Kikujuttu

Mida arvata, kui paar kuud tagasi pandud hambaplomm koos poole hambaga minema jalutab? Aga just nii mu pojal juhtus. Ja siis ei olnudki enam üllatav, et lagunenud olid ka teised samal ajal pandud plommid. Kuna need olid poja esimesed plommid üldse ja viimasel hetkel tasuta saadud, tekkis kõigepealt küsimus, kas arst ehk on midagi valesti teinud (hammaste kodune hooldus vastab kõigile reeglitele!) ja kas sel juhul tasub protsessima hakata.

Juristist sõber uuris asja ja leidis, et võimalik oleks, aga asi on nii keeruliseks aetud, et aja- ja närvikulu on suurem kui saadav kasu. Et aga hammas valutas, kõndis poeg siiski riiklikku ravilasse valvearsti juurde (ainuke koht, kus üldse valvearst Tallinnas on!). Esimene asi, mis välja tuli - eelmise ravi algul tehtud röntgenipilt on arhiivist kadunud! Tõesta siis veel, mis seisukorras hammas enne ravi oli!

Pooleksläinud hamba kohta viskas arst: "Ah, see ju surnud hammas, siin pole midagi peale hakata!" Teise arvas võivat siiski päästa, pani prooviplommi. Kui aga poeg ütles, et ta soovib edasist ravi jätkata eraarsti juures (samas majas muide), torgati: "Nojah, kui raha on, eks siis mine!"

Raha tuleb siis millegi muu arvelt leida, pole midagi parata. Aga kokkuvõttes jäi pojale mulje, et riiklikus polikliinikus suhtutaksegi nii, et sinna tulevad ainult need, kellel raha eriti pole ning seepärast tehakse kõige odavamate vahenditega kõige hädapärasemat ravi. Olgu lisatud, et tütrel pidasid samas kohas pandud plommid küll veidi kauem vastu, kuid nüüd on selge, et ka need vajavad kiiremas korras väljavahetamist.

Eks tuleb temalgi eraarsti juurde minna, pole ju mõeldav, et noored inimesed tühja suuga ringi jalutavad.