Hiirel tuli priima mõte - kuna Kuusakoski rendib hetkel tasuta haagiseid rauaveoks, peaks oma kolu ka sinna toimetama. Et üksi na igav, kutsus minu ka kampa.
Mõeldud, tehtud. Hiir kimas hommikul Betooni haagise järele. Sai jupp aega oodata, sest ega siis iga mees kokkulepitud ajal tööd alusta. Tagasi koju, kindad kätte ja tibikraanat mängima.
Sel ajal, kui meie pead murdsime, kuidas roostetanud suur ürgaegne prügikonteiner niiviisi haagisele kantida, et see päris laiali ei pudeneks, otsustas preili Betti, et nüüd on paras aeg väike metsatuur teha. Hiir muidugi jooksuga järgi ja mesimagusa keelega meelitamas: "Bettikene, tule ikka koju nüüd ruttu!" Ei kasu midagi, Betti pidi ikka enne oma asjad aetud saama, kui siis väärikalt tagasi suvatses jalutada.
Minu aianurgas vedelenud tünnide autole veeretamine oli käkitegu. Natuke üht koma teist juurde, haagis täis ja suund jälle Betooni poole.
Kaalumaja juures tundus, et saba on üüratu pikk. Hiir manööverdas ühe valge kaubiku taha. Siis ilmus kuskilt üks jorss, kes rahvastevahelise suhtlemise keeles ja täie kopsumahuga üritas meile selgeks teha, et oleme vahele trüginud. Hiir tegi oma kõige malbema näo ette: "No mis sa karjud? Järjekorra lõpp oli ju siin, siin polnud ju teisi autosid." Jorss lõi käega, kui aga saba nõks edasi liikus, nihverdas oma punase veoki meie ette. No asja sellest, ju ta siis oli ka enne meid seal kuskil.
Aga tegelikult läks üpris kiiresti. Koorem kaalutud, näidati hunnik kätte, mille juurde oma kolu maha panna. Vastuvõtja vaatas, et tibide asi, tuli pani ka käed külge. Auto ringi, uuesti kaalule. Sealt paber käes, vaatasime, et päris tasuv äri. Haagis platsile tagasi ning bensukasse end jäätisega premeerima.
Aktsioon tuleb kordamisele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar