Punapea blondid mõtted

Kraapisin võssakasvanud kibuvitsahekki hõredamaks. Okkad torkisid ja ma ei jõudnud ennast ära kiruda, et kunagi lolli peaga need kibuvitsad üldse sinna aia äärde hekiks istutasin. Ja üldse, mis maja ja aed see selline olgu! Mina tahaksin hoopis midagi muud....

Teeme siis inventuuri, mis on ja mis võiks olla.

Maja - üks selle piirkonna esimesi, mitu korda remonditud ja ümber ehitatud. Enam kui saja-aastasest ajaloost on järel mõned jupid vundamenti (paekivist, aga uusi seinu ei kannata, läheb lammutamisele - ega muinsuskaitse ometi blogisid loe?), üks kunagine välissein, mis nüüd ammu juba siseseinaks muutunud - sama lugu, üks klaasidega tahveluks (klaasid on küll vineeri alla peidetud). Uksest võib asjagi saada, tööd ja vaeva küll nõuab. Mööblist kõlbavad kasutada kõik vanavanaemast jäänud asjad, pärast pisikest restaureerimist muidugi. Hilisem "kultuurkiht" paraku väärtust ei oma.

Visioon on olemas ja hulk jooniseid ja arvestusigi tehtud, kuid pank vaatab suurte silmadega otsa - eiei, laenu te küll ei saa, selleks peaks palk olema paar Eesti keskmist. No ei ole ju.

Aed - mitte just suur, kuid mitu siinelanud põlvkonda on seda oma maitse kohaselt kujundanud ja lõpptulemus on nagu segasumma suvila.

Kahest küljest piiravad krunti endisaegsed tulemüürid - igati heas korras (huvitav, millist mörti vanasti kasutati, et kohe raasugi ei murene?). Ideaalne taust millele tahes. Müüri äärest on ajalukku kadunud kunagine välikemmerg, kuhu ükskord kolm kindralit korraga sisse plartsatas. Aga sellest mõni teine kord.

Vana vaher - ilus on ta raisk küll, aga lehti sügiseti kokku riisuda viimane nuhtlus. Jätkub naabritelegi. Asukoht ka täpselt maja ja garaaži vahel, nii et kummaltki poolt auto läbi ei mahu.

Vana õunapuu - selle istutas mu vanaisa, kuid ise vilju maitsta ei saanudki - enne tuli Siberi-sõit. Õunad aga on sel puul maailma parimad. Just nüüd on oksad lookas ja see tähendab igapäevast sundõunasöömist, sest säilitamiseks need ubinad ei sobi.

Kaev aianurgas - sügav ja ka kõige palavamal suvel jätkub selles vett. Tänud vanale Glehnile - tema selle kaevu koha ette näitas. Varem, kui veevärki veel polnud, jäid kõik lähiümbruse kaevud palavaga kuivaks ja naabrid käisid ämbritega siit vett võtmas. Puhastamist ta muidugi tahab, aga aiakastmise eest ei saa Tallinna Vesi siit majast sentigi.

Veel mõned viljapuud ja põõsad - nii väikese aia kohta veits palju, aga ei raatsi neid välja ka visata. Tuleb ikka süda kõvaks teha ja piirduda ainult hädavajalikuga.

Paekivist teed ja rajad - neid annab ju ümber paigutada, paljusid asju, milleni enne tee viis, ei ole enam samas paigas ja mõnda üldse mitte. Kivid aga on ausad, pole neid lõhkunud külm ega kuum.

Ja tuligi ring täis. Ideed, mida teha ja kuidas seda kõike kujundada, on üpriski lennukad. Mõnegi asja kohta on juba öeldud, et hull oled we? Aga kui jätta kõik nii nagu on, pole sellest rõõmu endal ega teistel, mugavusest rääkimata.

Ükskord ehitame niikuinii!