teisipäev, 11. august 2009

Ükski heategu ei jää karistamata?


Selline tundub olevat suure osa inimeste arusaam ning seepärast ehk ei kipugi nad eriti head tegema - mine tea, mis jama pärast kaela sajab...
Mina aga olen kogenud, et kui head teha sellele mõtlemata, mingit tasu lootmata, jõuab heategu ringiga kunagi tagasi.
Lugesin hästi ammu üht selleteemalist lugu. Lühidalt oli sisu selles, et kord andis üks tüdruk janusse nõrkevale teelisele lihtsalt klaasi vett. See kosutas hädalist, kuid ta ei osanud tüdrukule kuidagi tasuda - raha polnud ja midagi muud ka vist mitte. Tüdruk ütles, et polegi vaja midagi, kuid kui ränduri teele peaks jääma keegi teine hädaline, võiks ju ta toda aidata. Nii läkski - rändur kohtas järgmist hädalist, aitas teda ning andis kaasa sama soovituse.
Heategu läks ringiratast rändama ning kui tüdruk mõne aja pärast ise palju suuremas hädas oli, aitas teda keegi, kellel oli meeles talle osutatud heategu.
Muinasjutt? Ilmselt küll. Aga nii ju võiks olla. Siis on meil veel lootust...

9 kommentaari:

thela ütles ...

Ei ole muinasjutt. Olen ise seda piisavalt kogenud, et kõik, mis teed tuleb ringiga tagasi. Mitmekordselt. Nii hea kui halb.

thela ütles ...
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
eluonselline ütles ...

.. kohati ma mõtlen, et kõik halb võiks juba kohal olla..

Aga see on tänapäeva eestis muinasjutt, isegi siis, kui tahaks muud uskuda...

w ütles ...

Ninataga - sina nüüd küll uskuda ei taha, see ei läheks liht su omaloodud räpase "kõik-on-tõprad" reaalsusega kokku.

eluonselline ütles ...

w. kullake, kui sa veel tähele pole pannud, siis mina pean ennast kõige vastikumaks, seega loogika järgi olen mina kõige suurem tõbras :D
Milles küsimus?

sjgelle ütles ...

Ei ole muinasjutt.
Kui minu sõbranna emal läks maja põlema, siis helistasid poolvõõrad inimesed mulle ja pakkusid minu kaudu abi, küsisid, kuidas saaks aidata.
Olen tõelist abivajajat aidanud, rahaülekandeid teinud, sugulasi toetanud. Usun seepärast, et hädas ei jäeta ka mind üksi.
Ma ei viitsigi vastata mõnele, kes arvab, et kõik on pätid ja kaabakad ning mõtlevad ainult enda heaolule. Inimesed, isegi eestlased!, on paremad, kui me arvame!

Emmeliina ütles ...

olen selleteemalist filmi näinud. Vist oli pealkiri "Anna edasi". Mõtte autor, väike koolipoiss saab lõpus pättide käest pussitada, aga heategusid antakse ikka edasi.
Olen veidi skeptilisemaks muutunud, kuid konkreetset abi annan alati. kasvõi sellega, et kuulan inimese ära.

kukupai ütles ...

seda filmi olen mina ka näinud...
Ma ise usun ka, et abivalmis inimesi on alati rohkem. Aga ka see kogemus on olemas, et oma murest tuleb rääkida õiges kohas.

Maria ütles ...

Mina olen oma elus kogenud nii ühte kui teist. Kujundlikult rääkides korjasin tänavaltüles kodutu koera kes lõpuks mulle hambad säärde lõi. Ja mitte kujundlikult rääkides on mind aidatud täiesti ootamatute inimeste poolt ning ma olens eda niivõrd hinnanud, et pakkunud ka teistele inimestele samasugust abi. Ja loomulikult on tulnud tagasi palju palju head. Mina tahan uskuda, et inimesed on sisimas head. Näiteks.. Tõelised retsidivistid, kes vabaduses tapavad, röövivad ja vägistavad on vanglas väga hoolsad loomaperemehed. Nad armastavad oma kasse ja hiiri ja muid elukaid mida neil lubatakse pidada. Vähemalt, mida neil lubati laagritüüpi vanglates pidada.