pühapäev, 31. august 2008

Kas kodu põleb?

Või oli sel noorel naisel midagi muud lahti, et ta poes oma ostukorviga pidi Tupsu lausa pikali jooksma, et meie ette vabasse kassasse tormata?
Aga järjekorras.

Jalutasime Tupsuga poodi, ladusime käru kaupa täis, et nädala sees ikka midagi süüa oleks. Suundusime siis kassade poole. Ühes polnud kassiiri, teises pikk järjekord ja kolmas imekombel täitsa tühi.Loomulikult läksime sinnapoole. Meeter jäi veel kassalindini, kui kuskilt (isegi ei pannud tähele, kust) ilmus noor naisterahvas kuhjas täis ostukorviga ning tormas meie ees sinna kassasse. Jõudsin Tupsu veel viimasel hetkel eemale tõmmata, muidu olekski laps selle korviga vastu pead saanud. Siis oleksin küll skandaali korraldanud. Priuh-prauh lendas kaup lindile, rahakotist raha kassapidajale, kaup topiti kiiruga kotti ja minema see noorik tormaski.

Meie saime rahulikult omadega toime ning jalutasime metsa äärt pidi koju, korjasime veel ettejäänud seenedki ära.

laupäev, 30. august 2008

Oh kooliaeg...

Esmaspäeval algabki kool. Meie peres pole juba teist aastat ühtegi koolilast ja jääb nii veel paariks aastaks. Aga sellegipoolest jalutasime Tupsuga täna koolimaja juurde. Fotokas kaasas muidugi.


86-ndat õppeaastat alustav Nõmme Põhikool...


See vana puumaja, milles kool kõigepealt asus, lammutati juba siis, kui mina seal käisin. Enam pole ka seda Robert Natuse projekteeritud ja 1936-ndal aastal valminud maja, milles mina oma kooliteed alustasin ja esimesed neli aastat veetsin. Alles on tollane juurdeehitus, mille valmimisel öeldi, et seekord on küll kuub nööbi külge õmmeldud. Selles majas õppisid ka minu lapsed. Kuid ka see jäi kitsaks ning uuesti tuli lammutamised ja ehitamised ette võtta ning jälle kukkus välja kuue õmblemine nööbi külge mitte vastupidi. Ning oma viimase kooliaasta sai minu poeg käia uhiuues majas, kus oli isegi Tallinna koolide esimene invalift. Ning tavapärase valge asemel sai koolimaja rõõmsa värvikuue.


Tupsu vaatas ja leidis, et lahe kool on, tema tahab ka seal käima hakata. Kes teab, kui Soome kooli ei lähe, siis miks ka mitte.


Ja teie koolipildid?

reede, 29. august 2008

Juhtida ennast või teisi?


Selline küsimus jäi õhku rippuma selleaastaselt Eesti Puuetega Inimeste Koja suvekoolist Karaskil, õigemini psühholoog Helgi Toomsalu loeng-ajurünnakust.

Paari tunniga polnud muidugi võimalik vastust leida. Alustasime küll igaüks iseendast - milline on minu sõnum maailmale? Seda teemat arendasime edasi järjest suuremates gruppides, kuni jõudsime mitmete läbirääkimiste kaudu ühistele tõdemustele, sealhulgas - oska õnne ära tunda ja ole õnnelik.

Psühholoog üritas küll läbi koolituse panna meid mõtlema ja välja ütlema, mida keegi nende arutelude ja kokkulepete sõlmimise käigus tundis, aga vist oli asi eestlaslikus tagasihoidlikkuses: vähesed julgesid oma tundeid avada. Samas - kui oma tunnetes selgust ei saada, on ju väga raske mõista ka teisi ning kuidas saab neid siis juhtida, kui ei osata arvestada nende tunnetega? Mina igal juhul sain kinnitust ammusele teadmisele, et juhtimine algab siiski iseendast.

Muus osas pean tunnistama, et võrreldes varasemate suvekoolidega oli seekordne saak kesisem, seda enam, et üks lektor oskas viimasel hetkel alt hüpata ja tema asemele kedagi ei leitud. Temale planeeritud aeg kasutati üldiseks infovahetuseks, aga selleks polnud küll vaja Eesti teise otsa sõita.

Paraku nöökis meid ka ilm, seltskondlik osa, mis tavaliselt toimub järve kaldal, oli surutud siseruumidesse ja Karaski Kohanemiskeskuse ilu ei saanudki täiega nautida. Eks loodame järgmisel aastal paremat.

neljapäev, 28. august 2008

Vähevõitu...


$1,316,780

Quiz brought to you by money.co.uk


$1,316,780
Quiz brought to you by money.co.uk

Aarne juurest leidsin, aga mul ei hakanud link tööle miskipärast


Sellise summa pärast ei tasu panka röövima minnagi...

Ajakirjanik, kontrolli ka!

Mida öelda, kui ajakirjanik kirjutab toreda artikli, aga jätab sisse faktivea? Igal juhul seekord Äripäeva ajakirjanikuga nii juhtus.
Lugu ise õige ja hea - kuidas Selveri kett hakkas tööd pakkuma puuetega inimestele ning kui palju kasu sellest on nii firmale, neilesamadele puuetega töötajatele kui ka kõigile ülejäänud töötajatele. Aga kui jutustatakse, kuidas see kõik algas, kirjutatakse, et Selveri poole pöördus Astangul asuv Tallinna Puuetega Inimeste Koda, et leida oma kasvandikele tööd. Paraku ei asu Astangul mitte TPIK, vaid Kutserehabilitatsiooni Keskus. TPIK asub aga hoopis Endla tänaval.
Nii meelitav kui see ka pole, et tunnustust jagatakse, ei soovi TPIK end siiski võõraste sulgedega ehtida. Au ja kiitus selle tänuväärt algatuse eest peab kuuluma eelkõige Kutserehabilitatsiooni Keskusele. Ning loomulikult Selverile, et sellega kaasa läks (kuigi on arusaadav, et alguses olid kõhklused suured).
Äripäev aga võiks edaspidigi niisugustel teemadel kirjutada, kuid kindlasti kontrollitud andmetega.

kolmapäev, 27. august 2008

Ligimene

on Juhan Nurme elulooraamatu pealkiri ja seda raamatut esitleti täna Tallinna Puuetega Inimeste Kojas.


Juhan, oma vanemate kauaoodatud poeg ja loodetav suure talu pärija, jäi arstide lohakuse tõttu 18-aastaselt ratastooli ning raamatus kirjeldabki ta oma tollaseid ja hilisemaid läbielamisi vapustava siiruse ja avameelsusega. Ise ütles ta, et tegelikult on kirjutamine aega võtnud 50 aastat ning tundub, et seda on kirjutanud mitu eri inimest, kuigi on tegu ühe ja sama Juhaniga erinevatel eluetappidel.



Igapäevaelus tuntakse Juhanit kui tublit invasportlast, samuti laheda kaaslasena, alati naeratavana, killuviskajana. Raamatus avab ta ka oma varjatumat poolt, mis ei olegi nii naerusuine. Mõne meelest on see kohati lausa depressiivne. aga eks elu ongi selline - tõusude ja mõõnadega, kuid siiski elamist väärt.



Eesti invaspordiliidu esinaine Signe Falkenberg andis Juhanile üle diplomi ja kuldmedali raamatu eest ning arvas, et see raamat saab olema hea kingitus tublidele invasportlastele.



Raamatu andis välja kirjastus Varrak, toimetas Krista Kaer.

Ilusatele ja tarkadele naistele!



















































































teisipäev, 26. august 2008

Viimase fotojahi täiendused


Mereteemaline fotojaht muutis jälle paljud pildistajad aktiivseks. Suurem osa jättis ka märgi maha, aga mõned täiendused siiski.

Dan juhatas terve albumitäie ilusate piltide juurde. Kahjuks ei saanud ma seal kommenteerida, kuid need olid tõesti vahvad.




Helenilt tulid kenad rannapildid, mida ta küll otseselt jahi kirja ei pannud, kuigi oleks võinud.

Ning konkurentsitult noorim fotojahtija Tupsu. Temaga on selline lugu, et ta on tasapisi õppinud emme digikaga pildistama. Enamasti klõpsib niisama, aga juba saab aru, et pildile jääb just see, mida ta ekraanilt näeb. Ettepanek jahis osalemiseks tuli ka temalt endalt, kui emmega teiste jahtijate pilte vaatas. Siis ütleski: "Aga minul on ju ka ilusad merepildid!" Oma blogisse ta neid riputada ei saanud, sest blogi on luku taga. Panid siis emme albumisse. Ja tõepoolest, enamus neist piltidest ongi tema enda tehtud. Nelja-aastase kohta pole paha?

