Reklaami - kolm last Eesti peresse - ohver?

Oli aasta 1988. Sini-must-valged lehvisid, rahvas laulis "Eestlane olla on uhke ja hää" ning poliitikud seletasid üksteise võidu, kui tähtis on, et eesti peres oleks vähemalt kolm last.

Mina käisin ringi, kõht punnis ees ning sugulased ja tuttavad nöökisid - noh, läksid ka reklaami õnge?

Ei läinud ma midagi, lihtsalt jõudsin arusaamisele, et kaks peaaegu kooliealist tirtsu vajavad ka väikevenda. Kuidas ma nii kindel olin, et just poiss tulekul - olin ja kõik. Tüdruku nimevariante ei võtnud arutuselegi mitte. Sinist tekki kah ei ostnud, roheline ja oranz olid tirtsudest alles veel (ja on tänase päevani olemas). Ultraheliuuringuid sel ajal ilma erilise vajaduseta ei tehtud, nii et mingi eksimisvõimalus mulle muidugi jäi.

Aga 15.augusti pärastlõunal ta siis saabus - linalakk, parajalt priske ja üldse mitte suure kisaga - ning loomulikult poiss!

Aeg oli selline, et sünnitusmajja ei tohtinud lilleõitki saata - mine tea, mis allergia lapsukesed saavad! Mina olin esimesel korrusel ning mees viskas mulle väikese kimbukese aknast sisse. Peitsin selle klaasiga kardina taha ja ei jäänudki vahele - kogu selle aja (5 päeva), mis me haiglas olime, ei pühitud aknalaualt kordagi tolmu.

Edasi arenes kõik nii nagu ühes kolmelapselises peres ikka. Esimesed kaks aastat varustas linn meid tasuta beebitoiduga (piimapulbripakid kulusid kutsule, meil neid vaja polnud), kui 3 aastat titepuhkust läbi sai, otsustas vanaema pensionile jääda ja ise pesamuna hoidma hakata (suurimad tänud!), aastake sai ka lasteaias käidud. Talongimajanduse periood elati ka valutult üle, ausalt öeldes nii suuri seebi- ja tikuvarusid pole enne ega pärast olnudki :). Kool läks nagu ühel poisslapsel ikka, kõrvale spordiringid ja muu asjassepuutuv. Vahepeal tekkis küll periood, kus tuli veidi kõvemat lõrinat (me mõlemad Lõvi tähtkujus) teha, aga õppeaasta viimase paari nädalaga said alati kõik võlad likvideeritud ja heade hinnetega pealegi.

Gümnaasiumi algus tõi kaasa suure muutuse - minul polnud vaja hommikuti muretseda, kas poiss üles ärkab ja süüa saab - ise sai kõigega hakkama. Siis järsku avastasid tütred, et polegi enam väikevenda - vennas vaatab hoopis neile ülalt alla!

Sel kevadel sai ka gümnaasium läbi ning tuleb tunnistada, et pisikesest poisist on päris kena ja arukas mees saamas.

Mõni reklaam läheb ikka asja ette ka! Urrr, lõvikutsikas!