"Mis mõte on mul siin kirjutada, kui te üldse ei kommenteeri?!"
Sellise karjatuse leidsin hiljuti ühest blogist. Ja samalaadseid olen ennegi tähele pannud. Tavaliselt on tegemist algajate blogijatega, kes on teinud kümmekond postitust ning nüüd paaniliselt tagasisidet ootavad. Mida pole, seda pole.
Kuna Wildikas mind mõni aeg tagasi poolnaljatamisi blogisfääri suurimaks märgistajaks tituleeris (kuigi ma seda siiski vist ei ole, on hullemaid), julgen sel teemal natuke sõna võtta.
Keda siis kommenteeritakse?
Esimeses järjekorras ikka tuttavate blogisid, eks ju. Niisiis, kui tahate tagasisidet, jagage oma blogiaadressi hoolega kõigile tuttavaile, ehk mõni ikka kommenteerib.
Teiseks kindlasti neid, kelle postituses on midagi, mis puudutab, millele tahaks kaasa rääkida, oma arvamust avaldada, toetada või vastu vaielda. Mind isiklikult näiteks ei tõmba üldse kommenteerima Ajaveebi kategooriaid laenates "Söön, joon, spordin" tüüpi blogid. No mida on minul öelda sellise postituse kohta, kus kirjeldatakse üksikasjalikult, mitu pudelit õlut eelmisel õhtul kulus või kes kellele külge lõi. Ent lähemal tutvusringkonnal võib siin paljugi öelda olla.
Kõige rohkem kommentaare koguvad siiski need postitused, kus on lahatud üldhuvitavaid teemasid, mis puudutavad paljusid.
Samas, üsna tihti jätan ka niisugusel juhul kommentaari kirjutamata. Keda peaks huvitama, kui kirjutan: "Jaa, olen Sinuga täiesti nõus!" või "Ära aja jama!". Kui ikka midagi rohkemat lisada pole, siis võib teise inimese blogi risustamata jätta.
Muidugi, mõnikord olen ka ise veidi pettunud, kui kirjutan asjast, mis mind vägagi puudutab ja mille kohta tahaksin teiste arvamust saada, aga keegi ei arvagi midagi. Kas peaksin siis otse küsima, et mida teie arvate?
Eks meile kõigile meeldivad ju sõbralikud, mõistvad, viisakad kommentaarid. Ja kui tahate vastu vaielda, saab sedagi teha viisakas vormis, teist solvamata. Väga vähe on neid blogijaid, keda teiste arvamus üldse ei huvita. Enamasti nad siis avalikku blogi ei peagi.
Nii lihtne see ongi.
19 kommentaari:
OK, siis kommin :):P
arvan, et see on tähelepanu vajadus. muud midagi...
Ma arvasin ka, noored ja algajad blogijad ju. Aga tegelikult, kui saad asjaliku toetava kommentaari, teeb südame soojaks küll. Kuidas muidu need blogisõpruskonnad tekivad.
ja kommentaardi tulevad ikka siis, kui sa ise ka teiste blogides kommneteerimas käid...nii need blogisõprused ju tekivad:)
väga nõus, et hea sõna annab alguse teisele heale sõnale. ma olen niiviisil palju toredaid blogisid-blogijaid leidnud, püüan neid teinekord kommentaaridega natuke turgutada ;)
kuigi, ega igaühele ei julge kohe kirjutada ka, kui ikka päris alguses lugeja olen. küll pika peale tuleb ka tagasiside.
oma blogi olen hiljuti soiku jätnud. sain 1. aprilliks ehk sünnipäevaks väga negatiivse tagasiside ühelt kõige kauaaegsemalt sõbralt, et kirjutan tema arvates liiga palju isiklikke asju; kus on Hiina majandus- ja poliitikaülevaated?!
jätsin selle asja vähekeseks olla. pean natuke mõtlema. senikaua blogin ainult oma kalli M.ga kahasse tehtavas suletud blogis, kus on üksnes kaks lugejat: meie ise.
soe sõna teeb südame alati soojaks ning tuju heaks :) kukupai, sul jätkub neid sooje sõnu hulgaga!
kahju, kui mõnel ei ole takti oma teravaid pisteid endale hoida ning kahjuks tundub, et selliseid on mõnikord liiga palju; kõige valusam on muidugi, kui mõrudad märkused mõnelt lähedaselt inimeselt tulevad...
Jõuame jälle selleni, et ... halastuskommentaar, isegi kui midagi öelda pole.
Halastus ... mmmmmm....mkm
Kukupai, sa tabasid naelapea pihta.
Olemas on veel üks tüüp inimesi. Need kes saavad kommentaaridest jõudu juurde ja kirjutavad rohkem.
Ja üldse, saab alati ju kommimise ära keerata...
Mõnikord ei saa lihtsalt vait olla...
Nagu mina... sorry
Kommentaar on isegi siis tore, kui ainult öeldakse, et "Sul on õigus, kullake!"
Üldiselt kommenteeritakse sümpaatsustundest, sest MIDAGI öelda leiab alati!!
Kommenteerid, seega annad teada, et oled sõber(virtuaal-).
Mulle hakkasid esimesed kommentaarid alles mingi poole aasta pärast tulema. Muidugi on tore mõni komm leida aga minuarust läheb sellega aega kuni tekib lugejaskond ja kui sissekanded on piisavalt huvitavad.
Noh, ma arvan, et kogenumad ja kirjasõna valdavamad blogijad oskavad kirjutada soovi korral just nii, et sissekandele tuleks 50 ja rohkem kommentaari, sest pea iga teemat on võimalik esitada erinevalt. Kui me kirjutamegi sissekange veidi intrigeerival moel ning lõpetame selle küsimusega või mingi väitega, millele teame suurt osa inimestest vastu vaidlevat, siis oleme me ka teadlikult tekitanud omamoodi kommentaariumi.
