uus blogi

Tekitasin endale mullamuti blogi kah. Lihtsalt sellepärast, et ühe teema alla käivad jutud kõik üheskoos oleksid ning loeksid need, keda asi huvitab ja kellel ka asjalikke ideid lisada on. Olemasolevad blogid on niigi juba liiga kirjud.

Endal ka kergem niiviisi vajalikke märkmeid ja linke üles leida kui kunagi tarvis peaks olema.

Lõpuks ometi suitsuanduri probleem lahenemas

Neil päevil jõudis lõpuks ometi talutava lahenduseni kurtide ja vaegkuuljate suitsuanduri probleem. Kuigi see pole ka päris see, mida oleks soovinud, on siiski suur samm edasi ning mõnigi asi jääb nüüd sõltuma KOV-ide ametnike tervest mõistusest. Loodame siis, et neil seda ikka jätkub.

Oluline info suitsuandurist ja selle soetamisest

30.juuni õhtul tuli Eesti Kurtide Liidule Sotsiaalministeeriumi kauaoodatud vastus tuleohutusseadmete hüvitamisest.

Tuleohutusseadmed puudega inimestele on lisatud riigi poolt kompenseeritavate tehniliste

abivahendite nimekirja riigipoolse kompensatsioonimääraga 50 protsenti.

Kui ilmneb, et sügava kuulmislangusega inimesel tekib raskusi tuleohutusseadme omaosaluse tasumisega, siis on inimesel esmajärjekorras võimalus pöörduda kohaliku omavalitsusüksuse poole täiendava sotsiaaltoetuse saamiseks.

Vastavalt sotsiaalministri 14. detsembri 2000. a määrusele nr 79 „Tehniliste abivahendite

taotlemise ja soodustingimustel eraldamise tingimused ja kord” § 10 lõikele 7 võib kohalik

ekspertkomisjon oma otsusega vähendada abivahendi omaosalust 5 protsendini abivahendi kogumaksumusest. Abivahendi omaosaluse vähendamisel lähtub ekspertkomisjon otsuse tegemisel taotleja ja tema perekonna majanduslikest võimalustest omaosaluse tasumisel või abivahendi soetamisest tingitud lisakulude kõrgest tasemest.

Siinkohal tuleb juhtida tähelepanu sellele, et tavaliselt on abivahendi omaosalus 10%.

Kuidas muretseda nn. spetsiaalset suitsuandurit?

Soodushinnaga suitsuanduri ostmisel peab isikul olema isikliku abivahendi kaart, mida väljastatakse elukohajärgsest sotsiaalhoolekande osakonnast. Abivahendi kaart väljastatakse arstitõendi alusel, kus on kirjas, et isik oma puude tõttu vajab kuulmisabivahendeid.

Seega on järjekord: arst –> sotsiaalhoolekande osakond ( abivahendi kaart) –> abivahendit müüv firma.

Augustikuu teises pooles paigaldab Päästeamet igas maakonnas kohalikku puuetega inimeste koja ruumi suitsuandurisüsteemi näidiskomplekti. Täpne aeg on hetkel teadmata, kuid uurige oma Kojast, millal need saabuvad. Näidisega saab rahulikult tutvuda ja vaadata, kuidas ta töötab. Lisaks on valminud tutvustav reklaam, kus on näha, millest komplekt koosneb ja kuidas saab seda tellida. See reklaam on üleval Kurtide liidu kodulehel ja seda levitatakse kõigi maakondade sotsiaaltöötajate kaudu. Reklaami saab tellida ka e-posti aadressilt janar@laegas.ee .

Kuna hetkel on teadmata, kui palju maakonnad ikkagi kompektist kinni maksavad, siis soovitame uurida hinda samuti aadressilt janar@laegas.ee. Sõltuvalt maakonnast võib see olla 340 kuni 1700 krooni.

Kui olete otsustanud komplekti osta, siis palun edastage oma andmed müüjale:

1. nimi
2. täpne elukoht
3. isikukood
4. isikliku abivahendikaardi number.

Neid saab saata kas e-postiga janar@laegas.ee, sms-iga 53 838 129, faksiga 609 6611. Kui teil ei ole neid võimalusi, siis paluge andmed edastada tõlgil, sotsiaalosakonna töötajal või kohalikul puuetega inimeste kojal.

Kui andmed on müüjale saadetud, siis saabub teile umbes 3 nädala jooksul postipakk, mille saate kätte postkontorist. Postkontoris midagi maksma ei pea, võtke kast ja viige koju. Kui kasti avate, siis on kõige peal ümbrikus arve, mille maksmiseks on aega umbes 18 päeva ja teisel lehel spikker, mida peaksite kirjutama oma abivahendikaarti. Arve ümbriku all on eesti- ja venekeelne lihtsustatud juhend, mis tuleb kindlasti läbi lugeda. Edasi võtke karbid kastist välja ja käituge vastavalt juhendile. Paigaldamine on tõesti ülilihtne ja võtab vaid umbes 10 minutit.

Meie saime kinnituse Eesti Päästeametist, et kuulmispuuetega inimesi ei hakata karistama selle eest, et kui teil ei ole 1.juuliks korterisse või elamusse paigaldatud spetsiaalsed suitsuandurid. Meile on antud ajapikendus 2009.a. oktoobrikuu lõpuni, mil peavad suitsuandurid paigaldatud olema.

NB! Päästeametist paluti öelda, et kui kuulmispuuetega inimestel tekib kontrollreididel arusaamatusi või probleeme, siis paluti nende kohta kiiret tagasidet. Probleemidest palun teavitada Eesti Kurtide Liitu: ead@ead.ee .

Naadilahing

Oh, kuidas ma vihkan naati! Võitle temaga nagu seitsmepealise lohega ja ikka jagu ei saa...

Meil on aia tagumises osas paarikümneruutmeetrine tühi lapp, endise kuuri alune. Kui kuur lammutatud sai, polnud sellele kohale võimalik midagi istutada, pinnas oli klaasikilde ja muud sodi täis, kivipuru pealekauba. Tasapisi sai küll seda sodi sealt vähemaks, aga isegi nüüd peab seal toimetades kilekott ligi olema, kuhu prahti saaks korjata. Tegelikult ei taha keegi seal aiaotsas eriti olla ka, sinna tuleb puude-põõsaste vahelt lausa pugeda, päikest paistab õhtupoolikuti, keskpäevase varjab naabritevaheline kivimüür. Põhiliselt kasutab koer seda osa oma hädade tegemiseks.

Teadagi, mis juhtub, kui plats harimata jätta - umbrohi hakkab lokkama. Kõige hullem on muidugi naat. Olen mina seda platsi mitugi korda läbi kaevanud ja juurikaid välja kiskunud, ikka tulevad uuesti. Sel kevadel polnud õigel ajal aega kaevamistööd ette võtta, siis hakkasid massiliselt õitsema metsikud kollased tulbid, ei raatsinud nende kallale minna, seda enam, et mul pole neid kuhugi ümber ka istutada. Ühtäkki avastasin, et naadivõsa ulatub rinnuni...

Vikativars läks katki ning uut pole siinkandis saada. Aga õnneks olen ma kunagi endale ühe sirbi ostnud. Sellega siis täna naatide kallale läksingi. Pooled sain maha lõigatud ja kompostihunnikusse veetud. Naatide keskele on end sättinud ka üks ilus floksipuhmas, vaja nuputada, kuhu see kolida ning kui teine pool platsist ka pügatud saab, võib hargiga juuri kaevama hakata.

Edasiseks on kuri plaan sealt pealmine pinnas ära koorida ja läbi sõeluda, et viimanegi juurejupp kaoks. Tulbisibulad peavad kah kolimise ette võtma, kuigi ei tea veel, kuhu. Aianurgas olev vana kompostihunnik tuleb ka läbi kaevata.

Tahaks sinna väikese köögiviljamaa tekitada. Aga ei tea, kuidas naatide eest edaspidi kaitsta. Kas oleks abi geotekstiilist ja vanade eterniidiribadega ääristamisest, enne kui uue mulla peale paneks? Pinnas on ju seal huumusrikas, korraliku istutusmulla lisamisel võiks asjagi saada...

Senise potipõllunduse koha võiks ju kasvõi maitsetaimedele eraldada, praegu on lapike seda ja lapike teist, ei väljanägemist, ei saaki...

Tänase päeva muud kasulikud tegemised:

* kaks suurt kotitäit kasutuid riideid Humanasse viidud. Eks neid tule veel kuhjaga, kui kõik kapid läbi sorteeritud saavad.

* naabrite ülisuurt pärna rüüstatud. Pooled oksad ulatuvad meie aeda, varjavad valgust, katus on nende pärast samblane. Naabritel polnud selle vastu midagi, perepoeg lubas nädalavahetusel vaadata, ehk saebki veel mõned suuremad oksad altpoolt maha - tal endal ka need akna ees ju.

* Tupsu käis teiste naabrite pool aiabasseinis sulistamas, pärast aitas emmel 1/3 oma mänguasjadest läbi vaadata ja koristada, leidis isegi ÜHE asja, mis ära visata :P

Homseks lubas vihma, aga kui tervet päeva ei saja, siis naadisõda ilmselt jätkub...

Puhata ja mängida

Suvi tuli ja läks. Minul aga algas puhkus. No ehk tuleb suve veelgi, mul pikk puhkus ja kuna vahepeal tuleb päevakaupa käia mõningaid kolleege asendamas, saab need päevad veel lisaks...

Juba on selgunud, et vähemalt ühest plaanist asja ei saa ja teine on veel lahtine. Asendusvariandid on õnneks olemas ning kodus kipub tegemist üle pea olema, tea, kas jõuabki kõik ära tehtud. Hunnik raamatuid ka ju ootel.

Tütrel pidi puhkus algama järgmisest nädalast, kuid kuna ta töögraafik oli ülipingeline, andis organism märku, et nii ikka ei lähe. Arst diagnoosis kurnatuse, kirjutas haiguslehe ja ei lubanud enne puhkuse lõppu töökoha poole vaadatagi mitte. Tupsu muidugi on üliõnnelik, et emme kodus ja minulgi kah palju kergem.

Oleks nüüd ilmagi, ega tervet puhkust toas ka taha istuda. Väljas on tegelikult üsna soe ning kui päris pussnuge ja väikesi poisse sadama ei hakka, tuleme toime.

Vett palun!

Vette ma seekord päris ei roninud - veidi külm minu jaoks veel...

Aga vee ääres ja vee peal sai oldud küll. Ning vesi võib vahel lihtsalt ilus vaadata olla. Mis vee all toimub, vaadake siit.

Et remondimeestel tööpuudust ei tuleks...

Loen ja mõtlen ja ei saa aru... Tundub, et just viimased 10-15 aastat on ehitajatel kombeks teha töid nii lohakalt ja nii suurte puudustega, et aasta-paari pärast saaks hakata kohe suuremahulisi remonditöid tegema. Pole see ju mingi haruldane ega ainukordne juhtum...

Nõmme põhikool on minu kool. Mäletan väga hästi, kui see nö. uus maja ehitati. Tollal oli see ehituskunsti viimane sõna, uudne lahendus, koridorite ja korraliku aulata, saal täitis ka jalutusruumi aset. Spordisaal maja keldris, garderoobide vastas, ilma akendeta ja otsese tuulutuseta. Aga muud viga polnud, kui et ruum oli madal, pikematel noormeestel oli oht hüpetel peaga lakke lennata. Mingist pinnasevee sissevalgumisest polnud juttugi.

Aga krohv püsis seinas, suviti värviti ruumid lastevanemate kaasabil üle, aknad käisid kinni-lahti, soojus püsis sees. Mingeid suuremahulisi remonditöid vaja polnud, tavapärasest hooldusest piisas. Selleks ajaks, kui mu lapsed sinna kooli jõudsid, oli maja muidugi kitsaks jäänud ning hakkas tasapisi väsima ka. Ehitati uusi klassiruume aula katusele, vahetati aknad moodsamate vastu ning hakati juurdeehitist projekteerima.

