See, jah see on meie kool,pisike, väike, kuid armas.
Ja eluvaipa temast jääb
kõige kuldsem narmas.
(Reeda Toots)
Üks kool pidas juubelit. Kaheksa aastat tagasi istusime koos ja tähistasime oma kooli 40.aastapäeva. Nüüd aga hoopis 85.-ndat. Mis imelik matemaatika see olgu?
Juhtus lihtsalt nii, et vahepealsetel aastatel sai ajalooürikutelt kõvasti tolmu maha raputatud ja selgusele jõutud, et samas kohas hakati Nõmme lastele haridust andma hulga varem. Nii ongi keskealisest mehest saanud soliidne vanahärra.
Pidu ise sai peetud just õpetajate päeval. Aktusele koolimajja oli vilistlasi ja endisi pedagooge tulnud lähemalt ja kaugemalt. Tavapärased kõned ja tervitused, pikaajalistele töötajatele tänukirjade ja teenetemärkide üleandmine (kusjuures kõige kõvema aplausi teenis kokkutulnutelt hoopis koolitädi Natalia Matsu), koolipere kontsert, mis tipnes laulusõnadega:
Üksteist peab hoidma
tuule ja külma eest.
Armastus annab jõudu
südamele, mis on jääs.
Kuid kõige liigutavam hetk saabus, kui sõna anti kooli kõige esimesele õpilasele, kõrges eas kõbusale vanahärrale, kes oli oma kooliteed alustanud just 1922. (Kaido, Sa lubasid ju mulle pildi saata!)
Edasine oli tavapärane - ilutulestik koolimaja tagusel spordiplatsil (mis kõik Nõmme koerad kooris ulguma pani), pidulik õhtusöök restoranis, tants ja trall kurikuulsas Amigos (Apelsin on tore ansambel, aga võimendus oli loomulikult põhjas ja see omavahelist suhtlemist just ei soodustanud).
Kes teab, äkki kohtume jälle kaheksa aasta pärast, siis juba kooli 130. aastapäeval!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar