks saada... Sel foonil on üsna kummaline, et algselt sai negatiivse hinnangu ka Metodisti Kõrgem Teoloogiline Seminar, aga mõne aja pärast see otsus muudeti ning pikendati nende koolitusluba kolme aasta võrra...</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Koolipere nägi üht võimalikku väljapääsu instituudi reorganiseerimises rakenduskõrgkooliks, see oleks eeldanud õppekavade ja õpiväljundite mõningast korrigeerimist. Veel olulisem on, et oleks säilinud praegustel üliõpilastel võimalus oma õpingud sujuvalt lõpetada, kuigi ehk mõned õppemoodulid juurde võtta, praktikat rohkem teha, aga siiski ilma liigse tormamise ja rabelemiseta.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Ettevalmistusi õppekavade ümbertegemiseks jõuti isegi alustada, mitmedki olid nõus selle nimel ohverdama osa oma suvepuhkusestki. Paraku otsustas kooli omanik EELK Konsistoorium, et taotlust rakenduskõrgkooli moodustamiseks ei esitata, instituudi asemele tuleb koolitus- ja täienduskeskus... Miks just niisugune otsus - ei tea, ootaks asjalikku põhjendust...</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Kas see otsus on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu? Loodetavasti siiski mitte...</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div>kukupaihttp://www.blogger.com/profile/10977250400067545479noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-1622932489607330888.post-21272870889515485882011-07-03T22:37:00.002+03:002011-07-03T22:40:47.744+03:00Veerevale kivile sammal ei kasva<a onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}" href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg8uNh8nT7HvFhzq_wC3mzJ5CM2xFrovwtKptJtHeJjkrCA0_2pS2ACR71aP48OQ5hbLpjAm33w-jAmop2qW_0cgTxf39eErt9m6Gyixu_KFGzQOtXkK-byeMHK0AUbUVYKu3gDDipy4hES/s1600/IMG_1147.jpg"><img style="float: left; margin: 0pt 10px 10px 0pt; cursor: pointer; width: 400px; height: 267px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg8uNh8nT7HvFhzq_wC3mzJ5CM2xFrovwtKptJtHeJjkrCA0_2pS2ACR71aP48OQ5hbLpjAm33w-jAmop2qW_0cgTxf39eErt9m6Gyixu_KFGzQOtXkK-byeMHK0AUbUVYKu3gDDipy4hES/s400/IMG_1147.jpg" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5625213257477340402" border="0" /></a><br /><div style="text-align: justify;">Selleks peab enne ikka paikseks jääma ja endale kindla koha leidma... Aga kas sammaldumine ei tähenda äkki ka seda, et sulgeme end uute kogemuste eest, jääme kinni minevikku ning hakkame neid kivistunud tõekspidamisi ainuõigeteks pidama?<br /></div>kukupaihttp://www.blogger.com/profile/10977250400067545479noreply@blogger.com6tag:blogger.com,1999:blog-1622932489607330888.post-3235056402993499042011-06-26T01:52:00.001+03:002011-06-26T02:01:08.744+03:00Me ööd on nii valged...<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhWD5OPlTCWrIZqANylECvLpE98FMCJId-FQ05ri_lf-wetvGTCJCMVKgCoNICXAp8RdvtMrGDxkSocVlHYrrHHXE0r9fu-lvgysjeqDtdunP1fnPpZBE1xbMqIOmI9iznWAEqWiW1x7y94/s1600/IMG_1287.jpg" onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 400px; height: 267px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhWD5OPlTCWrIZqANylECvLpE98FMCJId-FQ05ri_lf-wetvGTCJCMVKgCoNICXAp8RdvtMrGDxkSocVlHYrrHHXE0r9fu-lvgysjeqDtdunP1fnPpZBE1xbMqIOmI9iznWAEqWiW1x7y94/s400/IMG_1287.jpg" border="0" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5622295965419001586" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiNPKYZYXaZJ0XUsjRqYSrdz0J8eH6oEJTyMXUEBBsPjj8oUTqXfuYgmCy31Nix_knqfv8UvTq-wp35lvzEJoteWBBisRLEO9S4o4SJP2z2iP-NcMZ6S4RjHQ-V6qp4vyi1FOzhoJlozi0Z/s1600/IMG_1942.jpg" onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 400px; height: 267px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiNPKYZYXaZJ0XUsjRqYSrdz0J8eH6oEJTyMXUEBBsPjj8oUTqXfuYgmCy31Nix_knqfv8UvTq-wp35lvzEJoteWBBisRLEO9S4o4SJP2z2iP-NcMZ6S4RjHQ-V6qp4vyi1FOzhoJlozi0Z/s400/IMG_1942.jpg" border="0" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5622295960387902002" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgE4y83Ny2oRTsLAFuf3haMJvTWTawuYdsapLrl7tpsTbQjQk1WyGEPzOItLYsmd4uvdwbTEyW3bUN1t9p7TaKW20zpytAo_p64Gu76OPd_u5BUep9tl2pq4vuluS3XPt0g5d4SZYvJuHoT/s1600/IMG_1952.jpg" onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 400px; height: 267px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgE4y83Ny2oRTsLAFuf3haMJvTWTawuYdsapLrl7tpsTbQjQk1WyGEPzOItLYsmd4uvdwbTEyW3bUN1t9p7TaKW20zpytAo_p64Gu76OPd_u5BUep9tl2pq4vuluS3XPt0g5d4SZYvJuHoT/s400/IMG_1952.jpg" border="0" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5622295958546048194" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiflpsMYp-XmGfSsaTybnFxIfWvfVO-XHtHZHqvO7CBWRR0KbE6c4h1j0Z8XP8WxQEU72XLjptRytXYxY0b6uK9uarO_nhDXki-kH4JB6KDJt2dxdfLHdtFdIRBhoIEIeIRPKkNIsMNvZen/s1600/IMG_1984.jpg" onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 400px; height: 267px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiflpsMYp-XmGfSsaTybnFxIfWvfVO-XHtHZHqvO7CBWRR0KbE6c4h1j0Z8XP8WxQEU72XLjptRytXYxY0b6uK9uarO_nhDXki-kH4JB6KDJt2dxdfLHdtFdIRBhoIEIeIRPKkNIsMNvZen/s400/IMG_1984.jpg" border="0" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5622295951905005362" /></a><br /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgojsjSgEf_9HqURrGux4Ec6hkYncE8MB6fA9FkuCvOT0XI4UIARgmbIUk8-dSVJ6F15e5eCnow_kKeWPO8QvEe0Ddyc5SJcBaFakYX2E7OadG4DrVZPlHY0pWn1oGbYK7aRcKOGR-DvH8e/s1600/IMG_2027.jpg" onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 267px; height: 400px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgojsjSgEf_9HqURrGux4Ec6hkYncE8MB6fA9FkuCvOT0XI4UIARgmbIUk8-dSVJ6F15e5eCnow_kKeWPO8QvEe0Ddyc5SJcBaFakYX2E7OadG4DrVZPlHY0pWn1oGbYK7aRcKOGR-DvH8e/s400/IMG_2027.jpg" border="0" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5622295950126322274" /></a><br />... et ka südaööl pole lampe vaja süüdata...<div><br /></div><div>Aga kui valgusest puudu tuleb, eks tekitame seda juurde.</div><div><br /></div><div><br /></div><div><br /></div><div><br /></div><div><br /></div><div><br /></div><div>Peeter Jõgioja tuleshow</div><div><br /></div><div><br /></div><div><br /></div><div><br /></div><div><br /></div><div><br /></div><div><br /></div><div><br /></div><div><br /></div><div><br /></div><div><br /></div><div><br /></div><div><br /></div><div><br /></div><div><br /></div><div><br /></div><div><br /></div><div><br /></div><div><br /></div><div><br /></div><div><br /></div><div><br /></div><div><br /></div><div><br /></div><div><br /></div><div><br /></div><div><br /></div><div><br /></div><div><br /></div><div><br /></div><div><br /></div><div><br /></div><div><br /></div><div><br /></div><div><br /></div><div><br /></div><div>ja sellega süüdatud Nõmme jaanik</div>kukupaihttp://www.blogger.com/profile/10977250400067545479noreply@blogger.com5tag:blogger.com,1999:blog-1622932489607330888.post-3788575611786444772011-06-21T00:08:00.000+03:002011-06-21T00:11:13.409+03:00Uhkus või valehäbi?<div style="text-align: justify;">Mõtlesin tükk aega, kas kirjutada või mitte... Lugesin <a href="http://www.postimees.ee/474268/puudega-inimesed-ei-taha-kogu-aeg-abi-kusida/">lugu,</a> lugesin kommentaare (polnudki seekord kõige hullemad), siis lugesin veel ühte <a href="http://airikataanis.blogspot.com/2011/06/arhidektuuritusest-ja-inimlikkusest-ja.html">blogipostitust</a>. Tahtsin seal kommenteerida, aga blogger sõi millegipärast selle ära. Siis hakkas mõte hargnema ning seal oleks see juba teemast välja läinud hoopiski...</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Tõepoolest, üsna sageli tundub, et nn. invaabinõud on ehitatud ainult linnukese pärast, tegelike kasutajatega pole konsulteeritudki - kas asi ikka töötab. Hullem muidugi, kui üldse midagi pole, nagu blogis mainitud söögikohas trepp täiesti käsipuudeta. Sealt ei kipu kõik tervedki üles ronima, väikese lapsega on see suisa ohtlik. Ning teenindajat appi paluda - no tänan ei, ega tea ju tema suhtumistki. Teisalt on selle abistamisega veel nii, et ega igaüks oskagi, olgugi et heast tahtest puudu ei tule. Pole sugugi ükskõik, kuidas ratstooli üle astmete sikutada, mõnikord lõpeb selline oskamatu abistamine abistatava kukkumisega. Ning ega ainult ratastoolis ole asi - olen ise näinud, kuidas igati kenad inimesed aitavad lapsevankrit bussi tõsta nii, et see lausa upakile vajub, lapsel jalad taeva poole.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Puudega inimene loomulikult tunneb end paremini, kui ta ise hakkama saab ja ei pea teisi tülitama. Aga mõnikord on abi lihtsalt vaja, sest valikuvõimalusi pole. Kui on valida, siis inimene valib loomulikult sellise koha, kus abi tarvis pole.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Aga mõnikord ma tõesti mõtlen, et inimene hoopis häbeneb tunnistada, et tal midagi viga oleks, eriti kui pealtnäha polegi. See jälle tekitab probleeme nii talle kui kaasinimestele.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Oli mul mitme aasta jooksul aeg-ajalt vaja suhelda ühe daamiga. Mitte minu, aga tema tööasjus. Igati meeldiv inimene, tööga saab suurepäraselt hakkama. Aga viimasel aastal tundus mulle mitmelgi korral, et ta vist ei kuule. Räägid pika tähtsa jutu maha, naeratab kenasti ja noogutab ning mina muidugi arvasin, et kõik korras. No ei olnud korras, mõnigi oluline infokild oleks nagu kaotsi läinud, järgmisel kohtumisel vaatas suurte silmadega: misasja, miks ma midagi sellest ei tea? Kurtsid mõned teisedki sama muret.</div><div style="text-align: justify;">Piinlik küsida ka, seda enam, et mõnikord jõudis info kenasti kohale kah...</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Alles mõni aeg tagasi võttis üks daami kolleeg vaevaks mind lähemalt valgustada. Nimelt oli daam mõned aastad tagasi rasket haigust põdenud. Paranes kenasti, aga kuulmisega tekkis ajapikku probleem. Häält kuuleb, aga sõnu ei erista. Seda just siis, kui muidu ka ümbrus lärmakam on. Temaga tuleb rääkida rahulikult ning otse silma vaadates. Lähemad kolleegid teadsid seda ning neil probleeme polnud. Meid püsikliente ei pidanud keegi vajalikuks hoiatada. Ju peeti seda nii delikaatseks teemaks. </div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Eks terviseprobleemid olegi delikaatsed ja kes neid ikka tahab laiale ilmale kuulutada... Aga kui see hakkab juba suhtlemist (ja just tööalast) häirima? Kas poleks siis lihtsam uhkus alla neelata ja öelda, et vabandust, ma vist ei kuulnud hästi, palun korrake? Ei usu, et keegi sellepärast paanikasse oleks sattunud. Isegi täiesti tervetel inimestel võib ju lärmi sees teiste jutust arusaamisega probleeme tekkida.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Muidugi oleme kõik märganud, et mitte kõik ei oska puudega inimesesse normaalselt suhtuda. Päris naerma ajab, kui ratastoolis olijaga hakatakse aeglaselt ja selgelt rääkima. Aga väiksemad kuulmisdefektid võivadki jääda ümberolijatele märkamatuks, kui otse ei öelda. Ei peagi ütlema, kui hakkama saab. Aga kui ei saa? Siis tuleb küll tagasihoidlikkus unustada ning vajaduse korral suhtlemisreeglid kasvõi puust ja punaseks ette teha. Ei saa loota, et ümberolijad õhust aimaksid, kuidas on õige, eriti kui nad defekti iseloomust vähimatki ei tea. Aga teadmisi jagada paraku saavad ainult puudega inimesed ise.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Minul kõnesoleva daamiga enam kokkupuuteid ei tule. Teistel aga küll. Ning kui tekib kahtlusi, ei maksaks inimest tähelepanematuses ja hoolimatuses süüdistama hakata, vaid ehk tuleks siiski julgus kokku võtta ja otse küsida - kas ma peaksin midagi teistmoodi tegema. Ning kui kellelgi peaks olema enda tervisehäda tõttu probleeme, võiks neid ilma valehäbita ka tunnistada - kuidas ümberolijad muidu nendega arvestada peaksid oskama?