ehk: loomaarst vs loomakaitsjad
Tekkis meil eile mure - koer hakkas köhima. Selline tunne oli, et on endale midagi kurku tõmmanud ja ei saa seda kuidagi välja köhitud. Kontrollimisel midagi sellesarnast tuvastada ei õnnestunud, muidu oli loom rõõmus, söök ja jook läksid ilusti sisse, palavikku ei olnud. Igaks juhuks helistasin siiski tohtrile. Tema kuulas ära, arvas, et juhuslik häda, soovitas köharohtu anda ja kui paremaks ei lähe, eks siis tuleb kohale.
Ei läinud paremaks. Vahepeal tundus, et isegi hullemaks läks.
Tohter sõitis kohale, kuulas ja kompis kutsut igalt poolt, tegi paar süsti, mis teadagi looma lausa niutsuma võtsid ning kirjutas ravimid. Juhtnöörid käes, saatsime tohtri kenasti väravani. Ja just siis, kui tohter autosse tahtis istuda, peatus maja ees teine auto, millest hüppas välja kaks beibet (või kuidas neid nabapluusides roosade kunstküünte ja ägeda "sõjamaalinguga" noori naisi siis nimetada?). Kui tohter neid nägi, tõmbus ta turri ning käratas: "Kes teid siia kutsus?!"
"Me oleme loomakaitsest, saime kõne, et siin on hoolitsemata haige koer," seletas üks beib vastu.
"Mina küll sellist ei näe," põrutas tohter.
Jagelesid tükk aega veel, mina püsisin targu vait. Lõpuks lahkusid beibed vihast puhisedes ning tohter ütles mulle, et kui veel tülitama kipuvad, võin julgesti politseisse helistada. Need nimelt pidid olema sedasorti "loomakaitsjad", kes tõeliste probleemidega tegelemise asemel just niiviisi loomaomanikele peale lendavad ja ilma igasuguse põhjuseta kõigepealt sõimama kukuvad. Polevat tal esimene kord nendega kokku põrgata.
Kurb tegelikult. Enamasti on loomade kaitsmise oma südameasjaks võtnud ikka need, kes tõeliselt hoolivad ja ma ei usu, et nad sedasorti "mainekujundust" soovivad. Ja igasugused anonüümsed helistajad võiksid kah endale kõigepealt olukorra selgeks teha. Kas oli siis nii raske küsima tulla, mis koeral viga ja kas on midagi ette võetud? Saan aru, kui tegu oleks olnud hulkuva või mahajäetud loomaga, aga priske läikiv kuts oma aias ei peaks selliseks kõneks põhjust andma. Ja siis võiks ka vaadata, kellele helistada. Nagu välja tuleb, ei ole iga "loomakaitsja" veel LOOMAKAITSJA.
pildil meie sir William
4 kommentaari:
muideks, kõik koerad ei karda süsti. minu lapsepõlve suurim imestus oli siis, kui me käisime vanaema juures oma suurt segaverelist koera marutaudi vastu vaktsineerimas. (umbes sama nägu ja tegu kutsu oli nagu pildilgi). arst surus talle 5 senti nõela peppu ja kutsu ei teinud teist nägugi. ma olin väga imestunud.
Minu koerad ka ei karda eriti süsti, aga tagumikku neid küll ei tehta.
Aga selleks, et loomakaitsjad kohale saaksid tulla, peab keegi neile esmalt kaebama.
Eks keegi kaebas kah, aga ei tea ju, kes konreetselt. Mingi juhuslik möödakäija pidi olema. Oma naabreid ma sellises õeluses ei kahtlusta, nendega on meil igati normaalsed suhted ja nad teadsid ka, mis lahti.
Ja süst tehti kutsule ikka turja peale.
Oskar köhib üldse pool ajast, aga tema puhul tean ma täpselt, milles asi on - ta sööb salaja mulda, tolmurulle, nööpe ja kõike muud, mis tegelikult söömiseks ei ole. Hiljem sööb veel rohtu peale. Nii et ma ei tee köhimisest väljagi, kui näen, et sööb midagi, siis pahandan - aga nii palju tal mõistust on, et saab aru, et pahategu on pahategu ainult siis, kui nägijaid on. Nii et tegelikult saan ma ainult loota, et ta sellest välja kasvab ja tihti ussirohtu anda. Aga kogu selle jura point oli, et ma ei teakski, mis ma teeks, kui keegi loll mulle nüüd koera köhimise peale loomakaitse kaela kutsuks - tõsi ta ju on, et ma pole sellega arsti juurde jooksnud, aga samas on koertel oma perearst, kes saab tõendada, et koerad on hoolitsetud. Aga avaliku häbiposti eest see ei kaitse, inimesed SLÕhtulehe kommentaarides lahmivad ikka.
Postita kommentaar