kolmapäev, 30. aprill 2008

Esimese naisvaimuliku raamat



Eesti luterliku kiriku esimene naisvaimulik on Laine Villenthal, ordineeritud 16.novembril 1967, teeninud Pindis ja Petseris, praegu veedab vanaduspuhkust sünnivallas Nissis. Täna esitles Laine Usuteaduse Instituudis oma mälestusteraamatut "Sina juhid minu elu". See on raamat, milles jookseb paralleelselt mitu lugu - ühe pere lugu läbi aastakümnete, ühe Eesti paikkonna lugu, eesti kiriku lugu, lugu armastusest, kujunemisest ja kasvamisest. Iga lugeja võib sealt leida midagi just teda puudutavat.


Vaatamata oma kõrgele eale on Laine ikka tegus ja elurõõmus, hämmastava faktitäpse mäluga, virge meele ja asjaliku ütlemisega. Ka tänasel esitlusel rääkis ta nii mõndagi huvitavat lisaks. Laine juttudest saaks kindlasti teisegi raamatu veel kokku panna.


Raamatu kirjutamine võttis aega ligi neli aastat. Laine ilusa selge käekirjaga kirjutatud tekst tuli arvutisse toksida, mitmed korrad üle lugeda ja nagu Laine ise ütles: mitmed vead on ikka sisse jäänud (muide ütles ta need vead lausa lehekülje täpsusega!). Aga see ei vähenda raamatu väärtust karvavõrdki.

Peapiiskop Andres Põderi tervitus- ja tänusõnad.

Iga uus omanik sai Lainelt raamatusse ka pühenduse.
Müüki seda raamatut ei tule, kõik 6000 eksemplari jagatakse kingitusena.

teisipäev, 29. aprill 2008

Kala tuvastatud!



Kurtsin siin, et mu läpakas ujub kala ringi ja on kõik küpsised ära söönud. Aga vaat ei ujugi läpakas, hoopis blog.tr.ee - s. Kuidas teada sain? Väga lihtsalt - tegin endale nalja pärast wordpressi konto ning panin kõik paroole kasutavate sõprade blogid sinna kirja. Ning ongi nii - kui tahan neid lugeda blog.tr.ee profiili lehelt, saan pika nina, kui aga lähen otse, on kõik korras.


Seletagu targemad nüüd, milles asi.


Aga selle kala otsimise käigus sai ka paar muud probleemi lahendatud. Suur tänu lahketele nõuandjatele! Kui teine kord abi vaja, tean, kust küsida.

esmaspäev, 28. aprill 2008

Hädas hilpudega


Kevadine suurkoristus paneb ka riidekapi kriitilise pilguga üle vaatama. Ikka koguneb sinna asju, mida keegi enam selga panna ei taha. Kas on liiga kulunud, moraalselt vananenud või lapsele lihtsalt väikseks jäänud. Tõstadki siis neid sealt välja ja laod kilekottidesse. Saabki uutele asjadele ruumi.

Aga edasi?

Mõned lasteriided saab tuttavatele ära antud uuele ringile, mõni asi on lootusetult läbi ja läheb kaltsuks. Aga ikka jääb veel suur hulk selliseid hilpe, millega midagi peale pole hakata. Puhtad, enamasti terved. Prügimäele saatmiseks liiga head, mahamüümiseks jälle liiga kehvad.

Varem võttis Taaskasutuskeskus (mis vahepeal sujuvalt Uuskasutuskeskuseks muutus) kõik kraami nurisemata vastu. Mis müüki või humanitaarabina jagamiseks ei kõlvanud, läksid kaltsuvaipadeks või lapitöödeks. Enam mitte. Juba paar aastat tagasi hakati vingus näoga soprama toodud asjade hulgas ja virisema - siin nööp puudu, seal õmblus lahti - ei kõlba. Taheti ainult moekaid ja kallimaid asju.

Ühelt poolt arusaadav - sellise keskuse ülalpidamine nõuab raha ja kust seda siis veel mitte teenida kui annetuste müügist. Teiselt poolt - esialgne kontseptsioon pöördus pea peale. Algne eesmärk oli ju aidata inimestel soodsalt ja mugavalt kõigest mittevajalikust lahti saada, propageerida säästlikkust ja taaskasutamist, anda vanadele asjadele uus elu.

Sellist kohta on vaja ja just niisugusena kui ta esialgu oli. Koht, kuhu saab ära anda kõik majapidamises mittevajaliku - sest kellelgi teisel võib neid vaja olla. Olgu seal siis müügipunkt, olgu humanitaarabi jagamine, olgu taaskasutustöökojad, kus vanadest asjadest uusi tehakse.

Minul aga kilekotitäied hilpe esialgu seisavad ja raiskavad ruumi.

pühapäev, 27. aprill 2008

Linn - jahtimata fotod


Kui seekordse fotojahi teemaks määrati linn, hakkas mul kohe meeles mõlkuma üks üsna konkreetne koht, mida pildistada.


Miks? Vaat sellepärast, et selle kohaga on mul mitu isiklikku seost. Esiteks - see torniga maja asub täpselt samal kohal, kus enne sõda oli Tallinna 6.politseijaoskond. Selles jaoskonnas aga töötas minu emapoolne vanaisa.






Nõuka-ajal aga asus sama maja alumisel korrusel, sealsamas, kus praegu kasiino, suur gastronoomiakauplus, kus ma neljateistaastase tüdrukuna näotäie sõimata sain, kuna ei osanud vene keeles vorsti küsida, müüja aga otse loomulikult eesti keelt ei osanud.


Samas lähedal elavad mu vanemad ning täna oli oluline põhjus nende juures käia - isal oli sünnipäev.





Vana ja uus ühendatud. Säilitatud paekivifassaadi taha peitus paarkümmend aastat tagasi söökla "Lootus" ning veidi hiljem hambaravila.





Ja lõpetuseks üks võte mere poolt - selline vaade avaneb Tallinna sadamasse sisse sõites.

Lukus ja riivis

Tupsul on sõbranna. Naabritüdruk. Käivad vahetevahel teineteise hoovis mängimas ja muidu suhtlevad ka päris tihedalt. Üksi ju igav.



Nii küsis tänagi naabrineiu end meie juurde. Vanaema lubas ka. Mängisid mõnda aega, siis tuli välja, et meil vaja poodi minna. Variandid olid, et Tupsu läheb niikauaks naabrite hoovi või tuleb kaasa. Naabritüdruk tahtis küsima minna, mis vanaema asjast arvab, aga oh häda - värav lukus ja sisse ei saa. Lapse hüüdmist vanaema tuppa ei kuulnud. Ega midagi, telefon appi. Tuli siis vanaema välja - noh, milles probleem?! Ega polnudki muud probleemi kui et laps ei saanud oma koduhoovi sisse. Vanaema aga leidis, et siis poleks vaja olnud minnagi kuhugi ja kamandas lapse hoopis tuppa ära.



Meie käisime poes, Tupsu kaasas, tulime tagasi, aga siis enam lapsi kokku ei lubatud. Kahju oli vaadata, kuidas teine teisel pool aeda kurvastas.



Kurb on aga hoopis see, et kui naabrivanaema parasjagu siin on, on aiavärav raudselt lukus ja kui ta ikka ei saa või ei viitsi seda lahti keerata, on ka laps koduarestis. Inimesest võib aru saada - seal, kus tema elab, teistmoodi ei saagi, seal viiakse korter muidu tühjaks isegi siis kui hetkeks selja pöörad. Aga meie üsna turvaline kant lubaks ju vähemalt niikaua väravat lukust lahti hoida, kuni laps küla peal on, et ta ikka koju pääseks vajadusel. Pealegi on õues nii pirakas majavalvur, et paharetid mõtlevad enne kolm korda järele kui sisse usaldavad astuda.



See lukustatus ja riivistatus kandub paraku edasi ka inimsuhetesse - kedagi ei või ju usaldada, kes teab millised kurjad mõtted ja kavatsused tal on...

reede, 25. aprill 2008

Jalkamatš Jaapani moodi

video

Ega sumokad nalja ei mõista...

AS Ühisteenused täidab linnakassat turiste mõnitades


Näidend neljas vaatuses, lisamärkustega


Tegelased:
Soome turist, kes soovib hommikul sõita äärelinnast bussi ja trammiga Autobussijaama (käib Eestis üsna harva, aga oskab kuigivõrd eesti keelt)
Bussijuht
AS Ühisteenused piletikontrolörid, 8 inimest, kes räägivad kõik väga vigast ja aktsendiga eesti keelt



I vaatus
Äärelinna bussipeatus. Tuleb Soome turist, vaatab tahvlilt busside väljumisaegu, otsib infot piletite kohta, aga ei leia. Otsustab küsida bussijuhilt. Ootab bussi, mis varsti ette sõidab. Siseneb bussi.



II vaatus

Bussis.
Turist: Palun üks bussipilet.
Bussijuht: 20 krooni (ulatab pileti ja võtab raha)
Turist: Kas ma selle piletiga trammis sõita saan?
Bussijuht: See on ju Tallinna pilet, saate küll.
Turist läheb klõpsib kompostris piletile kuupäeva ja kellaaja, istub. Buss jõuab kesklinna, turist väljub ja suundub trammipeatusse.



III vaatus

Turist siseneb trammi, vaatab kella ja kellaaega piletil, jääb nähtuga rahule ja istub. Enne Paberi trammipeatust sisenevad kontrolörid.

Kontrolör N#1: Teie pilet!
Turist ulatab pileti
Kontrolör N#1 (piletit uurides): Kus te selle läbi lõite?
Turist: Bussis.
Kontrolör N#1: Aga mitte selles transpordivahendis? See on vale pilet!
Turist: Aga kuupäev ja kellaaeg on ju õiged.
Kontrolör N#1 (ärritunult): Aga see pole selle trammi pilet! Tulge maha!
Turist ei saa millestki aru, tõuseb ja järgneb kontrolörile.



IV vaatus

Kontrolöride bussis
Kontrolör N#1: Miks te trammis bussipiletiga sõidate?
Turist: Aga ma ju küsisin bussijuhilt, kas saan sellega sõita.
Kontrolör N#2: Uus pilet oleks tulnud osta, see ei ole tunnipilet. Tunnipileti ostate R-kioskist, siis saate tund aega sõita!
Turist: Mina seda ei teadnud ja peatuses infot ei olnud ka ja kioskit ka polnud seal.
Kontrolörid läbisegi karjudes: Mingi idioot oled vä? Mis sa arvad, et Eesti Vabariigis saab ühe piletiga tund aega sõita? Mitte kuskil ei saa! Internetist ei oska vaadata vä?

Üks kontrolör hakkab pabereid täitma, ise nohisedes ja enda ette pobisedes. Aadressi kirjutamisega on tõsises hädas.

Kus te elate? Vanda? Mis koht see on? (Turist ütles, et elab Vantaas). Linn? Mis linn? Miski maakoht ve?

Siis viskab paberid ette: Kirjutage siia ja siia alla, et teate oma õigusi ja olete kiirmenetlusega nõus! Ja siia allkiri, siia, siia, siia ja siia ka!

Lõpuks viskab turistile ühe koopia kätte: 15 päeva jooksul olgu trahv interneti kaudu makstud! Võite minna!


Lisamärkus


Turist on äärmises hämmingus - tema õigustest ei räägitud talle sõnagi, sõimata sai aga mitme eest. Ja ikkagi ei saanud ta aru, kust oleks tema, linnas võõras, pidanud teadma, millist bussipiletit osta, kui peatuses infot pole ja bussijuht samuti ütles, et pilet kõlbab trammis ka.


Soomes Helsingis on nii, et bussijuhilt ostetud piletiga saab sõita tunni aja jooksul kuitahes mitme bussi või trammiga. Samuti paljudes teisteski Euroopa linnades. Ja info bussipiletihindade kohta on peatustes sõidugraafiku kõrval.



*Bussijuhilt ostetud pilet maksab 20 EEK, kioskist ostetud tunnipilet 18 EEK. Kas turist tekitas Tallinna linnale majanduslikku kahju?


** pilt firma kodulehelt

neljapäev, 24. aprill 2008

Andekusest ja õppimisest


Eile küttis blogosfääris kirgi eliitkoolide teema. Kuna seal puudutati ka minu vana kooli, julgen sõna sekka öelda.

Minu enda kooliaeg jääb juba nii paljude aastate taha, et tänapäevaste oludega seda otseselt võrrelda ei saa. Aga on minulgi kogemus nii tava- kui eliitkoolist.

Ma ei pea ennast eriliselt andekaks. Tavaline tubli koolilaps, võib-olla natuke lahtisema peaga kui mõni teine. Aga seegi on ju suhteline. Lugema õppisin ammu enne kooli, arvutama ka. Nii oligi esimeses klassis päris igav. Paradoksaalsel kombel olid esimesed hinded hoopis kolmed - õpetaja pööras suurt tähelepanu tähtede ilusale väljamaalimisele, mina aga seda ei viitsinud, kribasin kiiruga lehekülje täis ja vahtisin siis ringi. Aga võib-olla päästis see mu hilisemast laiskusest.

Hästi õppimist peeti meie kodus normaalseks, sellist juttu, et pea ei võta või ei saa aru, ei tahtnud keegi kuulda. Ole hoolikam, püüa rohkem - see oli tavaline ütlemine. Samas ei pingutanud mu kõrgharidusega vanemad sugugi selles suunas, et mind ülemäära arendada, ei peetud kodus mingeid kõrgelennulisi vestlusi teaduse ja tehnika saavutustest. Ainus, mida nad tegid - panid mu juba esimeses klassis inglise keelt õppima. Koolis nimelt oli selline võimalus. 25 rubla tuli õppeaastas maksta. Ja see pool klassist, kes varem alustas, õppis kooli lõpuni süvaprogrammi järgi. Selle baasiga vedasin ma end lõdvalt läbi keskkoolist ja kõrgkoolist, viimases käisin ainult arvestusi tegemas, tunnis nägu ei näidanudki.

Eks oli meie klassiski neid, kes suure vaevaga läbi said, mõni ei saanud ka. Ja samas oli üks klassivend, kes alla viie hinnet ei tunnistanud. Temaga läks hoopis kehvasti - ülikoolis õppis end sõna otseses mõttes lolliks. Teised, kes põhikoolis töö ja vaevaga end neljaliste hulka vedasid, olid kõrgkoolis järsku parimate seas.

Keskkooli läksin siis tollasesse eliitkooli, praegusesse GAG-i. Ega siis veel seda eliitkooli mõistet eriti ei pruugitud, aga vaikival kokkuleppel peeti mõningaid koole teistest paremaks ja mõningaid jälle nii kehvaks, et sinna läksid ainult need, kes mujale ei kõlvanud.

Tagantjärele olen imestanud - mida ma sinna mate-füssi eriharusse otsisin. Ega mul kehvasti ei läinud, seda mitte. Aga selles klassis oli neid, kes olid tõesti andekad. Ja mina olen siiski humanitaar. Ainus, milles ma paljudest peajagu üle olin, oli kirjutamine. Emakeeleõpetaja ei võtnud kaks aastat pärast kooli mu teret vastu, oli nii solvunud, et ma ikkagi ei läinud ülikooli filoloogiat õppima. Füüsikaõpetaja seevastu ütles päris kindlalt, et mul pole mõtet kuhugi sellisesse kohta edasi õppima minna, kus sisseastumiseksamiks füüsika on. Samas - ega lõputunnistuse hinne kehv ei olnud. Õpetaja lihtsalt teadis, et see just loomulikust intelligentsist ei tulnud.

Jaa - TPI-s esimene eksam loomulikult füüsika. Põhimõtteliselt ma jalutasin sellest läbi (teistest eksamitest ka) ja küllaltki suur osa selles oli eksamilehel kirjas olev kooli nimi. Nii et oli ikka oluline küll, kust tulnud oled.

Ja nüüd tuleb üllatus: TPI-s vallutasin esimesest sessist peale liidripositsiooni. Kuidas - ei tea ise ka. Aga seda mäletan küll, et teoreetilise mehaanika kodutööd said tervele rühmale ära tehtud ja teeks praegu ka.

Oma lapsed panin samasse põhikooli, kus ise käisin, ei hakanud nendele mingeid kallakuid ega eriharusid peale suruma. Keskkooli said ise valida ja edasi ka. Ei saa kurta - kuigi mõned asjad, mis minu jaoks olid lihtsad, valmistasid neile üksjagu peavalu (kõigil erinevad), on nad nüüdseks sobivad töökohad leidnud, kusjuures üsnagi prestiižikates firmades, tulevad eluga toime ja kui tahavad, võivad alati uusi asju õppida, just neid, mille vastu endal huvi.

Aga Tupsu kohta võin 95% kindlusega väita, et teda ootab muusikakool. Tema puhul on see anne nii selgelt väljendunud, et oleks patt jätta arendamata.

kolmapäev, 23. aprill 2008

Otsin kala!


Kala nimelt pesitseb minu läpakas ja seetõttu vajan kenade patsiga poiste asjatundlikku nõu.

Esiteks: Ei taha mind lubada mõnede mulle huvipakkuvate veebilehtede juurde. Väidab, et küpsised ja JavaScript keelatud. Kontrollitud - on lubatud. Liigsed küpsised kustutatud. Restart ei aita.

Teiseks: Aeg-ajalt pilt ekraanil lihtsalt "hangub" ära.

Kolmandaks: Käima läheb nagu ärkaks talveunest, programme avab oma veerand tundi. Kui juba käima saab, siis läheb normaalselt.

Skännimisega viirusnakkust tuvastatud ei ole. Kõvakettal vaba ruumi tubli 2/3 mahust.

Kus see kala siis on? Ja kuidas ma ta kinni püüan?

Kasvataja või karjataja?




Kui Tupsu emme Tupsuga lasteaiast koju jõudis, oli ta väga kuri. Ei, mitte Tupsu peale. Aga kasvataja peale küll.


Või mida sa hing oskad öelda, kui avastad, et kasvataja on lapse märgade pükstega õue saatnud?! Lugu oli lihtsalt nii, et õueminekuks riietumise ajal juhtus Tupsul äpardus, põhjuseks see, et kui juba on riietuma tuldud, ei luba kasvataja enam rühma tagasi minna. Kolmeaastane ikka ei julge vastu hakata, eriti kui karmilt takka kiirustatakse. Aga oleks siis lapsel püksid ära vahetatud - no ei (kapis olid tagavarariided olemas!). Ära olid vahetatud ainult pealmised pikad püksid, aluspüksid ja sukad olid samad jäetud. No mis sellest kasu on? Ja väljas polnud kuigi soe.


Selle kasvatajaga on ennegi probleeme olnud. Alguses, kui laps alles hakkas lasteaias käima, juhtus sedagi, et lõunase magamise ajal voodisse pissis - kasvataja ei lubanud voodist välja tulla. Enne magamaminekut meelde ka ei tuletanud, aga kolmeaastane ju ei mõtle veel nii pikalt ette.


Üldse tundub see kasvataja olema rohkem karm korrahoidja kui laste aitaja ja juhendaja. Teise kasvatajaga pole mitte kunagi ühtegi probleemi olnud, järelikult ikka ei ole viga ainult lapses.


Aga kui Tupsu nüüd põiepõletiku saab, peab ilmselt ühe väiksemat sorti skandaali korraldama. Õnneks sügisest läheb Tupsu teise rühma.

teisipäev, 22. aprill 2008

Õnnetus müüb?


Võtan hommikul postkastist lehe, vaatan - esikülg jälle must. Järjekordselt on esilehe uudis mõnest traagilisest õnnetusest. Pole tuju edasi lugedagi. Netivarianti pole ka mõtet vaadata - kommentaarid on enamasti lahmivad ja süüdistavad. Aga klikkide ja kommentaaride arvult on sellised lood alati päeva top-is. Kisub ligi nagu kärbseid meepoti peale.

Inimesed tunnevad haiglast vajadust oma kõige madalamate tunnete väljaelamiseks. Igapäevaelu ju sellist võimalust ei paku, oma lähedastele ja tuttavatele ikka ei lähe kõike näkku partsatama, mida sülg suhu toob. No mõni muidugi läheb ka.

Aga netielu näiline anonüümsus annab julguse lahmida ja solvata. Kui samasugune õnnetus juhtuks mõne tuttava või lähedasega, siis leitakse küll kaastundlikke ja lohutavaid sõnu. Ja kui siis lugu ka lehte jõuab, ollakse sama vihaselt omi kaitsmas ja teisi kommentaatoreid kirumas. Kahepalgeline? Jah.

Iseküsimus on sageli seegi, kui tõepäraselt leht juhtunut kajastab.

Mõned aastad tagasi juhtus traagiline õnnetus ühes meie tuttavas peres. Minu lapsed jäid ilma heast sõbrast. Perekond ajakirjandusega suhelda ei soovinud ja palus juhtunust mitte kirjutada. Aga kus sellega - loomulikult tehti sellestki esilehe uudis. Artikkel oli täis jämedaid faktivigu, kommentaare võeti neilt, kes perekonda praktiliselt ei tundnudki, kuskilt hangiti ka lapse foto, mis esiküljele pandi. Ja muidugi olid netikommentaarid suuremas osas õõvastavad ja süüdistavad.

Lisaks üleelatud murele ja kannatustele pidi perekond pöörduma veel Avaliku Sõna Nõukogusse, arutamine võttis mitu kuud aega. Ning kuigi otsus oli, et leht on rikkunud head ajakirjandustava, polnud vabandust kuskil näha.

Kui just peab millestki sellisest kirjutama (avalikkuse põhjendatud huvi korral või vajadusel edaspidi sarnaseid asju ära hoida), ei tohiks selline asi "kaunistada" esikülge ja kommentaarid tuleks sulgeda.

Edit: Tarmo on asja valgustanud ajakirjaniku seisukohalt.

esmaspäev, 21. aprill 2008

Sõbrad klikkima!


Ei saa minagi mitte vaiki olla kui selline lahe asi lahti läheb nagu ajaveebi konkurss. Minu jaoks on see esmakordne, kuna eelmisel aastal samal ajal polnud blogimist veel plaaniski. Aga tore, kui sedakaudu lugejaid ja kaasamõtlejaid juurde tuleb.

Eks see avalik blogi ju natuke koera saba kergitamise koht ole. Ikka loodad, et keegi siit enesele midagi leiab, et Su mõtted ja ütlemised lihtsalt tühja tünni kõmistamised ei ole. Aga otsustavad ju lugejad ise.

Aga armsad sõbrad, kes te siia muid kõveraid teid pidi satute ja mitte blogipuud pidi ronides, teie jaoks on siin paremal pool siis kena bänner ka. Paar hiireklikki ja natuke kommentaare pole ju palju palutud?

Vaatasin arvajate listi ka. Õnneks mitte ühtegi isiklikku tuttavat ei tuvastanud. Seega vähemalt nende poolt võin loota, et kallutatud arvamusi ei tule.

Aga kõigile kaasblogijatele edu! Et oleks ikka mida lugeda!

Ja küll ma teid ka klikin, selle peale võite mürki võtta!

Appi!


Nüüd on midagi kummalist juhtunud.

Teatavasti on mitmetel blogijatel mõned või ka peaaegu kõik postitused parooli all. Nii on minulgi tagataskus mõnede sõprade paroolid, et ma nende kirjutisi lugeda saaksin. Palju tänu usalduse eest!

Aga täna õhtul ei õnnestunud MITTE ÜHTEGI kaitstud postitust avada. Paroole ma ära pole unustanud, pealegi on need meilid alles ju. Mis siis nüüd lahti on? Pole ju võimalik, et ligi kümme inimest KORRAGA oma parooli muudab?!

Minu enda läpakas tegi täna küll tüki, ei tahtnud kuidagi lahti minna. Aga see pole ju ometi põhjus?

pühapäev, 20. aprill 2008

Täna nägin ma Eestimaad...


Käisin Pärnus. Bussiaknast välja vaadata eriti mõnus ei olnud - terve tee ulatuses polnud vist meetritki puhast teeäärt. Kilekotid, paberipraht, sekka pudeleid kraavis ujumas, autokumme, muust rääkimata.

Ei saa tõesti aru. Aastaid käib kampaania, et kevaditi koristavad koolilapsed maanteede ääri ja ikka uuesti leidub neid, kes oma prahi lihtsalt autoaknast välja viskavad. Eriti rõvedad olid millegipärast aga teeäärsed puhkeplatsid - neis oli prügi ikka kuhjade viisi. Prügikaste silma ei hakanud.

Aga mis teeäärtest rääkida - Pärnu bussijaamas ei näinud ma ka ühtegi prügikasti. Bussiootajad olid oma suitsukonid ja kommipaberid poetanud lillevaasidesse, mida seal kohe mitu oli.

Selline on siis meie ilus Eestimaa bussiaknast nähtuna.

laupäev, 19. aprill 2008

Märg fotojaht


Märja jahtimine ei olnud sugugi nii lihtne - ilus päikesepaisteline kuiv ilm täna. Pesu sai küll kuivama riputatud, aga keda teise nööril tuulduvad hilbud ikka huvitavad.
Kuid paar nädalat tagasi sai küll paduvihmaga kaamerat piinatud. Allolev pilt on pärit Rahumäe kalmistult, tegu on politseinike mälestussambaga. Seal on nimelt ka minu vanaisa nimi. Pikemalt on juttu suguvõsablogis.
Lisan ka mõned pildid möödunudaastasest suvekoolist Paatsalus. Vee ääres ja vee peal sai oldud ju. Olgu aga kohe üles tunnistatud, et need pildid on saadud kõrvalist abi kasutades, nii et äkki nad päriselt fotojahi tingimustele ei vastagi.


Valmis elumerele sõudma.






Vesi, ainult vesi...




reede, 18. aprill 2008

Lapsed laagrisse!

LÕVISÜDAME SUVISED LASTE LAAGRID


Laager pakub 8-15 aastastele erivajadustega lastele meelelahutuslikku ja sporlikku tegevust.
Laagris toimuvad matkad, sportlikud mängud, käeline tegevus, isetegevuslikud esinemised ja erinevad õhtused üritused.
Tegevust juhivad erialase koolituse läbinud kasvatajad. Rühmas on kuni 10 last. Kohamaksumus on 2300 krooni.
Palun registreerida e-posti aadressil lovisuda@gmail.com või telefonidel
51 41 051; 51 77 773

Vahetused autistlikele lastele

I vahetus 16.06 - 22.06.08 laager toimub RIGULDIS
II vahetus 28.06 – 04.07.08 laager toimub RUTJAL
III vahetus 03.08 – 09.08.08 laager toimub RIGULDIS



Vahetused hüperaktiivsetele lastele

I vahetus 07.06 – 13.06.08 laager toimub RUTJAL
II vahetus 25.06 – 03.07.08 laager toimub PÄRNUS
III vahetus 26.07 – 01.08.08 laager toimub RUTJAL

neljapäev, 17. aprill 2008

Kommenteerimine - ainult valituile?

