pühapäev, 23. august 2009

Pipi ja Karlssoni maaletoojal on juubel


Huvitav, mitu põlvkonda leiab, et nemad on üles kasvanud Pipi ja Katuse-Karlssoni lugude saatel? Tegelikult pole need ju veel ühte inimpõlvegi eesti keeles kättesaadavad olnud... Esimene eesti keelde tõlgitud A.Lindgreni raamat oli aga hoopis Kalle Blomqvisti sari ja sedagi vaid vähem kui 50 aastat tagasi.
Täna 80 aastat tagasi sündis Narvas mees, kellele me tänu võlgneme selle võimaluse eest. Jah, Vladimir Beekmanil on täna juubel.

Narvas sündinud, Leningradi blokaadi lastekodulapsena üle elanud, pärast sõda Eestisse naasnud, suurema osa oma elust Nõmmel veetnud, TPI-s keemikuks õppinud, kuid mitte päevagi keemikuna töötanud vaid kohe kirjandusse sukeldunud...

Suurem osa inimesi teabki teda vist peamiselt tõlkijana - ja tõlgitud raamatute rida täidab tõepoolest terve riiuli, aga teine riiulitäis on ju tema omakirjutatut. Luulekogud, "Karmil kevadel", "Kurbade kivide linn", "Aatomik", Raua-Roobert", kui vaid mõningaid nimetada. Mina aga mäletan lapsepõlvest üht õhukest raamatukest "Koolikoti saladused", kus oli lahti seletatud kõik paberi tootmisest tindi valmistamiseni ja seda mõnusas lastepärases vormis.

Aga tema enda romaanid - "Öölendurid", "Eesli aasta", "Ja sada surma" - kes olusid ja inimesi teadis, leidis ridade vahelt mõndagi peidetut...
Hulk reisiraamatuid, mõnusa muheda huumoriga kirja pandud muljed. Nende lugemisest parem oli ainult samade ja veel värvikamate lugude kuulamine otsesest allikast, kõhulihased said põhjaliku trenni...

Ühiskondlik tegevus veel peale selle - küll Kirjanike Liidu sekretärina, hiljem esimehena, küll muudes kohtades. Jaan Kross oma "Kaasteelistes" ütleb, et Beekman oli mees, kes julges otsustada - ja see polnud tollastes oludes väga tavapärane ju. Meenutagem kõnet ajaloolisel loomeliitude pleenumil, mitmeid muidki väljaütlemisi - ikka sirgeseljaline, aus, otsekohene.
Soe, sõbralik, huumorimeelega inimene...

Palju õnne!

Pilt on oma 50 aastat vana


Spämm magusa lõpuga

Tavaliselt ma spämmkirjad kustutan lugemata, seda kogemata vaatasin ja lõpp ajas naerma.

Your friend, Australian Lotto Programme (Congratulations) (
loto_australian@yahoo.com) has sent you this information from Yahoo!
Personals.
(Email address has not been verified.)

Personal message:
COOL STREET
PAUL GREEN VULLE Ax34587,
Austraalia.
Viitenumber: 435062725
Partii nr: 7050490902/189
Võitja nr: GB8101/LPRC

Õnnitlused!

Kallis Õnnelik võitja,

See on Teile teatada, et olete võitnud auhinna raha viissada ja üks
thousand USA dollarit ($ 500,000.00) aastaks 2009 Lottery promotion.From
Austraalia Lotto lisada program.This on boonus, et edendada Lotto
Austraalias, mis põhineb täielikult elektroonilise võitjate valimine,
kasutades Teie e-posti aadress kohas.

Sinu e-posti aadress on lisatud pileti number; 4700172507056490102
seerianumber 7741134002 Näitab õnnelik arvu partiide järgmiselt
5-13-33-37-42 bonus mumber17, kes hiljem võitis loto teise kategooriasse.

Lihtsalt pöörduge meie fiducially agent Mrs Roseline Kate E-posti aadress
(roseline_kate@live.com) pildile oma nõude
. temaga esmaspäevast Friday.Phone: +447024043526 täitke alljärgnev vorm
ja saatke see talle esitada oma nõuet.


Palju õnne veel kord võita!

Lugupidamisega
Mrs Carol magusad

Online koordinaator
Austraalia Lotto PROGRAM

Austraalia Rahvusvahelised võistlused Loterii-Line 2009.

laupäev, 22. august 2009

Ajamärgid



Pole olemas paremaid ega halvemaid aegu,
on vaid hetk, milles viibime praegu... (A.Alliksaar)




Aastal 2009 ei sõideta laulupeole enam hobuvankritega, aga lõbus ja lustlik on piduliste seltskond ikka.



Nõmme turuhoone, mis kaua oma tontliku välimusega rahvast hirmutas, saab kohe-kohe uue kuue.













Tundub, et MASU on siiski ka siia jõudnud - kohvikus pole kedagi, kuigi kohv on seal väga hea.
















Uuenenud turuplatsil käib usin kauplemine ilmast hoolimata.
















Praeguse aja reaalsus on paraku ka tühjad räämas lagastatud hooned, mille kordategemiseks ei jätku veel jõudu ja vahendeid. See siin on kunagise ohvitseride söökla köök Naissaarel...






Natuke nostalgiat


Kui viieaastane igavusest viriseb ja lausa lollusi tahab tegema hakata, on päris mõistlik ta mänguasjanäitusele viia. Nõmme muuseumis just üks selline on.
Vaatamist jätkus Tupsule seal igatahes päris tükiks ajaks. Erinevaid nukke läbi terve sajandi, uhke nukumaja pisikese mööbli ja tarbeesemetega, muud sorti mänguasju... Mõnigi asi pani lausa kilkama - vanavanaema juures ju samasugune! Pabernukud on meil koduski alles veel, täpselt niisugused kui seinal. Veidi tohtis neid lelusid katsuda ka ning nukumajaga oleks laps vist mängima jäänudki.
Minul aga oli päris palju meenutada - oma lapsepõlve mängukannid ju ka esil. Sain Tupsulegi näidata, millega mina kunagi mängisin. Roosa nukuvanker ajas lausa naerma - mul oli selline roheline ja piltki olemas, kus ma selles hoopis väikeõde sõidutasin.
Päevinäinud karud, puust rong, mitmed nukuserviisid... Ah, minge vaadake ise!
Aga poiste mänguasju oli väga vähe, ju vist on tüdrukud läbi aegade olnud hoolikamad oma asjade hoidmisel...
Rohkem pilte panin siia.
Näitus jääb lahti 3.oktoobrini, tasub külastamist. Sel ajal, kui meie seal olime - ja päris pikalt kohe - polnud ühtegi teist inimest...

teisipäev, 18. august 2009

Kas WC-sse julged minna?





Tont seda teab...

pühapäev, 16. august 2009

Putkepealinn Keila


Käisin täna Paldiskis. Rongiga muidugi. Istusin akna all ja päris mõnus oli aknast tuttavaid kohti mööda libisemas näha.
Üldiselt oli raudteeäär kena ja korras, aga just enne Keilat jäi pilk pidama supersuurtel karuputkedel. Ülimürgine Sosnovski karuputk loomulikult... Ei ole keegi vaevaks võtnud neid maha niita.
Olgu, nii väga palju neid ka nüüd polnud. Kuid tagasiteel istusin teisel pool ja kohe, kui rong Keila jaamast välja sõitis, avastasin tee ääres lausa putkemetsa. Pruuniks tõmbunud juba, seega paljunemisvalmis.
Arusaamatu. On ju kirjutatud küllalt selle putke ohtlikkusest, minu mäletamist mööda tegi Saue vald oma aladel põhjaliku tõrjetöö ka. Aga siin putkesid hulgem ning kedagi ei näi huvitavat... Pole siis imestada, kui järgmisel aastal kogu Harjumaa neid täis on...

Pildi tegi Ninataga

laupäev, 15. august 2009

Jalad varju!