Jahime aga siis rõõmsalt edasi, järgmised teemad leiab SIIT

esmaspäev, 25. august 2008

Merehädalised päästetud

Osmussaarele tormivangi jäänud seltskond toodi täna lõunaks mandrile. Kui laupäevasel minekul tegi paat kaks reisi edasi-tagasi, sest üle kümne inimese paadis olla ei tohtinud, siis täna mahutati kõik 20 korraga peale ja toodi ühe reisiga - kardeti, et teist korda enam minna ei saa.

Torm oli ikka, laine kõrgus umbes 2 m. Nüüdseks on kõik koju jõudnud ja ehmatusest toibumas. Õnneks midagi hullemat ei olnud, sooje riideid oli piisavalt kaasas ja telgid pidasid tuulele vastu. Lõke andis ka kuigivõrd sooja ning sai toitu valmistada.

Ega muud, ootame pilte ja jutustusi.

Rist ja poolkuu


Selline huvitav kombinatsioon jäi mulle eile silma Paldiski ortodoksikiriku katusel. Mida sellest järeldada võiks?


Muidu oli Paldiski pühapäevaselt unine väikelinn, puhas ja sümpaatne. Kati, aitäh ekskursiooni eest! Kahju, ilm oli hall ja vesine, haihtusid kõik mu lootused mererannas kolada ja ilusaid pilte klõpsutada :S Tuleb ekskursiooni mingil ajal korrata.



Paekiviseina ja kuulsaima paldisklase Salavat Julajevi siiski kaamerasse püüdsin.

pühapäev, 24. august 2008

Tormivangis

Natuke aega tagasi jõudis minuni info, et meie 20 kurti, kes läksid veetma mõnusat nädalaõppu Osmussaarele, on seal hoopis tormivangis.
Kui siin Tallinnas sajab ainult vihma, siis Noarootsi taga pidi merel korralik torm olema, paat saarelistele järele minna ei saanud.
Osmussaarele mineku idee tuli, kui suvepäevad Pakril vastu taevast läksid firma suhtumise tõttu. Hiljem, tänu ajakirjanduse sekkumisele, tõmbuti küll tagasi, aga paluti valida teine aeg minekuks. Samal ajal saabus teiselt firmalt pakkumine veeta nädalalõpp Osmussaarel, esimene päev loodusmatk giidiga ning teine päev omal käel. Oli ka reservidee juhuks kui ilm halb ja saarele ei saa. Et pakkumine oli igati soodne ja Pakri-reiside peale hing täis, saigi valik teiste kasuks tehtud.
Eile oli ilm ilus, kaks paaditäit rahvast saarele ka sõitis. Ööbiti telkides ning täna siis selline lugu...
Toidukraami peaks merehädalistel piisama, kuid mõned neist peaksid homme ju tööl olema. Autod kenasti Dirhami sadamas peremehi ootamas, kodustele mobiilidega teated saadetud. Arvata võib, et neil seal praegu veel suurt häda ei ole. Eks loodame homseks ilma paranemist.

Öine meri

Ju lapsena igatsesin merd ääretut mina... /Fr.Tuglas/





Merepilte on mul arvutis küllaga, igale maitsele. Seekordsele fotojahile aga valisin kõige viimased pildid, tehtud Pivarootsis eile öösel veidi aega enne südaööd. Esiteks pole ma kunagi enne merd päris öösel pildistanudki, teiseks olid seal nii armsad paadid kaldaserva tõmmatud.






Öösel on meri hoopis isesugune, teda pole peaaegu nähagi. Linnast väljas, kõrvalises kolkas ei peegeldu lainetel tulesidki mitte, suur ühtlane tume veeväli. Aga kuidagi väga omane ja turvaline oli.
Teie nägemusi merest ootan kommentaaridesse.

laupäev, 23. august 2008

Suvekoolitatud


Poolteist päeva kasulikult veedetud, eemal linnakärast ja netist muidugi ka.

Kui suve algul oli kindel, et TPIK selleaastane suvekool saab toimuma Vormsi saarel, olin muidugi vaimustuses, ma pole sinna veel pääsenud. Aga majutusfirma paindumatuse ja praamide ülekoormatuse tõttu läks hea plaan vett vedama. Õnneks ulatas abikäe Pivarootsi tuuliku puhkeküla.

Ei saa kurta, vastuvõtt oli väga hea ja koht ilus. Kadakate keskel, maitsva toidu ja lahke pererahva juures möödus aeg liigagi kiiresti.