Tütred jõudsid enne ehituse algust lõpetada, poeg aga sai viimase kooliaasta käia uues ja uhkes majas. Vaat siis hakkasingi kuulma, et siin probleem ja seal probleem. Küll koorus seintelt värvi, küll lokkis põrandakate, küll tekkisid praod. Kas tõesti on ehitajate oskused kolmekümne aastaga nii palju kehvemaks läinud? Materjalid peaksid ju hulga paremad olema?

Kui aga samalaadseid kurtmisi hakkas kostuma pea kõigi uusehitiste kohta, saigi selgeks, et ehitajad lihtsalt kindlustavad end tööpuuduse vastu - kui iga paari aasta tagant on vaja kapitaalremonti teha, siis peaks leib laual püsima. Ainus, mida nad ette ei osanud näha, ongi praeguse masu saabumine - rahad on kokku kuivanud ja kuigi majad lagunevad, ei suuda keegi töö eest maksta...

Haijaht läks aia taha....

Igal aastal langeb haide ohvriks umbes 15 inimest. Inimesed ise aga tapavad keskmiselt 100 miljonit haid aastas... Samas on ligi 90% haidest alla kahe meetri pikkused ning inimestele täiesti ohutud.

Sellised ja mitmed muud huvitavad faktid on kirjas Helsingis, SeaLife's haide näitusel.

Võtsime meiegi retke ette, et natuke haijahti pidada ja targemaks saada.

Kiirkõnd läbi varahommikuse kesklinna sadamasse peletas une, SuperStar oli tööpäevaselt tühi ja muidugi kiire, meri peegelsile, päikeses sillerdav, nii et suurema osa teest võis laevatekil veeta. Tramm viis otse Linnanmäki lõbustuspargi väravasse. Tempel käeseljale ning võiski veemaailma sügavustesse sukelduda.

Haisid ja muid vee-elukaid oli igas suuruses ja igale maitsele, alates paarisentimeetristest kuni meetristeni. Fotokas oli igati jahivalmis, kuid siin ilmnes üks oluline häda. Akvaariumielukad on ju nii nobedad ega suvatse sugugi poseerimiseks paigale jääda. Põhimõtteliselt saaks pildistada liikuva objekti režiimil, kuid minu seebikas ei luba siis välku välja lülitada. Seal aga oli iga natukese aja tagant seinal kena meeldetuletus: Ega sa ometi ei pildista ju välguga? Sekelduste ärahoidmiseks tuligi siis piirduda tavarežiimiga. Nojah, kui pildid arvutisse tõmbasin, tuli lausa nutumaitse suhu. Muidugi on üht-teist vaatamiskõlblikku küll, suur osa paraku mitte. Mõnedega annab ehk töötlusega midagi teha, eks ma hiljem pimedatel ja pikkadel õhtutel hakka proovima.

Elamus oli sellegipoolest võimas. Troopiliste vete värviilu on ikka midagi muud kui meie kohalik...

Hulkusime natuke ka Linnanmäki lõbustuspargis ringi. Tupsu paraku on veel nii väike, et enamus atraktsioone pole tema jaoks. Mõne aasta pärast ehk pakub see talle rohkem huvi.

Tagasi sadamasse otsustasime minna jala. Linnanmäelt toob kesklinna mõnus pargitee ümber Töölönlahe, Marskilt keerasime Eduskunna juurest Temppeliaukio poole, põikasime sealtki läbi. Kohtusin ühe vana sõbraga, kes kohe kohvi üles pani. Veidi lobisemist ja jalgade puhkamist kulus ära küll.

Lõpuosa sadamateekonnast läks kah kiiresti, Helsingis on väga mõnus jalutada. Kuidagi väga rahulik oli, kõik jalakäijad, ratturid ja rullijad mahtusid teele ilusasti ära. Baltic Princessil on jääaeg, lastele mitu temaatilist mängukohta ja vahva show, Tupsul polnud aega igavust tunda ega virisema hakata. Õhtu mõnusalt soe ka, sai vahetevahel laevatekil roosat päikeseloojangut vaatamas käia.

Ning koju jõudes näitas sammulugeja 26 000 sammu, mis on vägagi kena päevasaak

Blogi saab homme kaheaastaseks

Juba? Või alles? Oleneb muidugi, kust vaadata. Minu enda jaoks on see aeg üsna ruttu läinud.

Esimesest aastast tegin kokkuvõtted siin. Sellest peale on toimunud olulised muudatused. Kui alustasin, ei teadnud isegi, mis välja tuleb, blogi oli üks suur segasummasuvila. Veidi rohkem kui pool aastat tagasi tõstsin isiklikumad asjad otsustavalt mujale. Lähemad sõbrad teavad, miks. Ühe väga emotsionaalse postituse peale tuli reaalelus väga ebameeldivat tagasisidet neilt, kellesse kogu lugu üldse ei puutunud, asi läks isiklike rünnakuteni ning mõne inimesega on suhted siiamaani katkenud. Aga sõbrad on ka teise koha üles leidnud ja seal on mul endal ka rohkem võimalusi ebameeldivusi vältida.

See blogi aga on üha rohkem muutunud ühe kindla teema kandjaks, kuigi saab ka muust kirjutatud. Kas see ka lugejate arvule negatiivselt mõjunud on? Imelikul kombel mitte. Ligi 150 000 külastust räägivad ise enda eest. Just viimasel ajal olen üllatusega leidnud enda blogi mitmete niisuguste inimeste blogrollides, kellest ma ise midagi ei teagi. Eks näis, kui palju neist uusi blogitutvusi välja kasvab.

Üldse - esimene aasta andis mitmeid häid tuttavaid, teise aasta jooksul olen mõnegagi isiklikult kohtunud ja leidnud, et on päriselus veel paremad, kui blogidest paistab. Seega - sotsiaalsele suhtlusele mõjub blogimine soodsalt.

Endiselt on kõige rohkem külalisi tulnud blogipuu kaudu, aga peaaegu sama palju sõprade blogidest. Suuremad viitajad on veel mõned ajalehed, just eile avastasin, et ka Delfi on mind viidatavate ridadesse lisanud (?). Ja muidugi meie oma koduleht.

Otsisõnade tipp on endiselt äriplaan, järgneb kukupai. Ülejäänud haakuvad enam-vähem blogi sisuga, aga täna leidsin üle mitme aja midagi naljakat: müüa minister. Tänan, ei soovi ja ei ole pakkuda ka, kuigi - kui kõik on ostetav ja müüdav, miks siis mitte ministergi.

Veel toredaid fraase:

soojustus vahel mardikas

tahmatont

unetiiger

lipsusõlme sidumine (kui oma skeemi arvutisse skännin, panen üles, seda ma luban)

tants luukeredega

Postitusi on kokku 931, ümmarguse numbrini läheb veel aega.

Noh, mis arvate - kas tasub jätkata või peaks pillid kotti panema?

Pigistame aga rohkem!

Või kuidas see seaduseandjate loogika oligi? 1.juuli on ju kohe käes ja mitmed väga olulised seadusemuudatused hakkavad kehtima.

Muudatused tervisevaldkonnas:

Muutub haigus- ja hooldushüvitiste maksmise kord. Uus kord kehtib
haigus- ja hoolduslehtedele, mille töövabastuse algus on 1. juuli 2009
või hiljem.

* haigushüvitist hakatakse kindlustatule maksma alates haigestumise 4.
päevast (praegu makstakse alates 2. päevast);
* haigestumise 4. päevast kuni 8. päevani maksab haigushüvitist tööandja
70% töötaja viimase kuue kuu keskmisest töötasust;
* alates haigestumise 9. päevast maksab haigushüvitist haigekassa.
Hüvitis on 70% töötaja eelmise kalendriaasta sotsiaalmaksuga maksustatud
kalendripäeva keskmisest tulust). (Kuni 1. juulini maksab hüvitist
haigekassa alates teisest päevast. Hüvitise suurus ühe haiguspäeva eest
on 80% eelmise aasta ühe kalendripäeva keskmisest sotsiaalmaksuga
maksustatud tulust);
* raseduse ajal haigestumise või vigastumise puhul maksab haigushüvitist
haigekassa alates 2. päevast; hüvitis on 70%;
* alla 12-aastase lapse põetamisel makstakse kindlustatule
hooldushüvitist 80% eelmise kalendriaasta sotsiaalmaksuga maksustatud
kalendripäeva keskmisest tulust (senise 100% asemel). Hooldushüvitisi
maksab jätkuvalt vaid haigekassa.
Nojah, ega haige inimene ju süüa osta taha ja üüri ning kommunaalteenuseid ka ei maksa... Ilmselt hakatakse siis haigena rohkem tööl käima ja haiguslehti võtma alles siis, kui kiirabi vaja läheb...

Muudatused töövaldkonnas:

Jõustub töölepinguseadus. Uus seadus viib Eesti tööõiguse kooskõlla
eraõiguslike printsiipidega ning muudab õigusruumi selgemaks. Mitu seni
kehtinud seadust asenduvad ühe tervikliku õigusaktiga, võimaldades
tööandjal ja töötajal lihtsamalt aru saada, millised on nende õigused ja
kohustused. Kaotatud on tööõiguse formaalsed sätted ja vähendatud
halduskoormust.

Alates 1. juulist peavad renditööjõu vahendajad olema registreeritud
majandustegevuse registris. Vastasel juhul ei ole neil enam
tegutsemisõigust. Renditöö mõiste tuleb uuest töölepinguseadusest.
Sellega lepitakse kokku, et töötaja teeb tööd, alludes kolmanda isiku
(kasutajaettevõtja) juhtimisele ja kontrollile. Registreerimise kohustus
tuleneb tööturuteenuste ja –toetuste seadusest.


Muudatused sotsiaalvaldkonnas:

Muutub matusetoetuse saajate ring. Riiklikku matusetoetust makstakse
ainult valla- või linnavalitsusele matuse korralduse kulude osaliseks
katmiseks. Valla- või linnavalitsus korraldab inimese matust juhul, kui
lahkunu on tundmatu või omasteta. Matusetoetust eraisikutele enam ei
maksta.
Aga kuna enamusel inimestel pole suuri sääste sukasääres kah, on soovitav enne mitte ära surra, kui majandusseis paraneb.. Eesti on esimene riik maailmas, kus inimesed saavutavad Metuusala eluea...

Muutub lapsevanemate õppelaenu kustutamine. Seni kustutas riik osaliselt
õppelaenu vanematel, kes kasvatasid kuni 5-aastast last. Lapsevanemad,
kes on vastava taotluse teinud enne 1. juulit 2009, kustutatakse laen
osaliselt. Peale 1. juulit esitatud õppelaenu kustutamise taotluse
esitamisel õppelaenu enam ei kustutata.

Seega - ei maksa lapsi hankida, kui kõrgharidust tahad...

Magus on mõnus!

Igasugused dieedisoovitused, mis käsivad magusasöömist vähendada, jäävad minust tähelepanuta. Mina olen maias ja ei salga seda sugugi.

Minu enda tehtud magusate asjade pilte tuleb küll mujalt otsida, fotojahiks leidsin magusat hoopis eile Tallinna vanalinnast.

Vanaturukaelas pakutakse magusaid mandleid lausa kulbiga.

Kui üldiselt on kõik vanalinna söögikohad sihikule võtnud turistide paksu rahakoti ja kohalikule rahvale väga mõtlema ei kipu, siis Karja tänavalt leidsin väga mõnusa kohakese, magusavalik võttis silmad kirjuks ja hinnad rahakotti auku ei löö.

Ning

üks magusajahtija on kustkilt kaugemalt linna eksinud.