See ilus kole saar....

Paar päeva suurest tsivilisatsioonist eemal olla on päris tervislik.

Naissaar on koht, kuhu ma varem pääsenud polnud. Jutte olin küll kuulnud, et see on üks päris jube koht, teised aga rääkisid, et hoopis väga ilus. Õigus oli mõlemil...

Sadamast veoautokastis majutuskohta sõites jäi kõigepealt silma paksu samblavaibaga kaetud metsaalune, kõrged mastimännid, üksjagu puutumatut loodust. Selle puutumatuse ilusiooni hävitasid aga kohe kõikides võimalikes ja võimatutes kohtades vedelevad miinikestad, poollagunenud endised kasarmuhooned, tehnikaromud, võssakasvanud prügihunnikud...

Külalistemaja oli samuti endise sõjaväeosa hoonetes, üks majadest oli lausa ideaalsesse korda pandud, lähiümbrus kaunistatud, lahke pererahvas. Kõrval aga purukspekstud akendega, kooruva värviga, nõgestesse kasvanud ukseavadega endine söökla.

Hiljem kuulsime, et kui Nõukogude armee saarelt lahkus, anti hooned üle täies korras, kasarmutes olid isegi linad voodites. Kaks aastat kulus aega saare puhastamisele miinidest (ning neid oli seal olnud meeletus koguses), siis sai aga raha otsa ning peremehetuks jäänud vara oli igasugustele rüüstajatele kerge saak. Minema tassiti kõik, millel vähegi väärtust oli, mida ära tassida ei saanud, peksti puruks. Miinikestad ei pakkunud huvi isegi mitte vanametallivarujatele - liiga kerged ning võtavad palju ruumi...

Püsielanikke on saarel vähe, peamiselt tegelevad nad turistidega (keda suvel jätkub). Mitmed matkarajad, kena liivarand, mustika- ja seenemets meelitavad rahvast. Käisime meiegi vaatamisväärsustega tutvumas.

Tellingutes kirik, vana kalmistu (kus mitmedki hauad uute plaatidega tähistatud), miinide laadimisplatvormid raudteejäänuste kõrval, miinide komplekteerimistehas, rändrahnud... Lahtise veoauto kastis sõit kitsastel ja käänulistel metsavaheteedel tekitas tunde, et oleme hoopis Lõuna-Eesti küngastel, sabakont igatahes sai parasjagu koormust. Omaette elamus oli ka rongisõit Naissaare ekspressiga, vedurijuht Petka õnnistas enne teeleasumist kogu seltskonda.

Tagasi Tallinna pääsemine oli ka seiklus - kõigepealt ei tulnud laeva, mootor oli katki läinud. Mõningase hilinemisega siiski tuli. Tellisin endale ja Tupsule sadamasse takso vastu, polnud tahtmist väsinud lapsega enam linna vahel seigelda. Esimesel taksol läks kapotialune kärssama, saadeti vahetusauto.

Aga koju jõudsime. Kes elamusi otsib, võiks saarel ära käia küll, ainult arvestada tuleb, et kuna söögid-joogid veetakse mandrilt kohale, on need ka tunduvalt kallimad. Moblalevi on juhuslik, üks hetk on, teine hetk ei ole.

Pildid hakkavad jaokaupa tekkima siia.