Varemetest ülesehitatud tuulik mahutab koolitus- ja peoruumi ning kuna mina olin kaval, ei tormanud kotte kohe esimesse majakesse vedima, sain ma ööbida tuuliku teise korruse sviidis uhkes üksinduses, personaalse vannitoa, kamina ja telekaga (mida ma lahtigi ei teinud).

Koolitaja, Tiit Blank Eluülikoolist, oli väga lahe, suutis oma emotsionaalse suhtumisega rahva kaasa haarata ning mõtlema panna. Kahju, et teema "Liikmete kaasamine ühingute tegevusse" oli siiski nii mahukas, et ühel koolitusel jäi selle käsitlemiseks aega napiks. Peab jätkama.

Õhtune programm sisaldas grillimist püstkojas, mõnusat sauna (täielikust mõnust jäi puudu vaid kadakaviht), öist poolekilomeetrist jalutuskäiku mere äärde, mitut pudelitäit head veini ning grilljääkide sundsöömist. Uni oli hea, hommikul sai igaüks omal käel veel aega veeta - golfi mängida, rattaga sõita, niisama jutustada - ja saabuski hetk, et iga roju kaoks oma koju.

neljapäev, 21. august 2008

Meestest ja mehelikkusest


... ja naistest ja naiselikkusest väheke ka.

Kogu sellest blogosfääris ringlevast meeste ja naiste teemast ja feminismi promomisest või põhjamisest jäi mulle silma üks väga hea lause: Mehed on just niisugused kui naised neil olla lasevad. Just nimelt, kirjutan kahe käega alla!

Kõik vist on nõus, et soostereotüübid, mehelikkuse ja naiselikkuse alged saadakse kaasa lapsepõlvekodunt. Muidugi, on võimalik ka vastupidine: mina kindlasti nii käituma ja olema ei hakka, kui minu isa(ema). Siis on veidi raskem, sest endale sobiv mall tuleb mujalt leida või kogunisti ise konstrueerida.

Küsiks õige, miks mõnede naiste juuresolekul lubavad mehed endale lodevat käitumist ja labast juttu, samas teiste juuresolekul tõmbavad end trammi ja kontrollivad hoolega, mida suust välja ajavad? Miks üks ja sama mees mõne naise peale karjub mis jaksab, teisel püüab soove silmist lugeda? Lihtne: ühe naise meelest on mehele kõik lubatud, sest ta on ju mees, teine aga peab lugu enesest ning eeldab, et seda teevad ka teised. Kumba mehed tõeliselt naiselikuks peavad?

Minu jaoks on alati olnud mehelikkuse etaloniks minu isa. Lisaks sellele, et ta ei tee probleemi meeste ja naiste töödest, ei luba ta endale labasusi, kunagi pole ma kuulnud teda ropendamas (südametäiega öeldud vandesõnad ei lähe arvesse!), kõigi naistega käitub lugupidavalt ja viisakalt. Ema on mul just selline naine, kelle ees ka kõige lorumad mehed piltlikult öeldes käed püksiõmblustel sirgu tõmbuvad. Nilbitsejatest ja ropendajatest vaatab ema läbi nagu tühjast kohast. Midagi sellest on mullegi külge jäänud.

Olen töötanud mitmes kohas, kus on olnud võrdlemisi kirju meesteseltskond. Väike lõõp ja norimine käis asja juurde, kahemõtteliste naljade peale ei punasta ma enam ammu. Aga kui keegi kippus piire ületama, sai ta kohe üheselt paika pandud. Oli ju meil naisigi mitut sorti, mõne teatud omadusi arvustati lausa avalikult ja häbenemata. Käitumine oli ka vastav. Korra tuli ühele seltsimehele lausa kõrvakiiluga selgeks teha, et ta on objektiga eksinud. Aru sai.

See, kes kodus mida teeb, on ju kokkuleppe küsimus. Peaasi, et kõik selle kokkuleppega rahul oleksid, mitte üks ei tunneks, et teda pidevalt alavääristatakse ja talt liiga palju nõutakse. Samuti on tänapäeval mõttetu eeldada, et seda või teist peab tegema just see osapool, sest ta on mees/naine. Füüsilist jõudu nõudvate tegevuste osakaal kodumajanduses väheneb pidevalt (korterelamutes on see vist juba praegu nullilähedane), samas tekib pidevalt juurde uusi tehnikavidinaid, mis mehedki kööki meelitavad.

