laupäev, 31. mai 2008

Lõkkematerjali koguma!

Jaanikuu on kohe algamas ja teadagi on eht-eestlaslik komme ühel teatud õhtul teha üles suur-suur lõke ning selle ümber jaurata varaste hommikutundideni. Vanasti olevat isegi võrreldud, millise küla lõke see kõige suurem ja uhkem oli. Lõkke jaoks koguti materjali juba mitu kuud ette.

Praegugi on mitmest blogist läbi jooksnud, et suurpuhastusega kogunenud praht kavatsetakse jaanitulel ära põletada. Omamoodi sümboolne ka, tulel on ju alati usutud maagiline puhastav jõud olevat.


Aga kui teeks blogijatega kah ühe virtuaalse suurpuhastuse? Koguks kokku üleliigsed ja ebameeldivad mõtted, paneks need blogisse kirja ja suunaks ühte suurde virtuaalsesse jaanilõkkesse? Kes tahab kampa lüüa? Märgiks oleks siis see väike lõkkeke siin vasakul ülanurgas (mille iga soovija võib enda blogisse kopeerida) ning paluks kommentaaridesse ka info jätta.


Kuna üks jaaniõhtu komme oli ka üle lõkke hüppamine ning soovitavalt seitse korda, siis on igal blogijal võimalus lõkkesse lisada kuni seitse "halgu", need võivad olla kõik koos ühes postituses või ka igaüks eraldi postitusena. Start on homme ning viimased halud peaksid kohal olema 23.juuni hommikul, sama päeva lõuna ajal panen siis kõik kogunenud lingid siin blogis üles.


Kui suure lõkke me kokku saame?

reede, 30. mai 2008

Kohustused - ei, õigused - jah!


Tuli paar päeva tagasi jutuks, et ühes tuttavas perekonnas kasvavad toredad lapsed polegi selle paari omad, vaid adopteeritud. Tegelikult pole see üldse olulinegi, on üks vahva pere. Minule aga tuli meelde aastaid tagasi kuuldud lugu, asjaosalise loal ja nimesid nimetamata saab see nüüd siia kirja.

Kaugel nõukogude ajal polnud adopteerimine sugugi nii lihtne, kontrolliti soovijate olukorda ja muuhulgas ka elamispinna suurust. Nii juhtuski, et üks igati tubli paar jäi lapsendamisloast ilma - paar ruutmeetrit tuli puudu. Kui naine ametnikule ütles, et oma lapse sünnitamisel ei kontrolli elamistingimusi keegi, pane laps või puukuuri, nähvas ametnik: "No eks sünnitage siis ise!"

Et lastekodu oli üsna lähedal, hakkas naine seal külas käima, aitamas ja lastega mängimas. Kuidas lastekodu juhataja seda lubas, ei tea. Aga vähehaaval sõbrunes naine ühe kehvavõitu tervisega poisiga. Mingil moel sai ta loa poissi ka koju külla kutsuda, algul nädalalõppudeks, hiljem üha pikemaks ajaks. Sel ajal polnud ju tugiperekondadest keegi midagi kuulnudki. Igal juhul kooli läks poiss juba uuest kodust. Mis nipiga asi vormistatud sai, on siiani müstika. Mingi ime läbi leiti paar aastat hiljem ka poisi noorem õde teisest lastekodust ja ka tema kolis kasuvanemate juurde.

Aastad läksid, lapsed kasvasid, lõpetasid kooli ning hakkasid oma elu rajama. Kasuvanemaid kutsusid nad emaks ja isaks, kuigi lapsendamisest asja ei saanudki. See ei tundunud siis enam olulisena ka.

Ühel heal päeval aga ilmus poisi (siis küll juba noore mehe) ukse taha pensionieelikust naine, kes väitis, et on tema ema ning kuna laste isa olevat surnud, temal tervis läbi, tööd teha ei suuda, peaks noored teda toetama hakkama. Šokis noored saatsid esimese hooga naise kuu peale - võhivõõras tuleb nüüd sellist asja nõudma! Aga mõni aeg hiljem tuli kohtukutse - "ema" leidis, et seaduse järgi on täisealised lapsed kohustatud töövõimetut vanemat ülal pidama.

Kohtus tuli välja, et emalt oli mõlemad lapsed üsna varsti pärast sündi ära võetud ja lastekodusse saadetud, kuna ta nende eest ei hoolitsenud. Aga - vanemlikke õigusi talt ära polnud võetud!!! Ja nüüd, kui mammake endaga enam ise hakkama ei saanud, tuligi meelde, et kuskil ilma peal on ju paar last, keda seovad kohustused tema vastu. Paraku kinnitas ka DNA test tema emadust.

Kohtunik laiutas käsi - seadus on jah niisugune. Ei lugenud see, et ema polnud aastakümnete jooksul lapsi kordagi vaatamas käinud, lapsed isegi ei teadnud, milline ta välja näeb. Polnud kaalu ka väitel, et kasuvanemad on samuti eakad, tervis vilets ja vajavad abi - nende vastu noortel üldse mingeid kohustusi polevatki. Ainus, mida kohtunik teha sai - määras ema ülalpidamiseks minimaalse võimaliku summa...

Praegune seis on selline: kasuvanemad on mõlemad surnud. Oma vara pärandasid nad testamendiga noortele (muudmoodi ei saanudki ju). Noored on mõlemad perekonna loonud ja kasvatavad omi lapsi. Ema ülalpidamiseks peetakse neil kummalgi mingi summa palgast kinni. Ema elab ühes Eesti väikelinnas ning kurdab kõigile, kui hoolimatud lapsed tal on. Lapsed aga ei taha temast midagi kuulda.

Naljanurk

Oi, ma ei või! Aarne leidis nii laheda asja!
Kõhuvalurohtu paluks!

neljapäev, 29. mai 2008

Vajalik teatmik


Informatsiooni liigub tänapäeva maailmas tohutult, ole ainult mees ja otsi välja. Ainult üks häda on - suur osa vajalikust infost on laiali pillatud eri kanalitesse, selle väljaõngitsemine ja süsteemi paigutamine on küllaltki aja- ja töömahukas.

Vähemalt üks osa tööd on nüüdseks ära tehtud ja täna esitleti Tallinna Puuetega Inimeste Tegevuskeskuses uut teatmikku "Abiks puudega inimesele". Sinna on koondatud kõik hetkel Tallinnas saadaolevad toetused ja teenused koos üksikasjaliku loeteluga, kellel millelegi õigus on, kuhu tuleb pöörduda ja millised dokumendid esitada. Samuti on koondatud info erinevate organisatsioonide ja teenuseosutajate kohta ning lisatud hulk kasulikke linke.

