Tunnistan ausalt, ainet selleks kirjutiseks andis esmalt viimaste päevade raamatumeem - üsna vähe oli neid, kes Piibli loetud raamatute kirja julgesid panna, mõned aga olid selle lausa lugemata punaseks teinud. Ega siin tegelikult midagi imestada pole, meie ajalooline taust on sellise eelarvamuse meisse istutanud.
Teisalt aga torkas mind täna Ninataga, kes Piibli otsesõnu "lollide lorilauluks" ristis. Samas ei teadvusta ta ise endale vist üldse, et paljud tema tekstid ja suhtumised on puhtalt vanatestamentlikud, võta aga sobiv kirjakoht lahti ja pane kõrvale. Vastuolu, kas pole?
Ei hakka seletama, kui palju kirjanduse ja kunsti mõistmisele Piibli tundmine kaasa aitab, see pole praegu ka oluline. Aga on arvestatav hulk inimesi, kellele Piibel ise on oluline, kes seda kui mitte pidevalt, siis aeg-ajalt ikka tahavad kätte võtta ja sirvida, sealt midagi hingele leida. Piibel ei ole juturaamat sõna tavapärases mõttes, kuigi seal on küllalt palju selliseidki kohti, mida võib lugeda nagu seiklusromaani. Ta pole ka ajalookroonika, ometigi leiab sealt üsna adekvaatse pildi Iisraeli varasemast ajaloost. Pole ka moraaliõpik, kuigi sellena teda käsitlema kiputakse. Ta on lihtsalt Piibel - Raamatute Raamat.
Süüdistada Vargamäe Andrest selles, et ta oma elule ja tegudele seletust otsis just Piiblist ning seetõttu kõik enda ümber õnnetuks tegi - ma ei ole sellega nõus. Andres otsis tõde ja õigust, kuid ei leidnud seda - see oli tema traagika. Kuid mitte ainult tema, vaid kogu tema ajastu traagika.
Olen Ninatagaga nõus, et me ei saa kasvatada oma lapsi neile piire seadmata, vahendite osas aga eri meelt (kusjuures Ninataga juttu saaks edukalt kinnitada tsitaatidega Koguja raamatust). Mina oma lapsed suutsin praktiliselt vitsata üles kasvatada, mis ei tähenda, et kõik oleks lubatud olnud ja piire polnudki. Aga just lapsega varasest east peale rääkimine aitabki need piirid paika panna. Kui ainult käskida ja keelata midagi selgitamata, tekib lapses varsti trots ja tahtmine kõiki keelde rikkuda.
Ning süüdistada ühiskonna allakäigus äärmusrühmi (sulgudes siis feministid, homod ja usklikud) - vabandage palun, siis olen mina ju ka üks meie ühiskonna lõhkujatest: usklik feminist. Feminist, kes ei arva, et naise koht oleks mehest tingimata kõrgemal, kes ei nõustu sellega, et naise koht on mehest madalamal või nagu islamimaades - kaks sammu temast tagapool, vaid kes arvab, et naise koht on mehe kõrval. Usklik, kes ei käi ringi, Piibel käes, vaadates, kellele sellega saab pähe lajatada, usklik, kes ei kipu inimesi sildistama selle järgi, mille poolest nad erinevad, vaid kes otsib suhtlusaluseks seda, mis meis on ühine.
Maailm ei ole must-valge, maailmas on kohta erinevatele inimestele ja erinevatele arusaamadele. Aga et me kõik siia maailma ära mahuksime, tuleks meeles pidada mõningaid tödesid, mis algselt pärinevad siiski Piiblist: Armasta oma ligimest, sest ta on nagu sina. Mis te tahate, et inimesed teile teeksid, seda tehke teie ka neile.
Ja kui keegi nüüd selle jutu peale arvab, et peab minu oma blogrollist maha tõmbama - see pole enam minu probleem.
11 kommentaari:
mul parim sõbranna on kah usklik feminist. ma arvan, et nende kätes, kes viitsivad oma peaga mõelda, on piibel täiesti okei. aga nagu paljude muude asjadegagi - valel kasutamisel on võimalik heast asjast halb teha :)
ma küll nimetan piiblit kõige paremini müüdud muinasjuturaamatuks, aga tegelt oleks abiks sellest raamatust rohkem teada. minust oleks ilmselt ebaviisakas küsida, et kas sa järgmine kord, kui on võimalik võrdlust tuua, siis tooksid ka? ma näiteks ei tea, mis seal koguja raamatus on ja mõni kord mulle meeldib kui keegi ütleb, mitte et ma ise peaks otsima :) sa oskad asju kenasti lihtsalt seletada ja pole kunagi usu-jutuga liiale läinud :)
Aitäh :)
Koguja ja Õpetussõnad ütlevad lastekasvatuse kohta mõlemad, et kes oma last armastab, see vitsa ei säästa. Mõte on siis see, et kui tahad lapsest inimest kasvatada, pead teda vahel karistama ka ja karistamata jätab see, kes ei hooli.
Mul on Sinu postituse üle hea meel. Et Sa teaks.
mina ei ole küll usklik, aga piiblit sai kooliajal loetud. ma ei vaadanud seda kui usuraamatut - pigem oli see omamoodi põnev ajalooline lugemine või siis ilukirjandus.
see, et sa piiblit loed, ei tähenda, et PEAB usklik olema. teiste rahvaste (tüvi)tekstide tundmine ei tee kunagi kahju.
Ka mina ei julge end tõsiusklikuks nimetada (feministiks see-eest kindlasti), aga Piibli lorilauluks nimetamine näitab eelkõige ütleja harimatust.
Raamatumeemi ise pole viitsinud täita. Rnamikku olen lugenud, kaasa arvatud Piiblit. Mida pole lugenud, ilmselt ei viitsigi. Ja lemmikud muutuvad ajas nagunii.
Minu lähiümbruse targim inimene on Kristi Sääsk, meie kirikuõpetaja. MA õigupoolest ei tunne ühtegi lolli usklikku. Kadunud Solženitsõn oli usklik ja just tänus sellele piiblieetikale on ta sajadni südametunnistuse sümboliks saanud.
Mina nimetan ennast usklikuks, kuigi mu usukasvatus on vähene olnud, sest jõudsin alles vanemas eas selleni. Piiblit olen lugenud suhteliselt vähe. Mis ei tähenda, et see nii alati peaks jääma. Inimese elus on paljudel asjadel ja tunnetel oma aeg ja koht. Minu vähesel Piiblilugemisel on üks praktilist laadi põhjus ka. Mul on kodus üle saja aasta vana Piibel, mis on kirjutatud vanas kirjas. Seda on raske lugeda ja nii see on jäänudki. Olen juba otsustanud endale kaasaegsema variandi muretseda. Kui aus olla, olen endale usuküsimuses teinud oma valikud, mida ma oluliseks pean ja mis on pelgalt kombetäitmine. Samuti on mul Piibli suhtes veidi omamoodi vaated, aga kuna see mulle endale sobib, siis ei näe ma probleemi. Igaühel on oma usk, isegi nendel, kes ei usu Jumalasse.
Inimene, kes suhtub lugupidamatult teiste tõekspidamistesse, on väikese hingeharidusega. Minu arust teevad usklike mainele karuteene need Jehoova tunnistajad, kes pealetükkivalt oma tõdesid pähe määrivad. Sealt tuleb kasu asemel kahju.
Piibel on mul sellises kohas, et oleks kohe käepärast võtta ja ma ikka aeg-ajalt sirvin Raamatute Raamatut. Piiblit läbi lugenud ei ole, sest ei pea seda "õhtul alustan-hommikul lõpetan"-tüüpi teoseks, pigem ikka sirvin ja otsin enda meeleoluga sobivat kirjakohta. Euroopa kultuuriruumis orienteerumiseks on Piibel hädatarvilik ja ma mul on mõnevõrra kahjugi, et pole piisavalt aega Piiblisse süveneda.
Mis puudutab usku, siis kõik inimesed usuvad - ateist nt usub, et Jumalat pole olemas ja rikas usub, et raha eest saab kõike jne jne. Seega meil on oma Jumal ka siis, kui me seda tunnistada ei taha. Minul näiteks pole mitte midagi teiste inimeste sisemiste veendumuste vastu, kui need just kuritegelikeks ja teisi kahjustavateks ei osutu. Aga silmakirjalikku usklikkust (inimene käib kirikus, et saada tunnustust ja tähelepanu, kuid tema teod ei ole teps mitte kristlikud), mida kultiveerib üks meie sugulane, ma ei hinda.
Aitäh, Kukupai, selle postituse eest. Väga tabavalt öeldud sul Ninataga kohta. Mind kah kriipis see nõme ja ülbe suhtumine Piiblisse - "minust jääb see igavesti lugemata". (Eks see ole Ninataga enda kaotus, mis parata). Sul on nii kenasti kõik ära öeldud, mis ma sellest arvasin, nüüd ma ei peagi ise hakkama Ninatagale kommentaari kirjutama - see tuleks kindlasti palju kurjem ja vastikum kui Sinu leebe jutt:)
Ei ole ise usklik (mis sest, et feminist), aga Piiblist on lugemata, kui üldse, siis väike osa. No ma ei ole kindel, kas ma Laule kõigist kohtadest olen lugenud... Ei kahetse, et olen lugenud - kuidas saaks kahetseda teadmisi, või kogemusi, või koguni tarkust?
Pole saladus, et Piibel on meie peres raamat number üks. Ja ma ei paneks teda tõesti teiste raamatutega ühte nimekirja.
Raamatute raamatu paremaks mõistmiseks on meil veel Piiblisõnaraamat, Piibliõpik ja Piiblientsüklopeedia.
Miks see raamat meile nii oluline on?
Sellepärast, et:
"Sinu sõna on lambiks mu jalgteel" (tsitaat Piiblist)
Kaitsen ka.
Postita kommentaar