Vähe on ilusaid jalgu, mida rahumeeli avalikkusele näidata. Ikka pistame midagi jala otsa, kasvõi kaitseks teekonaruste vastu. On ju meie jalad ajaloo käigus muutunud hellakeseks, ei talu külma ega kuuma, kivisel pinnal käimist ega okaste torkimist talla all.























Üks suur jalg on siiski rahvale vaatamiseks välja pandud, ainult poolenisti kaetud.























Nokia kummikud - vastupidavad, teeninud mind paarkümmend aastat. Asendamatud metsa ja rappa minekul.


















Nende jalavarjude omanik aga on vist siiski otsustanud, et paljajalu on looduslik ning käimad metsa põõsa alla poetanud...

neljapäev, 13. august 2009

kolmapäev, 12. august 2009

Lapsed matusele? Aga loomulikult!


Üks mu tuttav kaotas just lähedase inimese. Matusele otsustas ta lapsi mitte kaasa võtta - pole neil vaja sellises kohas olla. Kuigi mõistan tema põhjendusi, olen siiski eriarvamusel.

Me sageli arvame, et lapsed niikuinii ei saa millestki aru, selline sündmus hirmutab neid ja tekitab ebameeldivaid järelnähte. Tegelikult mõistavad juba päris pisikesed lapsed palju rohkem kui me isegi arvata oskame...

Matus on üks osa leinatööst. Ka laps leinab, ka tema on kaotanud kellegi väga lähedase. Ta ei tea põhjust, miks see inimene ühel hetkel on ja järgmisel hetkel teda enam pole. Kuhu ta läks, mis temast sai? Küsimusi, millele vastust vaja, sajab küllaga. Täiskasvanul aga on enda leinaga nii palju tegemist, et ta alati ei märka lapse muret. Alati ei julgegi ju laps küsimusi otse esitada, eriti kui ta näeb, et teisi pereliikmeid see jutt kurvastab. Ta hakkab fantaseerima, tekivad imelikud kujutluspildid, mis sageli kanduvad üle mängudesse ja joonistustesse. Kui nendega õigel ajal ei tegelda, võivad jäädagi seletamatud hirmud - miks paljud täiskasvanudki kardavad surnut puudutada, isegi kirstu vaadata...

Lapse matusele võtmine eeldab muidugi mõningast eeltööd. On vaja seletada, mis hakkab toimuma, kuidas tuleks käituda. Loomulikult pole vaja pikki loenguid, arvestama peab muidugi lapse vanust. Samuti on hea, kui on veel mõni täiskasvanu, keda laps usaldab ning kes vajadusel lapse kasvõi natukeseks eemale viib.
Ma ise polnud veel kolmenegi, kui meil oli peres kaks matust järjest. Muidugi olin ma kaasas ning nagu pildilt näha, just ühe hea peretuttava süles. Hiljemgi võeti meid õega alati kaasa, see polnud üldse küsimuski. Ka oma lastega olen samamoodi teinud. Ei olnud mul iialgi probleeme nende käitumisega, ei pidanud ma end mitme tegevuse vahel jagama. Poeg oli vaevalt kaheseks saanud, kui matsime Tartus minu vanaema. Ärasaatmine oli kodus ning kui puhkpilliansambel trepil mängima hakkas, pani poeg pea mu õlale ja jäi magama, magas terve talituse aja.

Lapsevanemaid hirmutab, et matustel kogetut hakatakse jäljendama mängudes. See on loomulik, muljed vajavad ju settimist. Aga ka sellest tuleb lapsega rääkida. Samuti on suur viga öelda lapsele, et surnu jäi magama - võib tekkida hirm magamajäämise ees. Lapsele on hea, kui räägitakse lahkunust, mida ta mäletab ja mida tunneb. Lohutaminegi on omal kohal, tunnistamine, et ollakse kurb - vahel lohutab just laps täiskasvanut.
Sageli on vanemad rahul, kui laps üldse sel teemal ei räägi. Arvatakse, et ta on üle saanud ja unustanud. Tegelikult on just see vaikimine kõige hullem, mis võib juhtuda. Laps ei julge küsida, elab asja oma sisimas läbi, tunded on segased, jäävad korrastamata. Mingi aja pärast aga tekivad käitumisprobleemid, mis vajavad juba spetsialisti sekkumist.
Oma lapsi võiks usaldada ka sellistes asjades. Kõige tähtsam on last toetada ning siis võib imestusega märgata, et laps ise on toeks täiskasvanule.

teisipäev, 11. august 2009

Ükski heategu ei jää karistamata?


Selline tundub olevat suure osa inimeste arusaam ning seepärast ehk ei kipugi nad eriti head tegema - mine tea, mis jama pärast kaela sajab...
Mina aga olen kogenud, et kui head teha sellele mõtlemata, mingit tasu lootmata, jõuab heategu ringiga kunagi tagasi.
Lugesin hästi ammu üht selleteemalist lugu. Lühidalt oli sisu selles, et kord andis üks tüdruk janusse nõrkevale teelisele lihtsalt klaasi vett. See kosutas hädalist, kuid ta ei osanud tüdrukule kuidagi tasuda - raha polnud ja midagi muud ka vist mitte. Tüdruk ütles, et polegi vaja midagi, kuid kui ränduri teele peaks jääma keegi teine hädaline, võiks ju ta toda aidata. Nii läkski - rändur kohtas järgmist hädalist, aitas teda ning andis kaasa sama soovituse.
Heategu läks ringiratast rändama ning kui tüdruk mõne aja pärast ise palju suuremas hädas oli, aitas teda keegi, kellel oli meeles talle osutatud heategu.
Muinasjutt? Ilmselt küll. Aga nii ju võiks olla. Siis on meil veel lootust...

laupäev, 8. august 2009

Kop-kop, lahti tee....











Uksed ja väravad on vist ikka selleks, et neist läbi saaks käia. Mõned on kenade kaunistustega, mõned pärani lahti, mõned lukus. Ja mõned on ka sellised, millest saab vaid sisse minna, aga välja enam mitte...

reede, 7. august 2009

See ilus kole saar....


Paar päeva suurest tsivilisatsioonist eemal olla on päris tervislik.
Naissaar on koht, kuhu ma varem pääsenud polnud. Jutte olin küll kuulnud, et see on üks päris jube koht, teised aga rääkisid, et hoopis väga ilus. Õigus oli mõlemil...
Sadamast veoautokastis majutuskohta sõites jäi kõigepealt silma paksu samblavaibaga kaetud metsaalune, kõrged mastimännid, üksjagu puutumatut loodust. Selle puutumatuse ilusiooni hävitasid aga kohe kõikides võimalikes ja võimatutes kohtades vedelevad miinikestad, poollagunenud endised kasarmuhooned, tehnikaromud, võssakasvanud prügihunnikud...
Külalistemaja oli samuti endise sõjaväeosa hoonetes, üks majadest oli lausa ideaalsesse korda pandud, lähiümbrus kaunistatud, lahke pererahvas. Kõrval aga purukspekstud akendega, kooruva värviga, nõgestesse kasvanud ukseavadega endine söökla.
Hiljem kuulsime, et kui Nõukogude armee saarelt lahkus, anti hooned üle täies korras, kasarmutes olid isegi linad voodites. Kaks aastat kulus aega saare puhastamisele miinidest (ning neid oli seal olnud meeletus koguses), siis sai aga raha otsa ning peremehetuks jäänud vara oli igasugustele rüüstajatele kerge saak. Minema tassiti kõik, millel vähegi väärtust oli, mida ära tassida ei saanud, peksti puruks. Miinikestad ei pakkunud huvi isegi mitte vanametallivarujatele - liiga kerged ning võtavad palju ruumi...
Püsielanikke on saarel vähe, peamiselt tegelevad nad turistidega (keda suvel jätkub). Mitmed matkarajad, kena liivarand, mustika- ja seenemets meelitavad rahvast. Käisime meiegi vaatamisväärsustega tutvumas.
Tellingutes kirik, vana kalmistu (kus mitmedki hauad uute plaatidega tähistatud), miinide laadimisplatvormid raudteejäänuste kõrval, miinide komplekteerimistehas, rändrahnud... Lahtise veoauto kastis sõit kitsastel ja käänulistel metsavaheteedel tekitas tunde, et oleme hoopis Lõuna-Eesti küngastel, sabakont igatahes sai parasjagu koormust. Omaette elamus oli ka rongisõit Naissaare ekspressiga, vedurijuht Petka õnnistas enne teeleasumist kogu seltskonda.
Tagasi Tallinna pääsemine oli ka seiklus - kõigepealt ei tulnud laeva, mootor oli katki läinud. Mõningase hilinemisega siiski tuli. Tellisin endale ja Tupsule sadamasse takso vastu, polnud tahtmist väsinud lapsega enam linna vahel seigelda. Esimesel taksol läks kapotialune kärssama, saadeti vahetusauto.
Aga koju jõudsime. Kes elamusi otsib, võiks saarel ära käia küll, ainult arvestada tuleb, et kuna söögid-joogid veetakse mandrilt kohale, on need ka tunduvalt kallimad. Moblalevi on juhuslik, üks hetk on, teine hetk ei ole.
Pildid hakkavad jaokaupa tekkima siia.