Rahajumal siin nutab, et ajakirjanik näppas tema blogist idee, aga luba ei küsinudki. Tahtsin juba päeval kommentaari panna talle, aga ei õnnestunud - kommenteerimine on lubatud ainult wordpressi kasutajatele.

No ega see minu kommentaar niiväga oluline polnudki, pealegi avastasin hiljem, et Rojukene ütles ligilähedaselt sama mõtte ära. Aga - kuidas see ajakirjanik siis materjali kasutamiseks luba küsima pidi? Ei maksaks ometi oletada, et kõik ajakirjanikud endile wordpressi kontod on teinud.

Tegelikult pole see ainus blogi, mis kommenteerijaid konto alusel diskrimineerib, neid on teisigi. Vahel on lausa kahju - avastad huvitava kirjutise, tahaks ka arutelus sõna sekka öelda, aga ei saa - oled vale konto peal. :S

Spämmi eest peaks end muudmoodi ka kaitsta saama või kuidas?

Autismikonverentsile!


Kuulutustulp tegutseb jälle.

OLE ARUSAADAV!

Sümpoosion autismist ning aktiivsus- ja tähelepanuhäiretest
16.mail 10.00-17.00 Haridus- ja teadusministeerium, Munga 18 Tartu

Programm

9:00 – 10:00 Tervituskohv, registreerimine

Moderaator: Anne Kleinberg

10:00 Avasõnad Tõnis Lukas, EV haridusminister
10:15 Marianne Kuzemtšenko: Autismispektri häired Eestis Eesti Autismiühingu vaatevinklist
10.25 Rini Blankers ja Cees Hage: Hollandi-Eesti koostöö autismispektri häirete alal.
10:35 Jaap Van der Meere: Aktiivsus- ja tähelepanuhäired
11:30 Kohv & tee
12:00 Gerard Nijhof: Kuidas mõista autistlikku mõtteviisi?
12:45 Jüri Liivamägi: Autismihäirete ja aktiivsus-tähelepanuhäirete diagnostika üldistest probleemidest
13:15 Lõuna
14:00 Töötoad
15:00 Kohvipaus
15:30 Töötoad
16:30 Kokkuvõtete tegemine töötubadest ja sümpoosionist
17:00 Lõpetamine, kohv & tee

* Ettekanded inglise keeles sünkroontõlkega eesti keelde
Sümpoosioni ametlikud töökeeled on eesti ja inglise keel

Töötubade teemad:
Käitumisprobleemid autismi puhul: Rini Blankers
Aktiivsus- ja tähelepanuhäired: prof. Van der Meere
Juhendamise meetodid autismiga inimeste puhul: Gerard Nijhof
Seksuaalsus ja emotsioonid: Cees Hage

Registreerimine http://www.autismeesti.ee/ /Registreeru siin

Registreerimisel palume eelnevalt registreeruda ka töötubadesse.

Sümpoosioni osalustasu 300.- EEK palume kanda Eesti Autismiühingu arveldusarvele nr. 2210 3040 9421, selgituseks märkida “nimi, osalustasu” hiljemalt 11.maiks 2008.a.
Kui soovite arvet osalustasu kohta, siis palume sellest registreerimisel teada anda.
Info: autism.eesti@mail.ee, tel 557 9980

kolmapäev, 16. aprill 2008

Üle mõistuse


Kas kümneni või kahekümne piires on tõesti nii raske arvutada?

Istusin mina täna oma organisatsiooni üldkoosolekul. Peateemaks delegaatide valimine meie katusorganisatsiooni aruande-valimiskoosolekule.Kümme kandidaati esitati, kuus tuli valida. 81 hääletussedelit sai välja jagatud, nimed peal, hääletajatel vaid mittesobivate nimede mahatõmbamise vaev.

Sinnamaani läks kõik ludinal. Häältelugemiskomisjon asus tööle ning vaat siis hakkas aeg venima. Kõik külauudised said juba ära räägitud, ikka hääli kokku loetud polnud. Osa rahvast lihtsalt lahkus.

Lõppude lõpuks sai komisjon tööga valmis. 81 hääletussedeli kontrollimiseks kulus VIIEL inimesel ei rohkem ega vähem kui ÜKS TUND JA KAKSKÜMMEND VIIS MINUTIT!

Pärast uurisin, miks nii kaua? Neil olid tekkinud probleemid liitmise ja lahutamisega...

Lehekotikampaania

Panin enda majapidamise ka Nõmme LOV-i paljureklaamitud lehekotikampaaniasse kirja, nii nagu mitmel eelmisel aastalgi. On ju hea, kui saab leheprahist mugavalt lahti ja ei pea muretsema, kas see lehehunnik ära põletada või salaja metsa alla toimetada.
Aga aru ma ei saa, kas arvatakse, et iga aastaga jääb lehti puude otsas vähemaks või mida. Millega siis muidu seletada, et järjekindlalt vähendatakse äraveetavate lehtede kogust.


Algul oli kottide arv 15 ja kotid pidid endal olema, koti maht ei olnud määratud. See rahuldas enamuse Nõmme krundiomanike vajaduse. Siis aga leiti, et pakutud võimalust kiputakse kurjasti kasutama ning piirati kottide maht 150 liitriga. Sobis mulle seegi variant. Eelmisel aastal otsustati, et jagatakse spetsiaalsed punased kotid ning ainult 10 tk. Noh kuidagiviisi sai sellegagi hakkama, aga suuremate kruntide omanikud tõstsid juba lärmi - vähevõitu, pooled lehed jäävad maha. Tänavu aga otsustati, et 10 tk 100 l mahuga kotti on piisav. No ei ole, tee mis tahad.


Peale selle on jagatud valged läbipaistvad kotid üpriski õhukesed ja hapra moega, saab näha, kuidas nende täistoppimine üldse õnnestub. Lähevad enne veel katki, kui vedama jõutakse hakata.


Seadus ütleb üheselt, et leheprahi põletamine on keelatud. Arusaadav, ega see sinine suits, mis varasematel kevadetel Nõmme kohal hõljus, just meeldiv polnud. Sellepärast ju see lehekotikampaania ellu kutsutigi, et anda inimestele võimalus seadust täita. Aga nüüd hakkab asi jälle vastupidises suunas minema. Juba praegu on mitmel pool sinist tossu tunda ja näha.


Inimene kaldub seadust rikkuma ikka siis, kui selle täitmine tema jaoks ülemäära ebamugav ja keeruline on. Kui seaduse täitmine teha nii lihtsaks, et rikkumine on palju ebamugavam, võidaksime kõik.

teisipäev, 15. aprill 2008

Inimlik käitumine - ime?


Sattusin täna ühte blogisse, kus kirjutaja on meeldivalt üllatunud, et temaga ühes ametiasutuses inimlikult ja viisakalt käituti. Mind ennast aga üllatas hoopis tema üllatus. Kas tõesti on inimlikkus ja tähelepanelikkus juba nii haruldaseks muutunud?

Miks me alati oleme valmis selleks, et meile võidakse halvasti öelda, et meisse võidakse suhtuda kui tülikatesse segajatesse, miks me eeldame, et ametnik tingimata tahab meist üle olla ja meie oskamatust ja saamatust meile nina alla hõõruda? Kas tõesti on sellised kogemused nii suures ülekaalus, et kui kohtame lihtsat hoolimist ja viisakust, paneb see meid üllatuma?

Olen jätkuvalt seda meelt, et see on NORMAALNE ja imestada tuleb just vastupidises olukorras - kui meiega käitutakse jämedalt, üleolevalt, meie väärikust alandavalt.

Jah, ma olen ka ise kohanud ametnikke, kes peavad end maailmanabaks, kes on enda arvates kümme korda targemad kui mina kliendina, kes ülbelt nähvavad - kuidas te siis seda ei tea? Vahel aitab, kui ise viisakalt küsida, mida tema soovitaks või kuidas peaks olema. Mõnigi ülbitseja on seepeale leebunud ja päris asjalikku juttu hakanud ajama ning probleemid saavad lahendatud. Muidugi mitte kõik ja mõnest tegelasest jääb tõesti paha tunne hinge ning olen südamepõhjast vihastanud.

Aga sellegipoolest ei lähe ma ühtegi asutusse sellise eelhäälestusega, et ma seal solvata saan, et minusse suhtutakse kui teisejärgulisesse kodanikku lihtsalt sellepärast, et ma ei ole sama pädev kui ametnik.

Ja arvan, et kui me kõik peaksime imeks just mühaklikkust, ebaviisakust, labasust, üleolevat käitumist, siis need selleks ka muutuksid.

pühapäev, 13. aprill 2008

Kollane - metsaläinud fotojaht

Rist ja viletsus selle kollase jahtimisega. Esiteks pole mul ju oma kaamerat, nii et tuleb tütrega kokkuleppele saada. See tähendab muidugi ka seda, et kui midagi ette jääb, just siis on kaamera õige omaniku käes. Nii jäid mitmed priimad pildid jäädvustamata. Tuli siis lõpuks koduste ja käepäraste vahenditega läbi ajada. Ja nüüd on nii, et kui keegi pilte näha tahab, tuleb selle punase ristikese peal klikkida, mina igatahes pääsesin ainult niimoodi ligi.

Uus häda - tahtsin piltidest slaidiseeria kokku panna. Vahendeid selleks leiab, aga mitte ühtegi sellist, kust kohe pildid blogisse saaks laadida. Nii et kui keegi juhtnööre oskab jagada, oleksin väga tänulik.

Kui ma oleksin 16...


... mida ma siis teisiti teeksin (oma praeguste elukogemuste valguses), küsib Claara.


Raske öelda, ajad on ikkagi muutunud ja mõnigi asi, mis täna oleks võimalik (ja mida ma kindlasti teeksin), ei olnud seda tollal teps mitte. Ja ega ma ilma nende kogemuste ja valikuteta poleks ka see, kes olen täna.


Aga mõned soovitused siiski:


1.Kindlasti mine keeltekooli, mis siis, et kõik kodused seda ülemäära raskeks peavad. Saksa keele oskusest tunnen praegu tõsiselt puudust ja ega prantsuse keelgi mööda külgi maha jookseks.


2.Ei maksaks lasta pinginaabril end etlemiskonkursil osalema provotseerida - tal oli sellega üpris õel tagamõte.


3.Vanaema ja ristiema mälestused tuleb kirja panna! Nüüd on raske kõike meenutada ja ajalisse järjekorda panna.


4.Ära lase arstil endale kärbseid pähe ajada, mis siis et ta su ema koolivend on ja koduste silmis suur autoriteet. Nüüd aastaid hiljem on ta ise tunnistanud, et tal siiski ei olnud tollal õigus. Minu aga oleks teistsugune otsus päästnud mitmest jamast.


5.Pikkade juuste mahalõikamine oli väga tobe otsus - igaühele poisipea siiski ei sobi. Õnneks sai see viga mõne aasta pärast parandatud.


6.Anna õele mööda näppe, kui ta su päevikut lugema kipub. Viis aastat noorem ei saa pooltest asjadest aru ning jookseb vanematelt seletust küsima, nemad jälle ei pea olema viimsesse kui saladusesse pühendatud.


7.Usalda rohkem oma tervet mõistust ja ära lase "targematel" kergemalt läbi ajada - neid "ehituskunsti" tagajärgi likvideerin ma tänase päevani.


8.Mõnedele meestele tuleb kohe otse öelda, et neist huvitatud ei olda - vihjetest nad aru ei saa. Viisakus ei ole alati voorus.


9.Inimestele võib julgeda otse öelda, kui mõni probleem on ja paluda neil sellega arvestada. Kui nad seda teha ei taha, on see juba nende probleem.


10.Ajakirjandust õppima minna oleks võinud vähemalt proovida. Tehnikaülikool oli ikkagi kergema vastupanu tee.


Nõnda siis. Kirjutada võiksid veel Valgeseelik, Katseloom, Sirje, Lendav Konn ja Punane Hanrahan.

laupäev, 12. aprill 2008

Tõlk on ka inimene!

Hundi ulg küsib, mida peaks arvestama lektor, kui tal on kuulajate hulgas kurt koos viipekeeletõlgiga. Samas jagab ta ka oma praktilisi kogemusi. Tundub, et tegu on ühega vähestest õppejõududest, kes ilma erilise meeldetuletuseta on taibanud, et ka viipekeeletõlk on inimene ja talle on edukaks töötamiseks veidi tähelepanu vaja.
Aga esimene soovitus oleks kõigepealt: räägi rahulikult ja selgelt, ära pobise ühetooniliselt oma nina alla. Ausõna, siis on jutust võimalik aru ka saada ja tõlk ei pea pingutama, et kas tegu oli nüüd teemakohase märkuse või lihtsalt vahepalaga.


Tohutult palju on abi sellest, kui loengumaterjal on eelnevalt kättesaadav (internetist) ning loengu ajal kasutatakse tehnilisi abivahendeid - dataprojektor, Powerpoint jms. Selles osas on mul ülipositiivsed kogemused Tehnikaülikooliga. Absoluutselt kõik on juba enne loengut netis olemas, loengu ajal saab väljaprinditud materjale täiendada ja uusi mõisteid ei pea puust ja punaseks tegema.


Vastupidine kogemus on ühest teisest kõrgkoolist, kus õppejõud küll kasutas slaide, aga välja printida neid ei lubanud, õpilased pidid usinalt konspekteerima. Kurt üliõpilane lihtsalt ei jõua korraga jälgida õppejõudu, tõlki, slaide ja samal ajal veel kirjutada. Õppetooli juhataja abil õnneks sai olukord positiivse lahenduse, aga alles pärast seda, kui mitu kontrolltööd oli aia taha läinud.


Kui õppejõud kasutab tahvlit, peaks ta jälgima, et kirjutamise ajal ise ette ei seisaks või siis kordaks kirjutatu veel üle, mitte ei kappaks jutuga edasi.


Seminarides on probleemiks kurdi üliõpilase kaasarääkimine, kuna seal tavaliselt kõik räägivad läbisegi, üksteist katkestades. Tõlk peab jõudma kõike edasi anda, aga pahatihti ei jõua (ja paljud üliõpilased ka lihtsalt ei oska rääkida! podisevad vaikselt midagi oma nina alla) ning kui tahakski midagi öelda, minnakse teemaga juba edasi. Siin aitab sageli õppejõu enda tähelepanelikkus, vahel on abi konkreetse küsimuse esitamisest just sellele üliõpilasele.


Vähetähtis pole ka see, millised tingimused tõlgile luuakse - kas tal on piisavalt mugav, kas ta saab tõlkida nii, et samal ajal ei häiri teisi (st ei varja nende vaatevälja). Kui tõlk peab istuma, ei tohiks temale jääda ruumi kõige ebamugavam ja logum tool. Minul on kogemus ühe rakenduskõrgkooliga, kui pidin kaks aastat harjutustundides kaasas olema. Õpilastel olid spetsiaalsed töötoolid, mulle leiti kipakas sööklatool, mis oli liiga madal veel pealegi. Ei aidanud mingi rääkimine, isegi siis mitte, kui mu klient töötervishoiu seminaris otse ütles, et tema tõlgil on ebanormaalsete tingimuste pärast selg haige ja võiks ikka midagi paremat olla. Kusjuures muidu olid seal vägagi toredad õppejõud...


Loomulik oleks, et kui on ees ootamas terve semester viipekeeletõlgi seltskonnas, küsib õppejõud ise tõlgilt, kuidas too end tunneb ja kas oleks vaja midagi arvesse võtta, et tõlk oma tööd hästi saaks teha. Ja kindlasti ei tohiks suhtuda tõlki kui abiõpetajasse - ole nii hea ja seleta talle... Ei, seletab ikka õppejõud ise ja tõlk ainult vahendab! Ning õppejõud ei pöördu kurdi üliõpilase poole kolmandas isikus! Seda reeglit on mul tulnud päris mitmele inimesele selgitada.


Ja igal juhul on palju sümpaatsemad need õppejõud, kes suhtuvad tõlki kui partnerisse või kolleegi, mitte kui tülikasse lisandisse õppeprotsessis. Ning vahel võib väike "aitäh" südame vägagi soojaks teha.

E-riik?


Keiss sihuke:

Võttis mõni aasta tagasi üks välismaalane Eestist naise. Et abielluti Eestis, tegi perekonnaseisuamet noormehele ka Eesti isikukoodi, mille alusel läks kanne rahvastikuregistrisse.

Et suurem osa aastast elataksegi Eestis, sai sama isikukoodiga sissekirjutus vormistatud, Hansapangas pangakonto avatud ja töölegi asutud. Töökohas raamatupidaja kandis palga ilusti kontole, pidas maksud kinni, arvestas sotsiaalmaksu ja pensionifondi. Ei mingeid probleeme.

Jõudis kätte aeg esitada tuludeklaratsioon. Vaat nüüd jama algas. E-maksuametisse sisse ei saa - pole sellise isikukoodiga isikut Eesti Vabariigis! Tehti siis deklaratsioon paberil ja saadeti ära. Raha aga ei laekunud.

Vahepeal käis noormees kodumaal koolipinki nühkimas, koolivaheajad aga jälle Eestis tööl. Palka sai, maksud kinni peeti. Arstiabi sai ka kui vaja. Aga tuludeklaratsiooniga sama jama - e-maksuamet isikukoodi ei tunnista. Mindi siis lõpuks ametisse kohale. Ametnik vaatab pabereid, vaatab meest - inimene on täitsa olemas, aga vaat sellist isikukoodi registris pole, ei saa tulumaksu tagasi kanda.

Huvitav - abielutunnistusel on, lapse sünnitunnistusel on, pangas on, haigekassas on, ainult maksuametis ei ole...

Ametnik võttis mõtlemisaega, lubas ülemustega nõu pidada. Kaua - ei tea...

neljapäev, 10. aprill 2008

Kaasaegne pangandus

video

Pangaautomaat igasse kolkasse!

Pelmeenisupp


Wild keedab pelmeenisuppi ja kuna pelmeenidest puudu tuli, palub abi.


Reeglid:

1. Haara endale kõige lähemal asuv raamat.
2. Ava see leheküljelt 123.
3. Otsi üles viies lause.
4. Kopeeri oma veebipäevikusse järgmised kolm lauset.
5. Saada see meem edasi viiele inimesele ja anna teada kes sulle saatis.


Esimesena jäi näppu Aive Luigela Targalt toitudes terveks (saatuse iroonia?)

Lk 123 laused 6,7 ja 8:

Mäletan, miks seda tehti nii ega tehtud kartulitärklisega. Põhjus oli kartulijahu nappuses kartuli-ikalduse aastail.Hakkasin ise huvi pärast retsepti meelde tuletama ja selgus, et supp on väga maitsev ka külluse ajastul.

Jutt käib siis õunasupist odrakruupidega.

Edasi võiks saata neile, kes ikka raamatuid loevad ka: Claara, Karuema, Katseloom, Trulla, osaline (ja kui kellelgi veel isu on, olge lahked!) Ja nagu öeldud - Wild saatis, kes muu.

kolmapäev, 9. aprill 2008

Kuri viirus


Mingi kuri viirus on okupeerinud meie maja. Kohale traavis ta pühapäeval ning ründas esimesena tütart. Kaval on ta kurinahk ka - maskeeris end tavaliseks toidumürgituseks. Oma tõelise palge paljastas viirus alles paar päeva hiljem - tütar hakkas juba terveks saama ning siis jäi Tupsu haigeks. No ei olnud mõnus öösel kell kolm esiku põrandat küürida, aga mis teha, kui Tupsu kaugemale ei jõudnud.

Ja õel on see viirus küll - laseb eelmisel tõbisel enam-vähem terveks saada, enne kui järgmise ohvri kallale läheb. Nüüd on järjekorras Tupsu issi ning meie pojaga mõtleme hirmuga, kumma ta siis järgmisena õnneks võtab.

Ei taha!

Lugemissoovitus

Delfist leiab vahel päris asjalikke jutte.
See siin väärib lugemist!
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/article.php?id=18629054

teisipäev, 8. aprill 2008

Puuteraamatute näitusele!


Mängin aga jälle kuulutustulpa.

09. - 26. aprillil saab Eesti Rahvusraamatukogu 1. korruse peanäitusesaalis vaadata näitust nägemispuudega lastele käsitööna valmistatud puuteraamatutest.Kõik näitusele välja pandud 39 raamatut kingitakse hiljem Eesti Pimedate Raamatukogule ja kaks mängu Tallinna Heleni Koolile.

Näitus tutvustab 2006/2007. aastal valminud kombatavaid raamatuid, mille meisterdasid Tallinna Ülikooli tööõpetuse osakonna käsitöö ja kodunduse, töö- ja tehnoloogiaõpetuse ning klassiõpetajate kaugõppe üliõpilased, kolm taktiilset raamatut valmistasid Valgamaa õpetajad.

Näitus Eesti Rahvusraamatukogus on avatud:

Esmaspäevast reedeni 10.00 – 20.00

Laupäeval 12.00 – 19.00

Kõik huvilised on oodatud!


Tasub minna!

Jälle SI-st, vastuseks kommentaarile

Eelmisele loole tuli üks anonüümne ja natuke kuri kommentaar. Mõtlesin, kas vastata kommentaariumis või avalikult ja otsustasin viimase kasuks.
Esimene küsimus, mis esitati, oli: kas ma ise olen kunagi kuulnud mõnda implantaadilast suhtlemas ja rääkimas? Jah, olen. Ning mitte ainult lapsi, vaid ka täiskasvanuid, nii Eestis kui välismaal. Ja tean ka päris mitut inimest, kes tõepoolest SI kasutamisest loobusid, kuna nad tundsid, et see neile siiski ei sobi.
Kommentaator väidab, et need lapsed õpivad hämmastavalt ruttu kuulama ja rääkima. Tegelikult on siin taga nende laste vanemate ja logopeedide tohutu töö ja vaev. See on isegi suurem, kui surdopedagoogide töö viipekeelsete kurtide rääkima õpetamisel. Ja see on tänuväärt töö, tõepoolest.
SI-lapsed ei kuule nii, nagu kuuljad ja mitte ka nii, nagu need, kes kasutavad tavalist kuuldeaparaati. Kes vähegi koolis füüsikat õppinud, oskab kindlasti helikõverat ette kujutada - see on sujuv laine. Kuid SI abil on üleminek ühelt helilt teisele astmeline. Praeguse hetke tehnika lihtsalt on selline. See tähendab, et kuulamist tuleb õppida, protsessorit seadistatakse pidevalt ümber ja lisatakse programme vastavalt sellele, kuidas kuulamine edeneb.
Teine väide, mis mind puudutas, oli, et meil polegi kuigi palju kurte kõrgkoolides õppimas, paljuke neid üldse gümnaasiumigi pääseb ning kurtide kirjaoskus ja haritus jätavad soovida.
Iseasi muidugi, mida keegi harituse all mõistab, aga kindlasti pole see sama, mis haridus. Haridusega jälle on selline lugu, et pikka aega hoitigi kurtide ja üldse puuetega inimeste haridustaset kunstlikult madalal, tehti tohutult takistusi õppimapääsemisele. Ainult väga tugevad ja andekad suutsid end sellest müürist läbi murda. Neid polnudki nii vähe. Viimane müürimurdja oli Merike Mändsoo 90-ndate algul, kui tollase Pedagoogilise Instituudi juhtkond püüdis teha kõikvõimaliku, et teda ainult mitte vastu võtta. Mul on kahju, et tema lugu netis pole. 1997 omistati Merikesele Aasta Õpetaja tiitel. Olen temast ise ka artikli kirjutanud, kahjuks on seegi ainult paberkandjal.
Seejärel suhtumine muutus ja tänaseks on juba kümneid kõrgharidusega kurte. Arvestades kurtide üldarvu, on see ju väga hea näitaja. Õppimisvõimalusi piirab veel viipekeeletõlkide puudus, kuid seegi peaks paari aasta pärast leevenduma.
Gümnaasiumi pääsevad kõik kurdid, kellel soovi ja võimeid on. Ja olgu öeldud, et keskharidust oli juba nõuka-ajal võimalik saada. Kirjaoskus - no öelge, kui paljud suudavad võõrkeeles sama hästi suhelda kui emakeeles? Kas need, kes ei suuda, on siis sellepärast vähemharitumad?
Ja viimane küsimus oli - ega SI kurti ju õnnetuks ei tee? Aga küsin vastu - kas õnnelikuks teeb?
Arvan, et see, kas lapsest kasvab õnnelik ja enesega toimetulev täiskasvanu, ei ole kohe üldse mitte seotud sellega, milliseid abivahendeid ta kasutab. Õnnelik inimene kasvab lapsest, kellele on jätkunud kuhjaga armastust ja hoolimist, keda armastatakse tema enda pärast, hoolimata sellest, kas ta on kurt, kuulja või implantaadilaps.

esmaspäev, 7. aprill 2008

Kurdist kuuljaks?





Üheks vahendiks, mis peaks aitama kurtidel ühiskonnas paremini toime tulla, peetakse sisekõrva implantaati (SI). Eestis paigaldati esimesed SI-d aastal 2000 ning 2007 oli implanteerituid 72, neist 75% väikelapsed.




Tartu Ülikooli teadur Regina Paabo on uurinud suhtumist SI-desse nii kuuljate kui kurtide seisukohast.


Kuuljakeskne probleemi käsitlus toob eelkõige välja pooltargumendid, kuna selle nägemuse järgi on kurtus probleem, mis tuleb kõrvaldada. Arvatakse:
  • SI on võimalus anda tagasi see, mis on ära võetud (helide maailm)operatsioon ei ole ohtlik, sellega ei kaasne suuri tüsistusi
  • paraneb verbaalne keeleoskus ja kõne, mis on oluline iseseisvaks toimetulekuks ühiskonnas
  • sobitub paremini kuulvasse ühiskonda (sh perekonda)suurenevad võimalused haridusele ja tööle
  • paraneb elukvaliteet
  • on võimalus kuuluda nii kuuljate kui kurtide maailma.


