Me ei suuda tagada teie ohutust

... ja sellepärast ei pea võimalikuks teid teenindada.

Kokkuvõtlikult sellise sisuga meil laekus täna Pakri Saarte Arenduse SA-lt. Esimese hooga võttis tummaks.

Tegelikult on asja sisu see, et plaanis juuli keskel korraldada traditsioonilised suvepäevad, sedakorda Pakril. Osalejate nimekiri koos, rahakogumine käib täie hooga, paadireis sai ka tükk aega tagasi ära broneeritud. Nädal tagasi tuli kinnitus ning küsiti, kas grupis on ainult kurdid, peab tingimata olema ka kuuljaid. Saatsime vastuküsimuse - miks? Ning selle peale siis selline teade.

Põhjendus on kenasti juures - enne sõitu ja sõidu ajal peab paadikapten instrueerima kõiki sõitjaid ning samuti paadis ja randumisel tuleb täpselt järgida tema juhiseid. No ja kuna kurdid kapteni juttu ei kuule, siis parem keelduda nende teenindamisest üldse.

Ühelt poolt on arusaadav, et kuna kapten vastutab paadisolijate eest kõige naha ja karvadega, peab ta olema kindel, et need talle ka alluvad. Teiselt poolt aga on suhtumine ikka väga vanamoeline, lihtsam on keelduda kui lahendusi pakkuda. Oleks võinud ju kirjutada, et kuna nii on, palun organiseerige endile ülesõidu ajaks tõlk. Saarel pole ju tõlki tarvis, nii et selles ei peaks midagi keerulist olema.

Meie otsustasime, et suvepäevad ära ei jää, tellime tõlgi ja kui siis ka ei kõlba, läheb asi karmiks, sest sel juhul lõhnab juba inimõiguste rikkumise järgi.

Aga meilist jäi silma veel see, et kapteni juhtnööride järgimine on eriti oluline sellepärast, et Pakril ei ole sildumiskaid. Nii et kui seltskonnas peaks olema mõni ratastoolis inimene, jääks temal sõit kindlasti ära. Miks ei ole sildumiskaid? Kas see on tõesti nii kallis rajatis? Üks enesest lugu pidav firma peaks püüdma teha kõik selleks, et tema teenuseid saaksid kasutada kõik inimesed. 1.märtsil 2008 ühines Eesti teatavasti ÜRO Puuetega Inimeste Õiguste Konventsiooniga ning ligipääsetavuse nõue on selles kirjas.

*pildil meili lisana saadetud foto paadist Arabella, millega Pakrile sõidetakse.