Lõvikutsikal on juubel

Mõne minuti pärast võin ma enda vist küll vanaks tunnistada - kell 15.35 hakkab mu lõvikutsikast pesamuna rõõmust möirgama: teismeliseiga on pöördumatult möödas.

Kui senini sai kutsika urisemistele ja väiksematele möiretele reageerida pehme käpalöögiga, siis nüüd on tegemist juba noore lõviga, kes peab oma koha eest päikese all ise võitlema ja ise oma otsused tegema. See muidugi ei välista, et aeg-ajalt ikka haavu tullakse lakkuma :P

Tegelikult on mul kodus täitsa asjalik noormees, ammu juba iseseisev ja pagana kangekaelne. Vahel suudab ta mind üllatada omapäraste killuviskamistega (kellesse ta ometi läinud on?), teab päris hästi, mida tahab ning viitsib ka vaeva näha.

Lõvikutsika saamislugu on siin.

Suuremat pidu ei tule, kutsikas veedab õhtu hoopis jalgpalliväljakul Nõmme Kalju eest võideldes. Aga kuna ta on pööraselt maias, tuleb üks korralik tort varuda, kuigi sööma saab seda hakata alles hilisõhtul.

Lõrrr!!!