</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Aeg on edasi läinud, üha enam ja enam inimesi oskavad puuetesse täitsa normaalselt suhtuda. Üha enam ja enam puudega inimesi leiab võimalusi oma eluga iseseisvalt hakkama saada. Ning kui kuskil teadmatusest või mõtlematusest sellele takistusi tehakse, siis tuleb ka otse välja öelda, et nii see asi ei lähe, palun korrigeerige oma suhtumist. Meil kõigil peab siin maailmas hea olla olema, nii lihtne see ongi.</div>kukupaihttp://www.blogger.com/profile/10977250400067545479noreply@blogger.com4tag:blogger.com,1999:blog-1622932489607330888.post-6171736659012432732011-06-20T00:18:00.000+03:002011-06-20T00:28:47.859+03:00Tare-tareke<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhdGlgGAMNDCkKgC_RFEq_JTEsPzA_Bwpn7FuBrcKvGZnXEjAiFRsiVPHqgQk3wJ2NIbfFGAQX1_fwGO_DKcfJ9iKH6L1lr8gcYjoReXnbCPHgZJ-ExqA0WUqSv_By7ss3wCpcU7u3rjHl0/s1600/IMG_1300.jpg" onblur="try {parent.deselectBloggerImageGracefully();} catch(e) {}"><img style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 400px; height: 267px;" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhdGlgGAMNDCkKgC_RFEq_JTEsPzA_Bwpn7FuBrcKvGZnXEjAiFRsiVPHqgQk3wJ2NIbfFGAQX1_fwGO_DKcfJ9iKH6L1lr8gcYjoReXnbCPHgZJ-ExqA0WUqSv_By7ss3wCpcU7u3rjHl0/s400/IMG_1300.jpg" border="0" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5620045408532989506" /></a><br /><br /><div style="text-align: justify;">Kui vaatasin seekordset fotojahi teemat maja/kodu, tundus, et pole ju midagi lihtsamat - Nõmme on kenasid maju täis ning enamus nendest on ka kellegi kodud. Oligi plaan nädalavahetusel jalutama minna, kaamera kaelas ning proovida mõned tõesti kenad majad ka pildile saada. Paraku nullisid selle plaani kaks asja. Esiteks pidev vihmasadu ning teiseks ei olnud Tupsu niisuguse ilmaga hulkumaminekust sugugi vaimustatud.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Siis tuli pähe veel üks asi - maju pildistada ju võib, aga suurem osa on siiski aedades. Pika toruga pildistamine aga võib mõnelegi tunduda privaatsuse rikkumisena ja eks ta seda olegi. Pealegi peaksin ma piltide avaldamiseks vist majaomanikelt luba küsima... </div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Jäigi ilusate majakeste otsimise plaan katki. Aga selle asemel käisin mõnikümmend meetrit ümber nurga ja püüdsin pildile meie kohaliku tondilossi. Kunagi oli ka see kellegi kodu... Tegelikult olen sellest majast varemgi kirjutanud, <a href="http://kukupaike.blogspot.com/2008/09/peaasiet-katus-on.html">siin</a> ja <a href="http://kukupaike.blogspot.com/2008/09/haiseb.html">siin</a>, ei hakka kogu juttu uuesti kordama. Kuigi imestama paneb, maa on siinkandis üsna kallis ja aastaid lobudikku seista lasta on päris kulukas... Aga kuna lood nii segased, siis ilmselt seisma jääb kuni ise kokku kukub. Lammutama ei hakata, ei aita siin linnaviletsuse korraldused ega miski muu... Ja paraku pole see meie kandis ainuke, paar taolist on veel...</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><img src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi954Ke7BP2VRBlgazuBiXveBjM9P4UAoZabHyWmR6z9_DE56HSZUpRAJNJKulfX7-gUf7MZdXJ5Dpyn9IqfC1M3pX-OEQEymxo-rdnp2hoqTTfyul7vUG1XjnxEiEWo4KZUqMGvDPdGW77/s400/IMG_1146.jpg" style="float:left; margin:0 10px 10px 0;cursor:pointer; cursor:hand;width: 267px; height: 400px;" border="0" alt="" id="BLOGGER_PHOTO_ID_5620045392951499650" /><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Aga et lugu nii kurvaks ei jääks, siis üks omapärane koduke kah. Oli selline Pedasel männi otsas ja kuulus ühele linnuperele.</div><div><br /></div>kukupaihttp://www.blogger.com/profile/10977250400067545479noreply@blogger.com4