Nurrub mul siin jalgade juures üks musta-valgekirju elukas, Ozzy nimeks. Viis aastat vana ja täiesti tubase eluviisiga kass. Aga aeg-ajalt (eriti suvisel ajal, kui uksed-aknad lahti) lööb temalgi esivanematelt päritud seiklejaveri välja.Tavaliselt see kiisu ukselävest kaugemale ei lähe, nuhutab seal niisama. Eks meie sir Williamgi teab, et kiisu õue minna ei tohi ning nii kui käpaotsad juba trepile sirutatakse, tormab kohe korda looma. Kass tõmbab siis kohe saba selga ning kaob kaitsvated toaseinte varju tagasi. Aga täna ta millegipärast tuiskas just vastupidisesse suunda ning tema kadumise avastasin alles tüki aja pärast. Kutsumine tulemusi ei andnud.
Mõne aja pärast aga kuulis poeg, et kass kuskil nutab. Läksin siis uurima ning ühe plekitahvli all ta kössitaski. Oleksin peaaegu kätte saanud, aga sir William arvas just siis heaks oma nina sinna toppida kuhu palutud polnud. Kass plagas ehmatusega üle kuuri katuse naabri aeda. Et seda on ennegi juhtunud, läksin tuppa tagasi, köögiakna aga jätsin lahti. William sai karistuseks karjast välja saadetud, s.t. et ma keeldusin temaga mängimisest.
Nagu oligi arvata, on sellise hellitatud kiisu jaoks Egiptuse lihapotid oma toidukausi näol kordades meelitavamad kui vabana naabri aias külmetamine (väljas on päris korralik torm praegu) ning kui hetk tagasi köögis käisin, nühkiski meie Ozzy Osbourne junior mööda mu sääri ja pani nurrmootori tööle.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar