Kes kõige lõppu kirjutab...

...see kõige rohkem armastab.
Selline salm on iga mu kooliaegse salmiku viimasel leheküljel.

Iltaka kirjutas nii armsalt oma esimese klassi salmikust. Vaatasin pilti - minul oli ju täpselt samasugune! On praegugi veel alles. Pikast rändamisest kannatada saanud, veidi räsitud olemisega, aga salmid ja joonistused kenasti tallel. Ja on alles ka hilisemaid salmikuid, hoopis teistsugused, tugevate kaantega, kullatrükiga rahvariides tüdruk peal.

Esimese neist, punaste kaantega, kinkis mulle vanaema, vastav pühenduski esilehel. Salmid, mõned neist üsna naiivsed:

Kui sa kõnnid roosiaias,

ära ole musimaias,

kui sa noori poisse näed,

peida suu, peida käed.

Aga ka sõprust ja meelespidamist soovivad:

Kolm sõna sulle - ole sõber mulle.

Võivad teed meil lahku minna,

rajad kanda kaugele,

aga mälestus jääb sinna,

kus kord koolis käisime.

Pilte, küll ise joonistatud, küll läikpaberist kleebitud. Üks väga armas pilt on vist vanast postkaardist lõigatud. Pühendus juures. Selle autor oli esimene, kelle endi hulgast manalateele saatsime...

Selle salmikuga läks aga veidi kehvasti - jäi pikemaks ajaks ühe klassiõe kätte. Küsisin korduvalt tagasi, aga tema põikles ja põikles. Siis ühel päeval ulatas mulle koolis paki käsuga see vanaemale viia ja ise mitte lahti teha. Vanaema muidugi tegi paki minu juuresolekul lahti. Sees oli minu salmik, uus siniste kaantega salmik ja kiri vanaemale klassiõe vanaemalt. Sisu siis selline, et tüdruk oli kirjutamisega liiga hoogu läinud, pooled lehed oma salmikesi täis kirjutanud ja sellega oma vanaema meelest minu salmiku ära rikkunud. Paluti vabandust ja sooviti, et minu vanaema uude salmikusse oma pühenduse taastaks ning loodeti, et ka teised sõbrad on nõus uuesti kirjutama. Nii me tegimegi, aga ega siis keegi enam täpselt sama salmi ei hakanud kirjutama ja vana salmikut ma ka ära ei visanud.

Uues salmikus on üsna palju mu enda vanaema joonistatud pilte. Need olid nii ilusad, et klassikaaslased olid lausa järjekorras, et endile ka mõnda saada. Vanaema joonistas heameelega. Ja teine, kelle pildid väga nõutavad olid, oli koolitädi Natalia Matsu (tema oli koolis tööl veel siiski, kui minu lapsed seal käisid).

Aga üks salm, mille kirjutas mu kondiitrist tädi, sai nii populaarseks, et mul paluti tihti teistelegi sama kirjutada:

Ilus oled, Eesti, sa,

oma männimetsaga.

Ilusam veel ... sa ,

oma koolikleidiga.

Hiljem tekkisid salmikute asemele igasugused küsimustevihikud ja laulusõnade kaustikud. Neid mul alles ei ole. Veel mäletan, et üksvahe kirjutasid mitmed oma salmiku esilehele:

Armsad sõbrad, olge head,'

kirjutage mõned read.

Pildike juurde lisage.

Ärge sisse sodige

ega lehti välja rebige.

Selle viimase lause nägemisel sai mu isa päris kurjaks: kas niisugust asja peab siis meelde tuletama! Oh kui tore, et ta internetti ei kasuta ja portaalides uudiseid lugemas ei käi! Vähemalt jääb tal see virtuaalne sodimine nägemata.

Aga vanad salmikud on tõepoolest armsad. Ratest ja Orkutist niisuguseid mälestusi ei jää...