Kurdikeskne lähenemine leiab eelkõige vastuargumente, kuna kurtust ei peeta probleemiks (ja see ei olegi probleem!)
Väidetakse, et uuringud SI mõjust on ebapiisavad ja tendentslikud, info on meditsiini- ja tehnikakeskne (kuuljakeskne). Samuti toob iga operatsioon kaasa riske. SI paigaldamine on kulukas ning ei taga alati vajalikke tulemusi.


Samuti pole kurtus takistuseks, et elada täisväärtuslikku ja õnnelikku elu ka kuulvas ühiskonnas. Selle tõestuseks võib öelda, et viipekeelsed kurdid õpivad edukalt kõrgkoolides ning on headel töökohtadel. Kurtide kultuur on vägagi eripärane ja mitmekülgne.


Kui SI ei vasta ootustele, võib see kaasa tuua implanteeritu identiteedi lõhenemise - ta pole kurt ega kuulja ning ei pruugi sobituda täielikult kumbagi kogukonda.


Kurtide meelest pole kuuljad vanemad päris pädevad otsustajad, kuna neil ei ole piisavalt informatsiooni, see lähtub ainult meditsiini ja tehnika arengust, kuid puudub täielikult info kurtidest ja kurtide kogukonnast. Seetõttu lähtuvad vanemad otsuse tegemisel pigem enda, mitte oma lapse vajadustest. Probleemi põhjustab hirm kurtide maailma ees, mis on neile võõras ja tundmatu. On levinud valearvamus, et kurdid on harimatud, nende elu on vaene, õnnetu ja raske. Seda arvamust levitas muide ka paari aasta tagune heategevuskampaania meedias, kui koguti raha implanteerimiseks (kuna Haigekassa siis veel kõiki kulusid ei kompenseerinud) ning hõisati: anname neile lastele täisväärtusliku elu! Täiskasvanud kurdid tundsid endid solvatutena, just nagu nende elu polekski midagi väärt.

Kurdikogukond näeb SI-s ohtu eesti viipekeelele, kuna keele kasutajaid jääb vähemaks, seda ei uurita enam ning keel hääbub. Sama kehtib kurtide kultuuri kohta. Üldine arvamus on, et SI-lapsed pole kurdid ega kuuljad, kuid ollakse valmis neid vastu võtma kurtide kogukonda ning peetakse vajalikuks ka neile õpetada eesti viipekeelt ja kurdikultuuri.

Tegelikult ei lahenda ükski tehniline abivahend lõplikult kurtusega seotud probleeme, kasvõi juba sellepärast, et alati on teatud osa inimesi, kellele need vahendid üldse ei sobi. Hoopis olulisem on objektiivse info andmine, vastastikune mõistmine ja aktsepteerimine. Seda on võimalik teha ainult koostöö ja suhtlemise abil.

laupäev, 5. aprill 2008

Nohu - fotojaht

Karuema küsis, mille puhul Eestis veel sõna "nohu" kasutatakse. No üks variant on see, et tegemist on mingi tähtsusetu pisiasjaga või millegi väga väikesega, siis öeldakse: "Ah, see ju nohu!"


Sellest seisukohast on päris sobiv aastatagune pilt mu õepoja sisalikust Mimmust. Ta oli ikka imetilluke siis. Praegu ta enam niiväga 'nohu' ei ole midagi, arvestatava suurusega roheline volakas.



Aga teine pilt on meie mustast kiisust Pätust, kes põdes pikka aega päris kroonilist nohu, aevastas ja turtsus kogu aeg. Eriti tore oli see, et ta armastas peesitada peeglilaual ning kui siis järjekordne turtsatus ära käis, polnud peegel kuigi vaatamisväärne. Seda pilti, milline peegel siis välja nägi, ma parem siia üles ei pane :P



Kiisu pilt on võetud poja moblaga.

Lapsesuu


Tupsu on just sellises eas, mil kõne kiiresti areneb. Ning üllataval kombel tuleb temalt selliseid mõtteavaldusi, mille peale endalgi vahest suu lahti jääb.

***

Ei tohi mind pildistada kogu aeg! Ma ei ole ju printsess, mul pole krooni peas!

***

Ära pane minu pilte internetti! Pane enda omad!

***

Räägime, et läheme tädi juurde ja näeme tema titat ka.

Ma juba nägin teda, mis ma tast ikka enam vaatan!

***

Mina ei jonni, mul on lihtsalt paha tuju!

***

Toas on jahe, tahame lapsele pikad püksid jalga panna.

Mina olen tüdruk, tüdrukud käivad kleidiga!

Imeline üllatus


Täna valmistas mulle üllatuse mu vanem lapselaps. Tüdrukutirts, kes igal koosolemisel leiab põhjuse mossitamiseks, kes vähemalt korra jonnib ning end kellelgi peale oma ema puudutada ei luba, oli tänasel sünnipäevapeol nagu kullatükk.Mängis Tupsuga, naeratas kogu aeg ning hüvastijätuks tuli mind ise kallistama. See oli esimene kord kogu selle nelja ja poole aasta jooksul, kui seda tirtsu üldse olemas on.

Pidu ise oli ka tore. Tütar oli väga õnnelik, et hoolimata sellest, et pooled tulema pidanud sugulased haiged olid ja tulla ei saanud, jõudsid kohale kõik paremad sõbrad. Juttu jätkus kauaks.

Ning Buldogi pubi Nõmme keskuses on koht, mida julgen kõigile soovitada - toidud on väga maitsvad ning teeninduse kohta võib ainult kiidusõnu öelda.

neljapäev, 3. aprill 2008

Sünnipäevaralli


Aprilli algus on tihe aeg - iga päev on kellelgi lähemas tutvusringkonnas sünnipäev. Kuid täna, homme ja ülehomme lausa meie endi peres.

25 aastat tagasi oli 3.aprill pühapäev ja värviliste munade püha ka. Meie õega olime aga ise parajalt munakujulised, mina teise lapsega ja tema esimesega. Minul aeg kolm nädalat üle juba kah, õel tähtaeg kohe-kohe kukkumas.

Laupäeval käisid mu vanemad ja õde kolmekesi meil, pidid pühapäeval uuesti tulema mune koksima. Pühapäeval aga tulid ainult vanemad kahekesi. Minu poolteiseaastane tütar keksis vastu, küsis: "Kus tädi on?" Ema laiutas käsi: "Pole tädi, ei tea, kas on tita või ei ole veel." Siis jõudis isa ka õuest tuppa, vaatas mulle otsa ja küsis: "No ja mida sina veel ootad?" Ma naersin: "Ole rahulik, võin veel õhtul ära minna ja enne õde oma tite kätte saada!"

Päev läks omasoodu. Nagu tol ajal ikka, lõppes pühapäeva õhtu "Reklaamiklubi" vaatamisega. Ja selle järel oli selge, et magama ma küll ei pääse.

Haiglas seati kõigepealt mu oma arsti pädevus kahtluse alla - nii väike kõht ja kolm nädalat üle, ei saa olla! Ja ega siis titel veelgi kiiret olnud, keerutas seal kõhus niisama. Mina logelesin voodis, lõunasöök toodi juba kandikul ette, ikka ei midagi. Lõpuks otsustas arst, et peab mind mingite kibedate pulbritega ergutama. Palusin vahepeal ämmaemandal teise haiglasse helistada - kuidas õega lood on. Helistas, öeldi et ei midagi, aga koju enam tagasi ei lastud, jäeti haiglasse.

Nojah, 4.aprilli õhtuks otsustas minu pisipiiga ikka lõpuks kõhust väja pugeda. Siis vaadati küll, et on vist jah ajast üle, väga hästi arenenud ja kole pikk ka.

Kuna kellaaeg juba niikaugel, et infotelefon enam ei töötanud, siis ämmaemand helistas minu palve peale mu vanematele, et vähemalt üks titt on käes.

Järgmisel päeval (5.aprillil) olid vanemad ja mees kenasti haigla akna taga, tollal ei tulnud ju kõne allagi, et kaugemale oleks pääsenud. Kui ära läksid, ütlesid, et lähevad siis õe juurde ka, kahju, et ta valehäirega nii vara haiglasse läks. Lubasin hiljem veel helistada. Aga kui siis telefoni juurde pääsesin, kuulsin ainult kinnist tooni. Lõpuks helistasin hoopis onupojale ja tema sai mind üllatada teatega, et õde oli samal päeval poja saanud.

Kaks aastat hiljem oskas õde oma teise lapsega paar nädalat üle aja venitada, nii et ma juba nöökisin, et sünnitab siis emma-kumma lapse sünnipäeval. Aga ei, sai ikka 3.aprillil tütre kätte.

Ja nii siis ongi nüüd kolm pidu järjest igal aastal.

kolmapäev, 2. aprill 2008

Süsteem on katki


Eilse loo kommentaarides ütles Hundi ulg välja selle, milleni ma tegelikult jõuda tahtsin - meie sotsiaalsüsteem on lootusetult katki. Ma ei räägi sotsiaalTÖÖTAJATEST - olen kokku puutunud paljude fantastiliste inimestega, kes seda ametit südamega peavad ja tahavad teha kõik, et abivajaja ka tõesti abi saaks.

Aga paraku ei saa nad sageli teha rohkem kui SÜSTEEM võimaldab. Ja see pole juba nende süü.

Küsimus: kelle süü siis, on ju nemadki osa sellestsamast süsteemist ning peaksid kaasa aitama muutustele. Jaa, aga paraku on piisavalt palju ka neid, kes on jäänud kinni vanadesse mõttemallidesse, kelle jaoks kord paberile pandu on ainuõige ja kelle jaoks muutused on mõeldamatud - sest nii on ju alati tehtud, nii peab ka jääma.

Sellest tulenebki nägemus, et sotsiaalabi vajajad peaksid kohanduma sellega, mida neile pakutakse, peaksid painduma süsteemi ees ning igasuguste erandolukordade puhul laiutatakse vaid käsi - pole ette nähtud, pole võimalik.

Jah, olgem ausad - on muutusi, on rohkem võimalusi, on hakatud otsima lahendusi. Kuid see on kõik saavutatud suure töö ja vaevaga ning peamised tegijad on olnud abivajajad ise. Ilma nendepoolse surve ja ja nõudmiseta poleks muutunud mitte midagi. Ning ikka veel vaadatakse esmalt reegleid ja pabereid, siis alles inimest.

Peaks olema vastupidi. Lähtuda tuleks konkreetsest inimesest ja tema vajadustest ning kogu süsteem peaks olema üles ehitatud selliselt, et keegi ei jääks abita. Ning igasugused standardlahendused, mis on pärit aegade tagant, tuleks otsejoones prügikasti saata.

Võidakse vastata - meil pole veel piisavalt ressursse, inimesi ja raha. Vaidlen vastu: on küll! Kas keegi on kunagi kokku lugenud, kui palju on neid sotsiaaltöötajaid, kes on alustanud suure õhina ja vaimustusega, kuid siis pettununa ja resigneerununa ametit vahetanud? Raha - see pole ilmast otsa saanud, küsimus on prioriteetides: kuhu seda kulutada. Ning kui väärtustada inimest, pakkuda talle elamisväärset palka ning eneseteostuse võimalusi, tuleksid paljud nendest kadunud sotsiaaltöötajatest tagasi.

Erandlikke ja keerulisi olukordi tuleb kindlasti ka edaspidi. Kuid kui süsteem panna lähtuma INIMESEST, on need olukorrad lahendatavad palju väiksema aja- ja närvikuluga ning lõppkokkuvõttes võidame me kõik - nii emotsionaalselt kui rahaliselt.

Iseseisvuse ränk hind


Selle loo algus ja taust on Tiia juures ja lõppu veel ei paista.

Minule lihtsalt ei mahu pähe, kuidas saadakse olla nii kinni reeglites ning üldse ei arvestata konkreetset olukorda. Kui palju on siin tegemist hoolimatusega, kui palju piiratud mõtlemisega ja kui palju lihtlabase mugavusega?

Probleem on tekkinud juba mitu kuud tagasi, aga päriselt hulluks on asi läinud just viimase nädalaga.

Tiia isa tervis on nii kehv, et ta ei suuda enam iseseisvalt liikuda, jalad on paistes ja ajavad vett välja. Loomulikult ei taha ta haiglasse minna, esiteks juba sellepärast, et kes sinna ikka niiväga kipub ja teiseks muidugi sellepärast, et haiglas ta oma harjunud alkoholikogust kätte ei saa. See aga tekitab lisavaevusi - võõrutusnähud on üpris rängad. Vägisi meie riigis kedagi haiglasse ei panda ka, isegi kiirabi ei saa midagi teha.

Aga - kedagi ei näi huvitavat, kuidas haige kodus toime tuleb, kes teda hooldab ja aitab. Kõik mõtlevad - küll Tiia teeb. Tiia teeb jah niipalju kui jaksab ja suudab ja ilmselt vähe rohkemgi. Ent Tiia liigub ju ise ratastoolis, pealegi peab ta kõike tegema jalgadega, kuna käed ei kuula sõna. Ühe täiskasvanud liikumisvõimetu meesterahva hooldamine nõuab paraku lihtlabast füüsilist jõudu ja terveid käsi. Miks keegi sellest aru ei saa?

Arst kirjutas isale ravimid, kuid ei vaevunud huvi tundma, kuidas need apteegist kätte saadakse. Tiia ju üksinda korterist välja ei pääse. Perearst, kes ometi peaks pere olukorda teadma! Ja tedagi ei huvitanud, kuidas Tiia hakkama saab või kas on kedagi veel aitamas. Tema on üle vaadanud, rohud kirjutanud ja head aega! Et Tiia mitu ööd-päeva magamata on - no kelle asi?!

Valla sotsiaaltöötaja laiutab käsi - pole midagi parata, pead ise hakkama saama. Vaat siin tuleb meelde aastatetagune jant laste hooldusõigusega - siis leiti, et nii raske puudega inimene ikka tervete lastega hakkama ei saa. Aga teist liikumisvõimetut invaliidi hooldama kõlbab küll! Loogikat pole kuskil.

Kiirabi suunab perearstile tagasi. Reeglite järgi igati õige, aga selles olukorras äärmine hoolimatus ja ükskõiksus. Diagnoosiks pannakse südamepuudulikkus - see tähendab ju, et atakk võib iga hetk korduda ja veel hullemini. Aga kui Tiia sel hetkel üksipäini kodus on? Südamemassaži ja kunstlikku hingamist ta vaevalt teha suudab...

Tundub (ja seda keegi muidugi valju häälega tunnistama ei hakka), et kõik nagu arvaksid: Noh, Tiia tahtis iseseisvalt elada, eks saagu nüüd ise hakkama kah. Jõhker ja julm minu meelest.

Milline saab olema selle loo lõpplahendus?
*pilt pärineb Tiia blogist

teisipäev, 1. aprill 2008

Elu versus elu


Lõunavaheajal helises telefon. Helistaja number täitsa võõras ja ega nimigi esimese hooga tuttav ette tulnud. Jutt aga enam kui tõsine.

Helistajaks oli ühe noore mehe ema. Pojaga oli mõni aeg tagasi juhtunud õnnetus, misjärel ta koomasse vajus. Nüüd aga olid arstid veendumusele jõudnud, et noormees on ajusurmas ning teda elushoidvad aparaadid tuleks välja lülitada. Ema oli palunud natuke mõtlemisaega ning helistaski siis mulle.

Peamine probleem aga polnudki selles. Tundus, et poja minekuga oli ema juba leppinud - kuivõrd üks ema sellega üldse leppida saab. Ent arstid olid öelnud, et poja rahakoti vahel oli organidoonori kaart ning nad sooviksid seda ka kasutada - võtta poja organid siirdamiseks.

"Ma ei taha! Mulle ei rääkinud ta sellest midagi!" oli ema lausa hüsteeriasse langemas. "Miks nad peavad teda veel lõikuma?"

Oh, telefoni teel sellist jutuajamist pidada on võimatu ju! Ja polnud mingit võimalust ise haiglasse minna, et silmast silma rääkida...

Tegelikult ma ei teagi, kas organidoonori kaardi olemasolul peabki enam omastelt luba küsima. Ilmselt mitte, kuid ju arvas arst, et on inimlikum ema teavitada. Praktiline põhjus muidugi ka - kui on vaja siirdamiseks midagi võtta, ei saa ju lasta emal aparaatide väljalülitamise hetkel poja kõrval istuda ja rahulikult hüvasti jätta, vaid tuleb kiiresti tegutseda.

Vaat nüüd oleks sinna haiglasse hingehoidjat vaja olnud, kes emaga räägiks ja tema kätt hoiaks! Aga pole ju neid...

Ei jäänud mul muud üle kui hästi rahuliku häälega paluda emal järele mõelda, kas ta ei peaks siiski poja soovi austama - mõne teise ema laps saaks abi ju. Ja kes teab - kui ta praegu keelduks, jääks see teda ennast hiljem vaevama. Mina ise olen lapsepõlves veel vanematelt inimestelt kuulnud, et surija viimne soov tuleb täita, muidu ei saa tema ega lähedased hiljem rahu.

Lõppes jutuajamine sellega, et ema nutuseguselt ohkas. "Aga ma ei saa ju kunagi teada, kellele need asjad lähevad..."

Niisiis on üks noor mees ilmas vähem... Aga ehk sai keegi teine omale elupäevi juude. Mul on endal päris mitu tuttavat, kes ootavad just niisugust asja. Jube olukord tegelikult - oodata ja loota, et kellegi sobivas eas ja sobiva koetüübiga inimesega juhtub fataalne õnnetus, selleks, et sina saaksid elada... Äkki sai seekord abi keegi nendest?