Paleepööre - tehtud

Terve pikk tööpäev läks, aga asja sai.

Istusin nimelt täna meie katusorganisatsiooni kongressil (nii nimetame me tavalisest suuremat liidukoosolekut, kuna see toimub iga viie aasta tagant). Tavapäraste aruannete ärakuulamise ja kinnitamise kõrval olid olulisemaks uue juhatuse ja esimehe (presidendi) valimised.

Kui delegaatide valimise ajal kired möllasid, loobiti vastastikku süüdistusi, et esimehekandidaadid soovivad vahendeid valimata oma seljatagust kindlustada, siis kongress ise läks rahulikult ja koostöövaimus. Nii senine kui ka uus presidendikandidaat esitasid oma nägemused organisatsiooni tulevikust. Põhieesmärgid kattusid, sest mõlemad tahavad ju parimat. Erinevused olid ehk eesmägilejõudmise teedes ja vahendites. Nii polegi siis imestada, et hääletamisel jagunesid hääled peaaegu võrdselt ning uus president võitis vaid ühe häälega.

Rohkem nalja sai juhatuse valimisega, kuna kolm kandidaati said võrdselt hääli, vabu juhatuseliikmekohti oli aga vaid kaks. Paremaks ei teinud asja ka kordushääletamine - üks koht sai küll täidetud, teisele aga jäi jälle võrdse häältearvuga kaks pretendenti. Siis leidsime, et rohkem enam hääletama ei hakka, olgu juhatuses parem üks liige rohkem, küll portfellide jagamisega hakkama saame.

Seega juhib järgmised viis aastat Eesti Kurtide Liitu Tiit Papp, neliteist aastat seda tööd teinud Volli Pärnla võib teenitud vanaduspuhkusele jääda.

Mitmekordne hääletamine ja arutelu venitas päeva nii pikaks, et avastasime õega kohkumusega, et haiglas on külastusaja lõpuni vaid pool tundi ning peolejäämise asemel kihutasime sinna. Ema nägi päris hea välja, arst oli arvanud, et võib esmaspäeval juba koju lubada.

Elu võib vahel päris ilus olla.