Sellisele järeldusele jõudsime LNÜ suveseminari lõpuks. Hoopis suurem on hirm, kas suudetakse olukorda kontrolli all hoida, et ka nn normlapsed mingit traumat ei saaks ja mõlemad pooled teineteist arvestama õpiksid.
Kolm päeva tihedat tööd, peaküsimuseks - kuidas võiksid erivajadustega lapsed tulla rühma ja laagritesse koos tavalastega, kas nendesse tuleks suhtuda kui mingitesse eranditesse, kuidas tavalapsi ette valmistada, et nad hoopis ennast tõrjututena ei tunneks ja seetõttu lollusi ei hakkaks tegema. Väga meeldis ühe õpetaja suhtumine - kui mõni tavalaps ütleb, et tema küll 'niisugusega' koos ei saa olla, siis pole pikka juttu, autosse ja koju, sa ei pea kannatama! Aga milline laps siis põnevast laagrist koju kipub! Tuleb kohaneda ja siis võib avastada, et oo!, ta on ju päris tore, ainult natuke teistmoodi, vahetevahel tuleb teda lihtsalt aidata. Lapsed mõistavad asju palju kiiremini ja paremini kui nende vanemad teinekord.
Päevadesse mahtus muudki: LNÜ 15.sünnipäeva pidu, kohtumised sõpradega, keda mitugi aastat pole näinud, veidike tähesadu ja oh õnnetust - savinakkuse sain ka!
2 kommentaari:
siinmaal on ammu juba mindud üle integreeritud õpetusele.
kõik suhtumine algab täiskasvanutest. kuidas on üldse võimalik ,et mõni lapse nii väljanedab, õpetajate/vanemate ülesanne on seletada, miks üks või teine laps on selline nagu ta on.
http://www.vep-palvelu.fi/cgi-bin/cgiwrap/veppalve/presenter.pl?slideshow_id=64&slide_id=684&language_id=1
See seminar ei puudutanud niiväga kooliõpetust, kuigi paljud osalejad ka koolides töötavad. Aga arenguruumi meil on jah veel palju.
Laps saab oma väärtushinnangud kodust ja kui seal need paigas pole, siis võib hullematki kuulda, näiteid toodi päris seinast seina. Aga sai kuulda ka väga palju ilusat. Näiteks seda, kuidas tavalastel tekkis järjekord, et erivajadusega last aidata.
Postita kommentaar