Ei mõista....

... ja ei tahagi mõista!

Vaikse laupäeva õhtu. Tegelen oma asjadega, arvutis on Facebook lahti. Järsku jääb pilk pidama ühe soomlasest sõbra jagatud uudisele. Esmalt haarab silm ainult põleva kiriku pilti, teksti lugedes olen aga järsku nagu puuga pähe saanud. See on Ylivieska!

23 aastat möödas, aga nagu oleks alles eile olnud... Meie eestlaste grupp oli jõudnud Raudaskylässe, et seal kuu aega õppida. Esimene koht, millega meid tutvuma viidi, oligi läheduses asuv Ylivieska 1786.aastast pärinev puukirik. Uhkusega näitasid kohalikud kiriku sisemust, lihtsaid aga kauneid puupinke ja vääre, esitlesid kaunist altarimaali, mille autor omapärase, ehk isegi skandaalse mainega soomerootsi kunstnik Sigurd Wettenhovi-Aspa. Huvitavaid pisidetaile oli veelgi. Ja seda kõike enam pole....

Veidi hiljem tuleb uus uudis - süütamises kahtlustatav 36-aastane soomlane on kinni peetud ning oma teo üles tunnistanud. Olen hämmingus. Oleksin kahtlustanud kõike muud, aga mitte seda. Üsna suure tõenäosusega on tegu ju kohalikuga, võib-olla isegi samas kirikus ristitud ja leeris käinud inimesega. Milline viha või kibestumus õigustab esivanemate pärandi vastu käe tõstmist ja veel kristlaste suurima püha, Ülestõusmispüha eelõhtul? Vaid mõned tunnid hiljem oleks  pidanud algama ülestõusmispüha ööjumalateenistus ning on tõesti suur õnn, et kedagi veel kirikus ettevalmistusi polnud tegemas... Kas lootis tihutöö tegija, et pühad jäävad ära, et kõik on nii ehmunud ja šokis, et mingitest rõõmusõnumitest ja ülistuslauludest pole juttugi? Selles ta küll eksis - kesköömissa peeti sealsamas värskete varemete kõrval.

Mõtlen kõigile neile Ylivieska sõpradele, kes meie eest hoolitsesid sel õppimisajal, kes omal kombel olid andnud sugugi mitte väikese panuse, et eestlased saaksid tulla ja olla, koguda tarkust, tunda end omade keskel olevat.  Kindlasti oli osagi neist eile õhtul seal, vapustatud, hämmingus, mõistmatuses ning siiski lootuses. 

Elu võidab.

Pilt pärineb lehelt kotimaa.fi

Tootsi rehkendus

Minu mäletamist mööda Joosep Toots Paunvere kihelkonnakoolis füüsikat ei õppinud, aga nii palju tervet talupojamõistust oli tal küll, et teada - vesi voolab ikka ülalt alla, mitte vastupidi. Et Toots koolitükkide tegemisel laisk kui lohe oli ja ainult pika vestluse tulemusena nõustus tegema pool rehkendusülesannet, on aga olnud eeskujuks meie linnaviletsusele, täpsemalt siis kommunaalametile.

Naabrinaine on oma blogis teemat korduvalt valgustanud, aga kordame siis lühidalt üle.

Kaks aastat tagasi jõudis linna lubatud õnn ka meie õuele ehk siis rajati kanalisatsioonitorustik. Töö käigus maha võetud asfalt taastati ja algul tundus, et kõik on parimas korras. Paraku ainult esimeste suuremate vihmadeni. Tuli välja, et projekteerija näpuka tõttu oli mõnedes kohtades asfaldi kaldenurk vale ja vihmavesi hakkas kogunema just meie majade ette ning nii õnnetult, et sõidutee ja aia vahele ei jäänud ribakestki kuiva maad. Loomulikult kaasnes "boonusena" möödasõitvate autode poolt täispritsitud majasein ja aknad, kooruv värvi- ja krohvikiht, läbivettinud piirdeaed ning vajadus hoida kättesaadavas kohas kalamehekummikuid. Lombid ulatusid ikka tublisti poolde säärde...

Naabrinaine võttis enda peale vaevarikka kirjavahetuse ja telefonikõnede pidamise, eesmärgiga, et ehitajad oma praagi parandaksid. Esialgu laiutati käsi - raha pole. Siis selgus, et töid teostanud firma on hoopiski pankrotis (muidugi, kui linn neile minimaalset võimalikku tasu maksis ning lisaks sellele ka praaktöid omal kulul parandada tuli), seega nagu polekski kelleltki midagi nõuda.

Jonni aga ei jätnud, kirjad koos fotomaterjaliga liikusid pidevalt linnaviletsuse poole. Ametnikud käisid isegi kohapeal asja uurimas ja leidsid, et olukord on kehv küll...

Kevadel siis hakati lõpuks rääkima, et jah, teeme korda, pole midagi parata. Esialgne tähtaeg pidi olema 1.august, aga selleks ajaks ei juhtunud muidugi midagi. Eelmisel nädalal siis lõpuks töödega alustati. Ja mis ma nüüd avastasin: korda tehakse ainult naabrite majaesine, meie pool ei liigutatud lillegi. Nädalavahetusel polnud loomulikult kedagi arupärimisele vastamas ka ja ega pole tänase tööpäeva jooksulgi kõssatud. Homme aga pidi juba uus asfalt maha pandama.

Töömehed lohutasid mind, et küll see vesi meie juurest ka hakkab ära voolama kui restkaev valmis. No ma ei tea, kes siis nüüd füüsikatundidest poppi on teinud, kas ehitajad ise, projekteerija või Kommunaalamet kui tellija. Lisatud fotol on üsna hästi näha, et meie kahe maja vahel on teekattes kõrgem koht. Kuidas vesi üle selle peaks pääsema, on mõistatus. Samuti on näha, et seal, kus seisab töömeeste auto, on teeserv tunduvalt madalam ning laupäevasest vihmast jäänud mudaloik pole siiani kuhugi kadunud. Varasematel piltidel on olnud näha ka, et uputus ulatub natuke kaugemale elektripostist ning lomp lõpeb sealtmaalt nagu lõigatud - sealpoolsete naabrite juures on teekate jälle kõrgem.

