Vedasin täna kompostihunnikust mulda laiali. Poole paigutasin juba eelmisel aastal ära, aga ikka on veel palju. Umbrohujuurikaid sai ka seest välja nopitud, kassitapu omad olid suured ja prisked nagu vihmaussid. Imelikul kombel oli mulla sees ka hulk kiviklibu. Mina küll ei mäleta, et oleksin kive komposteerida üritanud. Eks peab nendega naabrinaise maja esist löökauku täitma, linnaviletsus pani juba mitu nädalat tagasi hoiatusmärgi, aga parandamiseni vaevalt jõuab.
Nüüd peab välja mõtlema, kuhu need paar viimast kärutäit ilusat musta mulda sokutada, muidu ei saa ju uue kompostihunniku põhja tegema hakata. Siis võib järgmise aasta lehekotikampaania minu poolest vahele jääda.
Veel murran pead, kuhu küll istutada oma suur hulk gladioolisibulaid. Ainuke neile tõepoolest sobiv paik akna all on sir Williami solaariumiks muutunud ja mul on väga raske koerale selgeks teha, et ta võiks ka kuskil mujal peesitada.
Imestan ennast - veel mõned aastad tagasi ei tahtnud aias rohkem teha kui hädapärast vaja, nüüd aga on meeldima hakanud see mullatuhnimine. Vanadus hakkab tulema?
5 kommentaari:
ha ha, sa peaks lugema seda raamatut "aedniku hullus", ma ei mäleta enam autorit, mingi tsehh oli vist või keegi teine...aga hea raamat kevadistest mullatuhnijatest :) ja - pole sa vana midagi, vaid stiilne ja trendikas, sest nüüd kõik coolid plikad tuhnivad aias ja mullas :)mine vaata uuselamurajoonides, lausa lust vaadata, kuidas kunstküüned ja muld omavahel kokku sobivad (see oli nüüd natuke õel ka, aga vahel võib ju)
Tubli, tubli. Kui mina selle mullastuhnimise haiguse esimesi sümptomeid enda juures märkasin, olin algul murelik. Nüüd kahetsen, et ei nakatunud sellest juba aastakümneid tagasi - mingid tõelised eluväärtused on hakanud paikka minema.
Minu vahepeal vaibunud mullatuhnimise tuhin hakkab tasapisi tagasi tulema. Viga oli tõesti ajapuuduses, mis ei võimaldanud keskenduda. Minul kuulub asja juurde tükk aega plaanipidamist. Et kuhu mida istutada või kuidas ümber korraldada. Siis tekib korraks illusioon, et mina valitsen seda maailma. Mis saaks veel uhkem olla! Suvepoole selgub küll nagu ikka, et asjad aias ei taha hästi alluda minu kontrollile, aga sinna on veel aega...
See on hullus jah, ma olen viiendat kevadet sisuliselt paneelikeskne inimene ja peale iseendaga hakkama saavate visade püsikute, viljapuude ja - põõsaste polegi enam midagi :/ ja iga aasta on mõte, et see on viimane linnas. No ehk see nüüd ongi, jälle... :P
Mullas tuhnimine iseenesest on ju mõnus. Mul pea 10 aastat juba see haigus, kuigi möönan, et viimasel ajal on veidi leevenenud. St ma ei ürita enam kasvata taimi, millega on ülemäära palju vaeva. Gladioolidest loobun aegamööda - ei osta enam uusi sibulaid ja iga aastaga läheb mõni sibul nässu. Sama lugu daaliatega, ei viitsi nendega jamada enam.
Seevastu lapsepõlves vihkasin mullatöid (rohimist eriti) kogu südamest. Oi ma leiutasin trikke ja nippe, kuda pääseda 50 m pikkuse porgandipeenra rohimisest:) Tavaliselt aga nipid eriti läbi ei läinud.
Postita kommentaar