Kas häbi ka on?

Ausõna, ei ole!

Ma ei põe juba ammu sellepärast, mida keegi arvab minu raamatumaitsest või sellest, mida ma telekast vaatan. Ning ei leia, et oleksin kohustatud vaimustunult kaasa õhkama, kui kõik minu ümber mingit asja taevani kiidavad, aga mulle see millegipärast ei meeldi.

Üks, mis sageli teisi imestama paneb, on minu huvi John Grishami vastu. "Isepäine vandekogu" ja teised advokaadiraamatud - minu meelest superlugemine. Mõned tema raamatutest on mul veel puudu, aga küll nad mu riiulis olema saavad.

Üldse olen ma suur krimikirjanduse fänn. Miss Marple, Hercule Poirot, Nero Wolfe, Archie Goodwin, Perry Mason ja teised - huvitav on jälgida, kuidas nad mõtlevad, pisiasjadest järeldusi teevad ja lõpuks lahenduseni jõuavad. Vahel arvan lõpu enne ära, vahel mitte.

Naistekate vastu pole mul ka mitte kõige vähematki. Tegelikult on neis ju elu ise oma mitmekesisuses. Lugege kasvõi Maeve Binhcyt - selliseid karaktereid võite oma naabruskonnas iga päev kohata.

Samas jätab mind kaunikesti külmaks suur osa kaasaegsest eesti kirjandusest. Olen pisteliselt lugenud Kenderit, Kõusaart, Õnnepalu, aga ei puuduta eriti. Ilmselt pole me samal lainel.

Teleka vaatamist olen kõvasti kokku tõmmanud, aga kui sealt tuleb sari CSI või mõni selle kloon, tahan kindlasti seda näha. Huvitav oli ka nüüdseks lõppenud sari Kondid, samas suure osa tutvuskonna fännatud Lost erilist muljet ei jätnud. Ning suurtest filmidest olen alati nõus vaatama nn. katastroofifilme, eelkõige sellepärast, et niisugustes olukordades tulevad välja inimeste varjatuimadki iseloomuomadused.

Julgen tunnistada ka, et ma ei jälgi uudiseid rida-realt, isegi praeguses ärevas olukorras mitte. Mulle on olulisem üldpilt kätte saada kui viimast kui üht üksikasja teada. Olen Gruusias käinud ja Abhaasias ka. Mulle meeldis Suhhumi kohutavalt, aga sellisena seda enam olemas ei ole. Kelle süül? Ühest vastust on vist võimatu anda...