Teatmik on saadaval Tegevuskeskuses, linnaosavalitsustes ning suuremates tervishoiuasutustes. Digikujul pannakse varsti üles http://www.tallinnakoda.ee/

Huvi teatmiku vastu oli üllatavalt suur, nädalapäevad enne esitlust juba hakati helistama ja küsima, kust seda osta võiks. Eriti palju tunti huvi just venekeelse versiooni vastu. Ostma ei pea, jagatakse tasuta. Ja kui puudu tuleb, on võimalik juurde tellida.

Suure vaeva nägijad olid Külli Urb, Tiia Tiik ja Tauno Asuja.

Kikujuttu


Mida arvata, kui paar kuud tagasi pandud hambaplomm koos poole hambaga minema jalutab? Aga just nii mu pojal juhtus. Ja siis ei olnudki enam üllatav, et lagunenud olid ka teised samal ajal pandud plommid. Kuna need olid poja esimesed plommid üldse ja viimasel hetkel tasuta saadud, tekkis kõigepealt küsimus, kas arst ehk on midagi valesti teinud (hammaste kodune hooldus vastab kõigile reeglitele!) ja kas sel juhul tasub protsessima hakata.

Juristist sõber uuris asja ja leidis, et võimalik oleks, aga asi on nii keeruliseks aetud, et aja- ja närvikulu on suurem kui saadav kasu. Et aga hammas valutas, kõndis poeg siiski riiklikku ravilasse valvearsti juurde (ainuke koht, kus üldse valvearst Tallinnas on!). Esimene asi, mis välja tuli - eelmise ravi algul tehtud röntgenipilt on arhiivist kadunud! Tõesta siis veel, mis seisukorras hammas enne ravi oli!

Pooleksläinud hamba kohta viskas arst: "Ah, see ju surnud hammas, siin pole midagi peale hakata!" Teise arvas võivat siiski päästa, pani prooviplommi. Kui aga poeg ütles, et ta soovib edasist ravi jätkata eraarsti juures (samas majas muide), torgati: "Nojah, kui raha on, eks siis mine!"

Raha tuleb siis millegi muu arvelt leida, pole midagi parata. Aga kokkuvõttes jäi pojale mulje, et riiklikus polikliinikus suhtutaksegi nii, et sinna tulevad ainult need, kellel raha eriti pole ning seepärast tehakse kõige odavamate vahenditega kõige hädapärasemat ravi. Olgu lisatud, et tütrel pidasid samas kohas pandud plommid küll veidi kauem vastu, kuid nüüd on selge, et ka need vajavad kiiremas korras väljavahetamist.

Eks tuleb temalgi eraarsti juurde minna, pole ju mõeldav, et noored inimesed tühja suuga ringi jalutavad.

kolmapäev, 28. mai 2008

Fate



Who are you? Who are you to make me love a woman away and then posting? Who are you, to make me suffer? Who are you to make a woman cry? My woman. Who are you to finally challenge in life? Know that one thing and 'safe, to what my mind can love and my heart can beat for her, my strength not finish ever. Forte are for stroke, to tighten are strong, strong are to embrace, kiss the extent to which only the God willing, always proud and heads held high and you 'close on my chest…….

teisipäev, 27. mai 2008

In memoriam - HELEN KAUKSI


Lahkunud on tekstiilikunstnik Helen Kauksi



Endast räägib ta nii:

Eristan mõisteid „tootedisain” ja „unikaallooming”. Hea disainitud toote tunnus on see, et ta sobib ka enda tarbeks. Hea unikaalteose tunnus on see, et avastad iseenda loomingus midagi ootamatut.

Tootedisaini müün ma galeriides, unikaalloomingut teen ma iseendale ja näitan galeriides.

Ajendid unikaalloomingu teostamiseks, nii tekstiilis kui ka akvarellis, on minu 28 isiknäituse puhul olnud pühendumused ja austusavaldused minu emale, president Lennart Merile, poja pürgimistele, kuni … kõiksuse tunnetuseni välja.

Oma meditatsioonides lummavad mind just värvid. Näiteks, punane ei pruugi tähendada ainult tule- või must masendustunnet. Minu jaoks ei eksisteeri ühtki inetut värvitooni. Küsimus on vaid selles, kuidas neid omavahel sobitada. Mida ootamatum, seda huvitavam.

Kõik, mida ma olen loonud, on tehtud rõõmuga.


Lühike kokkuvõte loometeest:

1950 Sündis Noarootsis
1969 Lõpetas Tartu Kunstikooli kujunduskunstniku erialal
1978 Eesti, Läti ja Leedu üliõpilaslaulupeo „Gaudeamus ’78” suveniirrätiku peapreemia
1980 Lõpetas Eesti Riikliku Kunstiinstituudi kiitusega tekstiili erialal
1980-1992 Töötas Tallinna Teadus-Tootmiskoondises „Mistra” tekstiilidisainerina, sellest 4 aastat peakunstnikuna. Omab 47 tööstusnäidise autoritunnistust
1980-1995 Töötas ERKI’s (praegune Eesti Kunstiakadeemia) üldmaali kateedris õppejõuna
1983 III koht vabariiklikul trükikangaste konkursil
1984 Eesti, Läti ja Leedu noorte tarbekunstitriennaali peapreemia
1984 Eesti Kunstnike Liidu liige
1989 Eesti Disainerite Liidu asutajaliige
1995 Eesti Tekstiilikunstnike Liidu asutajaliige
1997 Vaibarühmituse „Vaba Tahe” asutajaliige
1997 Gobelään „Ulm”: tellimus Lääne-Viru Maavalitsuselt
1999 Teaduslik-loomingulise rühmituse S.E.R.R. asutajaliige
1999 Gobelään „Kulg”: Eesti Vabariigi presidendi kingitus Leedu Vabariigi presidendile


