Ei, ärge nüüd arvake, et me sellise peolauaga taasiseseisvuspäeva tähistasime. 20.augusti piduliku koosviibimise traditsioon on meie peres täpselt 52 aastat vana. Just nii kaua on minu vanemad abielus olnud.Viimased 15 aastat oleme küll naernud, et mõned inimesed ikka oskavad ettenägelikud olla - terve Eesti saab sellel päeval nüüd pidutseda.
Peopaigaks valisime sedakorda Kadrioru pargi külje all asuva Karramba restorani. Veidi muretsesime küll, kas teravad Mehhiko toidud kõigile suupärased on, aga valik oli nii rikkalik, et igaüks leidis sobiva. Mina enda teada teravate maitsetega harjunud, valisin täidetud jalopenod. Esimene suutäis oli mõnus, teise järel Vladimir Beekmani sõnadega (1970-ndatel ilmunud Mehhiko-reisi raamatust): "Ma ei tea, mida ma pärast seda veel sõin, loodetavasti mitte telliskive ja raudnaelu. Suu põles ühtlase leegiga õhtuni."
Aga muidu oli mõnus. Ei pääsenud me üle ega ümber ka kuueteistkümne aasta tagustest sündmustest, kuid siinkohal pole õige koht nende kirjeldamiseks.
Loodetavasti saame veel palju aastaid sel päeval niimoodi koos olla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar