No nii juhm ei saa ometi olla!

Kahed matused täna. Kaks ema lahkunud, kaks poega leinamas. Sellega kõik ühine ka piirdub.

Esimene matus oli kena ja südamlik, kohe näha, et emast oli hoolitud ja matuse korraldamisel püütud viimset kui pisiasja arvestada. Ainuke tõrvatilk oli, et tellitud viiuldaja jättis lihtsalt tulemata, teda oodati oma veerand tundi ja talitus tuli ikka ilma muusikata pidada. Matusebüroo helistas ja vabandas ette-taha, lubas rahad tagasi maksta, aga leinajate tuju see nüüd küll ei parandanud.

Peielauas sai siiski juba rahunetud.

Kõnnin mina siis peiedelt kodu poole, tee viis kabelist mööda, kui äkki üks tuttav tädike varrukast haaras. Mure oli suur - kabelis naabrimemme matus peaks kohe algama, kümmekond inimest ootamas, aga memme poeg jättis kõneleja sootuks tellimata. Tema oli nimelt arvanud, et kuna ema niigi koos naabrimutiga kirikus käib, küll too siis kirikus ka ütleb ja õpetaja selle peale kohale jookseb. No ei käi need asjad niimoodi!

Mis siis ikka, talaar uuesti selga, sai seegi talitus ära peetud. Siis uus häda - kirstukandjaid netu! Võtsime siis paar kobedamat memmekest, autojuht ja mina kätte, tassisime selle kirstu autole (ega polnudki nii kerge!). Haud õnneks oli päris lähedal. Ent siis kukkus veel paduvihma sadama. Kolm tädikest jooksid kohe mulle vihmavarju pea kohale sättima. Hauakaevaja kirus habemesse, kui pidi kirstu kuidagiviisi alla laskma. Hauda kinni ajasid ka memmed vaheldumisi.

Ei mingit peielauda, naabrimemm kutsus siis omaalgatuslikult matuselised enda juurde kohvi jooma. Kui kõik möödas, astus poeg minu juurde: "Kas ma peaksin midagi maksma ka?" No ei pea, kui ei taha!

Hiljem leidsin taskust läbivettinud kahekümneviielise.

Ma ei saanudki aru, kas see poeg oli vähe juhmivõitu või lihtsalt hoolimatu, arvas, et ükski surnu pole ju veel maa peale jäänud.