VALIK NÄITUSI

2007 Eesti tekstiilikunsti näitus „ASJADE SEIS” Eesti – Tallinn
2006 Rahvusvaheline akvarellinäitus „BALTIC BRIDGES” Leedu – Kaunas
2006 Eesti Tekstiilikunstnike Liidu näitus „LÖÖB NÕELU” Eesti – Tallinn
2006 Rahvusvaheline tekstiilikunstibiennaal „SCYTHIA 6” Ukraina – Herson
2005 Rahvusvaheline tekstiilikunstibiennaal „TEXTILE 05” Leedu – Kaunas
2004-2006 Tekstiilikunstnik pildistab (kuraator Aili Kivioja) Tallinn, Saaremaa, Hiiumaa, Pärnu
2003-2005 Eesti triibuvaip (kuraator Ene Pars) Rändnäitus Eestis
2001 Rahvusvaheline tekstiilikunstinäitus „SOFT WORLD” Leedu – Kaunas
2000-2002 Eesti ruuduvaip (kuraator Erika Tammpere) Eesti, Rootsi, Taani, Ungari
1999-2000 Vaibarühmitus „VABA TAHE” Soome – Helsingi, Lahti
1996 Esto-96 Rootsi – Stockholm
1986 IV Rahvusvaheline tarbekunstikvadriennaal Saksamaa – Erfurt
1984 Eesti, Läti ja Leedu noorte tarbekunstitriennaal Läti – Riia


VALIK ISIKNÄITUSI

2007 Akvarellinäitus „Rannad” Haapsalu, Kuke Galerii
2006 „Lühikese Jala Galerii TOP-10, 2005” Tallinn, Lühikese Jala Galerii
2006 Erakogu Tallinn, Galerii G kunstisaal
2005 Vaibad Kuressaare, Saaremaa Kunststuudio Galerii
2003 Retked Tallinn, Lühikese Jala Galerii
2003 Ahvatlus Tallinn, Kastellaanimaja Galerii
2002-2003 Akvarellid Tallinna Teadlaste Maja, Küberneetikamaja
2000-2003 Akordid Tallinn, Estonia talveaed
1994 Trepist üles-alla Tallinna Õpetajate Maja galerii
1990 Vaibad Tartu Kunstnike Maja
1984 Tekstiilid Tallinna Kunstihoone galerii


VALIK SISUSTUSTEKSTIILE INTERJÖÖRIDES

2000 AS Emor Tallinn
2000 Commercial Group Vector St. Peterburg
1999 Leedu Vabariigi presidendi residents Vilnius
1999 Dr. Fr. R. Kreutzwaldi Memoriaalmuuseum Võru
1997 Lääne-Viru Maavalitsus Rakvere
1987 Oru Põhikool Harjumaa
1985 Eesti Rahvusraamatukogu Tallinn
1984 Valgeranna pansionaat Pärnumaa

Joo, sõber, joo...

What's happened if you drink too much...


















esmaspäev, 26. mai 2008

Olgu kiidetud Orkut!


Ega ma mingi suur netisuhtluskeskkondade fänn ole olnud. Orkutist ei arvanud ka pikka aega midagi, noorte asi tundus olevat rohkem. Mõni aeg tagasi avastasin, et mulle on kuidagi iseenesest sinna Orkutti konto tekkinud. Ega ma sellest eriti hoolinud, kui on, las siis olla, niikuinii keegi huvi ei tunne.


Aga kui korra kirjutasin, et osa suguvõsast on Brasiiliasse ära kadunud ja kontaktid katkenud, soovitas üks hea inimene just Orkuti kaudu neid otsida. Ja ennäe imet - täitsa olemas olid! Paari järelepärimise peale selgus, et on tõepoolest selle kadunud suguvõsaharuga tegu, nad isegi teavad, et juured siin Eestimaal.


Edasine suhtlemine käib juba meilide teel. Probleem muidugi on - inglise keelt nad eriti ei oska ja mina jagan portugali keelt sama palju kui siga pühapäevasest päevast. Aga aru oleme saanud üksteisest. Eks näis, kuidas edasi.

pühapäev, 25. mai 2008

Puude taga on mets


Puid ja põõsaid on mul siin metsa ääres rohkem kui tarvis. Mõne meelest aga on väravatagune liiga roheline ja seetõttu on ta oma värava vastu metsa taustale istutanud punaste lehtede ja veel punasemate õitega põõsa. Kontrast on mõjus.

Aga metsas on mände palju ja keegi käib ja nüsib elujõuliste puude koort põlvekõrguselt maha. Kopraid siinkandis teatavasti ei elutse.

Ilmselt soovib keegi elujõulised männid muuta teadmata põhjusel just selliseks.



Aga koduaias õitseb paradiisiõunapuu.







laupäev, 24. mai 2008

Paleepööre - tehtud


Terve pikk tööpäev läks, aga asja sai.

Istusin nimelt täna meie katusorganisatsiooni kongressil (nii nimetame me tavalisest suuremat liidukoosolekut, kuna see toimub iga viie aasta tagant). Tavapäraste aruannete ärakuulamise ja kinnitamise kõrval olid olulisemaks uue juhatuse ja esimehe (presidendi) valimised.

Kui delegaatide valimise ajal kired möllasid, loobiti vastastikku süüdistusi, et esimehekandidaadid soovivad vahendeid valimata oma seljatagust kindlustada, siis kongress ise läks rahulikult ja koostöövaimus. Nii senine kui ka uus presidendikandidaat esitasid oma nägemused organisatsiooni tulevikust. Põhieesmärgid kattusid, sest mõlemad tahavad ju parimat. Erinevused olid ehk eesmägilejõudmise teedes ja vahendites. Nii polegi siis imestada, et hääletamisel jagunesid hääled peaaegu võrdselt ning uus president võitis vaid ühe häälega.

Rohkem nalja sai juhatuse valimisega, kuna kolm kandidaati said võrdselt hääli, vabu juhatuseliikmekohti oli aga vaid kaks. Paremaks ei teinud asja ka kordushääletamine - üks koht sai küll täidetud, teisele aga jäi jälle võrdse häältearvuga kaks pretendenti. Siis leidsime, et rohkem enam hääletama ei hakka, olgu juhatuses parem üks liige rohkem, küll portfellide jagamisega hakkama saame.

Seega juhib järgmised viis aastat Eesti Kurtide Liitu Tiit Papp, neliteist aastat seda tööd teinud Volli Pärnla võib teenitud vanaduspuhkusele jääda.

Mitmekordne hääletamine ja arutelu venitas päeva nii pikaks, et avastasime õega kohkumusega, et haiglas on külastusaja lõpuni vaid pool tundi ning peolejäämise asemel kihutasime sinna. Ema nägi päris hea välja, arst oli arvanud, et võib esmaspäeval juba koju lubada.

