on Juhan Nurme elulooraamatu pealkiri ja seda raamatut esitleti täna Tallinna Puuetega Inimeste Kojas.
Juhan, oma vanemate kauaoodatud poeg ja loodetav suure talu pärija, jäi arstide lohakuse tõttu 18-aastaselt ratastooli ning raamatus kirjeldabki ta oma tollaseid ja hilisemaid läbielamisi vapustava siiruse ja avameelsusega. Ise ütles ta, et tegelikult on kirjutamine aega võtnud 50 aastat ning tundub, et seda on kirjutanud mitu eri inimest, kuigi on tegu ühe ja sama Juhaniga erinevatel eluetappidel.
Igapäevaelus tuntakse Juhanit kui tublit invasportlast, samuti laheda kaaslasena, alati naeratavana, killuviskajana. Raamatus avab ta ka oma varjatumat poolt, mis ei olegi nii naerusuine. Mõne meelest on see kohati lausa depressiivne. aga eks elu ongi selline - tõusude ja mõõnadega, kuid siiski elamist väärt.
Eesti invaspordiliidu esinaine Signe Falkenberg andis Juhanile üle diplomi ja kuldmedali raamatu eest ning arvas, et see raamat saab olema hea kingitus tublidele invasportlastele.
Raamatu andis välja kirjastus Varrak, toimetas Krista Kaer.
1 kommentaar:
mõtlesin esitusele tulla, kuid... raamatu aga saan :)
Postita kommentaar