reede, 1. aprill 2016

Töötukassa "tasuta" abi

Elab Eestimaa külas üks pere. Maakonnakeskusest küll mitte kuigi kaugel, aga siiski sellises kohas, kus ühistransporti praktiliselt pole. Lapsi on peres rohkem kui Eestis keskmiselt, pesamuna pole veel kahenegi. Pereema võttis end Töötukassas arvele lootuses, et kui pesamuna piisavalt suur ja lasteaeda läheb, saab temagi tööle. Enne ehk veel mõne vajaliku koolituse ka...

Töötukassa aga leidis, et kui inimene on mitu aastat lapsi kasvatanud, vajab ta töölesaamiseks kõigepealt motivatsioonikoolitust (nagu suurpere emal sellest puudus oleks!) Saadetigi siis kiri, et koolitus algab sel-ja-sel ajal seal-ja-seal. Märkus juures, et teatud ulatuses kompenseeritakse ka sõidukulud - kodunt maakonnakeskusesse ja tagasi.

Tundub täitsa tore. Aga nüüd läheb asi huvitavaks. Kõige suurem probleem - kuhu panna koolituse ajaks pesamuna? Lapsehoidu koolitusel ei ole ning kui võtta hoidja selleks ajaks, siis seda kulu Töötukassa ei maksa. Lasteaeda? Selles lasteaias, kus käivad pere teised lapsed ja mis jääb kenasti maakonnakeskuse teele, vabu kohti ei ole. Vallal on pakkuda koht vallakeskuses, aga paraku jääb see päris mitme kilomeetri kaugusele ja hoopis teisele poole. Selle ringi sõidukulu Töötukassa ei kompenseeri - linnulennult polevat vahemaa ju nii suur. Aga kui arvestada, et päevas tuleb vähemalt kaks korda edasi-tagasi sõita, siis koguneb lisakilomeetreid juba arvestatav hulk. Tõsi, pere suuremaid lapsi viib vallakeskusesse kooli koolibuss, aga alla kaheaastast sellega vist üksi lasteaeda ei saada?
Lisaks - kuna koolitus algab kuu keskel ja kestab järgmise kuu keskpaigani, kasseeriks vald lasteaia kohatasu kahe täiskuu eest, peale selle söögiraha. Ju on nende meelest suurperel selline lisaraha kuskil sukasääres olemas...

Iseküsimus on, et kas selline koolitus reaalselt ka töökoha saamisele kaasa aitab. Pereema on korduvalt küsinud inglise keele (kuna selle oskus on paljudes kohtades töötamise eelduseks) või arvuti täienduskoolitust, neid aga pakkuda pole. 

Töötukassal muidugi hea meel, kui jälle "linnukese" kirja saab, et aga nende "tasuta" abi läheb perele maksma arvestatava osa kuu sissetulekust, pole üldse oluline....             

pühapäev, 27. märts 2016

Ei mõista....

... ja ei tahagi mõista!

Vaikse laupäeva õhtu. Tegelen oma asjadega, arvutis on Facebook lahti. Järsku jääb pilk pidama ühe soomlasest sõbra jagatud uudisele. Esmalt haarab silm ainult põleva kiriku pilti, teksti lugedes olen aga järsku nagu puuga pähe saanud. See on Ylivieska!

23 aastat möödas, aga nagu oleks alles eile olnud... Meie eestlaste grupp oli jõudnud Raudaskylässe, et seal kuu aega õppida. Esimene koht, millega meid tutvuma viidi, oligi läheduses asuv Ylivieska 1786.aastast pärinev puukirik. Uhkusega näitasid kohalikud kiriku sisemust, lihtsaid aga kauneid puupinke ja vääre, esitlesid kaunist altarimaali, mille autor omapärase, ehk isegi skandaalse mainega soomerootsi kunstnik Sigurd Wettenhovi-Aspa. Huvitavaid pisidetaile oli veelgi. Ja seda kõike enam pole....

Veidi hiljem tuleb uus uudis - süütamises kahtlustatav 36-aastane soomlane on kinni peetud ning oma teo üles tunnistanud. Olen hämmingus. Oleksin kahtlustanud kõike muud, aga mitte seda. Üsna suure tõenäosusega on tegu ju kohalikuga, võib-olla isegi samas kirikus ristitud ja leeris käinud inimesega. Milline viha või kibestumus õigustab esivanemate pärandi vastu käe tõstmist ja veel kristlaste suurima püha, Ülestõusmispüha eelõhtul? Vaid mõned tunnid hiljem oleks  pidanud algama ülestõusmispüha ööjumalateenistus ning on tõesti suur õnn, et kedagi veel kirikus ettevalmistusi polnud tegemas... Kas lootis tihutöö tegija, et pühad jäävad ära, et kõik on nii ehmunud ja šokis, et mingitest rõõmusõnumitest ja ülistuslauludest pole juttugi? Selles ta küll eksis - kesköömissa peeti sealsamas värskete varemete kõrval.

Mõtlen kõigile neile Ylivieska sõpradele, kes meie eest hoolitsesid sel õppimisajal, kes omal kombel olid andnud sugugi mitte väikese panuse, et eestlased saaksid tulla ja olla, koguda tarkust, tunda end omade keskel olevat.  Kindlasti oli osagi neist eile õhtul seal, vapustatud, hämmingus, mõistmatuses ning siiski lootuses. 
Elu võidab.

Pilt pärineb lehelt kotimaa.fi

esmaspäev, 22. veebruar 2016

Pole kellegi asi?

Aeg: 5.veebruar 2016
Koht: Maarjamõisa haigla kliinikum

Üle 80-ne vanaproua kutsuti kaeoperatsiooni järgsesse kontrolli. Kohale paluti tal ilmuda hommikul kl 7. Et proua on kurt, tellis ta ka viipekeeletõlgi. Nagu kokku lepitud, olidki mõlemad varahommikul ooteruumis ja valmis arstiga vestlema. Siis aga hakkas toimuma midagi imelikku.
Järjest kutsuti inimesi kabinetti, prouale aga öeldi ikka - oodake, oodake. Ootasidki tõlgiga kahekesi vapralt edasi. Kui proua vahepeal püüdis selgitada, et aeg läheb pikaks juba ja tõlk ju peaks ka edasi liikuma, vastati talle ikka samamoodi. Arsti jutule pääses ta alles õhtul kl 17.
10 tundi ootamist sisuliselt söömata - ei julgenud ju vahepeal kohvikusse ka minna, äkki just sel ajal jõuab järjekord kätte.
Tõlgi tühjaläinud tööpäev - pika istumise ja ootamise peale oli tal võimalik kliendile teenust osutada umbes pool tundi.
Tagatipuks selgus, et operatsioon polnud õnnestunud, uus lääts vajab puhastamist ja selleks pandi märtsikuusse kirja uus aeg.

Küsimusi tekkis rohkem kui üks...
1.Kas kliiniku töökorraldus on tõesti nii algeline, et ei suudeta prognoosida, kui kaua klientide jaoks aega kulub ja vastuvõtuaegu hajutada, et keegi ei peaks tervet päeva kabineti ukse taga ootama?
2.Mida arvab Tartu linnavalitsus nn "tühjade" tõlgitundide eest tasumisest? Klient ju üldiselt tõlgi eest ise ei maksa, seda teeb linnavalitsus sotsiaalteenuste rahadest.

Tallinnas oleks see 10 tõlgitundi olnud praktiliselt ühe kliendi kogu aasta limiit. Õnneks on Tallinnas kliente koolitatud aktiivsemalt enda eest seisma ja nõudma arsti vastuvõtule pääsemist määratud ajal, sõltumata järjekorrast. Põhjuseks just tõlketundide piiratus ja ka see, et tõlk võib-olla peab edasi minema järgmise kliendi juurde. Tartus võib ju tõlketeenuse saadavus olla suurem, aga raiskamist see siiski ei õigusta.

Kas oli siis tegu hoolimatuse, ükskõiksuse või mugavusega?

pühapäev, 14. veebruar 2016

Sellest ju ei räägita...

Võta oma elumaja asjad seada, sest sa ei tea, millal majaisand tuleb, kas õhtul või keskööl või varahommikul, et ta äkitselt tulles ei leiaks sind magamast!

Oli mul täna jutuajamine inimesega, kes vahepeal oli pikalt ja üsna tõsiselt haige olnud. Räägitud sai ühest ja teisest ning muidugi ka haiguse ajast. Äkki ütles ta: "Kui vahepeal juba tundus, et ma enam ei tõusegi, küsisid pereliikmed mult - kuidas ma tahaksin oma matuseid korraldada." Esimene ehmatus möödas, räägiti asjad selgeks ja pandi kirja. Haige tundis seejärel meeletut kergendust ning oli tagantjärele üsna rõõmus, et julgus kokku võeti ja küsiti. Tervis läks ka paremaks ning täna oli ta seltskonnas täitsa kõbus. Mulle tegi ka lühikokkuvõtte oma soovidest ning lisas siis: "Ega mul nüüd suremisega kiiret pole, aga ma vähemalt tean, et kõik tehakse nii nagu ma soovin."

