Üks mu tuttav kaotas just lähedase inimese. Matusele otsustas ta lapsi mitte kaasa võtta - pole neil vaja sellises kohas olla. Kuigi mõistan tema põhjendusi, olen siiski eriarvamusel.
Me sageli arvame, et lapsed niikuinii ei saa millestki aru, selline sündmus hirmutab neid ja tekitab ebameeldivaid järelnähte. Tegelikult mõistavad juba päris pisikesed lapsed palju rohkem kui me isegi arvata oskame...
Matus on üks osa leinatööst. Ka laps leinab, ka tema on kaotanud kellegi väga lähedase. Ta ei tea põhjust, miks see inimene ühel hetkel on ja järgmisel hetkel teda enam pole. Kuhu ta läks, mis temast sai? Küsimusi, millele vastust vaja, sajab küllaga. Täiskasvanul aga on enda leinaga nii palju tegemist, et ta alati ei märka lapse muret. Alati ei julgegi ju laps küsimusi otse esitada, eriti kui ta näeb, et teisi pereliikmeid see jutt kurvastab. Ta hakkab fantaseerima, tekivad imelikud kujutluspildid, mis sageli kanduvad üle mängudesse ja joonistustesse. Kui nendega õigel ajal ei tegelda, võivad jäädagi seletamatud hirmud - miks paljud täiskasvanudki kardavad surnut puudutada, isegi kirstu vaadata...
Lapse matusele võtmine eeldab muidugi mõningast eeltööd. On vaja seletada, mis hakkab toimuma, kuidas tuleks käituda. Loomulikult pole vaja pikki loenguid, arvestama peab muidugi lapse vanust. Samuti on hea, kui on veel mõni täiskasvanu, keda laps usaldab ning kes vajadusel lapse kasvõi natukeseks eemale viib.
Ma ise polnud veel kolmenegi, kui meil oli peres kaks matust järjest. Muidugi olin ma kaasas ning nagu pildilt näha, just ühe hea peretuttava süles. Hiljemgi võeti meid õega alati kaasa, see polnud üldse küsimuski. Ka oma lastega olen samamoodi teinud. Ei olnud mul iialgi probleeme nende käitumisega, ei pidanud ma end mitme tegevuse vahel jagama. Poeg oli vaevalt kaheseks saanud, kui matsime Tartus minu vanaema. Ärasaatmine oli kodus ning kui puhkpilliansambel trepil mängima hakkas, pani poeg pea mu õlale ja jäi magama, magas terve talituse aja.
Lapsevanemaid hirmutab, et matustel kogetut hakatakse jäljendama mängudes. See on loomulik, muljed vajavad ju settimist. Aga ka sellest tuleb lapsega rääkida. Samuti on suur viga öelda lapsele, et surnu jäi magama - võib tekkida hirm magamajäämise ees. Lapsele on hea, kui räägitakse lahkunust, mida ta mäletab ja mida tunneb. Lohutaminegi on omal kohal, tunnistamine, et ollakse kurb - vahel lohutab just laps täiskasvanut.
Sageli on vanemad rahul, kui laps üldse sel teemal ei räägi. Arvatakse, et ta on üle saanud ja unustanud. Tegelikult on just see vaikimine kõige hullem, mis võib juhtuda. Laps ei julge küsida, elab asja oma sisimas läbi, tunded on segased, jäävad korrastamata. Mingi aja pärast aga tekivad käitumisprobleemid, mis vajavad juba spetsialisti sekkumist.
Oma lapsi võiks usaldada ka sellistes asjades. Kõige tähtsam on last toetada ning siis võib imestusega märgata, et laps ise on toeks täiskasvanule.
9 kommentaari:
Saan sellest täiesti aru.
Samas võib matus olla ka väga helge kogemus....
Olin kolmene, kui vanavanaema suri ja veel aastaid hiljem nägin sellest hirmu- ja õudusunenägusid. Surnut puudutada ei taha siiani, ei inimest ega looma. Ise ei mäleta muidugi, aga ju siis midagi läks valesti.
@thela: arvata võib, et midagi tollal valesti läks... Ilmselt oligi see suhtumine, et ega laps niikuinii midagi aru saa ja jäeti asjaga tegelemata. Ning puudutamisest - kui on väga lähedane inimene, siis see probleem kaob kuidagi iseenesest. Mina oma vanaema pesin ja riietasin ju ise...
Räägin enda kogemuse põhjal, et jube nõme oli kui mind kord lapsena matusele kaasa ei võetud (olin siis saamas kolmeseks). Nagu mismõtte tunde on see jätnud. Ehk tänu sellele on mul mingil imelikul kombel tänaseni meeltmööda olnud alati pulmades ja matustel kohal olla.
Keegi pole mulle kunagi lillede ja liplikate kombel matuseid samuti püüdnud selgitanud. Need asjad said vähemalt minul lapsepõlves selgeks jälgides vanemaid inimesi ja kuulates nende juttu.
Mind veeti lapsena alati matustele kaasa - olin ju kodune "vanaema-laps". Esimene lähedane, kelle matsin, oligi seesama vanaema. Nutsin meeleheitel, kuigi olin juba täisealine. Keeldusin vanaema katsumast ning kui lõpuks otsustasin siiski teda paitada, kruviti kirst minu pärast lahti. Vanaema pehme käsi olnuks kui vahast.
Järgmiste päris-lähedaste leina elasin etapiliselt läbi. Mõlemat katsusin-kallistasin ka kirstus ja "võõrad ega külmad" nad ei olnud.
Lapse olen matustele kaasa võtnud - see on hea võimalus rääkida temaga igavikuteemadel. Notsu räägib meeleldi kahest igavikku saadetud kallist inimesest ja ühest koerast. Ta viib neile lilleoksa ja süütab küünla - tal on mingi "oma traditsioon" ning suhe nendega on staatuses "lõpetatud".
Aga lapsed ja lein on iga pere sügavalt isiklik otsus. Ilusti arutled, Kukupai.
Lähedaste puhul peaks muidugi lapsed kaasa võtma, aga... inimesi ja olukordi on erinevaid. (Näiteks, kui on etteprognoositav, et keegi võib täielikult enesevalitsuse kaotada või midagi muud sama kaalukat).
Ses suhtes on muidugi kiriklik matus parem, et pole sellist haledat pisaratekiskumist, mis lapse võiks vist pikaks ajaks rööpast välja viia (paar korda olen just ilmalikel matustel selliseid inimeste kurbusel mõnuga mängivaid kõnelejaid kohanud.)
Veidi üle aasta tagasi matsin oma isa, siis olid kaks suuremat last ühes, toona pooleteisene pesamuna aga sõbra hoida. Peiedele siiski tõime. Arvan ka praegu, et tegin laste suhtes õiged otsused.
meie ei võtnud väikseid poisse mehe isa matusele kaasa kuna ilm oli väga külm.
Abikaasa, kes leinas oma isa ei oleks saanud lastega tegeleda, neid süles hoida jne. ja lapsed poleks aru saanud miks. Teisel vennal olid tütred kaasas, need tegid ikka päris suurt lärmi. nõudsid kõva häälega keset kodust talitust küll pissile, küll juua, küll sülle.
Väikelapsed peavad olema väga väga hea kasvatusega, et ei kipu rituaali segama.
Kiriklik matus on loomulik, minu vanaema ärasaatmisel olid poisid 4 ja 6 ja mingeid probleeme ei tekkinud kuigi oli väga külm. Eriti kirikus.
Hiljem aitab lapsi leina juurde viia kadunu meenutamine hingedepäeval või muudel tähtpäevadel ja kalmistul küünla süütamine. Kalmuaedades käimine on nagu matk igavikku.
Kes pole lähedast matnud, see ei tea midagi õigetest matustest. Kui lähed lihtsalt viimasele ärasaatmisele, siis ei teki õiget suhet - tundub kauge ja võõras, külm ja kole (see surnu).
Mina olen näinud inimese surma lapsena pealt, olen näinud oma ema surnukuuris sellisena, kui ta aiamaalt leiti - käed ja jalad mullaga koos. Olen käinud emale viinalappe näole panemas, et palavaga pahaks ei läheks. Mul oli kaasas minu 2-aastane tütar, sest polnud teda kuhugi jätta, ja ta oli mulle toeks.
Olen oma isa surnult ja paljalt näinud, pesnud siiski pole.
Ma tean juba päris vanu inimesi, kes suhtuvad surnusse a´la "oh, kui kole, ma ei taha nähagi, las jääda elusana meelde!"
Ükskord tuleb ikka ka lapsed matusele viia, et nad õpiksid ka seda elu osa tundma.
Ka kirikus tuleb õpetada lapsi käituma, osa vanemaid ei pa seda miskiks - lapsed kilkavad ja karjuvad kirikus.
Mina mõtlen hoopis teistmoodi.. Arvan, et lapsed ei peaks kindlasti käima neile tundmatute tädide ja onude matustel. Oma lähedaste matustel võiksid lapsed käia, aga tegelikult on sellega jälle omad mured. Minu lapsepõlve matustel käimised ei andnud mulle mittemidagi. Mõned näited. Vanaisa matused. Esimene asi mis vanaisast meenub on avatud kirst ja vahakollane nahk ja mõte, et kas puudutan või ei. Isa matused. Tänu oma emale jäimeneile hiljaks. Esimene asi mis isaga seondub on see kui ma olen pisike ja isa tegi ühe hiigelpika sammu ja mina mitu pisikest samal ajal. Pole oma isa kunagi surnuna näinud ja olen väga tänulik oma emale, et sa selle sedasi korraldas. Oma ema matused korraldasin samamoodi. Minu lähedastest on ainult üks inimene teda surnuna näinud ja teda ausaltöeldes ei häiri see. Samas teised kõik mõtlevad temast kui elusast inimesest.
Suguvõsa hukkamõistu saatel olen jätnud käimata kõikidelmatustel kus ona vatud kirst olnud ning omalapsi pole ma kuskile kaasa võtnud. Samas on minu lastele see normaalne, et käiakse surnuaias. Mina sinna minna ei taha. Mulle ei meeldi seal ja ma ei pea ka selleks oma lähedase hauale minema, et teda meenutada.
Aga õnneks on olemas erinevaid inimesi. Meil kõigil on omad mõtted ja uskumused. Mina siis mõtlen sedapidi...
Postita kommentaar