laupäev, 1. august 2009

Näitaks kah midagi...




Fotojahi näituse idee mulle iseenesest meeldis. Aegade jooksul on saanud näha nii palju ilusaid pilte, et miks mitte paremat osa neist kokku koguda.
Aga enda piltide osas olid kahtlused suured, näitusel osalemine eeldab siiski mingisugust tehnilist kvaliteeti ka, sellega mul just kõige paremad lood pole, mul rohkem sellised emotsiooniklõpsud...
Siiski küsisin sõltumatu eksperdi arvamust ja midagi ta paslikuks pidas. Et neis piltides emotsioon ka sees on, siis pakkumine selline:
üks kivi - teema kivid
üks loojang
üks linnuke - teema lind

Kui palju on palju?




Vahel on isegi üks liiga palju...
Aga mina mäletan veel hästi, kuidas ma oma kolme lapsega PALJUlapselise ema tiitlit kandsin, isegi vastava tõendi sain, mis andis mulle Suure Isamaasõja vedteranidega peaaegu et võrdsed õigused :P

Seekordse fotojahiga mõtlesin veidi sohki teha. Ei-ei, pildid on ausalt minu enda tehtud, mitte kuskilt pätsatud. Aga kuna ma hästi panoraami kokku panna ei oska, on siin ühest ja samast asjast kolm pilti, veidi erinevate nurkade alt.
Küsimus käib ka juurde. Nimelt kurdetakse mõnikord, et Tallinnas on kirikuid liiga palju. Küsingi siis - mitu kirikut te nende piltide pealt tuvastada suudate? Vihjeks veel, et vähemalt ühel nähaoleval kirikul torni ei ole.

Tibusid loeme pühapäeva õhtul...



Lisatud pühapäeval: piltidel on kokku kümme kirikut

Lisatud teisipäeval:
vasakult paremale lugedes:
ortodoksi Nikolai kirik (nähtav osaliselt)
katoliku kirik
Jaani kirik
Püha Vaimu kirik
Rootsi-Mihkli kirik (ilma tornita, Niguliste kõrval)
Kaarli kirik (üks torn paistab Niguliste tagant
Niguliste kirik (tegutseb hetkel muuseumina)
Nevski katedraal
Toomkirik
ortodoksi Issandamuutmise kirik

Viimase taha jääb ka ukraina katoliku kirik Laboratooriumi tänaval, kuid pildil on näha vaid katus, samuti Olümpia juures peaks häguselt paistma Kaasani kirik, aga need viimased kaks ei lähe arvesse selles loetelus.