Mina aga jäin mõtlema - kui paljud meist võivad enda kohta sedasama öelda? On ju surm ja matused selline teema, mis võetakse kõneks ainult äärmisel vajadusel. Üsna sageli juhtub ka sedasi, et niigi šokis leinajad lähevad veel omavahel vaidlema - üks arvab, et tuleks asjad korraldada nii, teise meelest peaks tegema naa. Ning mitte keegi ei tea, mis oleks lahkunule endale meeldinud, mis oleks tema meelest õige olnud. Ei ole lahkunu ise eluajal selle peale mõelnud (või kui ongi, siis pole rääkinud), pole teised julgenud küsida või kuulata.

Vanasti oli asi lihtsam. Olid traditsioonid, paljudest asjadest polnudki vaja rääkida. Kui see hetk kätte jõudis, teadis igaüks, mida teha. Tänapäeval on valik liigagi suur. Mõnigi kord tehakse valik ainult selle põhjal, et nii tundub mugavam ja lihtsam. Kas see ka sisetundele vastab, alati ei mõeldagi...                       

Meil on kombeks enne jõule oma vanadele väikesed kingipakid viia. Igal aastal juhtub nii, et mõni nimekirjas olija on vahepeal surnud ja me ei teagi. Kui siis pakiviija ukse taga on, löövad kodused kaht kätt kokku - me ei teadnudki, et ta teie koguduse liige on, matusebüroo pakkus meile kõneleja ja me ei teadnudki, et oleksime hoopis teilt õpetaja võinud kutsuda... Kui niigi palju ei ole saanud omavahel räägitud, siis on ju selge, et muust ammugi mitte.

Mitmedki ütlevad, et nad ei saa ju ometi inimeselt tema matusesoove küsida, talle äkki jääb mulje, et me ootamegi tema surma. Aga millegipärast muututakse kohmetuks ka siis, kui inimene ise sel teemal rääkima hakkab - mis sa nüüd, ega sa veel surema hakka, mis me sellest ikka arutame... Kuni on hilja...

Isand Surm tuleb ikka siis, kui me teda ei ootagi. Aga kui tahame hingerahu viimase hetkeni säilitada, võiksime ju mõned ettevalmistused teha...

laupäev, 30. jaanuar 2016

Mõned mälestuskillud

Uno Taimla

6.01.1935 - 23.01.2016

Kõik, mis te tahate, et inimesed teile teeksid, seda tehke kõigepealt neile.

Sellest on nüüd oma nelikümmend aastat möödas, kui oli mul kord asja Eesti kurtide Ühingu keskjuhatusse, mis tollal asus Nõmmel Sihi tänaval. Inimene, kelle juurde pidin minema, oli parasjagu hõivatud ning jäin eesruumi ootama. Järsku ilmus ühest toast pikk tumedapäine meesterahvas. Mind näinud, astus ligi ja küsis keerutamata, kes olen ja millega tegelen. Kui mainisin, et olen üliõpilane, päriti kohe edasi, kus, mida õppimas, kuidas läheb ja kuidas õppejõudude ja kaaslastega hakkama saan. Kui ütlesin, et vahel on õppejõududega natuke raskusi ka, järgnes umbes pooletunnine loeng, kuidas oleks kõige parem end nende suhtes maksma panna ja üldse kaaslaste ja kõigiga suhelda. Lõpetuseks ütles ta: "Enda eest tuleb ikka ise seista, nurka pugeda ja kõike kannatada ei tohi. Ei kuule või jääb midagi segaseks, siis on vaja kohe nõuda kordamist või seletamist, ega nad ju ise selle peale ei tule..." 
Selle aja peale ilmus välja ka minu oodatav ning sain teada, et mu vestluskaaslaseks oli olnud ühingu aseesimees Uno Taimla. Minu jaoks oli üsna üllatav, et nii hõivatud inimene võttis vaevaks minu, täitsa võhivõõra neiukesega nii pikalt tegelda ja kasulikke nõuandeid jagada. Ega ma siis veel teadnud, et see ongi Uno tavapärane stiil - nööbist kinni, sügavalt silma vaadata, paari-kolme küsimusega endale inimesest pilt luua ja  kohe välja mõelda, kuidas vestluskaaslane ühise ürituse vankri ette rakendada. Päris ta ju minugi käest kohe järele, kas ma ühingus ka midagi teen ja mida ma üldse oskan..
Igatahes ma kahtlustan kõvasti, et kui mind juba järgmisel algorganisatsiooni koosolekul juhatusse valiti, oli ka selles Uno sõrm mängus. 

