Kellel on õigus minu eest otsustada?

Kirjutama ajendasid mind Kaja Tampere seisukohavõtt inimeste mühakluse kohta ja Nirti äge reaktsioon ajakirjanike käitumisele. Need asjad ja veel mõned muud haakusid omavahel ja tekitasid küsimuse: millises maailmas me elame?

Kellel on õigus minu eest otsustada, mida ma mõtlen, kuidas välja näen, mida olen suuteline tegema ja mida mitte? Kas ma olen iseseisev indiviid oma tahte ja mõtlemisvõimega, või osake hallist massist, keegi, kelle eest otsustavad ja mõtlevad teised?

Kas ajakirjanikul on õigus minu mõtteid ja väljaütlemisi omatahtsi serveerida ja seda isegi ilma minu loata?

Kas kellelgi on õigust öelda, et ma mingil põhjusel ei vasta üldistele normidele, olen teistest niipalju erinev, et ma ei ole pädev enese elu ise korraldama, et ma ei saa õppida seda või teist ametit, ei saa teha seda või teist tööd, ei tohiks endale lubada nii mitut last jne jne?

Mina olen seda kõike kuulda saanud enda kohta. Algas juba koolis - ei, sina ei suuda seda, ära parem vaeva näegi. Ei, sul ei ole võimalik seda ametit õppima minna, sa ei saa sellega hakkama. Ei, sa ei saa seda tööd, see pole sinusuguse jaoks. Kas sul tõesti on kolm last, kuidas sa nendega hakkama saad? Jne jne - tänase päevani.

Olgu öeldud - ma sain koolis kõigega hakkama, üle keskmise. Ma õppisin just selle ameti, mida siis tahtsin, ja hiljem teise. Teen just seda tööd, mis mulle meeldib. Kasvatasin oma lapsed suureks ning nad saavad oma eluga hakkama.

Ma pole ainuke, tean piisavalt palju inimesi, kes kõigele vaatamata on rohkemgi suutnud - olles üle oludest, suhtumistest, viltuvaatamistest.

Aga ikka veel puutun ma kokku inimestega, kes arvavad ainult endil olevat õiguse otsustada, mis on normaalne, mis on vajalik ja mis mitte. Ning oma arvamust kuulutavad nad valjul häälel põrmugi häbenemata. Paternalism on hoiak, mida ma südamest vihkan. Keegi ei otsusta minu eest, mida ma mõtlen, kuidas oma elu elan. Ratastooli-Tiiat laenates: tuleb lihtsalt elada.