reede, 20. juuni 2008

Raamidest väljamurdmise aeg


Jaanipäevaeelne nädal - kõik kohad täis õnnelikke noori ja uhkeid vanemaid. Lillekaupluste käive kasvab mühinal. Ajalehtede ja ajakirjade mahust ligi poole on juba tükk aega täitnud heietused teemal - milline kleit ja soeng aktusele sobib, mida lõpetajatele kinkida, kust saada lõpupidudeks ruume, kuhu minna lõpuekskursioonile. Igal aastal korduv ja igal aastal uus.


Õpetajad muretsevad - mida öelda lõpukõnes, millised õpetused ja soovid veel viimasel hetkel noortele kaasa anda.


Pean tunnistama, et kuigi olen üsna mitu kooli lõpetanud, ei mäleta ma nendest aktusekõnedest suurt midagi. Ja ei mäleta ka laste lõpetamistelt. Ilmselt oli see ikka tavapärane jutt, et nüüd on kõik teed valla, ilus aeg elust on läbi saanud, olete kõik väga tublid olnud jne.


Aga meeles on see tunne. Suur vabanemistunne. Enam ei piira käsud ja keelud, enam ei pea iga päev kuulama ka vastumeelsete õpetajate juttu, enam ei pea tuupima asju, mis absoluutselt ei huvita, ei pea kirjutama hunnikut kontrolltöid ja nende hinnete pärast pabistama...


Raamid on ümbert läinud...


Mitte keegi ei kavatsenudki meid hoiatada, et tegelikult pole asjad sugugi nõnda. Keegi ei rääkinud, et elus pole lõpmatuid järelevastamise ja ümbertegemise võimalusi, elus ei tooda enam valmis tõdesid kandikul ette, vahel lausa puust ja punaseks tehtuna. Võib tunduda, et keegi ei kontrolli enam, kas kodutööd on korralikult tehtud, kas kõik vajalik on kaasas. Ja ometi kontrollib elu ise palju karmimalt kui ükski õpetaja seda suudab. Kui koolis sai ebameeldivast tunnist läbi häda ka poppi tehtud, siis elus seda võimalust enam pole. Kui koolis võis viriseda ebameeldivate asjade tegemise pärast ja hea õnne korral isegi neist mööda nihverdada, siis elus tuleb sageli ise ennast sundida tegema ka seda, mida ei taha.


Koolis sai äärmisel juhul ju klassikursust kordama jääda, elus seda võimalust enam ei ole. Koolis võis tunduda, et kui üks tee ei meeldi, valin teise, kasvõi kooli vahetamise hinnaga. Elus see enam nii lihtne ei ole. Iga tehtud valik vähendab järgmiste valikute hulka.


Aga ikkagi on see raamidest vabanemise aeg mäletamist ja nautimist väärt, mis siis, et õige pea tuleb end uutesse raamidesse suruda.

7 kommentaari:

sjgelle ütles ...

Mul läks kõne hästi.
Sinu tsitaadi lugesin ette ja ütlesin , et nii ütles minu blogisõber Kukupai.
ausõna, nii oli. Mul oli algselt plaanis rohkem ka kasutada blogijate mõtteid, aga kõne oleks läinud liiga pikaks.
vat nii oli.

kukupai ütles ...

Ja Sa oma lastega pidutsema ei läinudki? Või ongi nüüd nii, et noored omaette ja õpetajad omaette?
Minu meelest oli Sul seal kommentaarides veel ilusamaid mõtteid pakutud, aga ma tänan :)

sjgelle ütles ...

Kasutatud sai kaudselt igasuguseid mõtteid. Eks mul endal oli ka mõmi...
Tänapäeval on ju lõpupeod koolimajast kaugel. Seekord ühe poisi kodutalus. Kustuti küll, aga ma olen täitsa surnd. Minu jaoks mammutpäev, liiati öösel magamata.

iltaka ütles ...

Olen oma blogis ka kord pikemalt kirjutanud, et elus tähendab iga tehtud valik valikute vähenemist:
see tekst on siin

Kena jaaniaega!

wild ütles ...

Inimene ongi peale kohustuslikku kooliaega ning täisealiseks saamist raamidest vaba, kõik järgnevad raamid on oma valik ja vabalt kanda võetud taak, mis peegeldab kenasti seda, kuivõrd ta end omal ajal kohustuslikest raamidest saadud ajupesul ning illlusioonide kuvanditel mõjutada lasi.

Kahjuks ketipenina kasvanud sõltuvast ja vormitud arenguga loomast enamasti isemõtlevat hunti ei saa.

elviina ütles ...

mina taas kogesin, et nii kaua kui hing sees, pole miski lõplik. Kui ikka sai vale teed mindud, oli ju võimalik muuta suunda. ;)

wild ütles ...

Suunda muuta on muidugi alati võimalik ning kui surra enne, kui ise aru saad, et valitud tee on järjekordne eksitus- mis saaksi ilusam olla.
Lucky bastards, kel selliselt läheb.