Ühesõnaga on Tallinna Linnavalitsus selgelt järginud Tootsi eeskuju - pika kauplemise peale küll rehkendusülesannet tegema asunud, aga leidnud, et tervet siiski ei jõua ja leppinud poolega. Mina aga sellega rahule jääda (erinevalt õpetaja Laurist) ei kavatse.

Mida pärglit?

Oli minul täna vaja paariks tunniks tööle minna. Läksin, oli tänav kenasti puhas ja korras. Tulin tagasi - terve tänava ulatuses lumevallid kõnniteel. Oma värava ees pidin kõva häälega vanduma hakkama - värava ette kõrges poolkaares jäätükid lükatud ning järgmiste naabrite aiaesine puhas ja sile.

Ronisin üle valli, krabasin toast kaamera ja tegin mõned fotosüüdistused kah, mis juba meiliga linnaosaviletsusse ja lumekoristusfirmasse saadetud.

Ma võiks asjast kuidagi veel aru saada, kui teisel pool teed ka majad oleksid, siis tõesti on sahamees hädas - kelle väravaesine puhtaks jätta ja kellel kinni lükata. Aga ei ole ju... Kõige imelikum on, et pühapäeval käis sahk lausa kaks korda ning mõlemal korral suutis kõnniteed puhtaks jätta, kogu sodi lükkas ilusti metsa poole...

Ei vaimusta väljavaade poolt õhtut lumelabida seltsis veeta, et see raske sodi minema saada sealt, seda enam, et ma olen juba praegu rannavormis... Aga heakorraeeskirjad on täitmiseks...

"Võrdsed" võimalused

Täpselt kuu aega tagasi sai siin imestatud haridusministri lapsikuse üle. Tookord puutus asi kutsekoolidesse, kuid nüüd on näha, et ka kõrgharidus pole ministeeriumi arvates viipekeelsetele noortele vajalik. Mille muuga seletada, et ootamatult vähendati erivajadusega õppija stipendiumi viipekeele tõlketeenusele ette nähtud osa täpselt poole võrra?

Aga kõigest veidi täpsemalt...

Erivajadustega õppijatele maksab SA Archimedes programmi Primus kaudu stipendiumi lisakulutuste katteks. Viipekeele tõlketeenuse jaoks oli piirmääraks 15 000 krooni kuus, see number on ka praegusel hetkel nende kodulehel üleval. Tegelikud stipendiumid määrati vastavalt koolist saadud andmetele õppekoormuse kohta, lisaks arvestati ka varasemat keskmist kulu (mis aga ei ole päris õiglane, sest koormus eri semestritel võib ju olla erinev ning oluliselt suurem eelmise perioodi omast). Igal juhul toime õpilased tulid ja tõlgid said oma tasu korralikult kätte.

Nüüd aga juhtus selline lugu, et vähemalt kaks tublit noort otsustasid õpinguid jätkata magistriõppes, mõlemad Tallinna Tehnikaülikoolis. Loengutele registreeriti end sellise arvestusega, et esimesel aastal võimalikult palju teoreetilisi alusaineid ära teha ning viimane poolaasta jätta magistritöö kirjutamiseks. Arvestati, et stipendium katab ära ka tõlketeenuse kulu. Primus aga valas kapaga külma vett kaela - 8 000 kuus ja mitte sentigi rohkem! Loomulikult esitati lisataotlused koos põhjendustega. Vastus, mille üks neiu sellele sai, on aga enam kui kummaline.

Nimelt kirjutas programmi koordinaator Inga Kukk:

Nagu aru saan, pead määratud stipendiumi ebapiisavaks ning oled mures oma
> õpingute pärast.
>
> Selgitan stipendiumi määramise tausta:
>
> Kuni käesoleva aastani maksis viipekeeletõlke teenuse eest otse
> haridusministeerium ning kuna erivajadusega õppijate tugiteenuste süsteem
> oli välja töötamata ja toetuse taotlejaid kordades vähem kui praegu, oli
> võimalik ka viipekeeletõlget rahastada suuremas mahus.
>
> Primuse stipendiumisüsteemi käivitudes on taotlejate arv märgatavalt
> kasvanud ning eelarvevõimalusi arvestades peame kinni pidama piirmääradest,
> mis on välja arvutatud nii, et need kataksid edukaks õppimiseks vajaliku
> miinimumi. 2010. aasta sügissemestril lähtus stipendiumikomisjon varasemast
> teenuse kasutamise statistikast ning maksimaalne viipekeeletõlke stipendiumi
> määr on 8000 kr/kuus, mis sulle ka määrati. Viipekeeletõlke vähenemist saab
> kompenseerida kirjalike materjalidega, õppejõude on võimalik oma
> erivajadusest teavitada ning paluda materjale ette. Materjalide
> väljaprintimiseks ja paljundamiseks määrati kõigile viipekeeletõlke
> taotlejatele paljundustoetus 500 kr/kuus.
>
> Viipekeeletõlketeenus on väga kallis ning on selge, et kui kuulmispuudega
> üliõpilased õpingud lõpetavad, ei saa nad tööelus pidevalt tõlki kasutada.
> Mida kõrgemale tasemele oma õpingutes jõuad, seda vähem saab ka tõlk sind
> ilmselt aidata spetsiifiliste viibete puudumise tõttu ning seda suurem roll
> jääb sinu iseseisvale tööle.
>
> Loodan, et sul õnnestub oma õppimisstiili kohandada ning tuled toime
> väiksemas mahus viipekeeletõlkega.

Seda teksti peab lausa lõikude kaupa kommenteerima.

kuna erivajadusega õppijate tugiteenuste süsteem
oli välja töötamata ja toetuse taotlejaid kordades vähem kui praegu, oli
võimalik ka viipekeeletõlget rahastada suuremas mahus.

Seega - mida rohkem erivajadustega noori õppima asub, seda väiksemad on kokkuvõttes nende võimalused.

2010. aasta sügissemestril lähtus stipendiumikomisjon varasemast
teenuse kasutamise statistikast ning maksimaalne viipekeeletõlke stipendiumi
määr on 8000 kr/kuus, mis sulle ka määrati.

Nagu eelpool juba mainitud, pole semestrid omavahel võrreldavad, eriti kui on tegemist bakalauruseõppe viimase semestriga, mil suurem osa ajast kuluski lõputöö kirjutamisele.

Viipekeeletõlke vähenemist saab
kompenseerida kirjalike materjalidega, õppejõude on võimalik oma
erivajadusest teavitada ning paluda materjale ette. Materjalide
väljaprintimiseks ja paljundamiseks määrati kõigile viipekeeletõlke
taotlejatele paljundustoetus 500 kr/kuus.

Kirjalikud materjalid olid ka varem olemas, aga ükski enesest lugupidav õppejõud ei loe neist sõna-sõnalt maha, ikka räägib juurde ja seda juttu just ongi vaja tõlkida. Kirjalikud konspektid on toetav alusmaterjal ainult.

on selge, et kui kuulmispuudega
üliõpilased õpingud lõpetavad, ei saa nad tööelus pidevalt tõlki kasutada.

Loomulikult ei saa ja pole vajadustki. Üldreeglina õpivad kurdid noored eriala, mis tulevikus ei nõuagi massilist suhtlemist. Pealegi pole tööelus tegemist loengutega, enamasti siiski individuaalse suhtlusega ning sellega saavad viipekeelsed inimesed ka praegu hakkama ilma tõlgita. Tööl on võimalik asju üle küsida, kasutada kirjalikku suhtlust ja muid kokkuleppelisi vahendeid. Kooli loengus pole see paraku võimalik, lisaks spetsiifilised probleemid, millele juba eelmises kirjutises sai tähelepanu juhitud.

Mida kõrgemale tasemele oma õpingutes jõuad, seda vähem saab ka tõlk sind
ilmselt aidata spetsiifiliste viibete puudumise tõttu

See lõik on juba otsene vihje sellele, et ega viipekeel ikka päris keel ei ole. Spetsiifilised viiped saab tekitada tõlgi ja üliõpilase koostöös, seega on õppetõlkimine ka panus viipekeele arengusse. Kui siit aga edasi mõelda, ega eesti keel siis ka päris keel pole, õppejõud mainivad sageli, et päris korrektset erialaterminit eesti keeles ei ole, tuleb ise uusi sõnu ja termineid välja mõelda ja juurutada.

Seega - kui sa kuidagi kõrghariduse esimese astme, s.t. bakalauruse suudad ära lõpetada, ära jumala pärast rohkem taha - meie riik ei suuda sulle tagada samaväärset haridust kuuljatega. Tulevikus on siis jälle hea heietada, et kahju küll, aga kurdid noored ei ole nii targad ja tublid kui kuuljad, nende haridustase jääb alla ja seega pole neil ka tööturul samaväärseid võimalusi...

Lisaks on asi veel ka nii, et kuna Primus pole senini suutnud sedagi raha üliõpilastele üle kanda, mis nagu oleks määratud, on noored tõlkidele võlgu ja neil on valida, kas jätkata õpinguid ilma tõlgita, võtta õppelaenu (mis tuleb ju kunagi tagasi ka maksta) või jätkata täiskoormuse asemel osalise koormusega. See viimane aga pole lahendus, kuna esiteks pikeneb siis õppeaeg ja teiseks - tõlketeenuse koefitsent langeb veel poole võrra.

Tõepoolest, enam ei oska kohe midagi ette võtta... Peame plaani kokku saada ja koostada avalik pöördumine ministrile, kuid karta on, et see leiab sama vähe mõistmist kui eelmine kiri...

Kas peaks pommi alla panema?

Firmale ML Arvutid nimelt?

Stoori on selline:

Aastal 2007, ühel ilusal sügisesel päeval, ostsime pojale nüüdseks hingusele läinud Enteri kauplusest sülearvuti ML N760. Enter oli ju ML arvutite ametlik edasimüüja. Läpaka hind oli vastuvõetav, välimus kena ja töötas ka ilusasti (kui Vista konksud selgeks said). Tehasegarantiiks öeldi kaks aastat, lisaks aasta ekspressgarantiid, mis pidi siis tähendama, et kui esimese aasta jooksul mingi rike peaks ilmnema, antakse remondi ajaks asendusarvuti.

Täpselt aasta hiljem, pühapäevasel õhtul, otsustas läpakas pildi tasku pista. Esmaspäeval sai ta siis kaenlasse võetud ja Enterisse viidud. Kuna ekspressgarantii lõppes just pühapäeval, tuli asendusarvutist muidugi suu puhtaks pühkida.

Aeg hakkas venima, siis mingil ajal tuli info, et katki on emaplaat. Läksid veel mõned nädalad, kutsuti poeg poodi ja pisteti talle pihku uus arvuti, öeldi, et vana parandamine ei õnnestunud, seepärast vahetasime välja ning garantii hakkab otsast peale. Mingit akti ega paberit selle kohta ei antud.

Tore-tore, kuid siis hakkas programm pidevalt kokku jooksma. Tuttav itimees vaatas üle - pooled draiverid installimata, sisseehitatud veebikaamera hoopis ühendamata. Tegi programmi korda, installis draiverid ära, rauda loomulikult ei puutunud, et mitte tehasegarantiid kaotada.

Arvuti töötas, töötas, kuni tänavu mai algul otsustas, et tema enam voolu sisse ei võta.

Vahepeal on Enter pankrotti läinud ning ML Arvutid sülearvutite kokkupanemise hoopis lõpetanud. Otsisin mööda netti taga, mis nüüd teha. Lõpuks leidsin ML uue veebilehe www.arvutid.ee, kust ilmnes, et remontima nad oma toodangut ikka peaksid. Helistamine kinnitas seda, pealegi öeldi, et ilmselt kehtib ka tehasegarantii (kaht aastat pole ju veel vahetusest möödas).

Nõndaks, 18.mail sai siis läpakas seljakotti pistetud ja Sakala tänavale kõnnitud. Vastuvõtja vaatas, pakkus veaks kas toitepistiku või halvemal juhul emaplaadi rikke, paari päeva jooksul lubati helistada. Kontaktnumbriks andsin poja oma, sest tema ju tegelik omanik. Muide, vaatas andmebaasist järele ja arvas ka, et garantii täiesti kehtiv.

Ei helistanud sealt keegi nädala ega teise jooksul. Helistasin siis ise, öeldi, et on tehniku käes diagnostikas, paari päeva pärast lubati taas helistada. Ei midagi. 1.juunil oli linna asja, astusin töökojast läbi. Vastuvõtja ei osanud midagi kosta, kutsus tehniku. Too vaatas remondiakti sellise näoga, nagu näeks ta seda esimest korda. Läks kuskile nurga taha, ilmus natukese aja pärast ja ütles, et on jah emaplaat katki. Siis hakkasid tehnik ja vastuvõtja omavahel vaidlema, kas ikka on kehtiv garantii, lõpuks jõudsid järeldusele, et on küll, pool aastat koguni veel.

Mulle seletati, et emaplaadi remont kestabki kaua, vähemalt paar kuud, kuna see tuleb saata tootjale Taiwanisse, ML enam sealt osi ei saa ja nemad võivad ainult katkise maha monteerida ja pärast remonditu uuesti peale. Aga õhtul pidi juhataja majja tulema, siis arutavad ja otsustavad, mis teha ning järgmisel päeval helistavad ja teatavad.

Läks päev, teine, kolmas - ei kippu ega kõppu. Hakkasin ise helistama, tööpäeval ja tööajal - keegi toru ei võtnud. Saatsin päringu kodulehelt leitud tagasiside kasti kaudu - ei mingit vastust. Täna õnnestus lõpuks firma toru otsa saada. Valati nagu kapatäis külma vett kaela - ei, garantiiremonti me teile pakkuda ei saa, kuna eelmisel korral ei vahetatudki välja tervet arvutit, ainult osa sellest (kusjuures korpus oli täiesti uus) ning garantii kehtib ainult neile osadele, mis tookord vahetatud said. Emaplaati saab vahetada küll, aga ainult tasuliselt. Võtsin mõtlemisaega.

Kui poeg töölt laekus, hakkasime asja arutama. Esimene küsimus tekkis: kui eelmisel korral oli katki emaplaat ja see ringi vahetati, kuidas siis nüüd uuele emaplaadile garantii ei kehti?

Poja sõber on jurist ja tollel tekkisid veel mõned küsimused.

Esiteks - miks eelmisel vahetusel mingit akti ei antud? Kuidas teha kindlaks, millised osad välja vahetati ja mis on pärit esialgsest arvutist? Kui suures osas on rikutud minu kui tarbija õigusi?

See, et lubadustest kinni ei peetud ning meid firma poolt teavitama ei vaevutud, näitab ju ka suhtumist klienti. Millega seda kompenseeritakse?

Üleüldse tekkis kahtlus, et lihtsalt leiti, et garantiikorras remontimine läheb firmale liiga kulukaks, parem küsime raha, kui klient ikka arvutit tahab, küll ta siis maksab ka. Aga summa ei ole just väike, teine tegija oleks olnud nõus poolega sellest.

Mina igatahes hakkan nüüd netist pommivalmistamise õpetust otsima.

Lisatud: polegi vist pommi vaja, kukuvad isegi: http://www.informaator.ee/ml-arvutid-taotleb-pankrotti/

Sõnadeta...

Trepid, need trepid...

Sain ühe mureliku telefonikõne. Probleem päris tõsine, et äkki ma oskan aidata või head nõu anda. Ei osanud...

Asi siis selles, et elab üks üle 90-ne memmeke pensionieas tütrega liftita korrusmaja viiendal korrusel. Toas liigub, aga välja ei saa, lihtsalt ei jaksa mööda treppe ronida enam...

Memmekesel kuulmine kehvavõitu ning nüüd ei aita kuuldeaparaat ka enam. Oleks vaja võimsamat. Kuulmiskeskus ütleb, et tooge aga memmeke siia, teeme audiogrammi ja vaatame, küllap leidub midagi sobivat. Koju me ei tule, pole sellist kaasaskantavat tehnikatki, aga ilma audiogrammita me midagi soovitada ei saa ja niisama ostma pole mõtet hakata.

Tütar nüüd hädas. Vaja memmeke viiendalt korruselt alla saada, linna teise otsa sõita ning seal uuesti neljandale korrusele ronida. Sülle võtta memmekest ei jaksa, ise ta nii palju ei kõnni. Järelikult jääbki uus kuuldeaparaat saamata...

Kindlasti pole ta ainus, kes sellise asjaga hädas on. Kui kiirabi peaks memmekese haiglasse viima, siis on neil vastav kandetool olemas, aga arsti juurde nemad inimest ei vii. Invatakso sõidab ainult ukse ette, heal juhul vaatab ka, et inimene välisuksest sisse saab. Edasine ei kuulu nende kompetentsi.

