kolmapäev, 11. juuni 2008

Ekskursanditamisest


SLÕhtuleht kirjutab, et klassiekskursioonid on muutunud luksuseks. Põhjuseks siis see, et suur osa koole ja lastevanemaid eelistab Eestis reisimise asemel korraldada ekskursioone piiri taha.

Mäletan, kuidas ise kuulasin suu ammuli vanaema jutustust tema omaaegsest kooliekskursioonist Soome. Tollal olid meil ju piirid kinni ja selline asi tundus mõeldamatu. Aga ega sellepärast klassiekskursioonidel käimata jäänud. Algul Eesti piires, hiljem lisandusid Petseri, Läti ja Leedu.

Ausalt öeldes ei tea ma, kui palju niisugused asjad maksma läksid, loomulikult maksid vanemad. Aga nad olid ka agarad korraldajad. Ikka oli kellegi töökohast võimalik bussi saada, paar lapsevanemat tuli ka saatjateks kaasa (kuigi tagantjärele on mul neist lastest kahjugi, kel vanemad kaasas olid - isegi ekskursioonil oled kontrolli all!), ööbimiskohtadeks maakoolide võimlad või telgid, söögi võtsime kotiga kaasa. Ei mäleta, et keegi klassist rahapuudusel maha pidi jääma, ilmselt kuidagi kamba peale finantseeriti ka kehvemal järjel olijate sõit. Pigem võis mahajätmine olla karistus - kui ikka aasta jooksul halva käitumisega silma paistsid, siis ei riskitud uute pahandustega.

Põhikooli lõpuekskursiooniks käisime klassiga lisaraha teenimas tolleaegses taarakombinaadis tünnilaudu virna ladudes. Ekskursiooni asemel aga korraldasime nädalase telklaagri Kabli rannas.

Keskkoolis jätkus sama rida - ekskursiooniraha sai teenimas käidud "Kalevi" kommivabrikus nääripakke pakkides, vanalinna koristades ja mujalgi. Igal juhul raha pärast keegi maha jääma ei pidanud.

Minu lapsed enam telkidega ekskursioonidel ei käinud ja sellest on mul kahju - üksjagu põnevat jäi olemata. Tõsi küll, telklaagri maitse said nad kätte skautluses. Aga lisandusid laevareisid Soome ja Rootsi. Nende korraldamisega nähti samuti vaeva - otsiti välja kõige soodsamad pakkumised, Soomes ööbiti sõprusklassi laste kodudes (ning võeti neid külalistena vastu ka siinpool). Ja kuigi kasvatasin kolme last üksi ning ei saanud sugugi suurt palka, polnud need sõidud majanduslikult mingi suur põnts. Muidugi, kuna minu lapsed kooli kõrvalt ka tööl käisid, maksid nad osa kulusid ise.

Tegelikult on ju võimalik ka praegu korraldada lastele põnevaid reise suhteliselt väheste vahenditega. Peab olema veidi head tahtmist ning üksteisega arvestamist. Klassiekskursioon on lapsele elamus, oma klassikaaslastega teistsuguses miljöös koosolemine annab palju juurde klassi ühtsustundele, avab kaaslastes hoopis uusi tahke (mina näiteks sain alles ekskursioonil teada, et üks mu klassivendadest on tohutult hea fotograaf) ja kui kõik on hästi läbimõeldud, jäävad edasiseks eluks head mälestused.

6 kommentaari:

sofie ütles ...

jah, klassiekskursioonid olid ägedad! Aga väga tähtis oli see väike asi, mida sa mainisid: kellelgi oli võimalik vanemate töö juurest bussi saada... Eks see määras nõukogude ajal nii mõndagi: midagi polnud küll üldiselt saada, aga kuidagi oli siiski võimalik, ja siis puhta tasuta või väga väikese raha eest. Ja bussi bensiin oli ju nii odav, et kasvõi nuta!
Nüüd on sellega vähe vastupidi. Kõike on võimalik saada, aga mitte enam tasuta... Selliseid busse, millega meie eksursioonil käisime, ei lubata enam üldse teedele. Sellised bussid, millega lapsi tohib vedada, on loetud ja kontrolli all ja peavad liisingu tasa teenima. Bussikütus... Ei tea, kas koolid üldse tohivad enam mingeid võõraid eksursante oma võimlas majutada, selline tegevus võib vabalt keelatud olla?
isegi telkimiskohad on kellegi omad ja nende eest, erinevalt vanast heast nõuka-ajast, tuleb maksta...

kukupai ütles ...

Bussidega on jah asi nutune nüüd, aga majutuse koha pealt - siis tuli ka ikka koolidele midagi maksta ju. Ja kui lubatakse laulupeolisi Tallinnas koolides majutada, ju siis peaks saama mujal ekskursantidega ka toime.
Saab tänapäevalgi palju asju ära teha kui vaid tahtmist on. See kipub suurem defitsiit olema kui raha.

Ninataga ütles ...

Palju lahedat ja odavat saaks ka nüüd ära teha, kuid lapsed ise on kohati kapriisemaks muutunud. Mõnes koolis lastele lihtsalt ei kõlba midagi lihtsat ja odavat. Tahavad saada välismaad ja eriti "soolase" hinnaga.
Kuni on järgijaid ei muutu midagi .. millest ojn tuline kahju.
Muuseas, mina SAAN VIIMASEKS EESTLASEKS; kes pole soomes käinud :)
Rootsis olen, kuid soome ei tõsta põhimõtteliselt oma jalga :):):)

Anonüümne ütles ...

mul on tunne, et paljud tänapäeva lapsed on ära käinud Soomes, Egiptuses ja Pariisis, aga Nuustakul ja Riias mitte.
minu idee on ka, et alustaks lähemalt.

Elviina's blog ütles ...

Klassiekskursioon oli ju aasta tipphetk, ja ise arvan, et sellest ongi jäänud tunne, et kord aastas peab pääsema kuskile ära, uude käimata kohta. Aga meie klass käis 6 või 7 klassis ekskursioonil veaautoga, furgoon peal ja puha, oli vist lõuna Eesti oma 2 päeva. Vahva, siiani mäletan, et ühel klassivennal oli lõõtsmoonik kaasas.

Minuke ütles ...

Klassiekskursiooni korraldamine on õpetajale võimalus, mitte kohustus.
Mõtle nüüd, mismoodi nüüdisaja õpilased tunnis käituvad... ekskursioonil käituvad nad kordades hullemini. Ja õpetaja peab nendega toime tulema, hullemgi. Vastutama.

Lugesin hiljuti ühe lapsevanema kirja õpetajale. Muu hulgas ka seda, mida üks igati lugupeetud ja ühiskonnas normaalsel positsioonil olev 18-aastase poisi ema arvas teatri ühiskülastustest. Näiteks, et sellistel üritustel vaid suitsetatakse ja juuakse... Kõik saab alguse kodust.

Hiir, klassijuhataja sõbranna