Teisalt, tihti olen tajunud, et palju kommmentaare, millest suur hulk pole sugugi meeldivad, tuleb neile sissekannetele, kus meie sisemine emotsionaalne filter pole piisavalt tugev ning sisse on lipsanud mingid väga impulsiivsed ja tugevalt emotsionaalsed väljendid, mille vastu osad lugejad end ära löövad ja siis kukuvad vastu vaidlema sama emotsionaalselt. Vahel võivad sellised sissekanded anda palju kommentaare, ainult et mingi osa neist on ka üsna vaenulikud.
Minul on kommenteerimisega sedasi, et hästi paljude asjade kohta tahaks midagi öelda. Kuid, siis mõtlen poole kommenteerimise pealt ringi.Kas on kommentaar liiga pikaks veninud ja sellest tuleb endale hoopis postitus, või siis ma avastan, et tegelikult mul polegi midagi öelda.
Aga endale ootan küll kommentaare. Nii nummar on teada saada mis teised ka sellest teemast mõtlevad. Ja mis veel parem.. on hea teada kes sind loevad... Ego...
Üldjuhul kommenteeritakse vastamisi - sina mind, mina sind.
Vahel juhtub mõni "tundmatu" kah kommenteerima, siis on võimalus leida endale mõni uus virt-sõber. Üldjuhul ei ole ju sul ükskõik, kes kommentaari jätab.Ikka vaatad järele kes.
Diskussioonid mis tahes teemal on ka huvitavad- neid ikka tõstatub siin blogosfääris.
Siinkohal vaidleksin kukupaile vastu.
Ajaveeb on kellegi isiklik virtuaalruum, kuhu ta paneb oma mõtteid kirja kas kindla plaani järgi või plaanipäratult, emotsioonide või asjaolude muutumise käigus.
Kirjutab, et täna oli tore, eile nutsin, aga vot nüüd ei ütle ühtki sõna, ei kommenteeri või panen blogi hoopis lukku.
Inimene mõtiskleb lihtsalt oma blogis.
Aga tuleb välja, et avalik mõtisklemine on keelatud.
Mõelda tuleb sisukalt...või siis pidada lõuad.:-(
Meie mitme lemmik joodikupoegki teatas häälekalt oma sissekannete pausist.
Kas me peaksime teda selle pärast hukka mõistma?
Lõpetuseks. Arvan, et inimesel on vaja vahel häälega välja öelda, et ta kavatseb vait jääda, läheb teise liivakasti või "ei räägi sinuga elu lõpuni enam ühtki sõna", vaatamata sellele, et vaikimislubadust rikutakse pärais kindlasti, teises liivakastis hakkab igav ja elu lõpuni vaikimise tõotust murtakse üsna üürikese aja pärast.
Ingrid, miks peaks avalik mõtisklemine keelatud olema?
Lihtsalt lugejate ja üldse kõigi inimeste maitse on erinev. Nt Joodikupoja blogi ma lugesin suure naudinguga, samas kui üldiselt blogisid "sõin täna kolm vorstileiba, haigutasin ja läksin tööle" üldse ei loe.
Seda vist pidaski Kukupai oma postis silmas.
/"Mis mõte on mul siin kirjutada, kui te üldse ei kommenteeri?!"
Sellise karjatuse leidsin hiljuti ühest blogist./
Minu kommentaar oli sissekande peateema kohta, aga selgub, et olin kiiruga lugedes valesti mõistnud.
Lugesin tekstist välja, nagu keegi oleks otsustanud enam mitte kommenteerida. Ka selliseid otsuseid olen tihti ja ka üsna mõned päevad tagasi lugenud. On uksi paugutades minema mindud ja ometi tagasi tuldud.
Sorry, sorry, sorry,I'm very sorry, Kukupai!
Ingrid, aitäh, et jälle nähtavale ilmusid! Sul pole mingit põhjust vabandada, ka Sinul oli selle esimese kommentaariga õigus.
Mina omalt poolt tahaks täiendada, et ega ma pole ühtegi blogi teistest vähemväärtuslikumaks pidanud, aga lihtsalt konkreetsele inimesele ei paku kõik huvi. Normaalne ju. Mõnele teisele võib just Sinu mõtisklus oluline olla, olgugi et Sa seda ise alati ei teagi.
Aga jah, võõra blogi sabas teisi kommenteerijaid maatasa materdama hakata on ka nõme minu meelest, siis tee juba oma blogisse vastav postitus, kui mingi asi niivõrd puudutab.
Oot, oot! Kas ma materdasin kedagi maatasa?!
Kui sa mõtled joodikupoega, siis ma ei materdanud, vaid kiitsin teda.
Olin tema pidev lugeja ja vaatan praegugi iga päev lootusrikkalt ta toppamajäänud blogisse.
Mul jäi, nagu ütlesin, lihtsalt mulje, et sa laitsid neid, kes teatavad, et nad enam ei kirjuta.
See oli vale arusaamine ja ma palusin vabandust.
Me räägime ja mõtleme sinuga teineteisest mööda.:-(
Las see asi jääda siis nii.
Ingrid, sorry, aga see materdamisejutt ei käinud tõesti Sinu kohta, see lihtsalt lisa minu mõtetele.
Hm, mulle meeldib jälle lugeda ja eriline kirjamees ma ei ole. Eks see ole ikka nii, et inimene teeb seda mida kõige paremini oskab. Komenteerimisega on nii, et kui ikka midagi öelda pole siis hoian suu kinni aga jah kellele ei meeldiks komentaare saada. Mõningate asjade puhul on ka negatiivne kommentaar teretulnud. Edasi viiv jõud ikkagi .
Postita kommentaar