Elu võib vahel päris ilus olla.

reede, 23. mai 2008

Ajaveeb 2008 - ninast veri väljas?


Ilus reedeõhtu. Blogijate koorekiht on juba Tartu kogunenud, et vähem kui tunni aja pärast loorberipärgi vastu võtma hakata. Kuna neil on hetkel parematki teha, kui netis surfata ja blogisid lugeda, võin siin rahulikult pläägutada, kartmata, et nad kohe kommentaariumi mind risti lööma tormavad. Ja kuna lubatakse ägedat pidu, on mõnelgi homme peaparandusega piisavalt tegemist, nii et vaikuseperiood tõotab pikemakski kujuneda.

Mind Tartus ei ole. Mitte sellepärast, et ma pidutseda ei tahaks või ei sooviks teiste blogijatega reaalis tuttavaks saada. Lihtsalt homme hommikul pean siin Tallinnas olema ühel üritusel, kus võib sõna otseses ja kaudses mõttes verevalamiseks minna.

Viimased päevad on käinud üks kõva vahukloppimine kogu selle Ajaveebi konkursi ümber. Linkima ei hakka, enamus neist lugudest on ka blog.tree esilehele jõudnud ja keda huvitab, on need ka läbi lugenud. Mõni on solvunud, mõni sõimab valimatult kõiki ja kõike, mõni peab peenikest naeru ja mõni ei saa millestki aru.

Mis ma ise arvan?

Üldiselt tore ettevõtmine ju. Korraldajad on vaeva näinud - ega ükski asi iseenesest ei toimi. Et mõni asi pettumuse valmistas - ju ma siis ootasin midagi muud. Mida?

Esiteks - rohkem kommentaare. Kui kellegi poolt hääletada, võiks ju põhjendada ka, miks just see blogi meeldib ja miks arvatakse, et just selles või teises kategoorias võiks see paremate (või populaarsemate) hulgas olla. Nüüd nägin, et oli küllaltki suur hulk blogisid, mis olid konkursile esitatud, aga mille kohta polnud ÜHTEGI kommentaari ega arvamust. Veidi imelik tundus.

Teiseks - arvajatelt veidi suuremat pühendumust. Vägisi ja käsi väänates ju kedagi arvajaks ei pandud. Kui vabatahtlikult endale mingi kohustus võetakse, siis võiks seda ka täita. Vähe oli neid, kes tõepoolest nii ka tegid, aitäh teile! Võib-olla oleks kohe pidanud ära märkima, et see või teine arvaja on suurem asjatundja seda või teist liiki blogide alal ja keskendub peamiselt neile. Loomulik, et igaüks kõiki blogisid läbi lugeda ei jõua. Kui aga arvaja lubab endale kuskil foorumis ülbitsemist stiilis: 90% blogidest on niikuinii saast ja ei väärigi tema kõrgeaususe tähelepanu, siis on see lihtsalt solvav.

Kuidas edasi?

Mitmed blogijad on teinud päris asjalikke ettepanekuid. Kui need läbi mõelda, jääb sealt kindlasti midagi sõelale. Usun, et korraldajad saavad võimalikust solvumisest üle ja ei viska koos pesuveega ka last välja. Ja ehk areneb aastaga meie blogosfäärgi niivõrd, et õpime rohkem üksteisest hoolima, üksteist tunnustama, üksteisega arvestama.

Paneks omalt poolt mõned eelistused ka.

Aasta uustulija: vaieldamatult Nipitiri. Tulla ja lühikese ajaga blogipuu tippu hüpata, samal ajal kogu blogosfäär kihama panna - see on saavutus. Soomlaste moodi: nostan hattua! Lisaks veel lahedad jutud, mis pikkade jänkukõrvadega kinni püütud. Kikita aga kõrvu edasi!

Ühiskond ja poliitika: no see on üsna veniv mõiste, nagu kummipael. Aga pakuksin esikohta Nirtile. Asjalikud, lahedad kirjutised, mis kutsuvad kaasa mõtlema. Et sageli ka vaidlema ja üsna rämedalt kirjutajat paika panema - see on ju selge märk, et Nirti ei jäta lugejaid ükskõikseks. Teda võib julgesti arvamusliidrite sekka arvata.

Minu elu, meie elu: need on kategooriad, mille alla liigitub enamus blogisid. Ning siit seda üht ja ainust välja valida on võimatu - igaüks lisab oma killu, igaühel on oma vaatenurk. Aga siiski: Tiiatibu. Miks, ei vaja vist seletamist neile, kes tema blogi loevad. Ja kes ei loe - ise teate, millest ilma jääte.

Ülejäänud kategooriad jätan asjatundjate hooleks.

Mis saab homme?

Suurel hulgal blogijatest on kergem või raskem pohmakas, paarkümmend õnnelikku uhkeldavad kenade sini-kollaste või kolla-siniste pusadega, mõned lukus olnud blogid tehakse uuesti lahti (selle üle on mul eriti hea meel), kõige mustema stsenaariumi puhul teeb mõni pusast ilmajäänud blogija virtuaalse eneka.

Torm veeklaasis saab mööda. Järgmise korrani.

Huvitav grähvit

Üks sõber saatis listi vahva pildi, mille ta tegi Keila-Joa mõisakompleksis.

autor Ülo Vaher

neljapäev, 22. mai 2008

Pesupulbrist


Telekast lastakse järjekordset pesupulbrireklaami - oh kui puhas, oh kui hästi lõhnab, oh kui soodne! No ei saa muud, kui pean siis omalt poolt ka ühe reklaami kirja panema.

Ma ei osta juba aastaid poest pesupulbrit. Mulle tuuakse see koju kätte. Täna just käis auto. Aasta varu jälle hooleta.

Sellest on juba päris mitu aastat möödas, kui helistas järjekordne telefonimüüja. Tavaliselt ma kuulan jutu alguse ära ja ütlen viisakalt: "Tänan pakkumast, aga praegu pole huvitatud." Tookord aga jäin kuulama. Jutt oli asjalik, konkreetne. Ja pesupulber on asi, mida vähemalt meie majapidamises kulub palju. Pakkumine tundus soodne, otsustasin proovida. Paari päeva pärast toodigi potsik koju.

Ja müüdud ma olingi. Pulbrit kulus oluliselt vähem kui seni, pesu on puhas üsna madalal temperatuuril pestes. Mingit vänget lõhna ei ole, allergiat ei tekitanud. Edaspidi olin nõus juba suuremat potsikutäit ostma, kokkuvõttes tunduvalt odavam. Püsikliendina sain iga kord lisaks kingituse - puhastusvahendeid, mikrofiibertolmulapi (mis töötab seniajani), plekieemaldajaid.

Alati on lisatud täpne doseerimisjuhis, üle pole mõtet doseerida, see pesu puhtusele ei mõju.

Firma nimi on Emanco. Keda numbriline pool huvitab: 11 l pulbriga saab pesta 313 korda, lisaks 3 l loputusvahendit (mida tuleb panna ainult mõned tilgad). Jätkub terveks aastaks ning maksma läks 1200 krooni.

Pole paha.

Kommunikatsiooniprobleem

Jaah, ega näost enam aru saa, kes on kes....


video

teisipäev, 20. mai 2008

Tsenseeritakse?


Heateo Sihtasutuse veebileht on endale nii kõva spämmifiltri peale pannud, et vähegi kriitilisemad kommentaarid läbi ei lähe. Tahtsin ka sel lehel veidike suud pruukida, aga iga kord sain vastuseks: Teie kommentaar on hüljatud, kuna see ei läbinud meie spämmifiltrit.


Eks peab siis siin kommenteerima ja suurt blogosfääri risustama :P

Jutt ise käis selle kohta, et iga soovija võiks maha laadida ja oma veebilehele paigutada Uuskasutuskeskuse bänneri. Eesmärk teavitada üldsust Uuskasutuskeskuse raskest olukorrast ja tõmmata rohkem tähelepanu kauplustele ja kirbuturgudele. Mõte pole paha, aga ...


... järgneb minu kommentaar

Uuskasutuskeskuse olukord ei parane enne, kui muutub sealsete töötajate suhtumine ja üldine kontseptsioon. Kunagisest heast algatusest on saanud tavaline komisjonikaupluse tüüpi äriettevõte (ainult kaubatooja raha ei saa). Iga kord kui sealse rahvaga asju on tulnud ajada, on pehmelt öeldes mõnitatud. Suhtumine on olnud umbes selline, et kui tuttuut firmakaupa pole ära anda, poleks vaja üldse tülitada. See on ka põhjus, miks mina ei pea võimalikuks seda ettevõtmist reklaamida.

Tütar oleks heameelega läinud tulevale Nõmme kirbukale lapse asju müüma, eesmärgiga endale ka midagi vajalikku leida teistelt müüjatelt. Öeldi, et riideid üldse näha ei taheta, tooge nipsasju ja tööriistu. No andke olla!


Uuskasutuse teemal olen ennegi virisenud ning nagu kuulen, on päris paljudel samalaadseid ja hullemaidki kogemusi.

Normaalne?!


Kõva tahtmine on korralikult lõriseda ja kellelegi hambad kintsu lüüa!


Puuetega lastele mõeldud miljonid kroonid seisavad niisama

Tallinna puuetega laste hoiuks mõeldud seitse miljonit pole lastevanemateni jõudnud. Kuigi riik eraldas puuetega laste lapsehoiuteenuse toetuseks Tallinnale mullu 2,4 miljonit krooni, suudeti sellest ära kasutada vaid 100 522 krooni. Ülejääk kanti uude aastasse üle, lisaks veel tänavuseks aastaks mõeldud 4,75 miljonit krooni. Tänavu pole toetust makstud veel sentigi, kuna esitatud pole ühtegi arvet. Tänavu peaksid 5800-kroonist aastast toetust saama 820 lapse vanemad.

“Ühelt poolt lapsevanemad ikka veel ei tea sellest teenusest midagi ning teiselt poolt ei leia soovijad ka teenuse osutajaid,” ütles puudega poja ema ja Tallinna puuetega inimeste koja juhatuse liige Külli Urb. Seni kui on nõudlust n-ö tavalaste hoidjate järele, on pea võimatu leida puudega lastele hoidjat, tõdes Urb. “Puuetega laste vanemaid on lasteasutuste ja puuetega inimeste koja kaudu ning pressi vahendusel teavitatud nende õigusest saada toetatud lapsehoiuteenust,” kinnitas Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuameti hoolekandeosakonna peaspetsialist Reet Rääk. Ka tema põhjendas, et asi on unarusse jäänud, kuna teenuseosutajaid ei ole.

Lapsehoidjaid vähe

Lapsehoiuga tegeleva Nanny Services OÜ tegevjuhi Anu Schultsi sõnul pakub ettevõte praegu teenust vaid paarile üksikule puudega lapsele. Schultsi väitel lapsevanemad küll helistavad ja uurivad, kuid kokkulepeteni hoidjatega jõutakse harva. Firma küsib lapsehoidmise eest sada krooni tunnis ning Schultsi kinnitusel ei taha nad puudega lapse eest erihinda .Kuna määrus lubab lapsehoiuks mõeldud raha kasutada ka muudeks puudega laste toetusteks, siis on linn 80 000 krooni lapsehoiutoetuse jäägist kulutatud vaimupuudega laste nädalalõpuhoiu korraldamiseks.

Rahale oleks rakendust küll

Päevalehega eile Tallinna puuetega inimeste kojas rääkinud lastevanemad leidsid, et linn võiks siiski korraldada tekkinud jäägi jõudmise peredeni. Jäägi eest võiks esiteks organiseerida juurde puuetega laste hoidjaid. Teiseks teatas Tallinna linn hiljuti puuetega laste vanematele, et lõpetab isikliku abistaja teenuse toetamise.

Veel üks võimalus jääki kasutada oleks näiteks aidata tasuda puuetega laste suvelaagrite eest. Siiani saavad 2000-kroonist toetust vaid pered, kelle sissetulek on alla miinimumi – seega jääb suur osa sellest ilma.

Ja Sotsiaalministeeriumi kodulehel selline uudis:


Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuses avastati üüriraha kõrvaldamise juhtumid
Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuses toimunud sisekontrolli käigus avastati, et kaks keskuse töötajat on kõrvaldanud õpilaskodu õpilaste üüriraha. Seoses toimepandud rikkumistega algatas keskuse direktor töötajate suhtes distsiplinaarmenetluse. Selle käigus tuvastatud asjaolude selgitamiseks on esitatud avaldus politseile kriminaalmenetluse alustamiseks. Sotsiaalministeeriumi sotsiaalala asekantsleri Riho Rahuoja sõnul on tegemist äärmiselt kahetsusväärse juhtumiga. ”Sotsiaalministeerium aitab Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskusel finantskontrolli süsteemi paremaks muuta, et sellised juhtumid oleksid tulevikus välistatud,” ütles Rahuoja. Rikkumise toime pannud töötajatega on töösuhe lõpetatud. Täpset kahjusummat ja juhtunu asjaolusid uurib koostöös keskuse sisekontrolliga politsei.

esmaspäev, 19. mai 2008

Häid uudiseid ka


Emal oli opp hästi läinud.

Täna vaatama ei lubata, homme siis.

Kivi langes südamelt.

Keda diskrimineeritakse?


Listi kaudu laekub vahel põnevaid materjale.

Jyväskylä ülikooli doktorant Henry Laasanen on teinud huvitava uurimuse meeste olukorrast Soomes.


Dokument on pdf-formaadis allalaetav siit http://ihmissuhteet.blogspot.com/2008/05/laasasen-lista.html. Autor on tänulik kriitika eest. Raadiosaadet Soome meeste võrdõiguslikkuse probleemidest on võimalik kuulata siit http://areena.yle.fi/toista?id=1260747. Ja võite uskuda, et hulk Soome naisõiguslasi on Laasaneni peale marus.

Järgnevalt Laasaneni listist (kokku 35 lk) lühike ülevaade. Arvatavasti on osa väidetest paikapidavad ka Eesti ühiskonnas.
Tasub meeles pidada ka seda, et soomlased peavad end soolise võrdõiguslikkuse alal maailma esirinnas olevaks.



ERAELU
- meeste oodatav eluiga Soomes on 7,5 aastat lühem kui naistel;
- 80 % Soome enesetappudest teevad mehed;
- enamus vägivallaohvritest on mehed (ehkki Amnesty jmt räägivad peamiselt naiste kannatustest);
- nn asotsiaalid ( 3 % rahvastikust) on praktiliselt kõik mehed, kellel pole tööd, abikaasat, suhet sugulastega, elukohta ega tervist. Mehed moodustavad 80 % kodututest, 95 % kodutute varjupaikade külastajatest, 95 % vangidest;
- meestel on suurem risk end lõhki laenata, kuna mehed on naistest rohkem seotud ettevõtlusega;
- ühiskondlik "tellimus" ootab pigem meestelt ja mitte naistelt: naiste kaitsmist sh ihukaitsjana, riskivalmidust, kohustust pidada ülal perekonda, härrasmehelikku käitumist, keeldu käituda naiselikult, oma tunnete varjamist.

- Mees peab seksuaalpartneri leidmiseks kulutama rohkem materiaalseid ressursse kui naine;
- noor naine võib partnerit valida palju suuremast hulgast kui samaealine mees, kuna temast on huvitatud ka vanemaealised mehed. Igast 18-aastasest naisest on huvitatud 1,9 meest;
- naistel on võimalik oma lapse isaks nimetada meest, kes ei ole tegelikult tema isa;
- mehele ei ole tagatud teave tema bioloogilisest isadusest, st naisel on võimalus jätta lapse tegelikule isale teatamata lapse sünnist;
- meestel puudub sõnaõigus abordi üle otsustamisel;
- naiste viljatusravi võimaldab naistel rasestuda ilma meessoost partnerita;
- avalik debatt nõuab meestelt rohkem osalust majapidamistöödes, kuid mitte naistelt suuremat panust palgatöös;
- abielulahutuse puhul määratakse laste hooldusõigus üldjuhul emale, isa peab hooldusõiguse saamiseks olema uuesti abiellunud, isa kohustatakse lahutuse puhul tasuma laste elatusrahasid, kuid neile ei anta võimalust lastega kohtuda, elatusrahade määramisel lähtutakse üksnes isa ja mitte ema sissetulekutest, kohus ei sunni naist tagama isale õigust lastega kohtuda;
- naised kasutavad turvakodusse mineku fakti mehe vägivaldsuse tõestamiseks, samas ei uuri naiste turvakodud, kas naisel oli varjupaika tulemiseks reaalne põhjus;
- naised esitavad meestest sagedamini valesüüdistusi perevägivallas või laste seksuaalses kuritarvitamises.

ÜHISKOND
- Mehed on vanglakaristuse ähvardusel kohustatud läbima 6-12 kuud kestva ajateenistuse;
- sõja ajal tsiviilteenistuses olnud Soome meestele ei ole erinevalt naistest makstud lisapensioni;
- Soome võrdõiguslikkuse seadus seab naiste õigused kõrgemaks meeste omast: selle seaduse eesmärk on tõkestada soolist diskrimineerimist ning edendada meeste ja naiste vahelist võrdõiguslikkust ja selle abil parandada naiste olukorda tööelus;
- meestele mõistetakse samasuguste kuritegude eest karmimaid karistusi kui naistele, nt füüsilise vägivalla ja varguste eest määravad Soome kohtud meestele 7-13% pikemaid karistusi. Levinumate kuritegude puhul määratakse meestele reaalne vangistus 4 korda sagedamini kui naistele, kelle puhul piirdutakse tingimisi vangistusega;
- seksuaalset ahistamist puudutav seadustik reguleerib meeste seksuaalset käitumist ning mitte naiste oma. Naise miniseelikut või parfüümi ei peeta seksuaalseks väljakutseks seaduse mõttes.

- Üheski Soome ülikoolis pole meesuuringute keskust, küll aga on mitmeid naisuuringute keskusi;
- võrdõiguslikkuse uuringud väga tihedalt seotud feministliku ideoloogiaga;
- vägivallauuringutes keskendutakse patriarhaalsele domineerimisteooriale (mehed süüdi, naised süütud), mis annab eelkõige feministlikule ideoloogiale sobivaid tulemusi. Seejuures esineb: tõendite varjamist, ebasobivate tõendite vältimist, ainult sobivatele allikatele viitamist, uuringutulemustest meelevaldsete järelduste tegemist, tõestatult ekslikele uuringutele viitamine, "hereetiliste" artiklite mitteavaldamine või uuringute mitterahastamine, "hereetiliste" uurijate ahistamine, ähvardamine ja karistamine;
- nõuandlates küsitakse rutiinselt naistelt, kas nad on kannatanud vägivalla käes, meestelt seda ei küsita, samuti ei anta laste isadele asjakohaseid küsitluslehti;
- vägivallauuringutes naistele esitatud küsimused võimaldavad vägivallana defineerida argiseid või piiripealseid olukordi.

- Naised saavad lisaks oma palgatulule kasutada ka mehe tulusid. Ehkki naiste keskmine palk on väiksem meeste keskmisest palgast, ei tähenda see automaatselt, et naised saaksid kasutada vähem ressursse;
- mehed peavad kõrget palka olulisemaks kui naised. Madalapalgalist meest ähvardab abielulahutus rohkem kui madalapalgalist naist;
- mehed ja naised peavad erinevaid ameteid. Ühe uuringu väitel makstakse USA-s naistele sama töö eest suuremat palka kui meestele. Naiste keskmiselt väiksem palk tuleneb sellest, et nad valivad pigem töökohti, kus on lühem või paindlikum tööaeg, vähem reisimist, vähem ohte, vähem majanduslikke riske, vähem ebamugavusi (külm, vihm, rutiinsus). Selliste tööde eest makstakse vähem palka. Meeste ja naiste keskmise palga võrdsustamine tooks see kaasa selle, et võrdse palgataseme juures peavad mehed tegema ohtlikumaid ja vähem mugavaid töid.

TÖÖELU
- meeste töö on naiste omast ohtlikum. Mehed satuvad Soomes 2,5 korda naistest sagedamini tööõnnetustesse;
- mehed teevad "halvemaid" töid kui naised. USA-s 25-st kõige madalamalt hinnatud erialast 23-l on 90 % töötajaist mehed;
- tööaladel, kus töötavad peamiselt naised, kogevad mehed suure tõenäosusega otsest, kaudset või struktuurset diskrimineerimist, seda nii töötajate kui klientidena;
- nn naiste aladel oodatakse meestelt raskemate või ohtlikumate ülesannete täitmist. Nt medvennad peavad suutma teha jõutõsteid või rahustada ohtlikku patsienti psühhiaatriahaiglas;
- mõnedes ametites saavad naised kõrgemat palka oma seksuaalse atraktiivsuse eest. Nt tippnaismodellid teenivad 5 korda suuremaid tasusid tippmeesmodellidest;
- naismüüjatele makstakse spordivõistlustel meelsamini jootraha kui meesmüüjatele.

RESSURSSIDE SIIRE
- Meeste tulu annab enamuse haigekassa tulust, naiste ravi viib enamuse haigekassa kulust;
- arvestades meeste lühemat eluiga: kui mees ja naine investeerivad maksudena pensionikindlustusse 1 euro, siis naine saab tagasi 1 euro, mees aga 0,7 eurot;
- naine saab lisaks oma palgale kasutada ka mehe ressursse. Enamasti abielluvad naised endast jõukama mehega. Times Online andmetel omavad Suurbritannia naised aastal 2025 60 % riigi erakapitalist ning USA-s aastal 2002 51,3 % erakapitalist

TERVISHOID
- mehed kasutavad tervishoiuteenuseid naistest märgatavalt vähem;
- rinnavähiuuringuteks kasutatakse Soomes märgatavalt rohkem raha kui eesnäärmekasvajate uuringuteks, Soomes hüvitatakse luuhõrenemise ravi naistele aga mitte meestele;
- naiste tervishoiuks kasutatakse 46 % rohkem ressursse kui meeste tervishoiuks. Kuni 12 eluaastani kulub enam raha poiste raviks, kõikides vanemates vanuserühmades kulutatakse naistele enam raha kui meestele. Oluline osa naiste suuremas ravikulus on nende pikemal elueal.

KOOLITUS
- Suurem osa koolituseta ja töötuks jäänud koolist väljalangenutest on 16-20-aastased noormehed;
- Soome koolis saavad tüdrukud poistest paremaid hindeid kõigis ainetes (sh matemaatikas, füüsikas ja keemias, mida on peetud poiste aladeks);
- haridusasutustes puuduvad meespedagoogid (nt Norras on riiklik programm, mille eesmärgiks on saada lasteaedade personali seas vähemalt 20 % meeste osakaal, sarnased programmid on ka Taanis ja Suurbritannias);
- 20-24 aastastest naistest on kõrgharidus 60 % naistest ja 42 % meestest. Ehkki 25-34 aastaste soomlaste seas oli 2004. a naisi 2,3 % meestest rohkem, oli samas vanuserühmas kõrgharidus 46 % naistest ja 29 % meestest.

MÜÜDID
- ehkki on levinud müüt, et naine teenib keskmiselt 0,8 eurot võrreldes mehe 1,0 euroga, on Soomes erinevus vaid 0,04 eurot naiste kahjuks.

pühapäev, 18. mai 2008

Ema süda


Ema läks täna haiglasse. Homme peaks opp olema.

Süda on ema vaevanud juba aastaid, aga mitte niipalju, et tõsisemalt muretseda. Eelmisel aastal aga läks asi üsna hulluks - ei jaksanud enam õieti kõndidagi, õhust kippus puudu tulema. Kui perearst lõpuks kardioloogi juurde suunas, tuli vastuvõtule pääsemist veel üle kuu aja oodata. Õnneks oli emal just vastuvõtupäeval üsna halb olla ja see hõlbustas arstil diagnoosi panemist.

Pärgarteri ahenemine on tänapäeval üsna levinud, mistõttu opijärjekorrad ka pikad. Vahepealseks ajaks määras arst ravimid ja dieedi, mis ema olemise üle hulga aja jälle päris heaks muutsid. Ja nüüd siis jõudis opijärjekord kätte.

Šuntimisoppi loetakse kergeks opiks, paljud tuttavad on selle läbi teinud. See mõnevõrra rahustab, aga väike pabin on sees ikka. Eks peame siis kogu perega pöialt.

laupäev, 17. mai 2008

Liikumine = tantsimine (fotojaht)

Liikuda võib mitut moodi. Aga eriti tore on seda teha hea
muusika saatel ja meeldiva partneriga.

Click to view my photos




Seekordsed pildid tegi Tupsu emme

reede, 16. mai 2008

Invatakso - 10

15.mail 1998 käivitus Tallinnas uus teenus - invatakso. Seda tähistati eile Tallinna Puuetega Inimeste Tegevuskeskuses asjakohase konverentsiga. Ettekandeid saab lugeda siit

Kümne aasta jooksul on areng olnud tohutu, algsest pilootprojektist mahuga 116 ooo krooni on kasvanud linnaeelarvest 14 miljoni krooniga toetatav teenus ja kuigi majanduskriis sunnib kokkuhoiule, ei ole seda summat kavas vähendada, nagu ütles abilinnapea Merike Martinson, teenides sellega kohalolijate tulise aplausi. On ju invatakso paljudele ainus võimalus kodunt kaugemale pääseda, mitte kõik pole võimelised minema ühistranspordipeatustesse ning ega need madalapõhjalised bussid ja trollid ka nii tihti ja soovitud suunas sõida kui vaja.

Algusest peale on taksoteenust koordineerinud Tiia Tiik. Tiia on väsimatult seisnud klientide eest ning samas ka neid usinalt koolitanud. Tänuks ja tunnustuseks anti talle linnavalitsuse tänukiri.

Paljude ilusate sõnade kõrval ei pääsetud ka eile mööda mõnedest kitsaskohtadest. Üks suuremaid probleeme on, et kui puuetega inimestele on välja antud parkimiskaardid, mis lubavad parkida just seal, kus vaja, siis taksodele ja ratastoolibussidele neid ette nähtud ei ole. Seetõttu on juhtunud, et kui taksojuht läheb klienti abistama majja sissesaamisel, on usinad parkimiskontrolörid talle trahvi teinud vales kohas parkimise eest. Eriti puudutab see vanalinnasõite.

Teine oluline probleem on see, et tegelikult vajaks taksoteenust palju rohkem inimesi, lisaks liikumispuudega ja pimedatele ka onkohaiged, dialüüsilt tulevad kliendid, dementsed vanurid (kes peavad liikuma koos saatjaga, sest üksi nad toime ei tule). Praegune süsteem seda veel ei võimalda.

Tulevikku vaadatakse siiski optimistlikult.


*Pildid siin


neljapäev, 15. mai 2008

Nõiuks väheke?


Poes kassa kõrval silt "Ajutiselt kaardiga maksta ei saa". Hakkan siis kotist sularaha otsima, müüja aga ütleb: "Andke kaart, ma proovin." Jee, töötab!

R-kioskis silt: "Lototerminal ei tööta". Kiosköör vaatab mulle otsa - "Proovime". Jippii! Jälle töötab.

Ja ega see esimene kord ole, selliseid asju juhtub minuga pidevalt. Sellest, et mitmete tuttavate laste sünniajad olen nö. "ära sõnunud", pole mõtet rääkidagi.

Olen siis nõid või ei ole?

kolmapäev, 14. mai 2008

Armas mõte


Niisuguse mõttekillu sain täna meilboxi


Meie elus on inimesi, kes teevad meid õnnelikuks kasvõi natukenegi ainult sellepärast, et meie teed on juhuslikult ristunud.


Lihtne ja armas.

teisipäev, 13. mai 2008

Enesetapjatest ja nende omastest


Olgu kohe öeldud, et mina ei tunne Magnuse prototüüpi ega tea, miks oli vaja selle filmi ärakeelamiseks kohtusse minna. Kuid mitmed mu tuttavad on enesetapu teinud ja nende omastega on saanud palju rääkida.

See polnudki eriti ammu, kui enesetappu peeti nii suureks patuks, et enesetapjaid ei maetud isegi mitte surnuaiale, vaid kuskile müüri taha, ilma igasuguse tseremooniata. Keegi ei küsinud, mis oli põhjuseks, et valiti just selline lahendus ning perelegi jäi märk külge. Midagi sellest suhtumisest elab tänase päevani.

Omaksed jäävad sageli üksi oma vastuoluliste tunnetega. Nende leina kiputakse pidama 'vähemväärtuslikuks', küsitakse: kuidas te siis ei näinud, et teie lähedane vajab abi, kuidas te ei toetanud teda õigel ajal, mis te üldse tegite, äkki oletegi süüdi, äkki te ei hoolinud temast piisavalt jne jne.

Tegelikult me ju ei tea, mis oli see viimane piisk karikas, mis sundis nööri või tablettide järele haarama. Miks muutus inimese mõttemaailm selliseks, et ta muud väljapääsu ei näinud?

Omaksed esitavad endale neid küsimusi ikka ja jälle. Nad tunnevad end süüdi, mõtlevad, mida oleksid pidanud teisiti tegema, millal midagi viltu läks. Üldiselt on enesetapja lähedaste lein kõige komplitseeritum ja sellest on kõige raskem välja tulla. Vanaduse, haiguste, õnnetustega on siiski kergem leppida, on kergem uskuda paratamatusse. Kui aga täies elujõus inimene ise otsustab oma päevad lõpetada, ei jõua see kuidagi kohale. Ning ümberolijad oma küsimuste, hinnangute, sageli ka näpuganäitamistega veel võimendavad seda. Nii juhtubki, et koorem muutub nii raskeks, et abi tuleb otsida psühhiaatritelt, halvemal juhul võetakse ette sama samm, mis lahkunugi (selliseid juhuseid on ja mitte vähe!)

On juhtumeid, kui isegi kogenud psühhiaater või psühholoog ei tunne ära neid märke, mis osutaksid, et inimene on lõplikus ummikus. Kuidas saab seda siis oodata inimese omastelt? Me millegipärast arvame, et oma peret ja lähedasi tunneme läbi ja lõhki. Ega ikka ei tunne küll. Mingi osa jääb alati varjatuks.

Muidugi, on ka selline võimalus, et me ei tahagi hoolida. Pidev mõnitamine, alavääristamine, füüsiline ja psüühiline terror on kindlasti tegurid, mis võivad inimese enesetapule viia. Vanasti oli kriminaalkoodeksis kohe vastav paragrahvgi olemas, kas nüüd on, pole järele vaadanud. Aga sellised juhud on siiski palju harvemad. Enamasti on vähemalt pealtnäha kõik korras.

Kui aga on juba kaugele näha, et ei ole korras, miks siis on nii vähe neid, kes püüavad abi pakkuda ja teist inimest mustast august välja tuua? Kas on suhtumine, et igaüks peab ise enesega hakkama saama, mul endagagi tegemist üleliia? Või hinnatakse teist inimest tugevamaks kui ta on? Või on tõepoolest ükskõik?

Ah et kuidas mina ise enesetappudesse suhtun? Pean ütlema, et mina seda lahenduseks ei pea, aga ma ei torma ka kohe neid hukka mõistma - sest ma tõesti ei tea, miks niisugune otsus tehakse...