Kui minu poja tulevane elukaaslane peaks kunagi hädas olema, et mees sureb diivani peale nälga (või midagi analoogilist), siis on see eelkõige minu tegemata töö ja minu kasvatuse vili. Õnneks teab poeg juba praegu, kus on pliit ja külmkapp ning suudab enese eest hoolitseda. Ning kui peaks mul prääksatama siin, et midagi on laualt ära viimata, käratan kohe, et endal kah kaks kätt otsas ja jalad all, saab viidud küll. Mitte et ma seda teha ei võiks, kui ma just olen köögi poole minemas, aga ekstra küll mitte.

Kui naine hoolitseb mehe eest sellepärast, et see talle meeldib ja ta sellega teisele rõõmu tahab valmistada (ning vastupidi ka), siis on ju kõik OK. Kui aga naine mehele kõik ette-taha ära teeb sellepärast, et ta on ju mees, muidu äkki pahandab ja läheb minema, kust siis uue saab, millise signaali ta siis tütardele ja poegadele saadab?

kolmapäev, 20. august 2008

Edgaripäev meie pool


Meie peres on edgaripäeva tähistatud niikaua kui mina mäletan, ammu enne seda, kui Edgar Suurest ja tema kuningriigist keegi midagi üldse kuulnud oli. Polnud tänavunegi aasta mingi erand ja loodetavasti saab veel palju aastaid sel päeval kokku tulla ja pereringis pidutseda. Lippude lehvimine ja kenad kontserdid on muidugi boonus, aga 53. aasta järjest - see on saavutus, mida suuremal osal eestimaalastest ette näidata ei ole.

Oli tänagi mõnus istumine, olgugi et pool peret võrdlemisi loppis moega - lauluöö järelt jäi uni napiks. Ei pääsenud me üle ega ümber ka päevale nime andnud tegelasest (võrdlemisi iroonilises võtmes suhtutakse temasse meie pool), ega ka aastatetagusest sündmusest, mis nüüd lippude lehvitamist õigustavad, aga hoopis meeldivam oli enne laialiminekut üksmeelselt teleka ees istuda ja Gerd Kanteri autasustamist vaadata.

Nüüd aga hakkavad silmad vägisi kinni vajuma...

Laulmise öö


Rahvamatk Lauluväljakule - osaletud.
Kuus tundi seismist, laulmist, plaksutamist - tehtud.
Rongkäik Lauluväljakult linna - osaletud.
Hommikul kell pool neli ummikud Tallinna liikluses - nähtud.

Hea meel, et käidud sai, ausalt. Tupsu pidas ka kogu selle aja vapralt vastu.

Tõrvatilk meepotti - võimendus, mis osa laule müraks muutis. Ning suurelt ekraanilt laulusõnu poole väljaku peal enam lugeda ei näinud (sinisel taustal valge tekst). See, mis sobib koju telekasse, ei pruugi alati sobida suurele platsile.

Kümne aasta pärast siis jälle.

teisipäev, 19. august 2008

KULD!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!



Gerd Kanter on PARIM!!!!!!!

Lilleliselt

I am a
Daffodil

What Flower
Are You?

Stripp metroos


Tšiili strippar otsustas riigi pealinnas Santiagos hakata võitlema vanameelsuse vastu kohalikus metroos tangot tantsides.

Trikist ei tundunud kasu olevat - etenduse ajal naine arreteeriti. Enne seda oli strippar küll jõudnud nädala jooksul mitugi korda jalgu lakke visata. Ta oli otsinud vaguni, kus reisijate hulgas polnud lapsi ja hakanud sõidu ajal tantsima. Metroo peatumisel lippas strippar ruttu teise vagunisse.

- See on alles algus, rääkis ta politseinikest ja turvameestest ümbritsetuna. Me oleme algatanud asja, mis kasvab ja areneb.

via MailLuxury.fi

esmaspäev, 18. august 2008

Tähepüüdjad


Ei tea, milles asi, kas rikkus pilvine taevas seekordse fotojahi, aga tähepüüdjaid oli ikka väga vähe. Need, kes osalesid, said aga vahvaid asju pildile.

Ning ikka unustab mõni end linkimata (Larko, eriti käib see Sinu kohta! Blogger pole ju wordpress, mis automaatselt lingid üles korjab, kahjuks.)

Kogu staff siis seekord:







Aitäh teile! 24.augustil jahime merd, 31.augustil kooli.

Järgmised teemad ka:

7.september seen

14.september värviline

21.september muusika

28.september mihkel

5.oktoober klaas

12.oktoober lõikus

19.oktoober tehnika

26.oktoober külm

pühapäev, 17. august 2008

Pühapäevaõhtune huumoriannus


Mitte just missimõõtudes

Proua Heikkise keha pole just ideaalne. Müüja kaubamajas: Ainus, mille te siit valmiskaubana saate osta, on vihmavari!