Kuidas pääseb eakas või puudega inimene arsti juurde? Koduvisiite teevad ainult perearstid, vist ka mõned hambaarstid (vähemalt mingi aeg tagasi tegid). Mujale tuleb ise minna...

Isegi liftiga majas ei pääse tavaliselt välisukse juurest otse liftini, ikka on mõned trepiastmed. Need aga võivad osutuda kellelegi ületamatuks takistuseks...

Kas tõesti pole ühtegi taksofirmat või üksiküritajat, kes sellist teenust pakuks? Vaja pole ju muud, kui kandetooli, kahte tugevat meest ning sõidukit...

Hüvasti, jätsiabi!

Kuus aastat kestnud soe ja sõbralik suhe sai otsa. Enam pole iganädalast mõnusat naudinguootust, enam ei sõida keegi kellade ja vilede kõlades maja ette, et võiks rahakott näpus välja lipata ja mõne minuti pärast kotitäie hea-paremaga naasta...

Balbiino jätsiabi oli tõeiliselt hea müügiidee. Jäätis on ju alati olnud üks laste armastatumaid magustoite, olgu suvel kuuma või talvel külmaga. Pealegi, kui sulle ikka lausa ukse taha tuuakse ja poehinnast soodsamalt, oli seda igati mõttekas külmkappi varuda. Kahju, et Balbiino masuajal klientide rahast päriselt loobub, selle asemel, et seda veel rohkem kätte püüda saada...

Aastatega said juhid tuttavaks, alati lobisesime mõne sõna ka maast-ilmast lisaks kaubatehingule. Kolm tublit meest läksid nüüd töötute ridu täiendama. Koondamine võeti ette natuke jõhkralt, enne puhkusi ei räägitud sellest midagi, et 1.novembrist on lõpp. Mehed poleks ju siis keegi puhkusele läinudki, ikkagi veidi rohkem raha oleks saada olnud. Uue töö leidmisega on ka nii nagu on, vähemalt ühele meestest on juba soovitatud passi ka vaadata, enne kui tööd küsib - ja ta ei ole veel pensionieas.

Täna oli meil siis viimane kord... Ostsin põhimõtteliselt külmkambri täis, nii suurt arvet pole selle aja sees vist olnudki.

Hüvasti, Vambola, Jaan ja Arved! Äkki siiski mõnikord kohtume veel!

Ehituspraak või paratamatus?

Olin vist väga naiivne, kui arvasin, et koos kanalisatsioonitorustiku paigaldamise ja uue teekatte rajamisega pääsen lõpuks ka suurest veelombist, mis aia taga pärast igat suuremat vihma laiutas.

Uus tee tehti ju ilus, boonusena täideti ka teeääred paekivikillustikuga, mis siis kõnnitee aset peaks täitma. Killustik tambiti kenasti kinni ning varasem madalam teeosa tõsteti sõiduteega ühele tasemele. Vihma on vahepeal mitmelgi korral sadanud ning mitte sugugi vähe. Ja tõepoolest pääses kuiva jalaga läbi.

Aga täna hommikul avanes hull pilt - järv on isegi suurem kui varem kunagi olnud.Vesi ei valgu kuhugi ära, taevast tuleb aina juurde. Hakka aga jälle paati rentima, kui kodunt välja tahad saada. Ühelt poolt naabrite juures tee mõnevõrra tõuseb, nendel on ainult pool aiaesist täis. Teisel pool tundub ka suhteliselt hästi olevat, veekihi paksus vaevalt sentimeeter.

Põhjus on ju tegelikult üsna silmaga näha - meie juures on tee põhi veidi lohku vajunud ja lahenduseks oleks olnud seda mõne sentimeetri võrra tõsta. Mõnevõrra oleks ehk abi olnud ka sellest, kui tee kallak oleks haljasala, mitte kõnnitee poole, aga siiski suurt efekti poleks sellega saavutanud, sest haljasala on teepinnast kõrgemal.

Killustikuvöönd pidi teoreetiliselt toimima filtrina, millest sadevesi läbi valgub, sest sadeveekanalisatsiooni Nõmmele ette nähtud ei olnud. Aga veel pole ju kuhugi valguda, allpool on esimese vabariigi ajal rajatud paeplaatidest kõnnitee. Ainus koht, kuhu vesi valguda saab, on uue asfaltkatte alune. Seega pole vist vaja kaua oodata, kuni allolev liiv ära uhutakse ja mõni auto auku kukub...

Pilt on tehtud kahe suurema sajuhoo vahepeal, kui osa veest juba ära nõrgunud oli...

üle vikerkaaresilla

Pätu

1999 - 2009

Kümme aastat tagasi, ühel külmal talveõhtul, ootas mind kodus üllatus: musta-valgekirju arvata pooleaastane kassipoeg. Tütar oli juba paar päeva tagasi rääkinud, et meie tänava otsas hulgub üks väike kassike ning keegi teda omaks ei taha tunnistada. Sel õhtul oli siis loomakese kinni püüdnud, põue pistnud ja koju toonud.

Ega siis midagi, sai talle Pätu nimeks pandud, toidukauss ja liivakast kätte näidatud. Kombed tundusid head olevat, mingeid "üllatusi" ei tekkinud, olgugi, et esimesed päevad pesitses kassike peamiselt kõige kaugemas voodialuses nurgas. Tasapisi kolis ümber diivani peale, lubas end silitada ja sülle võtta, tasuks mõnus nurrumine. Kui aga võõraid tuli, kadus jälle voodi alla.

Kassike kosus, muutus julgemaks ning kasvas asjalikuks prouaks. Hiirtel meie majas enam pidu polnud. Korra käis isegi naabriperes puhastust tegemas.

