Ramloff ja Kati on algatanud huvitava diskussiooni. Minule jäi sealt ette mõte - millega mõõta kellegi elu väärtust? Kas väärtuslik on ainult selline elu, kui inimene aktiivselt tegutseb ja toimetab, kui ta suudab enesega ise toime tulla ning ei vaja igapäevaselt kaasinimeste abi ja toetust?Sageli me ju ohkame rasket haiget nähes: "Mis elu see ka on, ainult valud ja kannatused!" Või mida arvame inimesest, kes lebab ainult voodis, ei suuda iseseisvalt liikuda, hingata, süüa, juua, rääkida? Küsime, miks kulutatakse tohutult raha nende elushoidvate aparaatide jaoks, unustades, et ka see inimene mõtleb ja tunneb, kuid ei suuda neid mõtteid ja tundeid alati meile arusaadavalt väljendada.
On ka erandeid. Minule tulevad kohe meelde näitleja Christopher Reese ja meie oma Aive Raudkivi. Kui Reese'i lugu kajastati meedias üsna palju, siis Aivest on vähem juttu olnud. Järgnev on refereering Eesti Lihasehaigete Seltsi kogumikust "Minu elu".
Aive sündis tervena, kuid 23-aastaselt avastati tal müasteenia (krooniline lihasehaigus). Aastaid suutis Aive sellegipoolest enesega toime tulla, oli kaastegev Eesti Lihasehaigete Seltsi loomisel ja juhtis seda palju aastaid, ent puukentsefaliit tõi kaasa täieliku halvatuse. Algul andsid arstid elulootust ainult kolmeks kuuks, kuid tegelikult elas Aive Mustamäe haigla intensiivravipalatis veel kuus aastat. Mõned lihased hakkasid isegi uuesti toimima. Kui siis avastati, et tegelikult on Aive vaim terve, muretseti talle sülearvuti ja konstrueeriti tugiraam, mille abil sai Aive hakata oma mõtteid ja tundeid kirja panema. Neist kirjutistest sai kokku raamat "Pilvedesse poodud lind". Vahetevahel pääses Aive mõneks tunniks ka haiglast välja, käis abistajaga teatris ning alustas teise raamatu kirjutamist. Kuid 2004 Aive suri ootamatult. Kuidas see juhtus, ei tea keegi, sest millegipärast just sel ööl keegi personalist teda ei jälginud.
Kui Aive raamatut lugeda, ei tasu sealt otsida actioni, seda tema elus nendel aastatel tõesti ei olnud. Kuid sügavad mõtted, tunnetus sellest, mis on tõeliselt igikestev ja väärtuslik, on seal olemas.
Kes julgeb öelda, et Aive elu oli vähem väärtuslik kui mõne terve ja tugeva poliitiku või ärimehe oma?
Pildil Aive Raudkivi
1 kommentaar:
Paraku tuleb kõik kellegi või millegi arvelt.
Ma pean silmas seda "tohutut raha", mille "jaotusotsused" on alati kellegi elu või elukvaliteedi suhtes ebaõiglased ning keegi peab julgema otsustada nende väärtuslikkuse üle.
Postita kommentaar