Eks neid kohtumisi oli edaspidigi, aga pikaks ajaks jäid need üsna juhuslikeks ja rohkem erinevate üritustega seotuks. Uuesti algas tihedam suhtlemine 90-date alguses ja jällegi puhtjuhusliku kohtumise järel.
Kohtumine aga oli keset tänavat, teretasime, vahetasime paar lauset elust-olust ning siis piltlikult öeldes krabas Uno mul jälle nööbist ja hakkas seletama, et tal plaan vaegkuuljad kokku koguda - kurtidega nad millegipärast integreeruda ei taha, pealegi on ju probleemid ka erinevad. Mina sain sealsamas kohustuse oma tutvusringkonnas infot levitada ja esimesele kohtumisele paar inimest ka kaasa tuua. No ega Unole ei saanud ju ära öelda, pealegi hakkas asi ka mind ennast huvitama.
Sai see esimene kohtumine teoks ja siis järgmine ja järgmine ja...   Polnud need mingid niisama jututoad, iga kord oli Uno kellegi asjatundja kohale kutsunud, kes siis oma vaatenurgast probleemi püüdis valgustada. Iga kord oli ka uusi liitujaid, keda Uno siis tegevusse rakendas.

Need olid aastad täis tegevust, lõbusaid olemisi, pikki jutuajamisi. Vahel mõtlesin, millal Uno veel süüa ja magada jõuab - jooksis ühest ametiasutusest teise (ja ega ametnikud teda suure hurraaga alati vastu võtnud), kümmekond kirja mapi vahel, mis vastamist ootasid, pikad sõidud mööda Eestimaad, et igas maakonnas kasvõi väikegi ühingu rakuke toimima saada, koolitused (ja ikka parimate võimalike koolitajatega!). Ning selle kõige kõrval püsivalt heatujuline, sõbralik, heas mõttes uudishimulik, murede ja raskuste korral hea nõu alati varrukast võtta...

Nende aastatega sain selgeks, mis tähendab praeguste psühholoogide ja vaimsete tegelaste seas väga populaarseks saanud mõiste kohalolemine. Uno oli igas tegevuses, igas hetkes kohal, ei lasknud end häirida kõrvalistel asjadel. See, et Uno ka reaalselt  üritusel kohal oli, oli selge isegi teda nägemata - tema vali selge hääl kostis kaugele, täitis ruumi üleni. Ka telefonis rääkis Uno üsna valjusti, nii et mina, kes ju ka kuigi hästi ei kuule, pidin toru kõrvast kaugemal hoidma. Mõnikord oli sellest Uno valjust häälest vägagi kasu. Oli meil üks koosolemine, kuhu ta millegipärast ise tulla ei saanud, aga oli vaja talt midagi küsida. Helistasime ning kui Uno vastas, saime telefonitoru lauale panna ja kõik koosolijad kuulsid Uno juttu, polnud vaja kellelegi üle rääkida.

Endast ja oma muredest ei armastanud Uno palju rääkida, kui, siis vast kõige lähematele kaastöötajatele. Eks naised ikka tundsid ju huvi, kuidas pere elab ja kas abikaasa ei pahanda, kui ta nii palju ringi jookseb ning endale kogu aeg mingeid kohustusi võtab. Uno pööras need pärimised tavaliselt naljaks. Abikaasa kohta ükskord ütles küll, et eks ta vahel pahandab jah, aga ma siis lülitan aparaadi välja, kaua ta ikka riidleb kui ma ei kuule teda. Ise muheles kavalalt. Ühel teisel korral ütles aga südamest: "No kas te arvate, et ma pooltki midagi tehtud saaksin, kui mind sellise perega poleks õnnistatud!"
Et Unol tervis viimastel aastatel tunda andis, teadsime me loomulikult, aga ega ta sel teemal ka pikalt rääkida tahtnud. Lõõpis, et vanal inimesel ikka siit-sealt logiseb, mis selles siis imelikku peaks olema? Ja keeras jutu aga jälle sellele, mis veel teha oleks vaja ja mis tööd plaanis on. Et asi ikka väga tõsine on, seda tunnistas ta mulle alles möödunud aasta septembris, sedagi alguses läbi lillede ja naljaga pooleks - arstidel pidi liiga vähe tööd olema, seepärast on nad otsustanud tema ette võtta järjekordselt. Kuna aga üks plaanitud üritus tuli ära teha, andis ta mulle kõik vajalikud kontaktid ja lohutas - pole viga, saate hakkama küll! 

Saime hakkama. Lootsime vaikselt, et järgmisel korral on Uno jälle kambas, paraku 23.jaanuarist on ta hoopis mujal. Kohale jõuab see teadmine vist alles siis, kui tekib mingi probleem, mille suhtes tahaks Unoga nõu pidada ja alles siis kui helistama hakkad, saad aru, et ei enam...

Algusesse kirjutatud mõte Kõik, mis te tahate, et inimesed teile teeksid, seda tehke kõigepealt neile oli Uno üks tähtsamaid põhimõtteid, mida ta otse välja ei öelnudki, aga mille järgi tegutses kogu elu. Kõigist Uno jäetud õppetundidest peaks see olema kõige tähtsam. Kui hästi-halvasti selle selgekssaamine meil õnnestub, hindavad juba teised...

Puhka rahus, sõber ja teekaaslane!