*****

Bensiinijaamas

Kas saaksin liitri punast õli?

Miks punast?

No kui pidurituled ei põle!


*****

Kapiime

Amishi poiss on koos isaga esimest korda linnas. Suures kaubamajas on kummaline sätendav kapp, mille uksed ise lahti ja kinni käivad. Poiss pärib isalt, mis see selline on. Isa, kes kunagi lifti näinud pole, jääb vastuse võlgu. Äkki ilmub kuskilt vana naine rollaatoriga, läheb selle 'kapi' juurde, vajutab nuppu. Uksed avanevad, naine siseneb. Kui uksed uuesti avanevad, väljub noor kena neiu miniseelikus. Mees pöördub poja poole ja ütleb: "Mine kutsu oma ema kohe siia!"

laupäev, 16. august 2008

Läbi raskuste tähtede poole

Murphy seadus rokib ikka täiega. Oli lubatud selget ilma, täiskuud ja tähist taevast. Keskööl oligi selge, aga taevas veel nii valge, et tähed ei paistnud õieti väljagi. Kaamera paar heledamat siiski kinni püüdis, kui luubiga vaadata, on näha ka. Paar tundi hiljem, kui teoreetiliselt oleks pidanud olema piisavalt pime, et tähed välja paistaksid, olid hoopis pilved taevas ning nende tagant eriti midagi ei paistnud.

Aga tähti leiab ka mujalt....

Lapse silmades säravad tähed.

Kunagi oli Eestimaal väga populaarne ralli selline.

Tähtedest saab kokku sõnumi.

Siia aga peaks ise tähti juurde kirjutama....

Siit saab ka tähti vaadata, aga nagu öeldud: luup tuleb ligi võtta.

Ning kes veel tähti leiab - lingid kommentaaridesse palun.

Elukoht - vaksali hoiukapp


Düsseldorfi peavaksali hoiukapp nr.501 oli sakslase Mike kodu 9 aastat.

Mike, 165 cm pikk ja 55 kg raske, puges peaaegu igal ööl magama 50 cm laiusesse ja 60 cm kõrgusesse käsipakkide hoiukappi. Ta ronis kappi jalad ees, jättis ukse praokile ja jäi magama.

- Kaks korda lukustasid noored mu kappi, siis tekkis üsna ruttu lämbumistunne, rääkis Mike Bildile.

Kodutu mees pääses siiski mõlemal korral vigastamatult kapist välja.

Saksa raudteefirma peab Miket tõsiseks probleemiks. Firma on mehe kohta teinud 200 avaldust politseile, süüdistades teda kodurahu rikkumises. Arvukate kaebuste tõttu saatis kohalik prokurör nüüd Mike 9-ks kuuks vanglasse.

Mike advokaat on kohtuotsusega rahulolematu kuna tema arvates tuleks narkosõltlasest Miket ravida mitte karistada. Süstiv narkomaan Mike põeb hepatiiti ja on võimalik, et ta on ka HIV-positiivne. Narkootikumidele vajab ta päevas ligi 200€


Bild via MailLuxury.fi

reede, 15. august 2008

Lõvikutsikal on juubel

Mõne minuti pärast võin ma enda vist küll vanaks tunnistada - kell 15.35 hakkab mu lõvikutsikast pesamuna rõõmust möirgama: teismeliseiga on pöördumatult möödas.

Kui senini sai kutsika urisemistele ja väiksematele möiretele reageerida pehme käpalöögiga, siis nüüd on tegemist juba noore lõviga, kes peab oma koha eest päikese all ise võitlema ja ise oma otsused tegema. See muidugi ei välista, et aeg-ajalt ikka haavu tullakse lakkuma :P



Tegelikult on mul kodus täitsa asjalik noormees, ammu juba iseseisev ja pagana kangekaelne. Vahel suudab ta mind üllatada omapäraste killuviskamistega (kellesse ta ometi läinud on?), teab päris hästi, mida tahab ning viitsib ka vaeva näha.



Lõvikutsika saamislugu on siin.



Suuremat pidu ei tule, kutsikas veedab õhtu hoopis jalgpalliväljakul Nõmme Kalju eest võideldes. Aga kuna ta on pööraselt maias, tuleb üks korralik tort varuda, kuigi sööma saab seda hakata alles hilisõhtul.



Lõrrr!!!