Aastate jooksul "kinkis" ta meile ka mõned pesakonnad pisikesi kiisukesi, küll oli tegemist, et nendele uued kodud leida. Aga kõik said headesse peredesse antud. Viimasest pesakonnast jätsime ühe poja ka endale ning rohkem pisikesi ei toodud.

Mõned aastad tagasi oli Pätu lausa mitu kuud kadunud. Nagu hiljem välja tuli, elas samal tänaval ühes õues. Perenaine oli väga rõõmus, kui sai kassi meile tagastada - hästi hoituna pealegi. Sellest peale aga pidasime teda rohkem toakassina, millega ta ise üsna rahul oli, õues jalutas ainult soojadel suvepäevadel.

Hoolimata väga heast söögiisust hakkas kass millegipärast kõhnuma, muidu aga oli ikka erk ja mänguhimuline. Täna hommikulgi maiustas veel kalaga. Õhtul aga oli selge, et nüüd on need asjad siis sedasi....

Olgu sul seal vikerkaare taga priskelt hiiri ja maitsvaid krõbuskeid!

Kanalisatsioonirindelt

Umbes kuu aega tagasi paistis, et õnn hakkab ka meie õuele jõudma - algas meie tänava kanalisatsioonitrassi rajamine. Halleluuja!

Nädalapäevad tagasi jõudis kaevamisjärg ka meie maja ette siis. Ajutised ebamugavused - suurte masinate liikumine, kogu maja värisemine jne - olime nõus tulevaste mugavuste nimel ära kannatama, seda enam, et tööd tehti rangelt 9-sast 17-ni ja nädalavahetusel oli vaikus.

Kuid nädala algul tabas mind ebameeldiv üllatus. Tulin koju lõunale ning avastasin, et meie liitumispunkt on juba paika pandud, kuid kolm meetrit õigest kohast eemale. Töömehed ütlesid, et nemad kaevasid rangelt projekti järgi ning seal nii just oligi. Selge see, et neile antakse joonis ette ja ega mul nende vastu pretensioone polegi. Palusin siis, et nad kraavi enne kinni ei ajaks, kui asja uurin.

Kuhugi mujale polnud helistada kui Tallinna Vee klienditeeninduse üldnumbrile. Seal kuulati kenasti ära, prooviti mind tehnilise järelevalvega ühendada, kuid ei õnnestunud. Lubati info edasi anda ja hiljem kontakti võtta. Nii ma ka töömeestele ütlesin.

Õhtuks oli kraav muidugi kinni aetud. Arusaadav, lahtine kraav võib ju ohtlik olla. Helistasin uuesti samal numbril, sealt öeldi, et täitsa teavad, aga tööd nii palju, pole veel jõudnud. Kui valesti, siis loomulikult tuleb ümber teha, ärgu ma muretsegu.

Nüüd on mitu päeva kulunud, ei kippu ega kõppu.

Mis siis valesti on?

Loogiline oleks olnud, et liitumispunkt pannakse sinna, kuhu läheb majast äravoolutoru, et solgivesi saaks otse kanalisatsiooni voolata. Kui eelmisel aastal trassi jaoks mõõtmistöid tegemas käidi, siis ju küsiti minu käest, kuhu ma seda liitumist tahan, kus see settekaev siis on. Märgiti kenasti skeemile ka.

Rohkem ma vastavaid asjamehi näinud pole. Projekti ka muidugi mitte (selle kohta öeldi, et projekti saan koos liitumislepinguga). Mul on kuri kahtlus, et projekteerija ise pole kohapeal käinudki, joonistas trassi nende mõõtmiste järgi.

Millega muidu seletada, et nüüd on liitumispunkt paigutatud nii, et sellega ühendumiseks on vaja paigaldada üks 90-kraadine ja üks 45-kraadine torupõlv - seega ummistuste tekkimise võimalus juba sisse programmeeritud asjale. Lisaks on see otse joogivee sisendtoru kõrval. Mis aga kõige hullem - kui sellise kava järgi ühendustoru paigaldada, tuleb läbi kaevata ühe puu alt, seega puu maha võtta. Keskkonnateenistus kasseeriks selle loa eest 15 000 krooni nagu nalja.

Teine võimalus oleks muidugi pool kööki maha lammutada ja kogu toru ümber tõsta, aga see on juba enam kui nõme.

Ma ei saa aru, miks ma pean kõrgharitud inseneridele sellist asja puust ja punaseks ette tegema (õnneks olen ise kah kõrgharitud insener ja suudan nendega samas keeles suhelda).

Vähemoluline pole ka rahaline külg - kuna krundisisene osa tuleb oma kulu ja kirjadega rajada, on ikka suur vahe, kas meetreid on üks või kolm.

Ma ikka loodan, et asi laheneb enne tänava asfalteerimist. Mis kasu mul kogu sellest suurest tööst siis on, kui ma tehnilistel põhjustel töö vilju kasutada ei saa... ja lisaks kuulsin töömeestelt, et ka kõrvalmajaga on samalaadsed probleemid...

13 on saatuslik?

Vähemalt Blogilehele vist küll: kui proovida lehte avada, tekib ette kiri:

A PHP Error was encountered

Severity: Warning

Message: Invalid argument supplied for foreach()

Filename: controllers/issue.php

Line Number: 133

Või siis on suvi ja hapukurgihooaeg?

Kurb lugu

Niisiis pani mu lemmik elektroonikamüügikett uksed kinni...

Ei saa aru - kui pankrotti lähevad juba väga kliendisõbralikud ja asjalike teenindajatega müügikohad, siis peab midagi ikka väga mäda olema.

Minu elektroonika- ja fotostafist ongi enamus Enterist pärit. Põhjus üsna lihtne - võrdlemisi viisakad hinnad ja superhea teenindus. Kui vaja, tehti kõik puust ja punasest ette ning isegi kõige blondiinimatele küsimustele osati arusaadavalt vastata.

