esmaspäev, 30. juuni 2008

Kust algab solvamine?


Ja kust lõpeb õigus isiklikule arvamusele?

Lugesin Postimehest seda ja seda ja üht-teist veel. Pani mõtlema. Kommentaarid on seinast seina. Ühte patta on tahetud suruda netiajakirjandus, foorumid ja blogid. Puder ja kapsad ühesõnaga.

Blogi on minu ruum. Siin kirjutan ma just sellest, mida ise tahan ja just sedamoodi, kuidas õigeks pean. Mõnele minu arvamus meeldib ja mõnele mitte. Loomulik. Samamoodi võib mulle ju meeldida või mitte meeldida kellegi teise kirjutatu. Ja kui mulle see ei meeldi, kas pean siis vait ja vaga olema või võin nõuda selle jutu kustutamist, kuna tunnen end solvatuna? Või peaks mulle meeldima, kui keegi tuleb minu blogisse samasuguse nõudmisega? Ja kui ma siis seda ei tee, läheb tema kohtusse? Või kui keegi tunneb end puudutatuna kellegi kolmanda poolt minu blogisse jäetud kommentaari pärast, kas siis olen ka mina süüdi?

Juriste on meie maal vist liiga palju saanud, tööpuudus kummitab ja siis peab midagi leiutama, et kallis haridus raisku ei läheks.

Tõepoolest, kui ma kirjutaksin (Palun ette vabandust, sõbrad, aga hetkel ei tulnud drastilisemat näidet pähe!), et Tiiu või sjgelle ajavad jama ja kohutavalt viletsas eesti keeles veel pealegi, oleksid nemad minu peale südamepõhjani solvunud - ja õigusega. Arvatavasti oleks minul pääs nende blogidesse sellest hetkest läbi. Kui ma aga mõne nende arvamuse kohta kirjutaksin, et mina seekord arvan teisiti - kas seegi on solvamine? Või kui kellegi, kes kirjutab oma raskest olukorrast, mõnest suurest murest, pannakse kommentaar, et lõpeta ometi halisemine? Sel momendil võib ju sellise asja peale solvuda ka, aga kas see tegelikult solvanguna mõeldud oli?

Variante on tohutult. Palju oleneb inimese isiklikust valulävest, elukogemusest ja ridade vahelt lugemise oskusest. Piiri tõmbamine võib mõne jaoks ületamatult raske olla, teine tajub seda vaistlikult. Lihtsalt - seda piiri pole võimalik üheselt määratleda.

4 kommentaari:

Tiiu ütles ...

Ausõna, ma ei solvu enam ammu, kui mind kritiseeritakse. Solvumine on solvuja probleem, kuigi solvajal on kindlasti veelgi suuremad mured, aga seetõttu tal need ongi, et ise on endale need tekitanud(teistele tehtu tuleb ju topelt või rohkemgi tagasi)

Oma blogi avalikkuse jaoks sulgesin seetõttu, et ma olen nüüd lõpuks vanaemaks ja iseendaks saanud ning mind ei köida avalikkuse tähelepanu.Tahan blogis olla avameelne, aga kogu avalikkuse ees oleks rumal olla, kuna minu hingesugulasi on vähem kui kui neid, kes mind ei mõista.Sõpru olen piisavalt kogunud ja vaja on olla neile mõistev ja tähelepanelik kaaslane.

sjgelle ütles ...

Kui Sina, Kukupai, kirjutaksid midagi solvavat, siis kukuks taevas maa peale.
Vahel võib nii küll olla, et ei taha halba ütelda, ei mõtle ka, aga saadakse aru valesti. Selliseid möödarääkimisi ikka juhtub.
Üldiselt on blogimaailmas väga palju keni inimesi.
Ise peab ka kena olema muidugi!

Nipitiri ütles ...

Nu mina tunnistan ennast selleks solvavaks patuoinaks. Lihtsalt ma olen harjunud asju otse välja ütlema. Läbi roosade prillide kirjutamine/rääkimine pole minu jaoks.
Samas, kui keegi kirjutab mulle mingeid solvanguid, siis kui see pole just lausroppus, ei liiguta ma enam silmagi. Mind ei saa enam sabast käima tõmmata, et ma ümber lambi ringe teeksin.
Vahel peab ju ka mõni loll olema, kes otse ütleb.
Samas, need "solvangud" on nii erinevad just nagu on kõik inimesed erinevad. Mind jälle solvab see, kui keegi mulle mingit roosat pudingut püüab läbi roosade prillide sisse toppida...
Seega, võta sa kinni, mis kellegi jaoks on solvang.
Maailm on nii erinev ju ometi....

Tiiu ütles ...

Esimese hooga ma märkan küll, et solvata tahetakse, aga kohe hakkab mul solvajast kahju ja ma tunnen vaeseke(te)sele kaasa.

Täna õhtul näiteks taaskord tungiti mu eraelu kritiseerima (ära kasutada püütakse niikuinii juba aastakümneid), kuid elu on näidanud, et sellistel solvajatel- ärakasutajatel on väga kurb elu.