Mõista, mõista, mis see on?

Fotojahis käib täna suur äraarvamismäng. Minu arusaamise järgi peaks siis nii olema, et panen mõned pildid üles ja vaatajad püüavad mõistatada, mis seal on. Nii ma siis teen ka ja soovin kõigile head nuputamist!

Pühapäeva õhtul loeme tibusid :)

Selle ma pean saama!

Komistasin täna niisuguse maali otsa, mis teistele võib-olla ei ütle mitte midagi, mind aga lausa nõidus enda külge. Võlusid nii sisu, värvid kui teostus.

Iseenesest polegi sellel maalil mitte midagi muud kui käed, kaks kätt lihtsalt sirutumas teineteise poole. Aga mõnikord tähendavad käed ju tervet maailma. Minule on nad igapäevatöös vältimatult vajalikud...

Eriliseks teeb maali veel see, et maalitud on ta jalaga, autoriks Tiia Järvpõld, blogimaailmas tuntud kui Tiiatibu. Näha sain seda maali täna Tiia näituse avamisel Tallinna Puuetega Inimeste Tegevuskeskuses.

Näitus jääb avatuks aasta lõpuni, vaatama pääseb tööpäeviti kella 10-18, nädalalõpul siis, kui majas mõni üritus toimub. Maale on palju ja soovitan soojalt. Kuulda oli, et uuel aastal tuleb uus näitus Pärnu kontserdimajas. Aina paremaks läheb!

Ma ei tea veel, mis valemiga, aga selle käte pildi ma omale sebin!

Kui sa tuled, too mul lilli....

Meeste raskest elust:
"Tõin sulle lilli," ütleb mees.
"Jah? Aga... mispärast?" küsib naine.
"Noh... Ma arvasin, et sulle meeldiks lilli saada."
"Kas on midagi lahti?"
"Ei. Mis mõttes?"
"No et mis mõttes sa lilli tõid."
"Sellepärast tõin, et tuli äkki tahtmine lilli osta."
"Nii et mitte minu pärast. Tuli hoopis tahtmine osta... Hehh! Mõtled nüüd selle eest saada ve?"
"Ei. Ma ostsin lilli sellepärast, et sa oled kogu aeg rääkinud, kuidas
ma sulle lilli ei too, ja juhtusin lilleleti juurde ja need olid nii
odavad ja..."
"Just nimelt! Ikka odavaid... Ega meie vahekord ju tõesti midagi
hinnalisemat väärt ei ole."
"No pagan võtaks! Nüüd said pahaseks, jah?"
"Ei saanud!"
"Ei saanud sa jee. Raske on lilli koju tuua, kui need sind pahandavad."
"Ega ma lillede peale ei pahanda. Need on nii ilusad, aga miks sa neid
just nüüd ostsid?"
"Oh issand. Palun vabandust, et ma lilli ostsin. Ma võin need minema ka
visata."
"Ei, ära viska. Lilled on ilusad, ainult et ma ei saa aru, miks sa neid
just nüüd tõid."
"Okei. Selge. Ma ei osta enam lilli, kui nende pärast sihuke kisa tõuseb."
"Nii et sa ei taha mulle lilli tuua?"
"Mida! Muidugi tahan!"
"Ära karju! Ja miks sa siis mulle kunagi lilli ei too? Ainult siis, kui
sul tahtmine tuleb või kui midagi lahti on."
"Täpselt nii! Ainult siis, kui mul tahtmine tuleb. Ei ole mul alati
tahtmist. Ja just nüüd pole üldse tahtmist. Ei taha ma nüüd mingit seksi."
"Nii et sa ei tahagi mind?"
"Mida ma selle peale julgeks öelda?"
"Nüüd tundub küll, et sa mind ei taha."
"No tahan, tahan. Püha müristus! Muidugi ma tahan sind!"
"Kohe näha, et mees. Muudkui karjub ja mõtleb ainult seksi peale."
"Kuule. Mul oli raske päev ja ma olen väsinud. Ma pole teinud muud, kui
ostsin ainult lilli ja tulin koju."
"Lilled ei ole ainult lilled. Nende taga on romantiline mõte ja iga
normaalne mees soovib naisele lilli tuues rahuldada tema vajadusi."
"Täpselt nii! Just seda ma üritan sulle seletada."
"Mis sa karjud jälle? Ja pealegi ei too sa kunagi lilli, ilma et sul
midagi plaanis ei oleks."
"Ah soo. Lõpeta juba. Jätame need lilled ükskord rahule. Kas süüa on
midagi?"
"AH SA SIGA! Kõigepealt marsid uksest sisse, lillekimp kaenlas, ja siis
küsid, kas midagi süüa on. Kas sa mõtled, et ma olen siin selle jaoks,
et sind teenida ja tagumikku keerutada, niipea kui sa lilli tood?"
"Ei toonud ma lilli selle jaoks. Ja süüa teed sa ju alati. Ja ära karju
kogu aeg mu peale."
"AH NII! Mina ei tohi oma tundeid iialgi välja näidata!! Ja kaua sul
aega läks, enne kui märkasid, et ma alati süüa teen?"
"Enam ei ütle ma mitte üht sõna."
"Nagu ikka. Sa ei räägi minuga mitte kunagi mitte millestki."
"No kes siin rääkida julgekski, kui asi alati pahupidi läheb."
"Niisama ei lähe miski pahupidi. Ise sa hakkasid peale."
"Kui lilli tõin, eks ole?"
"Jah!"
"Nonii. Nüüd on vähemalt üks asi selge: lilli ma enam ei too."
Viis minutit vaikust. Seejärel kostab köögist tuttav heli.
Naine: "Issand jumal! Vaevalt jõuab koju, kui kohe peab õllepudeli
võtma. No mis siis ometi juhtunud on, et tood lilli ja kukud jooma!?"

Alguses oli SÕNA

Küllap mäletavad paljud veel koolipõlves loetud lugu taluperenaisest, kes läks poodi sulge ja tinti ostma. Muidugi tahtis ta teada, kas sulg ka hea on. Kaupmees ka lahke, pakkus tüki paberit, et emand saaks sulge proovida. Aga vaat ei leidnud emand sobivat sõna, mida prooviks sinna paberile kirjutada. Kaupmees pani ette üht ja teist, ükski sõna polnud emanda meelest piisavalt väärikas.

Lõpuks kirjutas ta "Suur leivaahi". Oli küll hea sulg...

Sõnadega ongi nii - need on kuidagi väga tavalised, me loobime neid mõtlematult. Kuid ALGUSES OLI SÕNA

Ajalehed on sõnu täis. Me loeme neid, lootusega saada teada midagi olulist, midagi eluks vajalikku. Sagedamini aga sarnaneb pakutav halva SEEBIOOPERiga.

Sõnu võib ise ka suvalistest tähtedest kokku panna ja anda neile tähendus, mida mõistavad ainult asjassepühendatud.

Viimasel pildil aga paistab majaseinalt valgustatuna sõna, mis vähemalt klassikalise muusika austajad hardusest õhkama võtab. Selle sõna seost selle majaga mina aga välja peilida ei suutnudki....

Lapsevanematele

Kui te seni ei teadnud, miks te stressis olete, siis vaadake nüüd!

Vandenõu linnakassa täitmiseks?

Reedel tuli lumi maha. Kui mina südaööl Helsingist saabusin ja tunni pärast koju jõudsin, oli kogu meie tänav ja aiaääred ilusasti puhtaks roogitud, nagu kord ette näeb. Laupäeval sulatas, vähe vesine oli, aga ei midagi hullu - sõiduteel natuke kinnisõidetud lund, muidu korras. Täna hommikul aga väravast välja ei saanud - mingil öisel või varahommikusel ajal oli tänavat visiteerinud lumesahk ning asfaldilt kõik lume kõnniteedele hunnikutesse lükanud. Käia sai ainult sõiduteel.

Naabritega imestasime - mis firma see selline on, kus teiste tööd ja vaeva miskiks ei peeta? Teisel pool sõiduteed on tühi maa, lume jaoks ruumi küll. Jäljed aga rääkisid selget keelt, et lausa meelega oli vesine ja märg lumi kõnniteele lükatud.

Üks naabrinaine teadis öelda, et muponautidele on antud karm käsk kohe trahvikviitungid välja kirjutada, kui aiaäärne puhastamata. Tänahommikune pilt viiski siis mõttele, et linnavalitsus on tänavapuhastusfirmadega kokkuleppe sõlminud - korralikke majaomanikke ju trahvida ei saa, seega tekitame kunstlikult olukorra, et nad ei ole korralikud. Vaevalt keegi päev otsa kodus istub ja valvab, millal sahk mööda läheb, et siis kohe lumelabidaga välja joosta selle jälgi likvideerima.

Poeg saatis linnaosavalitsusse kurja meili, ootame, mida vastatakse. Ning kui trahvikviitung peaks siia majja ilmuma, toimetame selle kiiremas korras Rainer Vakra lauale - klaarigu ise, sõidutee sahkamise eest maksab ju linnaosavalitsus ning neil on ka õigus töö kvaliteedile pretensioone esitada.

Üks küsimus tekkis veel. Tallinna heakorraeeskiri nimelt sätestab, et majaomanikul on kohustus hoida oma krundi ulatuses kõnnitee korras. Kui nüüd aga kanalisatsiooni rajamine oli, siis öeldi ametlikult (ja trükiti ka ajakirjanduses ära), et meie linnaosas polegi kõnniteid, see asfaldi ja aia vaheline ribake on mõeldud sadevete pinnasesse valgumiseks. Kui keegi on endal selle ära plaatinud või muud moodi katnud, on ta seda teinud ebaseaduslikult, ilma igasuguse projektita. Kui asi tõesti nii on, siis polegi mul ju kohustust seda ribakest puhastada või kuidas? Linna maa, linn hoolitsegu?!

reede õhtul kell seitse...

... istusin mina põhjanaabrite pealinnas Kamppis, vahtisin tuima näoga kaugliinide sõiduplaani ja kirusin ennast. Varbad valutasid, hommikusest kella viiesest äratusest oli juhe koos, ilm oli kõike muud kui pildisõbralik.

Sain järjekordselt kinnitust sellele, et pildimasinaga tohib mind välja lasta ainult ilusal päikesepaistelisel päeval, siseruumides ja õhtul pimedas ei oska ma sellega midagi peale hakata. Statiivi loomulikult polnud kaasas, seda terve päev seljas tassida lihtsalt poleks jaksanud. Ühe enam-vähem pildi moodi asja sain seal platsi peal prügikasti abiga.

Eks ma tegelikult pärast kodus arvutis sain aru küll, milliseid lolle vigu ma tegin, aga miks kuradi pärast ma seda siis pildistamise ajal ei taibanud?

Aga mingeid pilte oli arvutis varuks kah...

Raekoja plats on õhtul kell seitse üsna tühi juba, hoolimata kutsuvast välikohvikust.

Kõrgel mäe peal pole keegi elektri kokkuhoiust kuulnud...

Mõnes kohas tekitab külm juba liuvälja, õhtul see ikka päris särab ja sätendab nagu juudi jõulupuu...

Aga üldiselt võib mu pildistamisoskused kokku võtta kuulsa lausega: "Tule taevas appi!"

Tondipeletamise õhtu

Täna see siis on...

Tegelikult täitsa vahva ja küünlaid läheb praegu niigi, miks siis mitte nii?

see on see massin....

Ligi kaks kuud juba on meie kandis olnud päevasel ajal pidev masinamüra. seega ei mingit probleemi fotojahile masinate leidmisega, noppisin nad aga järjest pildile :)

Siia üles pole need pildid küll pandud päris kronoloogilises järjekorras, nii kuidas arvutist üles leidsin...

Hüvasti, jätsiabi!

Kuus aastat kestnud soe ja sõbralik suhe sai otsa. Enam pole iganädalast mõnusat naudinguootust, enam ei sõida keegi kellade ja vilede kõlades maja ette, et võiks rahakott näpus välja lipata ja mõne minuti pärast kotitäie hea-paremaga naasta...

Balbiino jätsiabi oli tõeiliselt hea müügiidee. Jäätis on ju alati olnud üks laste armastatumaid magustoite, olgu suvel kuuma või talvel külmaga. Pealegi, kui sulle ikka lausa ukse taha tuuakse ja poehinnast soodsamalt, oli seda igati mõttekas külmkappi varuda. Kahju, et Balbiino masuajal klientide rahast päriselt loobub, selle asemel, et seda veel rohkem kätte püüda saada...

Aastatega said juhid tuttavaks, alati lobisesime mõne sõna ka maast-ilmast lisaks kaubatehingule. Kolm tublit meest läksid nüüd töötute ridu täiendama. Koondamine võeti ette natuke jõhkralt, enne puhkusi ei räägitud sellest midagi, et 1.novembrist on lõpp. Mehed poleks ju siis keegi puhkusele läinudki, ikkagi veidi rohkem raha oleks saada olnud. Uue töö leidmisega on ka nii nagu on, vähemalt ühele meestest on juba soovitatud passi ka vaadata, enne kui tööd küsib - ja ta ei ole veel pensionieas.

Täna oli meil siis viimane kord... Ostsin põhimõtteliselt külmkambri täis, nii suurt arvet pole selle aja sees vist olnudki.

Hüvasti, Vambola, Jaan ja Arved! Äkki siiski mõnikord kohtume veel!