Viimatine kogemus vähem kui kuu aja tagant - oli ühte vidinat tarvis. Järve keskuses poes täitsa olemas, aga kui lähemalt uurima hakkasin, kas ikka sobib minule ja kuidas kõige õigem kasutada oleks, jäid sealsed tibinad jänni - ei teadnud isegi. Jäi ostmata. Kõrval Enteris oli sama vidin olemas kohe mitmes variandis. Müüja võrdles, vaatas, kontrollis, seletas ning kuna kõik klappis, ostsingi loomulikult sealt. Ei ole tulnud kahetseda, toimib nagu miška.

Kust ma nüüd siis endale vajalikku pean otsima hakkama?

Et remondimeestel tööpuudust ei tuleks...

Loen ja mõtlen ja ei saa aru... Tundub, et just viimased 10-15 aastat on ehitajatel kombeks teha töid nii lohakalt ja nii suurte puudustega, et aasta-paari pärast saaks hakata kohe suuremahulisi remonditöid tegema. Pole see ju mingi haruldane ega ainukordne juhtum...

Nõmme põhikool on minu kool. Mäletan väga hästi, kui see nö. uus maja ehitati. Tollal oli see ehituskunsti viimane sõna, uudne lahendus, koridorite ja korraliku aulata, saal täitis ka jalutusruumi aset. Spordisaal maja keldris, garderoobide vastas, ilma akendeta ja otsese tuulutuseta. Aga muud viga polnud, kui et ruum oli madal, pikematel noormeestel oli oht hüpetel peaga lakke lennata. Mingist pinnasevee sissevalgumisest polnud juttugi.

Aga krohv püsis seinas, suviti värviti ruumid lastevanemate kaasabil üle, aknad käisid kinni-lahti, soojus püsis sees. Mingeid suuremahulisi remonditöid vaja polnud, tavapärasest hooldusest piisas. Selleks ajaks, kui mu lapsed sinna kooli jõudsid, oli maja muidugi kitsaks jäänud ning hakkas tasapisi väsima ka. Ehitati uusi klassiruume aula katusele, vahetati aknad moodsamate vastu ning hakati juurdeehitist projekteerima.

Tütred jõudsid enne ehituse algust lõpetada, poeg aga sai viimase kooliaasta käia uues ja uhkes majas. Vaat siis hakkasingi kuulma, et siin probleem ja seal probleem. Küll koorus seintelt värvi, küll lokkis põrandakate, küll tekkisid praod. Kas tõesti on ehitajate oskused kolmekümne aastaga nii palju kehvemaks läinud? Materjalid peaksid ju hulga paremad olema?

Kui aga samalaadseid kurtmisi hakkas kostuma pea kõigi uusehitiste kohta, saigi selgeks, et ehitajad lihtsalt kindlustavad end tööpuuduse vastu - kui iga paari aasta tagant on vaja kapitaalremonti teha, siis peaks leib laual püsima. Ainus, mida nad ette ei osanud näha, ongi praeguse masu saabumine - rahad on kokku kuivanud ja kuigi majad lagunevad, ei suuda keegi töö eest maksta...

Nõmme eraldamine Tallinnast on alanud

Vastu kõiki ootusi ei alustanud seda protsessi Nõmme 'separatistid', vaid Tallinna Linnavalitsus koostöös Tallinna Autobussikoondisega.

Või kuidas mõista otsust võtta käigust maha buss 23A  ja liini 23 lühendada nii, et lõpp-peatus ei ole enam Bussijaamas vaid Kaubamaja juures?

Olid ju need ainsad bussid, mis kulgesid Kadaka teelt läbi Nõmme, Rahumäe ja Tondi  kaugliinide bussijaamani. Tänasest alates enam ei kulge...

Vaatasin sõiduplaanide lehelt, kuidas siis edaspidi liigelda tuleks. Pakkumisel on kaks ümberistumisega varianti, olenevalt kellaajast. Ühel juhul on järgmisele bussile pääsemiseks vaja ligi 10 minutit jala kõndida, teisel juhul pääseb paari minutiga. Igal juhul aga tuleb uus pilet osta kui kuukaarti ei ole ning ajakulu on ka tunduvalt suurem.

Võiks öelda, et ega bussijaam pole koht, kuhu iga päev sõidetakse, elate üle. Esiteks on tavaliselt ka mõni priskem kott kaasas, kui kuhugi kaugemale sõiduks läheb. Pole just mõnus seda ühe bussi pealt teisele lohistada.

Teiseks aga jääb sinnakanti mitu olulist asutust, kuhu pääsemine ebamugavamaks on tehtud.

Keskturg, Siselinna kalmistu - sinna on inimestel aeg-ajalt ikka asja. Veel olulisem on aga, et see oli ainuke buss, millega Nõmmelt ja Rahumäelt mugavalt ja kiiresti Ida-Tallinna keskhaiglasse pääses (lastepolikliinik ja silmakliinik ju ka seal).

Ning mõned inimesed lihtsalt töötavad sealkandis ja peavad tööle ja kojusõiduks nüüd muid variante otsima.

Ainuke pluss - bussid käivad nüüd tihedamini ja madalapõhjalisi on rohkem...

Ilmajuttu vahelduseks

Noore mehe süda on kui aprillikuu ilmad,
armastab kõiki, keda näevad ta silmad.
Vannub sul truudust põlvili maas,
unustab enne kui ülesse saab.

Selline luuletus vanaema salmikust tuli meelde, kui praegust ilma vaatan.

Just-just lubas ilmajaam, et sel nädalal tuleb päikest ja läheb soojaks. Aga mida pole, seda pole. Tuul on külm, lõikab kontidesse. Taevas on hall ja lauspilves ning mis kõige hullem - tuul keerutab tolmu üles. Hall pole mitte ainult taevas, vaid kõik ümberringi.

Eelmise nädala lõpus oli juba lootus, et kevad on käes, lilled trügivad vägisi mullast välja. Pettumus missugune!

Otsisin juba kevadise mantli välja, aga selga panna ikka ei saa...

Arste pole vaja!

Haigekassa arvates on erivajadustega laste koolide õpilastel ülihea tervis.

EPL: Haigekassa juht Danilov tahab jätta erivajadusega lapsed kooliarstita

Haigekassa arvates piisab koolides, kus õpivad erivajadusega lapsed, vaid kooliõest. Riigikogus menetluses olev põ­hi­kooli ja gümnaasiumi seadus kaotab sügisest aasta­kümneid koolides olnud kooliarstide ame­tikoha. Kuigi haridus- ja teadusministeerium peab ka tulevikus vajalikuks kooliarsti nendes koolides, kus õpivad erivajadusega lapsed, ei taha arstidele palka maksev haigekassa sellest midagi kuulda. Nii ongi haigekassa juhatuse esimees Hannes Danilov korduvalt soovitanud nii sotsiaalministeeriumil kui ka haridus- ja teadusministeeriumil loobuda kooliarstiteenusest ka erivajadusega lapsi õpetavates koolides, kuna nende arstide ülevalpidamiseks kuluks haigekassal igal aastal vähemasti seitse miljonit krooni. Danilovi meelehärmiks pole valitsus tema ettepanekuid kuulda võtnud. Nii pöörduski Danilov eelmisel nädalal riigikogu kultuurikomisjoni poole.

Ravigu spetsialist

„Kool on ennekõike haridus­asutus ja seetõttu oleme seisukohal, et lapse ravi peab tagama tema haigusele vastav spetsialist või perearst ning seetõttu ei ole dubleerivat arstlikku tegevust hariduslike erivajadustega laste klasside õpilastele koolis vaja,” selgitas Danilov hiljuti riigikogu kultuurikomisjoni esimehele Peeter Kreitzbergile.

Tallinna linnas kooliarstiteenust koordineeriva SA Tallinna Koolitervishoid juhataja Kädi Lepa arvates on kahetsusväärne, et riik koolides kooliarstiteenuse osutamisest loobub. Kuid erivajadusega laste õpetamisega tegelevates koolides on Lepa arvates kooliarstiteenus hädavajalik. Üldjuhul käivad erivajadusega lastele mõeldud koolides lapsed Eestimaa eri paikadest. Kui laps on pärit näiteks Järvamaalt, siis on Lepa arvates väga keeruline lapse tervisliku olukorra halvenedes saata ta Järvamaal asuva perearsti juurde. Haridus- ja teadusministeeriumi avalike suhete konsultandi Asso Ladva sõnul peavad ka tulevikus erivajadusega lastele koolides olema tagatud nende terviseprobleemidest või erivajadusest tingitud tugiteenused. Küll soovib haridusministeerium, et nendel erivajadusega lastel, kes elavad õpilaskodus ega saa vajaduse korral pöörduda oma kodukoha perearsti või eriarsti poole, säilib kooliarsti külastamise võimalus.

Kooliarst suudab kiiresti aidata

•• Puuetega inimeste koja hariduskomisjoni liige ja liikumispuudega laste tugiühingu esimehe Külli Urbi arvates on koolides, kus õpivad erivajadusega lapsed, kooliarst oluline, sest paljude haiguste puhul on kiire arsti­abi tähtis.

•• „Epilepsiaga ja neuroloogiliste haigustega lapsed vajavad kiiret abi ja kui kooliarst on koolis olemas, siis on abi saamine kiirem,” selgitas Urb.

•• Kuigi haigekassa viitab kooli­arste kaotades võimalusele, et lapsed peaksid pöörduma kooli­arsti asemel tulevikus perearsti poole, õpivad Urbi sõnul erivajadusega lapsed sageli koolides, mis on kodukohast üsna kaugel

•• „Kui aus olla, siis ega mulle isiklikult ei meeldi see idee, et kooliarstid erivajadustega lapsi õpetavates koolides ära kaotataks,” selgitas Urb.

See on juba klassika: kui vaja kuskilt kokku hoida, siis vaatame esmalt ikka kõige nõrgemate poole.

Hüljatu

Nõmme turu ehitusplatsil elab üks triibuline kassike. Ta on vist ainus, kes kunagisest suurest kassiarmeest järele on jäänud. Tavaliselt istub ta bussipeatuse poolses küljes, vaatab ja ootab, kas leidub mõni hea inimene, kes natuke süüa annab.

Tundub, et neid söögijagajaid siiski on, sealsamas vedeleb hulk karbikesi ja kotikesi, milles siis mingit liha või vorsti on olnud.

Kassike on suhteliselt noor, vahel mängib sealsamas mulla- ja kivipuruga, hüppab ja kargab. Kus ta öösel pesitseb, pole õrna aimugi.

Varem oli turg kasse täis, müüjad ikka toitsid neid. Mis aga ülejäänud kassidest saanud on, pole just raske arvata. Loodame, et see triibik kevadeni vastu peab, siis on müüjad jälle platsis ja kellelgi ikka süda haledaks läheb ning mõni liharaasuke pudeneb ka temale.

Päevakohane laul

Eriti kui mõelda Tallinna linnavolikogu tänasele istungile...

Koristage oma telekas ära!

Tüütu on, kui ei saa enam normaalselt blog.tr.ee lehele minna! Üks rikkis Rock-TV telekas kössitab ekraaninurgas, ei näita pilti, virvendab ainult ja end nupust kinni panna ka ei lase. Ausalt, üle viskab juba!

Vähe sellest, et pooled lehed igasugust vilkuvat ja hüppavat reklaami täis on, nüüd on siin kah, aga kasu pole kõige vähematki.